Ahoi!
Vabandan, et olen nii suure vahe pidanud, kuid pole nagu aega olnud. Mis on tobe ettekääne, sest aega on, tahtmist pole, laiskus,mugavus ja oh, loll on see, kes vabandust ei leia.
Niisiis, kool, kõige tähtsam asi minu elus praegu. Olen siiralt õnnelik, põnevil, vapustatud. Väga huvitav on teada saada, et mu ajul on roostes lukk ees ja võti on minema visatud. Juba 25 aastat või nii tagasi. Nüüd ma pean võtme üles otsima, rooste maha nühkima, luku ära õlitama ja aju lukust lahti keerama. See pole kerge, kuid mul on head abilised. Ma õpin Tartu Ülikoolis! Minu suur unistus, teha Ülikooli 18 aadressil asuva maja peauks lahti ja siseneda hoonesse kui oma koolimajja, on täide läinud.
Tunnen küll, et olen kõige rumalam ja alandlikum inimene kes ealeski sealt sammaste vahelt tarkust nõutama saabunud, kuid esimene samm, esimesed sammud, on tehtud ja tagasiteed pole.
Õppejõud on huvitavad, õppeainetest rääkimata, mulle meeldib selline elav töö loengutes ja seminarides, meeldib isegi kodutöid teha . Praegu. Aga rumalana tunnen end niiehknii. Kuid sellest lahtisaamiseks ma kooli tulingi.
Alates juunikuust on mu peamiseks liiklusvahendiks olnud jalgratas. Küll see on olnud vaimustav kogemus. Esiteks, kehaline koormus ja mõnus trenn. Kui mulle alguses tundus, et ma sõidan kogu aeg vastumäga, siis nüüd on ühtviisi kerge sõita igal pool. Ma tean kõige otsemaid teid, kõige ilusamaid tänavaid ja mis erti tore, ma tunnen Tartut lõhna järgi. Kui hommikuti Emajõe öörede ujuma väntasin, siis saatis mind alguses sirelite lõhn, siis juba jasmiinid ja muud suvelilled, äkki oli kogu Tammelinn ja Tähtvere flokside lõhna täis ja siis hakkas ninna imbuma valmivate õunte lõhn.
( Miks teevad ilusad noored naised endale sellise soengu mis jätab mulje, et neil on lillakasroosaks värvitud lambanahk otsaette kleeebitud?)
Mädanevate õunte ja mahalangenud lehtede lõhn on eksimatu sügise alguse kuulutaja. Hommikud muutuvad niiskeks ja jahedaks, jõe kohal tuprub valge udu ja rannast on kõik pingid ja ujumispoid ära korjatud. Kõik on kuidagi rahulik ja ennast talveks ette valmistanud. Lehed langevad maha, rohi kolletub, linnud lendavad ära, metsloomad on end paksuks söönud ja kes talveunne jäävad, on juba pesades. Talv tuleb, puhkus tuleb.
Tore, et meil on nii erinevad aastaajad. Selline sügis nagu tänavu, on ju imeilus. Ka endal on aega talveks valmistuda, maha rahuneda, soe pesu välja otsida ja puud kuuri riita laduda.
Mis lõhn mulle ei meeldi, on mulla lõhn. Selline rammus ja niiske külma mulla lõhn toob momentaalselt silme ette lõputud kartulivaod, porised kummikud, valutava selja ja pikad päevad. Küll see kartulivõtmine oli vastik ja ebameeldiv töö. Ega peedipõllu kõplamine polnud kah tore, kuid pärast seda sai vähemalt ujuma minna, kartulivõtu ajal seda lõbu pole. On külmast kohmas käed, tühjad kartulivakad, kole kiiresti edasi-tagasi sõitev traktor ja mugulad, mugulad, mugulad, mis ilma minu abita kuhugi ei lähe. Minus pole põllumehe soont, ma ei taha rohida, kõblata, väetada ja külvata. Isegi lillede kasvatamisega ei saa ma eriti hästi hakkama, ikka on nad kuidagi kidurad ja kipuvad ära surema.
Ma pole veel tööd leidnud. Ei hakka hädaldama, eks minu töökoht ootab mind juba homme!
Käige jala, sõitke rattaga, nautige ilusad sügisilmu, armastage üksteist, naeratage ja olge õnnelikud. Mina panin kahte tulpa kirja oma elu plussid ja miinused. Pakkuge, mitu miinust/ plussi sain? Ühe kindla miinuse ja ühe sellise kehvakese, plusspunkte aga ligi 20! Palun siis! Mitte mingit põhjust virisemiseks pole.
Kuid rahulolu ei tohi endale ligi lasta, tuleb püüelda täiuslikkuse poole.
Järgmise sissekande jaoks on mul
1.töökoht ( selline hea ja minu oma)
2.kõik kodutööd tehtud
3.Martini tuba ära koristatud
4.Olen veel õnnelikum
5.Indreku kampsun valmis
Jne.jne.
Ah jaa, mu poeg abiellub! Kas see pole mittevapustavalt tore! Pulmapidu on planeeritud aprillikuusse, nii et on, mida oodata!
Kohtumiseni.
Sunday, October 30, 2011
Wednesday, September 14, 2011
Sünnipäev! 14.september 2011
Oijah, olen nüüd 47 aastat vana! Selline ebamäärane number, kuidagi raske meeles pidada. Kuid mitte veel 50!
Ma olen olnud oma sünnipäeval purjus, kostumeeritud, seenel, basseinis, metsas ja kodus laua taga.Ameerikas ja Mamma -Papa juures. Ma olen pakkunud peeni toite ja keetnud kärutädiputru. Olen teinud lollusi ja istunud siivsalt, käed ümber poega sisaldavat kõhtu. Minu sünnipäeval on olnud päikest ja sooja, vihma ja külma, isegi öökülma.Kuid ma pole peaaegu mitte kunagi olnud oma sünnipäeval üksi, ilma pere ja sõpradeta!
Tänane tähtis päev algas lõbusalt, nagu ikka. Läksime Anu ja Kissaga Pikakari randa ujuma ja suuri laineid püüdma. Mina ei vaadanud, miks Anu ometigi nii palju kohvi kaasa teeb ja tasse pakib...Kuid sõbratarid ootasid, riides kui kubujussid, suure tuule käes rannas.Kissa pani vette kui nool, mina paterdasin järgi. Lained olid nii suured, et lõid mu pauh ja pauh pikali maha. Siiski, ujumishooaeg sai ametlikult lõpetet, kohv joodud ja koju tagasi.
Ja siis on tume maa- süda paha, kõht korrast ja kõrge palavik.
Sain kuidagi bussiga Tartusse ja nüüd ravin end, ikka on süda paha, kõht korrast ära ja kõrge palavik.
Vat selline sünnipäev siis. Täis armastust ja haigust.
Kõik mu kallid sõbrad on mind juba õnnitlenud, vaid ühte kõnet ootan veel.Seda päeva kõige tähtsamat. Aga küll ta tuleb.
Ma olen olnud oma sünnipäeval purjus, kostumeeritud, seenel, basseinis, metsas ja kodus laua taga.Ameerikas ja Mamma -Papa juures. Ma olen pakkunud peeni toite ja keetnud kärutädiputru. Olen teinud lollusi ja istunud siivsalt, käed ümber poega sisaldavat kõhtu. Minu sünnipäeval on olnud päikest ja sooja, vihma ja külma, isegi öökülma.Kuid ma pole peaaegu mitte kunagi olnud oma sünnipäeval üksi, ilma pere ja sõpradeta!
Tänane tähtis päev algas lõbusalt, nagu ikka. Läksime Anu ja Kissaga Pikakari randa ujuma ja suuri laineid püüdma. Mina ei vaadanud, miks Anu ometigi nii palju kohvi kaasa teeb ja tasse pakib...Kuid sõbratarid ootasid, riides kui kubujussid, suure tuule käes rannas.Kissa pani vette kui nool, mina paterdasin järgi. Lained olid nii suured, et lõid mu pauh ja pauh pikali maha. Siiski, ujumishooaeg sai ametlikult lõpetet, kohv joodud ja koju tagasi.
Ja siis on tume maa- süda paha, kõht korrast ja kõrge palavik.
Sain kuidagi bussiga Tartusse ja nüüd ravin end, ikka on süda paha, kõht korrast ära ja kõrge palavik.
Vat selline sünnipäev siis. Täis armastust ja haigust.
Kõik mu kallid sõbrad on mind juba õnnitlenud, vaid ühte kõnet ootan veel.Seda päeva kõige tähtsamat. Aga küll ta tuleb.
Thursday, August 18, 2011
Kassasabad ja toidukorvid
Toidupoes käime kõik iga päev, noh, peaaegu iga päev. Mina külastan põhiliselt oma kodu lähedal asuvat Selverit. Poes on mul oma kindel trajektoor-otse köögiviljasektsiooni, siis ringiga lihatoodete-juustude vahelt läbi, piimaosakonda, leib korvi ja kui vaja, ka veiniriiuli vahelt läbi. Nö. võõraste riiulite vahele satun ainult siis, kui on vaja midagi, mis igapäevakaup ei ole, aga on kodus otsa saanud. Käärid, vetsupaber jms.
Avastasin, et ma ostan kogu aeg ühtesid ja samu asju. Väikeste variatsioonidega. Kusjuures ma ei pea end konservatiivseks inimeseks. Kuid söön ühte ja sama toitu kogu aeg. Salatit ja kanaliha ja putru ning joon punast veini. Kohvi piimaga ja ainult rukkileiba. Kui ma pean külaliste tulekuks midagi lauale ostma, siis teen ikka nö.turvalise valiku, midagi, mis on maitsev, kerge valmistada ja kukub hästi välja.Midagi, mida olen juba enne pakkunud, mis on kerge valmistada.
Isegi kui ma keerutan mõnda uut pakendit või pakkumist näppude vahel, ostan ikka turvalist toitu, kaupa, millega olen harjunud.
Vaadates enda ostusid kassalindil hoomasin, et selle hunnikukese järgi ütleb täpselt ära, et olen üksik keskealine naine, kes vaatab, mida ta sööb, katsub kaalu hoida kuid samas on ka mõnuleja ( vein ja sigaretid...)Jube, tundsin end kui alasti olevat ja samas hakkasin huviga jälgima oma kaassabatajate toidukorve-kärusid. Jumal küll, kui palju inimesed toitu ostavad! Ämbrite viisi šašlõkki, pakkide viisi krõpsu, kuumaletist kotid head-paremat täis laotud.Lisaks õlu, kergemad purgialkoholid, sai-sai-sai ja kõige tipus troonib tort, limonaadipudelitele tasakaalu seatud.Kas tõesti on iga käruomaniku õhtusöögiks armee kohale kutsutud või ongi suvel inimestel kogu aeg pidu?
Kui minu kõrval seisab üksik ostja, on huvitav vaadata, kas ta jagab oma õhtusööki kellegagi või ei, elab üksi -kassalindil valmistoitu ja nähes ilmselt elab.Ehkki ma tean perekonda, isa, ema ja kaks last, kelle kodus enam pliitigi sisse ei lülitata, kogu toit tuuakse Selveri kuumaletist ja soojendatakse mikrolaineahjus üles. Pärast visatakse mustad karbid minema, taldrikuid pole ju vaja, kui igaühe ports on juba poes pakitud ja koheseks konsumeerimiseks valmis.
Kõige nukramat ostu nägin sel suvel, kiirustav meesterahvas minu ees ostis paki grillvorste, pudeli õlut ja kondoome...Tuli vägev pidu ja ilus õhtu.
Toidupoes käies ahistab mind ka kogu pakutava hulk.Kõike on nii palju! Virnadesse laotud, haara kaasa, maksa ja söö. Pole maitset ja värvi, mida meie toidutootjad pakkuda ei suudaks.Soovid hiina või aasia või ameerika variante-osta ja söö. Kui endal fantaasiast puudu jääb, siis ka kokaraamatud saad kohe kaasa osta, või siis väikeseid retseptilipikuid.
Mis mulle meeldib, on kassade juures olevad ajakirjanduse stendid. Kui on pikk kassasaba, pole kunagi igav, saad lugeda nii Kroonikat kui Õhtulehte ja need lühikesed minutid ongi just paras aeg sellise kirjandusega tutvumiseks. Kui järjekord sinuni jõuab, asetad žurnaali tagasi ja otsid ohates oma vähesed eurod välja ja maksad kõhutäie kinni. Kuni järgmise korrani.
Avastasin, et ma ostan kogu aeg ühtesid ja samu asju. Väikeste variatsioonidega. Kusjuures ma ei pea end konservatiivseks inimeseks. Kuid söön ühte ja sama toitu kogu aeg. Salatit ja kanaliha ja putru ning joon punast veini. Kohvi piimaga ja ainult rukkileiba. Kui ma pean külaliste tulekuks midagi lauale ostma, siis teen ikka nö.turvalise valiku, midagi, mis on maitsev, kerge valmistada ja kukub hästi välja.Midagi, mida olen juba enne pakkunud, mis on kerge valmistada.
Isegi kui ma keerutan mõnda uut pakendit või pakkumist näppude vahel, ostan ikka turvalist toitu, kaupa, millega olen harjunud.
Vaadates enda ostusid kassalindil hoomasin, et selle hunnikukese järgi ütleb täpselt ära, et olen üksik keskealine naine, kes vaatab, mida ta sööb, katsub kaalu hoida kuid samas on ka mõnuleja ( vein ja sigaretid...)Jube, tundsin end kui alasti olevat ja samas hakkasin huviga jälgima oma kaassabatajate toidukorve-kärusid. Jumal küll, kui palju inimesed toitu ostavad! Ämbrite viisi šašlõkki, pakkide viisi krõpsu, kuumaletist kotid head-paremat täis laotud.Lisaks õlu, kergemad purgialkoholid, sai-sai-sai ja kõige tipus troonib tort, limonaadipudelitele tasakaalu seatud.Kas tõesti on iga käruomaniku õhtusöögiks armee kohale kutsutud või ongi suvel inimestel kogu aeg pidu?
Kui minu kõrval seisab üksik ostja, on huvitav vaadata, kas ta jagab oma õhtusööki kellegagi või ei, elab üksi -kassalindil valmistoitu ja nähes ilmselt elab.Ehkki ma tean perekonda, isa, ema ja kaks last, kelle kodus enam pliitigi sisse ei lülitata, kogu toit tuuakse Selveri kuumaletist ja soojendatakse mikrolaineahjus üles. Pärast visatakse mustad karbid minema, taldrikuid pole ju vaja, kui igaühe ports on juba poes pakitud ja koheseks konsumeerimiseks valmis.
Kõige nukramat ostu nägin sel suvel, kiirustav meesterahvas minu ees ostis paki grillvorste, pudeli õlut ja kondoome...Tuli vägev pidu ja ilus õhtu.
Toidupoes käies ahistab mind ka kogu pakutava hulk.Kõike on nii palju! Virnadesse laotud, haara kaasa, maksa ja söö. Pole maitset ja värvi, mida meie toidutootjad pakkuda ei suudaks.Soovid hiina või aasia või ameerika variante-osta ja söö. Kui endal fantaasiast puudu jääb, siis ka kokaraamatud saad kohe kaasa osta, või siis väikeseid retseptilipikuid.
Mis mulle meeldib, on kassade juures olevad ajakirjanduse stendid. Kui on pikk kassasaba, pole kunagi igav, saad lugeda nii Kroonikat kui Õhtulehte ja need lühikesed minutid ongi just paras aeg sellise kirjandusega tutvumiseks. Kui järjekord sinuni jõuab, asetad žurnaali tagasi ja otsid ohates oma vähesed eurod välja ja maksad kõhutäie kinni. Kuni järgmise korrani.
Thursday, August 11, 2011
Millised on minu eeldused, huvid ja võimalused sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika eriala omandamiseks?
Millised on minu eeldused?
Minu üheks eelduseks ja plussiks on vanus ja elukogemus. See tundub küll võib -olla natuke veider, kuid ma suudan ühiskonda ja tema probleeme vaadata ja hinnata keskealise inimesena ja elukogemuste läbi, mitte idealistliku ja sinisilmse gümnaasiumilõpetajana. Minu eelduseks on huvi sotsiaalvaldkonna vastu, eriti mis puududtab peresotsioloogiat. Olen üles kasvatanud kaks nüüdseks juba täisealist poega ning tunnen, et mul jätkub aega, tahtmist, energiat ja empaatiat tegelemaks inimestega, kes vajavad abi.
Minu eelduseks on ka oskus näha maailma värvilisena, tahtmine ka teistele inimestele näidata,et elu on ilus ja elamist väärt, oleenemata sellest, kui vana sa oled, millisest sotsiaalsest kihist või millise nahavärviga.
Eesti ühiskond vananeb.Sündivus väheneb iga aastaga ja eluiga pikeneb. Tänu tänapäeva meditsiinile ja elukvaliteedile on nn.pensionieas inimeste eluiga üha pikem.See tähendab, et on palju inimesi vajavad rohkem sotsiaalabi, kasvõi koduse toetuse näol või siis hästikorraldatud vanade - ja hooldekodude süsteemi olemasolu.
Eesti ühiskond kasvab põhiliselt sisserändajate toel, seega on vaja spetsialiste, kes aitaksid uustulnukatel edukalt adapteeruda, kes tutvustaksid neile Eestis kehtivaid seadusi, käitumismudeleid ja nende õigusi ning kohustusi.
Soovin arendada ja laiendada oma teadmisi meie ühiskonna kohta, inimeste sotsiaalsuse kohta.Soovin õppida, et rohkem aru saada , kuidas toimib meie ühiskond ,kuidas ühiskond mõjutab inimestevahelisi suhteid ja vastupidi.
Soovin minna mind huvitavate sotsiaalsete probleemide ja nendele lahenduste leidmisega rohkem sügavuti, kuid pragu pole selleks piisavalt ei teadmisi ega oskusi.
Minu võimalused õppimiseks on head, kuna olen jõudnud oma elus sellisesse punkti, "kus vanamoodi enam ei saa, kuid uutmoodi veel ei oska". Olles koolitanud oma abikaasa ja mõlemad pojad leian, et nüüd on võimalus ja huvi ka enda kõhnukese haridusportfelli täiendamiseks. Kuna mul on kvalitatiivset tööaega ees veel vähemalt 20 aastat, ei ole hirmu ka lihtsalt raisatud raha või aja suhtes. Õppida pole kunagi hilja ja teadmised ei jookse üle külje maha mitte kellelgi.
Soovin aidata just eesti vanureid, tegeleda nende elutingimuste parandamisega, et elukvaliteedi langus peale aktiivse tööaja lõppu või üksinda jäämist poleks järsk või väljakannatamatu. Iga Eesti Vabariigi kodanik on ära teeninud väärika elu ja elutingimused, olenemata siis tema sotsiaalsest või materiaalsest taustast. Tuleb aidata ka üksikuks ja abituks jäänud inimesi, samuti perekondi, kel ei jätku ei raha ega ka oskusi normaalse eluga toimetulekuks.
See kõlab küll väga idealistlikuna ja auahnena, sest ega maailma ümber ei suuda muuta keegi.Soovikisn sügavuti minna just mõne valdkonnaga, mis on , nagu mulle praegu tundub, eriti südamelähedased, kuid vajan kedagi, kes mulle õige teeotsa kätte näitaks ja vajalikud õpetussõnad ja esmased oskused kaasa annaks.
Minu üheks eelduseks ja plussiks on vanus ja elukogemus. See tundub küll võib -olla natuke veider, kuid ma suudan ühiskonda ja tema probleeme vaadata ja hinnata keskealise inimesena ja elukogemuste läbi, mitte idealistliku ja sinisilmse gümnaasiumilõpetajana. Minu eelduseks on huvi sotsiaalvaldkonna vastu, eriti mis puududtab peresotsioloogiat. Olen üles kasvatanud kaks nüüdseks juba täisealist poega ning tunnen, et mul jätkub aega, tahtmist, energiat ja empaatiat tegelemaks inimestega, kes vajavad abi.
Minu eelduseks on ka oskus näha maailma värvilisena, tahtmine ka teistele inimestele näidata,et elu on ilus ja elamist väärt, oleenemata sellest, kui vana sa oled, millisest sotsiaalsest kihist või millise nahavärviga.
Eesti ühiskond vananeb.Sündivus väheneb iga aastaga ja eluiga pikeneb. Tänu tänapäeva meditsiinile ja elukvaliteedile on nn.pensionieas inimeste eluiga üha pikem.See tähendab, et on palju inimesi vajavad rohkem sotsiaalabi, kasvõi koduse toetuse näol või siis hästikorraldatud vanade - ja hooldekodude süsteemi olemasolu.
Eesti ühiskond kasvab põhiliselt sisserändajate toel, seega on vaja spetsialiste, kes aitaksid uustulnukatel edukalt adapteeruda, kes tutvustaksid neile Eestis kehtivaid seadusi, käitumismudeleid ja nende õigusi ning kohustusi.
Soovin arendada ja laiendada oma teadmisi meie ühiskonna kohta, inimeste sotsiaalsuse kohta.Soovin õppida, et rohkem aru saada , kuidas toimib meie ühiskond ,kuidas ühiskond mõjutab inimestevahelisi suhteid ja vastupidi.
Soovin minna mind huvitavate sotsiaalsete probleemide ja nendele lahenduste leidmisega rohkem sügavuti, kuid pragu pole selleks piisavalt ei teadmisi ega oskusi.
Minu võimalused õppimiseks on head, kuna olen jõudnud oma elus sellisesse punkti, "kus vanamoodi enam ei saa, kuid uutmoodi veel ei oska". Olles koolitanud oma abikaasa ja mõlemad pojad leian, et nüüd on võimalus ja huvi ka enda kõhnukese haridusportfelli täiendamiseks. Kuna mul on kvalitatiivset tööaega ees veel vähemalt 20 aastat, ei ole hirmu ka lihtsalt raisatud raha või aja suhtes. Õppida pole kunagi hilja ja teadmised ei jookse üle külje maha mitte kellelgi.
Soovin aidata just eesti vanureid, tegeleda nende elutingimuste parandamisega, et elukvaliteedi langus peale aktiivse tööaja lõppu või üksinda jäämist poleks järsk või väljakannatamatu. Iga Eesti Vabariigi kodanik on ära teeninud väärika elu ja elutingimused, olenemata siis tema sotsiaalsest või materiaalsest taustast. Tuleb aidata ka üksikuks ja abituks jäänud inimesi, samuti perekondi, kel ei jätku ei raha ega ka oskusi normaalse eluga toimetulekuks.
See kõlab küll väga idealistlikuna ja auahnena, sest ega maailma ümber ei suuda muuta keegi.Soovikisn sügavuti minna just mõne valdkonnaga, mis on , nagu mulle praegu tundub, eriti südamelähedased, kuid vajan kedagi, kes mulle õige teeotsa kätte näitaks ja vajalikud õpetussõnad ja esmased oskused kaasa annaks.
Monday, August 8, 2011
Augustikuu on käes, 8.08.2011
Mis teeb ühe kuupäeva teistest paremaks? Ühes tänases lehes oli intervjuu "maagilisel päeval 08.08.08" abiellunud naisega.Tema on abiellunud "maagilisel "kuupäeval kolm aastat tagasi ja on siiani õnnelik.Kas need, kes andsid oma jah-sõna mõnel teisel kuupäeval on vähem õnnelikumad või vähem tähtsamad?
Mis teeb kuupäeva maagiliseks? Kas lihtsalt tore numbrikombinatsioon, mis iseenesest ei tähenda ju mitte midagi või mõtted, mida sellele külge poogime?Tähtis kuupäev, küll ainult minule, on näiteks minu sündimise päev, kuid ka selles pole ju midagi maagilist. Teiste inimeste jaoks on see samuti lihtsalt üks päev nende elus , mis on liiatigi ammu möödas. Maagiliseks võiks kuupäeva teha mingi erakordne ajaloosündmus, loodusnähtus või katastroof, mitte lihtsalt kenad numbrid kalendris.
Kui teemat arendada, siis oleksid ju maagilised ka kõik kellaajad, mis on sarnaste numbritega - 22.22 ja 11.11 näiteks.Muidugi, kui oma auto elektronkellal sellist kellaaega näen, panen ikka sõrmed risti ja soovin oma südamesoovi, kurat ainult teab , kas sellest kasu on või teeb mu soovi täitunuks ikka minu enda tegevus.
Me peame kõike maagiliseks, vapustavaks, skandaalseks ja geniaalseks. Kus on siis tavalisuse piir? Kui me nimetame kõiki telestaarikesi skandaalseteks ja ühe estraadilaulu kribinud heliloojakese kohe geeniuseks, kas siis ei saa need sõnad devalveerituks?
Kas pole olnud ilus suvi? Terve augustikuu on veel ees ja kui ilmateadet uskuda, siis jätkub sooja oktoobrikuuni. Mulle meeldivad tegelikult kõik ilmad ja kõik aastaajad, kuid suvi, see on ikka midagi erilist. Hommikuti vara, kui ma jalgrattaga läbi uinunud Tartu ujuma väntan, on õhk lõhnadest paks ja need muutuvad nii selgelt vastavalt kuule. Juunikuus olid sirelid, juulikuus domineeris flokside lõhn ja nüüd on juba õunalõhn. Selline natuke mädanevate mahakukkunud õunte lõhn, segunemas udu ja niiskuse ja autode lõhnaga, on tegelikult suvega hüvastijätmise aroom. No libiseb teine juba käest ära, puudel on kollaseid lehti ja pihlakad, sunnikud, on oma marjad punaseks ajanud!
Sel suvel on minust kõik marjad korjamata jäänud ja kurgid marineerimata. Kuidagi nii on läinud, et ei saanud maasikatestki kõhtu täis süüa ja mustikametsa ma korra proovisin minna ning ma ei kannatanud seda sääskede rünnakut välja!Olgu marjad olemata ja minu nägu ning käed puremata. Kui väga isu peale tuleb, eks siis ostan turult ja ega kõike ei pea ka kogu aeg saama. Murakale oleksin küll heameelega läinud, kuid see on suur ettevõtmine, pärast see kogu saagi puhastamine ja moosi omahind tuleb nii kõrge, et hoia piip ja prillid. Siis ei raatsi seda kuldset ollust ise süüa ja pakud kallitele külalistele ja siis nad teatavad, et neile murakamoos eriti ei maitsegi ja mingu nad siis õige puu otsa! Jõhvikale läheksin küll, aga seal peab olema hea kamp, üksi ma sohu ei lähe.
Pean õppima ja essee kirjutama ning see tundub nii uskumatult raske ning töömahukas ettevõtmine. Aga eks ma pusin ikka valmis.
Oleme siis nii tublid, et vähemalt enda silmis oleme ikka geeniused ja skandaalsed ja elame ainult maagilistel kuupäevadel ja kõik mida teeme või iganes ette võtame läheb hästi korda. Praegu , augustikuus, kui on selged pimedad ööd ja palju tähti taevast langemas, saab ka palju soove soovida. Ma olen kindel, et viimane kui üks läheb täide. Ma nimelt eelmisel aastal katsetasin ja kõik mu soovid on täide läinud!
Inimesed, oleme õnnelikud nii praegu kui ka tulevikus, kui tähti ei viitsi oodata, siis läbi oma tegemiste ja otsuste ikka.!
Epp
Mis teeb kuupäeva maagiliseks? Kas lihtsalt tore numbrikombinatsioon, mis iseenesest ei tähenda ju mitte midagi või mõtted, mida sellele külge poogime?Tähtis kuupäev, küll ainult minule, on näiteks minu sündimise päev, kuid ka selles pole ju midagi maagilist. Teiste inimeste jaoks on see samuti lihtsalt üks päev nende elus , mis on liiatigi ammu möödas. Maagiliseks võiks kuupäeva teha mingi erakordne ajaloosündmus, loodusnähtus või katastroof, mitte lihtsalt kenad numbrid kalendris.
Kui teemat arendada, siis oleksid ju maagilised ka kõik kellaajad, mis on sarnaste numbritega - 22.22 ja 11.11 näiteks.Muidugi, kui oma auto elektronkellal sellist kellaaega näen, panen ikka sõrmed risti ja soovin oma südamesoovi, kurat ainult teab , kas sellest kasu on või teeb mu soovi täitunuks ikka minu enda tegevus.
Me peame kõike maagiliseks, vapustavaks, skandaalseks ja geniaalseks. Kus on siis tavalisuse piir? Kui me nimetame kõiki telestaarikesi skandaalseteks ja ühe estraadilaulu kribinud heliloojakese kohe geeniuseks, kas siis ei saa need sõnad devalveerituks?
Kas pole olnud ilus suvi? Terve augustikuu on veel ees ja kui ilmateadet uskuda, siis jätkub sooja oktoobrikuuni. Mulle meeldivad tegelikult kõik ilmad ja kõik aastaajad, kuid suvi, see on ikka midagi erilist. Hommikuti vara, kui ma jalgrattaga läbi uinunud Tartu ujuma väntan, on õhk lõhnadest paks ja need muutuvad nii selgelt vastavalt kuule. Juunikuus olid sirelid, juulikuus domineeris flokside lõhn ja nüüd on juba õunalõhn. Selline natuke mädanevate mahakukkunud õunte lõhn, segunemas udu ja niiskuse ja autode lõhnaga, on tegelikult suvega hüvastijätmise aroom. No libiseb teine juba käest ära, puudel on kollaseid lehti ja pihlakad, sunnikud, on oma marjad punaseks ajanud!
Sel suvel on minust kõik marjad korjamata jäänud ja kurgid marineerimata. Kuidagi nii on läinud, et ei saanud maasikatestki kõhtu täis süüa ja mustikametsa ma korra proovisin minna ning ma ei kannatanud seda sääskede rünnakut välja!Olgu marjad olemata ja minu nägu ning käed puremata. Kui väga isu peale tuleb, eks siis ostan turult ja ega kõike ei pea ka kogu aeg saama. Murakale oleksin küll heameelega läinud, kuid see on suur ettevõtmine, pärast see kogu saagi puhastamine ja moosi omahind tuleb nii kõrge, et hoia piip ja prillid. Siis ei raatsi seda kuldset ollust ise süüa ja pakud kallitele külalistele ja siis nad teatavad, et neile murakamoos eriti ei maitsegi ja mingu nad siis õige puu otsa! Jõhvikale läheksin küll, aga seal peab olema hea kamp, üksi ma sohu ei lähe.
Pean õppima ja essee kirjutama ning see tundub nii uskumatult raske ning töömahukas ettevõtmine. Aga eks ma pusin ikka valmis.
Oleme siis nii tublid, et vähemalt enda silmis oleme ikka geeniused ja skandaalsed ja elame ainult maagilistel kuupäevadel ja kõik mida teeme või iganes ette võtame läheb hästi korda. Praegu , augustikuus, kui on selged pimedad ööd ja palju tähti taevast langemas, saab ka palju soove soovida. Ma olen kindel, et viimane kui üks läheb täide. Ma nimelt eelmisel aastal katsetasin ja kõik mu soovid on täide läinud!
Inimesed, oleme õnnelikud nii praegu kui ka tulevikus, kui tähti ei viitsi oodata, siis läbi oma tegemiste ja otsuste ikka.!
Epp
Saturday, June 25, 2011
18.juuni, Praha, õekeste päev
Õekeste päev. Piret läks Eesti saatkonna töötajaga Chesky Krumlovisse, Taborid heiastusid hotellis ja Anu alustas päeva Kafka muuseumis. Kuna minul Kfkaga side puudub, ootasin teda hotellis ja siis läksime taas koos välja. Jalutasime, nagu ikka, mäest üles Praha kohale. Ilm oli jahedavõitu, natuke tibutas, kuid see meid ei seganud. Õlleisu ei ole, kui on jahe ilm, nii võtsime kohvi, vaatasime ilusaid poode ja muudkui jalutasime.
Leidsime imeilusat portselani pakkuva poe, Anu sai sealt viimase roosa tassi.
Mäest alla, vaatasime ooperimaja taga natuke kvadrennaali, siis jalutasime piki jõge "tantsivate majadeni", leidsime imehead toitu pakkuva hiinaka , sõitsime trammiga koju. Karli sillal mängisid keskaegsetes rõivastes mehed pasunatega " Its only words...".
Piret saabus tagasi kinkidega ja kahetses, et meid kaasas polnud. Ükski reis ilma sõpradeta polevat midagi väärt.
Soe, ilus õhtu, midagi meeldejäävat kogu eluks-ma tutvusin Rein Rauaga. Ei, ma PEAN ülikooli minema.
Leidsime imeilusat portselani pakkuva poe, Anu sai sealt viimase roosa tassi.
Mäest alla, vaatasime ooperimaja taga natuke kvadrennaali, siis jalutasime piki jõge "tantsivate majadeni", leidsime imehead toitu pakkuva hiinaka , sõitsime trammiga koju. Karli sillal mängisid keskaegsetes rõivastes mehed pasunatega " Its only words...".
Piret saabus tagasi kinkidega ja kahetses, et meid kaasas polnud. Ükski reis ilma sõpradeta polevat midagi väärt.
Soe, ilus õhtu, midagi meeldejäävat kogu eluks-ma tutvusin Rein Rauaga. Ei, ma PEAN ülikooli minema.
Palverändurite Hõllanduslik Heiastus
Kutna Hora.
Selline oli reedese päeva plaan. Minna Prahast tunniajase rongisõidu kaugusele ja vaadata väikelinna, "kondikirikut" jne. Ega me rohkem Kutna Horast ei teadnudki, kui et seal on "kondikirik". Kirik, mis on kaunistatud inimluudest tehtud lühtrite ja vappidega.
Kutna Hora endale kergesti ligi ei laskunud. Tuli vaeva näha.
Kõigepealt, alustanud küll hommikul vara, ei leidnud me kohe raudteejaama üles.
Kuna siin kohalikud räägivad ainult oma keeles on ka juhatuse küsimine üpris raske. Lõpuks leidsime siiski , olles enne ka metrooga seigelnud, raaudteejaama, hlavni nadraži, üles.Piletid õnnestus osta, kuid rongi me ei leidnud ega leidnud. Raudteejaama tablood on keerulised ja mitmeti mõistetavad. Lõpuks olime siiski vagunis, tund aega hiljem kui planeeritud ja rongi väljasõit hilines ligi 20 minutit!Kui siis sõiduks läks, võtsime õlled ja tuju oli hea. Enna Kutna Horasse jõudmist tuli piletikontroll, andis meie ühe lisapileti ja seletas midagi kiiresti-kiiresti tšehhi keeles. Loomulikult saime me kõigest valesti aru ja sõitsime linnakesest mööda. Avastasime endid uuesti keset Tšehhimaa põlde, tundmatusse põrutamas. Hirm tuli peale-nüüd läheme Brnosse! Ei läinud, järgmine peatus oli Chaslav, seal siis heiastusime tunnikese ning sõitsime Kutna Horasse tagasi.Chaslav oli ehtne väikelinna teivasjaam. Jaama restoran, kus kohalikud mehed mörisesid ja kus Margus kiiresti Hermelin juustu sõi, kõikjal võib suitsetada ja toit on odav. Jaamahooned on kenad väljast räämas , vildakad asutused, kuid seest puhtad ronge käib, meie õnneks, tihti.
Kutna Hora on olnud 400 aastat hõbedakaevanduse linn. Ta oli rikas, tähtsuselt teine kogu Bohemia Kuningriigis. Juba 13. sajandil andsid Kutna Hora kaevandused kolmandiku Euroopa hõbedakogusest.14 ja 15 sajandil oli kaevanduste käikude sügavus üle 500 meetri ja need olid sügavaimad kogu maailmas.
Peale hõbedavarude ammendumist vajus linn unustusse, kuid on tänu oma õitseajal tehtud ehitistele ja katedraalidele maailma UNESCO pärandi nimekirjas.
Kutna Horas tagasi, võtsime suuna kondikirikule.Natuke ajaloost- 13. sajandi lõpul tõi Sedleci kloostri abt Henry Pühalt Maalt Jeesuse haualt peotäie mulda, mille laotas maha kirikaia surnuaeda.Siis sai surnuaia maa osaks Pühast Maast ja inimesi maeti sinna õnnistatud paika mitte ainult Tšehhist, vaid ka Poolast, Bavariast ja Belgiast.Ka suure katkuepideemia ajal surnud tuhandete inimeste jäänused maeti sinna.Samuti andis oma panuse surnute hulga suurendamisele Hussiitide sõda.
Praegune keset surnuaeda seisev kabel on ehitatud 14. sajandil.Kabeli interjöör on muljetavaldav.Kogu kaunistus on peaaegu täielikult moodustatud inimluudest.Esimesena laoti inimluudest 4 püramiidi, seda tegid poolpimedad mungad. ( Eks neil oli, millega oma aega sisustada ja natuke niisama nibritseda)
Praegune üsna võigas väljanägemine anti kabelile natuke hiljem, 18 saj. lõpus.Luud on lubjaga valgeks pleegitatud ja arvatakse, et kogu selle kabeli kaunistamiseks on kasutatud vähemalt 40 000 inimese säilmeid.Kabeli laes rippuva lühtri valmistamiseks on kasutatud kõiki inimkehas leiduvaid luid...
See kabel ja võikad kondikaunistused peavad meile meelde tuletama kõige kaduvust ja vältimatut tõsiasja- meid kõiki ootab surm ja põrm.
Natuke ilusama teema juurde-Kondikiriku kõrval on Maarja Uinumise kirik. Tsisterlastest munkade poolt ehitatud lummav katedraal.Selle ehitamist alustati juba 1300 aastal ja oma aukartustäratavate mõõtmetega on ta siiamaani Bohemia 13 ja 14 saj.katedraalidest suurim ning vanim.
Loomulikult põletasid hussiidid selle maha ja alates 1700 aastast hakati seda taastama ja uuesti üles ehitama.Kirik on, ma ei oska seda täpselt öelda, barokses gooti stiilis. Seest imeilus, kerge, valge ja tühi. Päike säras akendest sisse, valgustades altarit.Kirik on praeguseks kenasti renoveeritud ja publikule avatud aastast 2009.
Kutna Hora vanalinn on natuke eemal, nii et sõitsime kohe liinibussiga. Tiirutasime mööda "mustamäed", mis oli ilus ja korras, aedlinnakesed lilledesse uppunud, päikest täis.
Me tahtsime aga kõigepealt korralikult heiastuda.Välusime bussist ja vaatasime ringi.Vanalinn oli inimtühi, kõrtsiaed varjuline ja seakoot krõbe ja maitsev. Ka kohalik tume õlu oli mekkimist väärt.Kutna Hora kõrtsi aias sõimegi Praha reisi parima roa - hinna , kvaliteedi ja koguse suhe oli paigas.
Peale sööki vaarusime natuke maad mäest üles a leidsime Püha Barbara katedraali. Püha Barbara on kaevurite pühak.
Katedraali on võrreldud oma ilu ja majesteetlikuse poolest Praha Püha Vituse katedraaliga.Pole ka ime, Kutna Hora variandi ehitas Vituse katedraali ehitaja poeg.
Püha Barbara Katedraal on ka väga fotogeeniline ja tänu sellele ka staažikas filminäitleja. Teiste rollide hulgas on ta mänginud ka Jumalaema Kirikut Pariisis, nii et kaunis ja väärikas daam.Kusjuures- jätta endast õhuline je kerge mulje selliste gabariitide juures? Tehke järgi.
Vaatasime ka Jesuiitide kooli, kus praegu paikneb moodsa kunsti galerii,nägin ka Švejki raamatu illustreerinud kunstniku originaaltöid.
Hõbedamuuseumisse jäime hiljaks, sinna lubatakse ainult gruppidena, üks ringkäik kestab poolteist tundi ja meie jäime väga hiljaks. Kuid saime kohe heiastuda imeilusal tänaval kohvi rüübates ja sigaretti nautides.Vaatasime huviga neid väheseid möödakäijaid, kes veel nii hilja õhtul liikvel olid, kell ikkagi juba kuus läbi.
Tee kohalikku väikesesse raudteejaama viis ikka allamäge, läbi tühja vanalinna, mööda imeilusaid tänavaid.
Raudteejaama hoone oli kui jäänuk möödunud aegadest, natuke räämas, roosidesse mattunud. Kohalik väikerong võeti vastu ja saadeti teele ilusa punase vormimütsiga jaamakorraldaja poolt ja kes vilistas, kui rong liikuda võis.
Tagasi Prahasse jõudsime sekeldustega, väike metroosõit ja jalutuskäik hotelli.
Ei, mis hotelli, me läksime Eesti Saatkonda vastuvõtule! Tõeliselt hea punane vein, hea seltskond ja soe õhtu.
Kes iganes Prahas nädalakese veedab, võtke ette ja külastage Kutna Horat.Imeilus, huvitav, natuke jube ( kondikirik) , õlu odav ja Praha raudteejaamast saab viimaks ka minema. No nii raske see ka pole....
Selline oli reedese päeva plaan. Minna Prahast tunniajase rongisõidu kaugusele ja vaadata väikelinna, "kondikirikut" jne. Ega me rohkem Kutna Horast ei teadnudki, kui et seal on "kondikirik". Kirik, mis on kaunistatud inimluudest tehtud lühtrite ja vappidega.
Kutna Hora endale kergesti ligi ei laskunud. Tuli vaeva näha.
Kõigepealt, alustanud küll hommikul vara, ei leidnud me kohe raudteejaama üles.
Kuna siin kohalikud räägivad ainult oma keeles on ka juhatuse küsimine üpris raske. Lõpuks leidsime siiski , olles enne ka metrooga seigelnud, raaudteejaama, hlavni nadraži, üles.Piletid õnnestus osta, kuid rongi me ei leidnud ega leidnud. Raudteejaama tablood on keerulised ja mitmeti mõistetavad. Lõpuks olime siiski vagunis, tund aega hiljem kui planeeritud ja rongi väljasõit hilines ligi 20 minutit!Kui siis sõiduks läks, võtsime õlled ja tuju oli hea. Enna Kutna Horasse jõudmist tuli piletikontroll, andis meie ühe lisapileti ja seletas midagi kiiresti-kiiresti tšehhi keeles. Loomulikult saime me kõigest valesti aru ja sõitsime linnakesest mööda. Avastasime endid uuesti keset Tšehhimaa põlde, tundmatusse põrutamas. Hirm tuli peale-nüüd läheme Brnosse! Ei läinud, järgmine peatus oli Chaslav, seal siis heiastusime tunnikese ning sõitsime Kutna Horasse tagasi.Chaslav oli ehtne väikelinna teivasjaam. Jaama restoran, kus kohalikud mehed mörisesid ja kus Margus kiiresti Hermelin juustu sõi, kõikjal võib suitsetada ja toit on odav. Jaamahooned on kenad väljast räämas , vildakad asutused, kuid seest puhtad ronge käib, meie õnneks, tihti.
Kutna Hora on olnud 400 aastat hõbedakaevanduse linn. Ta oli rikas, tähtsuselt teine kogu Bohemia Kuningriigis. Juba 13. sajandil andsid Kutna Hora kaevandused kolmandiku Euroopa hõbedakogusest.14 ja 15 sajandil oli kaevanduste käikude sügavus üle 500 meetri ja need olid sügavaimad kogu maailmas.
Peale hõbedavarude ammendumist vajus linn unustusse, kuid on tänu oma õitseajal tehtud ehitistele ja katedraalidele maailma UNESCO pärandi nimekirjas.
Kutna Horas tagasi, võtsime suuna kondikirikule.Natuke ajaloost- 13. sajandi lõpul tõi Sedleci kloostri abt Henry Pühalt Maalt Jeesuse haualt peotäie mulda, mille laotas maha kirikaia surnuaeda.Siis sai surnuaia maa osaks Pühast Maast ja inimesi maeti sinna õnnistatud paika mitte ainult Tšehhist, vaid ka Poolast, Bavariast ja Belgiast.Ka suure katkuepideemia ajal surnud tuhandete inimeste jäänused maeti sinna.Samuti andis oma panuse surnute hulga suurendamisele Hussiitide sõda.
Praegune keset surnuaeda seisev kabel on ehitatud 14. sajandil.Kabeli interjöör on muljetavaldav.Kogu kaunistus on peaaegu täielikult moodustatud inimluudest.Esimesena laoti inimluudest 4 püramiidi, seda tegid poolpimedad mungad. ( Eks neil oli, millega oma aega sisustada ja natuke niisama nibritseda)
Praegune üsna võigas väljanägemine anti kabelile natuke hiljem, 18 saj. lõpus.Luud on lubjaga valgeks pleegitatud ja arvatakse, et kogu selle kabeli kaunistamiseks on kasutatud vähemalt 40 000 inimese säilmeid.Kabeli laes rippuva lühtri valmistamiseks on kasutatud kõiki inimkehas leiduvaid luid...
See kabel ja võikad kondikaunistused peavad meile meelde tuletama kõige kaduvust ja vältimatut tõsiasja- meid kõiki ootab surm ja põrm.
Natuke ilusama teema juurde-Kondikiriku kõrval on Maarja Uinumise kirik. Tsisterlastest munkade poolt ehitatud lummav katedraal.Selle ehitamist alustati juba 1300 aastal ja oma aukartustäratavate mõõtmetega on ta siiamaani Bohemia 13 ja 14 saj.katedraalidest suurim ning vanim.
Loomulikult põletasid hussiidid selle maha ja alates 1700 aastast hakati seda taastama ja uuesti üles ehitama.Kirik on, ma ei oska seda täpselt öelda, barokses gooti stiilis. Seest imeilus, kerge, valge ja tühi. Päike säras akendest sisse, valgustades altarit.Kirik on praeguseks kenasti renoveeritud ja publikule avatud aastast 2009.
Kutna Hora vanalinn on natuke eemal, nii et sõitsime kohe liinibussiga. Tiirutasime mööda "mustamäed", mis oli ilus ja korras, aedlinnakesed lilledesse uppunud, päikest täis.
Me tahtsime aga kõigepealt korralikult heiastuda.Välusime bussist ja vaatasime ringi.Vanalinn oli inimtühi, kõrtsiaed varjuline ja seakoot krõbe ja maitsev. Ka kohalik tume õlu oli mekkimist väärt.Kutna Hora kõrtsi aias sõimegi Praha reisi parima roa - hinna , kvaliteedi ja koguse suhe oli paigas.
Peale sööki vaarusime natuke maad mäest üles a leidsime Püha Barbara katedraali. Püha Barbara on kaevurite pühak.
Katedraali on võrreldud oma ilu ja majesteetlikuse poolest Praha Püha Vituse katedraaliga.Pole ka ime, Kutna Hora variandi ehitas Vituse katedraali ehitaja poeg.
Püha Barbara Katedraal on ka väga fotogeeniline ja tänu sellele ka staažikas filminäitleja. Teiste rollide hulgas on ta mänginud ka Jumalaema Kirikut Pariisis, nii et kaunis ja väärikas daam.Kusjuures- jätta endast õhuline je kerge mulje selliste gabariitide juures? Tehke järgi.
Vaatasime ka Jesuiitide kooli, kus praegu paikneb moodsa kunsti galerii,nägin ka Švejki raamatu illustreerinud kunstniku originaaltöid.
Hõbedamuuseumisse jäime hiljaks, sinna lubatakse ainult gruppidena, üks ringkäik kestab poolteist tundi ja meie jäime väga hiljaks. Kuid saime kohe heiastuda imeilusal tänaval kohvi rüübates ja sigaretti nautides.Vaatasime huviga neid väheseid möödakäijaid, kes veel nii hilja õhtul liikvel olid, kell ikkagi juba kuus läbi.
Tee kohalikku väikesesse raudteejaama viis ikka allamäge, läbi tühja vanalinna, mööda imeilusaid tänavaid.
Raudteejaama hoone oli kui jäänuk möödunud aegadest, natuke räämas, roosidesse mattunud. Kohalik väikerong võeti vastu ja saadeti teele ilusa punase vormimütsiga jaamakorraldaja poolt ja kes vilistas, kui rong liikuda võis.
Tagasi Prahasse jõudsime sekeldustega, väike metroosõit ja jalutuskäik hotelli.
Ei, mis hotelli, me läksime Eesti Saatkonda vastuvõtule! Tõeliselt hea punane vein, hea seltskond ja soe õhtu.
Kes iganes Prahas nädalakese veedab, võtke ette ja külastage Kutna Horat.Imeilus, huvitav, natuke jube ( kondikirik) , õlu odav ja Praha raudteejaamast saab viimaks ka minema. No nii raske see ka pole....
Saturday, June 18, 2011
Neljapäev, 16. juuni Suuresarveline Kits
Rekordkogus õlut!
Elu rekord vist.Ehkki arvad, et üldse õllesõber pole. Kuid siin, Prahas, võta näpust, õlu läheb kui kerisele. Loomulikult on ka õhutemperatuur õllejoomist soodustav, ikka ligi 30 kraadi varjus, see pole nali.Janu on kogu aeg ja veepudelit kaasas tassida hirmus raske...
Nii, mida siis päevake tõi? Mina ja Anu alustasime hommikut vara ja sihtmärgiks oli Miniatuuride muuseum. Koht asub mäe otsas, Strahovi kloostri hoovis. Muuseum oli vembukas, vene kunstnik on miniatuure ja pildikesi asetanud küll sääsetiibadele, mooniseemnetele ja nõelasilmadesse.Palja silmaga ei näe midagi, kõike tuleb vaadelda kas läbi luubi või mikroskoobi.Naljakaim oli Tšehhovi portree mooniseemnel. Kohutavalt tilluke, kuid läbi mikroskoobi Tšehhov mis Tšehhov! 5 kaamelit läbi nõelasilma minemas, samovar ja jalgratas juuksekarval.
Külastasime ka Strahovi kloostri raamatukogu, sinna küll sisse ei saa, kuid üle ukse vaadates on ka muljetavaldav. Milline ilu ja rikkus. Kõrvalsaalis oli kellegi austamisõhtu, kuulasime kuidas mängis keelpillikvartett.Pühalt pinnalt viis kena rada mäest alla ja keerasime endid päikese käest parki puude vahele. Peeglite laburint ja vaatetorn meid ei huvitanud, kuid Lobkowiczide aias jalutasime meeleldi ja tiirutasime õunapuude vahelt mäest alla kesklinna tagasi.
Leidime palju toredaid kohti, isegi kuulsuste lemmikrestorani ühes maalilises hoovis. Seda on külastanud nii Gerard Depardieu kui ka Nastassia Kinski.Meie küll ühtegi kuulsust ei näinud, olime ise aia ehteks.
Raekoja Platsil puude all kohtusime ülejäänud reisisellidega. Nad istusid, sõid ja jõid õlut üsna määrdunud pingil, kuid sellest me end häirida ei lasknud.Vaatasime kell kaks Raekoja kellamängu ja pühakute keerlemist enne seda.Surm tõmbas kellanööri ka kukeke kires. Tšehhid armastavad igasuguseid luukeresid, pealuid ja surma, selleteemaliste piltide ja kujukestega on kõik kaunistatud.
Raekoja Platsil külastasime ka Dali galeriid. Lihtsalt vapustav, milline fantaasia ja mõttemaailm sel mehel on olnud.
Jalutasime läbi linna Haveli väljakule ja heisatusime kohe õlleklaaside taga, kuna meie kõrval oli viiekorruseline Bata kingakaubamaja, tegime kohe ostusid. Enne seda jagelesime ka kohalikus pizzabaaris kelneritega, kes olid pahased, et nende kohvikus ilma rahata ja õlut joomata pissil käisime.Tšehhis käies peab alati arvestama, et pissimise eest tuleb ikka raha maksta, kas 5 või 10 kohalikku. Muidu võid põie lõhki kannatada või siis restoranis kindlasti midagi tellima.Peale seda on küll pissimine vaba ja ilma rahata.
Peale Bata poodi hakkasime otsima, kus teha kingaliigud. Leidsime ilusa heiastumiskoha ,kus ei saanud küll õlut, vaid oli ohtralt müügil Vietnami siidist rõivaid.Nii Garmen kui Anu hõljusid sealt välja, näod õndsad ja uued riided kotis. Kleidiliikudeks jõime õlut ja venitasime juustuseid brokkoleid peale.
Kuna meie hotell on nii kesklinnas, siis on igalt poolt lähike koju minna. Kodukõrtsis hõivasime pika laua ja , mida te arvate, jõime õlut! Ja mitte vähe! Sõbrad kõrvalhotellist tulid ka ning pidu kõrtsiaias oli tore. Hea on hotelli tagasi tuikuda, kui pole vaja teha rohkem kui kaks sammu ja natuke trepist üles ronida.
Elu rekord vist.Ehkki arvad, et üldse õllesõber pole. Kuid siin, Prahas, võta näpust, õlu läheb kui kerisele. Loomulikult on ka õhutemperatuur õllejoomist soodustav, ikka ligi 30 kraadi varjus, see pole nali.Janu on kogu aeg ja veepudelit kaasas tassida hirmus raske...
Nii, mida siis päevake tõi? Mina ja Anu alustasime hommikut vara ja sihtmärgiks oli Miniatuuride muuseum. Koht asub mäe otsas, Strahovi kloostri hoovis. Muuseum oli vembukas, vene kunstnik on miniatuure ja pildikesi asetanud küll sääsetiibadele, mooniseemnetele ja nõelasilmadesse.Palja silmaga ei näe midagi, kõike tuleb vaadelda kas läbi luubi või mikroskoobi.Naljakaim oli Tšehhovi portree mooniseemnel. Kohutavalt tilluke, kuid läbi mikroskoobi Tšehhov mis Tšehhov! 5 kaamelit läbi nõelasilma minemas, samovar ja jalgratas juuksekarval.
Külastasime ka Strahovi kloostri raamatukogu, sinna küll sisse ei saa, kuid üle ukse vaadates on ka muljetavaldav. Milline ilu ja rikkus. Kõrvalsaalis oli kellegi austamisõhtu, kuulasime kuidas mängis keelpillikvartett.Pühalt pinnalt viis kena rada mäest alla ja keerasime endid päikese käest parki puude vahele. Peeglite laburint ja vaatetorn meid ei huvitanud, kuid Lobkowiczide aias jalutasime meeleldi ja tiirutasime õunapuude vahelt mäest alla kesklinna tagasi.
Leidime palju toredaid kohti, isegi kuulsuste lemmikrestorani ühes maalilises hoovis. Seda on külastanud nii Gerard Depardieu kui ka Nastassia Kinski.Meie küll ühtegi kuulsust ei näinud, olime ise aia ehteks.
Raekoja Platsil puude all kohtusime ülejäänud reisisellidega. Nad istusid, sõid ja jõid õlut üsna määrdunud pingil, kuid sellest me end häirida ei lasknud.Vaatasime kell kaks Raekoja kellamängu ja pühakute keerlemist enne seda.Surm tõmbas kellanööri ka kukeke kires. Tšehhid armastavad igasuguseid luukeresid, pealuid ja surma, selleteemaliste piltide ja kujukestega on kõik kaunistatud.
Raekoja Platsil külastasime ka Dali galeriid. Lihtsalt vapustav, milline fantaasia ja mõttemaailm sel mehel on olnud.
Jalutasime läbi linna Haveli väljakule ja heisatusime kohe õlleklaaside taga, kuna meie kõrval oli viiekorruseline Bata kingakaubamaja, tegime kohe ostusid. Enne seda jagelesime ka kohalikus pizzabaaris kelneritega, kes olid pahased, et nende kohvikus ilma rahata ja õlut joomata pissil käisime.Tšehhis käies peab alati arvestama, et pissimise eest tuleb ikka raha maksta, kas 5 või 10 kohalikku. Muidu võid põie lõhki kannatada või siis restoranis kindlasti midagi tellima.Peale seda on küll pissimine vaba ja ilma rahata.
Peale Bata poodi hakkasime otsima, kus teha kingaliigud. Leidsime ilusa heiastumiskoha ,kus ei saanud küll õlut, vaid oli ohtralt müügil Vietnami siidist rõivaid.Nii Garmen kui Anu hõljusid sealt välja, näod õndsad ja uued riided kotis. Kleidiliikudeks jõime õlut ja venitasime juustuseid brokkoleid peale.
Kuna meie hotell on nii kesklinnas, siis on igalt poolt lähike koju minna. Kodukõrtsis hõivasime pika laua ja , mida te arvate, jõime õlut! Ja mitte vähe! Sõbrad kõrvalhotellist tulid ka ning pidu kõrtsiaias oli tore. Hea on hotelli tagasi tuikuda, kui pole vaja teha rohkem kui kaks sammu ja natuke trepist üles ronida.
Wednesday, June 15, 2011
16.juuni Praha
Kirjutan kolmapäevast, 15.juunist.
Kui alustada õllejoomist kohe hommikul vara, siis on terveks päevaks kena sametine foon kindlustatud. Ärge häbenege, kui ikka kell 9 hommikul on õlleisu, ära suru seda maha! Meie alustasime kõrgel Praha kohal lossihoovi juures asuvas kõrtsus ja peab ütlema, see polnud ei raisatud raha ega mahavisatud aeg.
Õlu on siin kerge, maitsev, jääkülm, odav ja kõikjal saada. Mulle meeldib isegi tume õlu, selline karamelline ja kreemja vahuga. MMMM.
Eilne hommik algaski jalutuskäiguga üles lossi juurde-lõpututest treppidest läbi lõõskava päikese. Praha lamas meie jalge ees kui imeilus kalliskivi.
Vaatasime hingematvalt ilusat Püha Vituse katedraali, mille aknaid kaunistavad vitraažid on maalinud kuulus Alphonse Mucha.
Lobkowicz palees oli suurepärane maalide kollektsioon suguvõsa portreedest ja kallisasjadest. LObkowiczidest kirjutan kunagi pikemalt, selle kuulsa ja rikka perekonna saatus ja ajalugu on niivõrd huvitav.
Losiimäest allatulek oli kergem, jalutasime üle silla ja läksime Praha juutide kvartalisse.Seal on väga huvitav muuseum, õigemini kohe mitu tükki ja surnuaed, sellest kirjutan ka kodus pikemalt.
Juutide linnaosa ja kalmistu uurimine tegi meid niivõrd näljaseks, et komberdasime kohe esimese kõrsti laudade taha ja hakkasime jooma. Söögiks võtsime kohalikku maiust, grillitud juustu, kartulikroketeid, moosi ja mädarõigast.Kõik loputasime õllega alla.
Siis siirdusime kohustusliku programmi juurde-Praha Kvadrennaali avamine. Keegi seal midagi aru ei saanud, kuid lõpuks tehti Rahvusgalerii uksed lahti ja kogu see kirju seltskond trügis sisse. Saime ka natuke rootsi laua ääres maiustada ja siis vaatasime maailma teatrikunstnike pakutu üle. Kirju, huvitav ja igav ühekorraga, mulle täiesti võõras maailm.Lõpuks käis mu pea nii ringi, higi jooksis mööda selga alla ja kaustrofoobiatunne lämmatas. Väljas värske õhu käes, eemal igasugusest kunstist, hakkas siiski kohe parem.
Sõitsime trammiga kottu tagasi, värskendasime end ja kohe kodu kõrvale švajki restorani hoovi sööma. Hermelin juust, mozarellasalat, pretzelid ja õlu-õlu-õlu. Saime kõik kokku, ka kõrvalhotellis olijad, vahetasime päevamuljeid ning tundsime endid suurepäraselt.
Enna magamaminekut jalutasime veel üle Karli silla, et vaadata kujude vahel pesitsevaid ämblikke. Laternad säravad ja ämblikud on suured, täissöönud ja neid on igal pool!
Öö oli soe kui samet, keerasime ümber nurga, olimegi hotellis, voodisse ja tuttu. Ees ootab uus ja tore päev!
Kui alustada õllejoomist kohe hommikul vara, siis on terveks päevaks kena sametine foon kindlustatud. Ärge häbenege, kui ikka kell 9 hommikul on õlleisu, ära suru seda maha! Meie alustasime kõrgel Praha kohal lossihoovi juures asuvas kõrtsus ja peab ütlema, see polnud ei raisatud raha ega mahavisatud aeg.
Õlu on siin kerge, maitsev, jääkülm, odav ja kõikjal saada. Mulle meeldib isegi tume õlu, selline karamelline ja kreemja vahuga. MMMM.
Eilne hommik algaski jalutuskäiguga üles lossi juurde-lõpututest treppidest läbi lõõskava päikese. Praha lamas meie jalge ees kui imeilus kalliskivi.
Vaatasime hingematvalt ilusat Püha Vituse katedraali, mille aknaid kaunistavad vitraažid on maalinud kuulus Alphonse Mucha.
Lobkowicz palees oli suurepärane maalide kollektsioon suguvõsa portreedest ja kallisasjadest. LObkowiczidest kirjutan kunagi pikemalt, selle kuulsa ja rikka perekonna saatus ja ajalugu on niivõrd huvitav.
Losiimäest allatulek oli kergem, jalutasime üle silla ja läksime Praha juutide kvartalisse.Seal on väga huvitav muuseum, õigemini kohe mitu tükki ja surnuaed, sellest kirjutan ka kodus pikemalt.
Juutide linnaosa ja kalmistu uurimine tegi meid niivõrd näljaseks, et komberdasime kohe esimese kõrsti laudade taha ja hakkasime jooma. Söögiks võtsime kohalikku maiust, grillitud juustu, kartulikroketeid, moosi ja mädarõigast.Kõik loputasime õllega alla.
Siis siirdusime kohustusliku programmi juurde-Praha Kvadrennaali avamine. Keegi seal midagi aru ei saanud, kuid lõpuks tehti Rahvusgalerii uksed lahti ja kogu see kirju seltskond trügis sisse. Saime ka natuke rootsi laua ääres maiustada ja siis vaatasime maailma teatrikunstnike pakutu üle. Kirju, huvitav ja igav ühekorraga, mulle täiesti võõras maailm.Lõpuks käis mu pea nii ringi, higi jooksis mööda selga alla ja kaustrofoobiatunne lämmatas. Väljas värske õhu käes, eemal igasugusest kunstist, hakkas siiski kohe parem.
Sõitsime trammiga kottu tagasi, värskendasime end ja kohe kodu kõrvale švajki restorani hoovi sööma. Hermelin juust, mozarellasalat, pretzelid ja õlu-õlu-õlu. Saime kõik kokku, ka kõrvalhotellis olijad, vahetasime päevamuljeid ning tundsime endid suurepäraselt.
Enna magamaminekut jalutasime veel üle Karli silla, et vaadata kujude vahel pesitsevaid ämblikke. Laternad säravad ja ämblikud on suured, täissöönud ja neid on igal pool!
Öö oli soe kui samet, keerasime ümber nurga, olimegi hotellis, voodisse ja tuttu. Ees ootab uus ja tore päev!
Tuesday, June 14, 2011
15.juuni Praha
Andesta veel, mu kapriisid, kui saad
andesta veel, sest veel elan ma...
Seda laulu on Margus hõisanud terve hommiku! Niisiis, tänase päeva laul on andestusest, jumal teab küll , mida ja kellelt Margusel on andeks paluda.
kohvi joodud, gurmeevõileviad söödud, plaanid tehtud ja kotid üle õla-läheme Prahat vallutama ja kultuuri endasse ahmima. Vystupi, nastupi-sobirai!
Kirjutamiseni õhtul!
andesta veel, sest veel elan ma...
Seda laulu on Margus hõisanud terve hommiku! Niisiis, tänase päeva laul on andestusest, jumal teab küll , mida ja kellelt Margusel on andeks paluda.
kohvi joodud, gurmeevõileviad söödud, plaanid tehtud ja kotid üle õla-läheme Prahat vallutama ja kultuuri endasse ahmima. Vystupi, nastupi-sobirai!
Kirjutamiseni õhtul!
Praha, 14.juuni 2011
Teatrikunstnike kvadrennaal Prahas on üritus, millise olemasolust mul varem aimugi polnud. Kuid siin ma nüüd olen, hotellis keset Praha vanalinna ja jube ülehomme kvadrennaali avamisele minek.
Praha reisi pakkus välja Anu ja kuna Linnateatrist läks ka palju sõpru, siis saigi kogu reis juba veebruarikuus ära makstud. Nii et tegu on praktiliselt ilma rahata sõiduga!
Lennuk toob Tallinnast otse kohale ja pardal pakutakse nii võileibu kui veini.Mõnus.
Hotell on Charles Bridge Apartaments ja tõesti, Karli sild on välisukse juurest näha.Otse üle tänava on Kafka muuseum ja kõrval, ees ja taga õllekad, igalühel Švejki pilt peal.
Oleme ühes kahetoalises apartamendis seitsmekesi, mina, Anud, Piret, Taborid ja väike Mariie.
Peale tubade valimist, ahhetamist, külmikust leitud õlle joomist ja värskendamist otsisime ka oma sõbrad üles, nende hotell on nurga taga ja akendest avaneb samasugune hingemattev vaade Praha vanalinnale.
jalutasimegi siis üle Karli silla, päike kõrvetas ja kõik oli imeilus. Jan Nepomucki, vaese jõkke heidetud pühaku, juures oli kohustuslik varbahõõrumine ja salasoovide sosistamine. Nüüd tuleb veel rohkem õnne.
Kohe Karli silla all oli ka kena terrassiga restoran, kohe Vltava kohal, Klub Lavka.Mina tellisin kohe guljaši, see on nii rammus lihasöök, et jääb kõhtu täitma mitmeks päevaks. Loputasin kogu prae tumeda õllega alla. Minuarust oli kõigil kõht nii tühi, et telliti jälle mäetäis toitu, mis oli ka hea, kõik said kõike proovida.
Veerand nädala eelarvest läinud....
Siis algas äike! Vihma sadas nii kõvasti, et lõi taeva valgeks-aga igal pool müüdi vihmakeepe ja nii jalutasingi Pirka ja Anuga tagasi, kel kollane, kel roosa kiletelk ümber. Vihm oli soe, õhtu sume ja üleüldse, kõik on väga mõnus. Homme katsume Karli sillale minna võimalikult vara, et olla seal, kui turiste veel pole, kui on hommik ja udu ja päike.
Kohtumiseni homme
Epp
Praha reisi pakkus välja Anu ja kuna Linnateatrist läks ka palju sõpru, siis saigi kogu reis juba veebruarikuus ära makstud. Nii et tegu on praktiliselt ilma rahata sõiduga!
Lennuk toob Tallinnast otse kohale ja pardal pakutakse nii võileibu kui veini.Mõnus.
Hotell on Charles Bridge Apartaments ja tõesti, Karli sild on välisukse juurest näha.Otse üle tänava on Kafka muuseum ja kõrval, ees ja taga õllekad, igalühel Švejki pilt peal.
Oleme ühes kahetoalises apartamendis seitsmekesi, mina, Anud, Piret, Taborid ja väike Mariie.
Peale tubade valimist, ahhetamist, külmikust leitud õlle joomist ja värskendamist otsisime ka oma sõbrad üles, nende hotell on nurga taga ja akendest avaneb samasugune hingemattev vaade Praha vanalinnale.
jalutasimegi siis üle Karli silla, päike kõrvetas ja kõik oli imeilus. Jan Nepomucki, vaese jõkke heidetud pühaku, juures oli kohustuslik varbahõõrumine ja salasoovide sosistamine. Nüüd tuleb veel rohkem õnne.
Kohe Karli silla all oli ka kena terrassiga restoran, kohe Vltava kohal, Klub Lavka.Mina tellisin kohe guljaši, see on nii rammus lihasöök, et jääb kõhtu täitma mitmeks päevaks. Loputasin kogu prae tumeda õllega alla. Minuarust oli kõigil kõht nii tühi, et telliti jälle mäetäis toitu, mis oli ka hea, kõik said kõike proovida.
Veerand nädala eelarvest läinud....
Siis algas äike! Vihma sadas nii kõvasti, et lõi taeva valgeks-aga igal pool müüdi vihmakeepe ja nii jalutasingi Pirka ja Anuga tagasi, kel kollane, kel roosa kiletelk ümber. Vihm oli soe, õhtu sume ja üleüldse, kõik on väga mõnus. Homme katsume Karli sillale minna võimalikult vara, et olla seal, kui turiste veel pole, kui on hommik ja udu ja päike.
Kohtumiseni homme
Epp
Tuesday, June 7, 2011
Tagasi kodus, kokkuvõte. 8.juuni 2011
Tere.
Olen juba terve nädala kodus tagasi olnud.
Loomulikult on mu meeleolu ja tunded vastandlikud. Minu hing, süda ja keha on veel Kanadas, kuid füüsiline keha Eestis, Tartus, ja suur vahemaa kipub mind katki kiskuma.
Kanada puges mulle hinge ja südamesse. Niiviisi märkamatult, tasakesi, kuid kindlalt.
Ta vallutas mind oma inimestega, rõõmsameelsusega, suurusega ja heldusega. Kanada võttis mind vastu naeratusega näol, käed embuseks laiali- Tule mu juurde, kallis Epp!
Muidugi ma läheksin kohe tagasi, kuid peab endale aru andma- jah , mind küll oodatakse seal, kuid töö leidmine pole nii kerge. Mul pole kõrgharidust (!), ma oskan küll keelt, kuid kindlasti mitte piisavalt, mul pole kuskil elada ja ma pole 20 aastane.
Koristajaks-passijanaiseks-lapsehoidjaks olen liiga ülekvalifitseeritud ja ega ma seda ei taha kah.
Nii et esialgu katsun tööd leida oma armsas kodu-Eestis ja käia Kanadas nii palju külas kui võimalik. Sellepärast peangi hakkama ruttu raha teenima....
Mis on siis selle nelja kuu kõige tähtsamad muljed:
1.Inimesed. Avastasin sealt kaugelt maalt tugeva ja elujõulise eestlaste maa. Juba teine ja kolmas seal sündinud põlvkond räägib eesti keelt, käivad eesti koolis ja lasteaias, abielluvad eestlastega ja õpetavad oma lastele eesti keelt.Isegi segaabieludes inimesed, kui naine on eestlanna, panevad oma mehe fakti ette-mina räägin oma lastega eesti keeles. See on oluline ja tähtis.
Minu kallid sõbrad Kanadas on rõõmsameelsed, stressivabad, juba sündinud vabasse maailma.Meie mõttemaailm ja eluhoiak on erinevad. Ei saagi olla sarnased, kuna üleskasvamise olud ja maailmapilt on nii erinevad. Kuidas seletada kanadalasele, kes on harjunud kõike poest saama, et minu lapsepõlve suurim varandus oli tühi, hästi lõhnav välismaa šampoonipudel? Et me kogusime nätsupabereid, mitte ei närinud nätsu, sest seda lihtsalt polnud? Kuidas seletada, et maiparaadil käimine oli lõbus ja et pioneerikaelarätti triikisime igal hommikul, kuna selleta kooli minna ei tohtinud? Kuidas seletada, et kõige viimane asi, mida me uskusime, tõepoolest kõige viimane, oli lootus, et Eesti saab vabaks.
Eestlased ei ole nii avatud, me ei julge naerda kõva häälega, oleme torssis ja mossis ja mõtleme kõikidest juba ette halba.Meie, kodu-eestlased, peame hakkama samuti võtma iga päeva kui kingitust. Jah, Kanada eestlased teevad kõvasti tööd, pikemaid tunde, kui meie ette oskaksimegi kujutada, kuid vaba aeg on see, mis on tähtis. Lõõgastu, ära triigi ja remondi kogu aeg, sõida sõbrale külla, istu väljas ja grilli liha.Pane endale terrassile muusika mängima, võta klaas veini kõrvale ja naudi. Mis siis, et väljas pole veel soe. Võta tekk ümber.
Kanadas ei ole vanust. Kõik on noored ja reipad, ole sa siis 25 või 83 aastat vana. Elul on lihtsalt teised väärtused ja 83 aastane ei jaksa kõike, kuid enamasti nad jaksavad. Autoga sõita, pidutseda, käia kõikides pulmades ja kõikidel sünnipäevadel.
Ma ei näinud oma tuttavate hulgas mitte ühtegi, tõepoolest, mitte ühtegi rätiga komberdavat, oma tervise üle kurtvat mutikest. Vastupidi, nad on moekalt riides, huuled värvitud ja käivad iga nädal 2 x vesiaeroobika trennis.
Talveks sõidetakse ikka Floridasse või Mehhikosse, kui endal seal suvilat pole, siis keegi ikka külla kutsub.
2.Kanada on ilus maa, suur ja pruun. Nägin teda ju põhiliselt talvel ja keadel, alles minu äratuleku eel läksid puud roheliseks ja kõik hakkas õitsema. Farmid on korras,teed head.
Mulle meeldib väga Toronto, selline suur ja roheline linn. Maavillasele eestlasele, kes suu ammuli kõrghooneid vaatab, ikka huvitav. Ilus oli sõita öösel läbi südalinna, kõrged pilvelõhkujad kahel pool CN torn välja valgustatud, imelik müra ümberringi.Autosid on ju kohutavalt palju, tuhandeid, viies-kuues reas, kõik kiirustavad kuhugile.
Kiirteedel on liiklus hullumeelne, kihutatakse , seal aeglaselt sõita ei saa. Maakohtades, vastupidi, on minusugusele raske jalaga sõitjale piinav hoida spidomeetrit 80 peal.Pärast küll lohutati, et 20 km. tunnis võib ikka kiiremini sõita. See tegi olemise kuidagi paremaks ja kui veel mööda sai sõita! noh, siis rahunesin jälle maha. Punase tulega saab ristmikult paremale keerata ja politseinik, kellega rääkisin, nimetas mind preiliks...
3.Toidust olen juba kõnelenud. Aga see on hea. Lambaliha, steigid, mereannid. Kuna ma magusat ei söö, siis see teema jääb puutumata.Lambaliha restoranides oli ülihea. Igal korralikul kanadalasel on aias barbeque-grill ja seda kasutatakse suvel usinasti. Liha tuleb mahlane ja hõrk.Üldse süüakse palju liha ja juustu.Salatit ja puuvilja.
4.Kanada lapsed mängisid terve Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud aktuse aja telefonidega.
5.Metskalkunid on koledad linnud, hirved on helepruunid ja suured ja neid nägin paar korda, sõitsin mööda surnud skungist-jube hais! Meil Kitcheneri aias elasid peaukarud, kolme sorti oravad, küülikud ja vöötoravad. Lisaks linnukesed ja putukad. Ka vohas meie aias kenasti nõges, kuna Pille mees Gerhard oli seda omal ajal kohvriga Saksamaalt kaasa toonud ja maha istutanud. Nüüd on sellest saanud Frederick Streeti vasakpoolsete majade aedades nuhtlus.
6. Naabrid olid maailma parimad! Bob tõi iga päev lehed ja rääkis uudiseid,jõi Pepsit ja niitis suviti muru. Allan jõi õlut ja ajas talvel lume ära.
7. Perekond. Väga suur tähtsus on igasugustel perekondlikel tähtpäevadel.Leeriskäik ja pidu, kihlused, pulmad ja pruudisabinad,poissmeesteõhtud. Tullakse kokku, ilusad uued kleidid seljas , süüakse, juuakse ja ollakse rõõmsad.
Ärgu olgu sul sada rubla, olgu sada sõpra. Nii ütleb vanasõna ja see on õige.
Sattusin Kanadasse saabudes sõbraliku ja üksmeelse pere embusesse ja kui sealt pääsesin, siis mitte enam iseendana, vaid pereliikmena.
Kallid Kanada sõbrad,ma armastan teid väga. Loodan, et saame kokku ikka ja jälle, et meie teed nüüd lahku ei lähe.
Nagu lubatud, kui Pillele väga vaja, tulen tagasi.
Epp
Olen juba terve nädala kodus tagasi olnud.
Loomulikult on mu meeleolu ja tunded vastandlikud. Minu hing, süda ja keha on veel Kanadas, kuid füüsiline keha Eestis, Tartus, ja suur vahemaa kipub mind katki kiskuma.
Kanada puges mulle hinge ja südamesse. Niiviisi märkamatult, tasakesi, kuid kindlalt.
Ta vallutas mind oma inimestega, rõõmsameelsusega, suurusega ja heldusega. Kanada võttis mind vastu naeratusega näol, käed embuseks laiali- Tule mu juurde, kallis Epp!
Muidugi ma läheksin kohe tagasi, kuid peab endale aru andma- jah , mind küll oodatakse seal, kuid töö leidmine pole nii kerge. Mul pole kõrgharidust (!), ma oskan küll keelt, kuid kindlasti mitte piisavalt, mul pole kuskil elada ja ma pole 20 aastane.
Koristajaks-passijanaiseks-lapsehoidjaks olen liiga ülekvalifitseeritud ja ega ma seda ei taha kah.
Nii et esialgu katsun tööd leida oma armsas kodu-Eestis ja käia Kanadas nii palju külas kui võimalik. Sellepärast peangi hakkama ruttu raha teenima....
Mis on siis selle nelja kuu kõige tähtsamad muljed:
1.Inimesed. Avastasin sealt kaugelt maalt tugeva ja elujõulise eestlaste maa. Juba teine ja kolmas seal sündinud põlvkond räägib eesti keelt, käivad eesti koolis ja lasteaias, abielluvad eestlastega ja õpetavad oma lastele eesti keelt.Isegi segaabieludes inimesed, kui naine on eestlanna, panevad oma mehe fakti ette-mina räägin oma lastega eesti keeles. See on oluline ja tähtis.
Minu kallid sõbrad Kanadas on rõõmsameelsed, stressivabad, juba sündinud vabasse maailma.Meie mõttemaailm ja eluhoiak on erinevad. Ei saagi olla sarnased, kuna üleskasvamise olud ja maailmapilt on nii erinevad. Kuidas seletada kanadalasele, kes on harjunud kõike poest saama, et minu lapsepõlve suurim varandus oli tühi, hästi lõhnav välismaa šampoonipudel? Et me kogusime nätsupabereid, mitte ei närinud nätsu, sest seda lihtsalt polnud? Kuidas seletada, et maiparaadil käimine oli lõbus ja et pioneerikaelarätti triikisime igal hommikul, kuna selleta kooli minna ei tohtinud? Kuidas seletada, et kõige viimane asi, mida me uskusime, tõepoolest kõige viimane, oli lootus, et Eesti saab vabaks.
Eestlased ei ole nii avatud, me ei julge naerda kõva häälega, oleme torssis ja mossis ja mõtleme kõikidest juba ette halba.Meie, kodu-eestlased, peame hakkama samuti võtma iga päeva kui kingitust. Jah, Kanada eestlased teevad kõvasti tööd, pikemaid tunde, kui meie ette oskaksimegi kujutada, kuid vaba aeg on see, mis on tähtis. Lõõgastu, ära triigi ja remondi kogu aeg, sõida sõbrale külla, istu väljas ja grilli liha.Pane endale terrassile muusika mängima, võta klaas veini kõrvale ja naudi. Mis siis, et väljas pole veel soe. Võta tekk ümber.
Kanadas ei ole vanust. Kõik on noored ja reipad, ole sa siis 25 või 83 aastat vana. Elul on lihtsalt teised väärtused ja 83 aastane ei jaksa kõike, kuid enamasti nad jaksavad. Autoga sõita, pidutseda, käia kõikides pulmades ja kõikidel sünnipäevadel.
Ma ei näinud oma tuttavate hulgas mitte ühtegi, tõepoolest, mitte ühtegi rätiga komberdavat, oma tervise üle kurtvat mutikest. Vastupidi, nad on moekalt riides, huuled värvitud ja käivad iga nädal 2 x vesiaeroobika trennis.
Talveks sõidetakse ikka Floridasse või Mehhikosse, kui endal seal suvilat pole, siis keegi ikka külla kutsub.
2.Kanada on ilus maa, suur ja pruun. Nägin teda ju põhiliselt talvel ja keadel, alles minu äratuleku eel läksid puud roheliseks ja kõik hakkas õitsema. Farmid on korras,teed head.
Mulle meeldib väga Toronto, selline suur ja roheline linn. Maavillasele eestlasele, kes suu ammuli kõrghooneid vaatab, ikka huvitav. Ilus oli sõita öösel läbi südalinna, kõrged pilvelõhkujad kahel pool CN torn välja valgustatud, imelik müra ümberringi.Autosid on ju kohutavalt palju, tuhandeid, viies-kuues reas, kõik kiirustavad kuhugile.
Kiirteedel on liiklus hullumeelne, kihutatakse , seal aeglaselt sõita ei saa. Maakohtades, vastupidi, on minusugusele raske jalaga sõitjale piinav hoida spidomeetrit 80 peal.Pärast küll lohutati, et 20 km. tunnis võib ikka kiiremini sõita. See tegi olemise kuidagi paremaks ja kui veel mööda sai sõita! noh, siis rahunesin jälle maha. Punase tulega saab ristmikult paremale keerata ja politseinik, kellega rääkisin, nimetas mind preiliks...
3.Toidust olen juba kõnelenud. Aga see on hea. Lambaliha, steigid, mereannid. Kuna ma magusat ei söö, siis see teema jääb puutumata.Lambaliha restoranides oli ülihea. Igal korralikul kanadalasel on aias barbeque-grill ja seda kasutatakse suvel usinasti. Liha tuleb mahlane ja hõrk.Üldse süüakse palju liha ja juustu.Salatit ja puuvilja.
4.Kanada lapsed mängisid terve Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud aktuse aja telefonidega.
5.Metskalkunid on koledad linnud, hirved on helepruunid ja suured ja neid nägin paar korda, sõitsin mööda surnud skungist-jube hais! Meil Kitcheneri aias elasid peaukarud, kolme sorti oravad, küülikud ja vöötoravad. Lisaks linnukesed ja putukad. Ka vohas meie aias kenasti nõges, kuna Pille mees Gerhard oli seda omal ajal kohvriga Saksamaalt kaasa toonud ja maha istutanud. Nüüd on sellest saanud Frederick Streeti vasakpoolsete majade aedades nuhtlus.
6. Naabrid olid maailma parimad! Bob tõi iga päev lehed ja rääkis uudiseid,jõi Pepsit ja niitis suviti muru. Allan jõi õlut ja ajas talvel lume ära.
7. Perekond. Väga suur tähtsus on igasugustel perekondlikel tähtpäevadel.Leeriskäik ja pidu, kihlused, pulmad ja pruudisabinad,poissmeesteõhtud. Tullakse kokku, ilusad uued kleidid seljas , süüakse, juuakse ja ollakse rõõmsad.
Ärgu olgu sul sada rubla, olgu sada sõpra. Nii ütleb vanasõna ja see on õige.
Sattusin Kanadasse saabudes sõbraliku ja üksmeelse pere embusesse ja kui sealt pääsesin, siis mitte enam iseendana, vaid pereliikmena.
Kallid Kanada sõbrad,ma armastan teid väga. Loodan, et saame kokku ikka ja jälle, et meie teed nüüd lahku ei lähe.
Nagu lubatud, kui Pillele väga vaja, tulen tagasi.
Epp
Tuesday, May 17, 2011
Laupäeva õhtu, 14. mai, kirjutatud teisipäeval, 17 mail.
Kuidas veeta laupäeva õhtut?
Kui sa oled Kanadas, siis on sul alati varuks küllakutse mõnelt siinselt sõbralt. Isegi mitmelt sõbralt, sest üks külaskäik tähendab ka mitut küllakutset. Olen siin nagu ahjualune, tulen külla ja enam ära ei lähe. Okupeerin vaba toa, hävitan punase veini tagavara ja lasen ennast toita. Tore.
Laupäeva õhtul läksime siis kõik Tarmo poole. Ta elab Toronto südalinnas, kenal vaiksel rohelisel tänaval.Ilus kodu ridamajas, kolmel või neljal korrusel, pärast kolmandat veiniklaasi läks mul sassi. Igal juhul on seal ka kena tagaaed, siserõdu, välisrõdu ja palju televiisoreid. Elutoa kõike tähtsamal kohal on suur ja ilus tiibklaver. See pole lihtsalt iluasi, kuhu oma veiniklaas toetada.Vastupidi, veiniklaasi ei tohi sinna üldse peale panna ja selle klaveri taga tuleb musitseerida ja laulda. Mina laulsin kaasa.
Kuna suur Toronto on Tarmo elukohast väikese jalutuskäigu kaugusel, otsustasime õhtust süüa kohalikus pubis. Vihma küll sadas, kuid oli soe ja Johnil mingipärast 4 vihmavarju kaasas! Seega läksime! Teel jalutasime läbi ka linna kõige ilusamast ja suuremast viinapoest, mis on platseerunud vanasse raudteejaama, kellatorniga ja puha. Nähtu oli muljetavaldav, kuid degusteerimiskohad pandi just kinni, nii et jäime natuke pika nina ja kuiva keelega. Kuid pubis oli kõike, veini ja õlut ja imeline lambapraad.
Pärast, Tarmo juures tagasi olles, algaski õhtu muusikaline osa. Küll oli tore. On vaimustav vaadata ja kuulata kui inimesed kohe oskavad laulda, ennast klaveril ja tšellol (!) saata. Laulusõnad on peas ja viisi ei joruta keegi.
Sõime kollektiivselt, et keegi halva suulõhna pärast ei nuriseks, marineeritud küüslauku ja tundsime end hästi.
Järgmisel päeval läksime koos, sõbrannad mina, Eha, Leikki, Maiki ja Anni, kinno. Vaatama filmi "Bridesmaids".Minu ootused selle filmi kohta, eriti kui olin näinud treilerit, olid nullilähedased. Ma ei kannata selliseid filme! Nii mõtlesin ma ette. Kui rumal minust! Film oli tore, naljakas, natuke piinlik ja vaimukas! Ma ei räägi siin ette, kui Eestisse tuleb, peate vaatama minema. Annan 10 punkti kümnest.
Kanada raamatupoodide kett "Chapters" on ilus ja huvitav pood. uure valikuga ja rahvast puupüsti täis. Kassasaba juba oma pool tundi. Vat nii suured lugejad on siinsed inimesed. Kinkisime Ehaga teineteisele raamatuid, mina talle "Slumdog millionaire" ja tema mulle "Still Alice". Kena on selliseid kingitusi saada ja teha. Mul on nüüd mida lennujaamas ootamise ajal lugeda.Frankfurdis olen ju kahe lennu vahel 5 tundi, jube.
Vaatasin pühapäeval ka "Meeleheitel koduperenaiste" viimase, seriaali kõige viimase osa ära, mille sisu ka ette ei räägi. See oli huvitav, ehkki natuke läbi unenäoprisma vaadatuna.
Esmaspäeva hommikul hakkasin tagasi sõitma varahommikul, täpselt kell 4.44.Maanteed olid tühjad ja tunni ning 15 minutiga kodus, Kitcheneris tagasi.
Kuid viimased kaks nädalat jooksevad, nii et palju tuleb veel teha ja käia. Neljapäeval läheme koos Anni ja Piiaga St.Jacobsi linnakesse ja turule menonniite vaatama, külastame Elorat ja Elmirat, Seedriorgu , peame piknikku. Reedel läheme aga neljakesi Ameerikasse Buffalosse šoppama! Mul pole küll midagi, absoluutselt mitte midagi vaja, kuid ega ma nii täpselt kah ei tea veel. Ehkki ikka midagi leian.vajalikku, puuduolevat.
Anu, kas sa tahad endale spordipükse? Ma endale ostan, sellised poole sääreni, kas toon sulle ka? Mina hakkan Eestis kohe kõvasti sportima, hea oleks, kui saaksime seda teha koos, mugavad püksid jalas.
Täna õhtul lähen taas kinno, cambridgesse, mu siinsed sõbrad tahavad üllatust teha ja ma kahtlustan, et see on see sama film... Kuid mis siis, naeran veelkord, joon Coca Colat ja tunnen end hästi.
Kuulge, varsti ju kohtume! Kas pole see lihtsalt vaimustav. Mina olen kui lõhkise küna ees, Kanadast on kahju lahkuda kuid koju tahan ka väga tulla. Igatsen teid kõiki väga.
Kallistab Epp
Kui sa oled Kanadas, siis on sul alati varuks küllakutse mõnelt siinselt sõbralt. Isegi mitmelt sõbralt, sest üks külaskäik tähendab ka mitut küllakutset. Olen siin nagu ahjualune, tulen külla ja enam ära ei lähe. Okupeerin vaba toa, hävitan punase veini tagavara ja lasen ennast toita. Tore.
Laupäeva õhtul läksime siis kõik Tarmo poole. Ta elab Toronto südalinnas, kenal vaiksel rohelisel tänaval.Ilus kodu ridamajas, kolmel või neljal korrusel, pärast kolmandat veiniklaasi läks mul sassi. Igal juhul on seal ka kena tagaaed, siserõdu, välisrõdu ja palju televiisoreid. Elutoa kõike tähtsamal kohal on suur ja ilus tiibklaver. See pole lihtsalt iluasi, kuhu oma veiniklaas toetada.Vastupidi, veiniklaasi ei tohi sinna üldse peale panna ja selle klaveri taga tuleb musitseerida ja laulda. Mina laulsin kaasa.
Kuna suur Toronto on Tarmo elukohast väikese jalutuskäigu kaugusel, otsustasime õhtust süüa kohalikus pubis. Vihma küll sadas, kuid oli soe ja Johnil mingipärast 4 vihmavarju kaasas! Seega läksime! Teel jalutasime läbi ka linna kõige ilusamast ja suuremast viinapoest, mis on platseerunud vanasse raudteejaama, kellatorniga ja puha. Nähtu oli muljetavaldav, kuid degusteerimiskohad pandi just kinni, nii et jäime natuke pika nina ja kuiva keelega. Kuid pubis oli kõike, veini ja õlut ja imeline lambapraad.
Pärast, Tarmo juures tagasi olles, algaski õhtu muusikaline osa. Küll oli tore. On vaimustav vaadata ja kuulata kui inimesed kohe oskavad laulda, ennast klaveril ja tšellol (!) saata. Laulusõnad on peas ja viisi ei joruta keegi.
Sõime kollektiivselt, et keegi halva suulõhna pärast ei nuriseks, marineeritud küüslauku ja tundsime end hästi.
Järgmisel päeval läksime koos, sõbrannad mina, Eha, Leikki, Maiki ja Anni, kinno. Vaatama filmi "Bridesmaids".Minu ootused selle filmi kohta, eriti kui olin näinud treilerit, olid nullilähedased. Ma ei kannata selliseid filme! Nii mõtlesin ma ette. Kui rumal minust! Film oli tore, naljakas, natuke piinlik ja vaimukas! Ma ei räägi siin ette, kui Eestisse tuleb, peate vaatama minema. Annan 10 punkti kümnest.
Kanada raamatupoodide kett "Chapters" on ilus ja huvitav pood. uure valikuga ja rahvast puupüsti täis. Kassasaba juba oma pool tundi. Vat nii suured lugejad on siinsed inimesed. Kinkisime Ehaga teineteisele raamatuid, mina talle "Slumdog millionaire" ja tema mulle "Still Alice". Kena on selliseid kingitusi saada ja teha. Mul on nüüd mida lennujaamas ootamise ajal lugeda.Frankfurdis olen ju kahe lennu vahel 5 tundi, jube.
Vaatasin pühapäeval ka "Meeleheitel koduperenaiste" viimase, seriaali kõige viimase osa ära, mille sisu ka ette ei räägi. See oli huvitav, ehkki natuke läbi unenäoprisma vaadatuna.
Esmaspäeva hommikul hakkasin tagasi sõitma varahommikul, täpselt kell 4.44.Maanteed olid tühjad ja tunni ning 15 minutiga kodus, Kitcheneris tagasi.
Kuid viimased kaks nädalat jooksevad, nii et palju tuleb veel teha ja käia. Neljapäeval läheme koos Anni ja Piiaga St.Jacobsi linnakesse ja turule menonniite vaatama, külastame Elorat ja Elmirat, Seedriorgu , peame piknikku. Reedel läheme aga neljakesi Ameerikasse Buffalosse šoppama! Mul pole küll midagi, absoluutselt mitte midagi vaja, kuid ega ma nii täpselt kah ei tea veel. Ehkki ikka midagi leian.vajalikku, puuduolevat.
Anu, kas sa tahad endale spordipükse? Ma endale ostan, sellised poole sääreni, kas toon sulle ka? Mina hakkan Eestis kohe kõvasti sportima, hea oleks, kui saaksime seda teha koos, mugavad püksid jalas.
Täna õhtul lähen taas kinno, cambridgesse, mu siinsed sõbrad tahavad üllatust teha ja ma kahtlustan, et see on see sama film... Kuid mis siis, naeran veelkord, joon Coca Colat ja tunnen end hästi.
Kuulge, varsti ju kohtume! Kas pole see lihtsalt vaimustav. Mina olen kui lõhkise küna ees, Kanadast on kahju lahkuda kuid koju tahan ka väga tulla. Igatsen teid kõiki väga.
Kallistab Epp
Monday, May 16, 2011
16.mai TORONTO, vol 1
Ahoi, pole ammu kirjutanud, kuid nüüd teen oma võla tasa, sest neid mälestusi ei taha enda sees hoida, ei jõua välja kannatada, peab jagama. Jagatud rõõm on ju kohe suurem, nii et alustan nüüd!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ärgu olgu sul sada rubla, olgu sul sada sõpra. Hea on teada ja leida, et kui oled ka maailma teises otsas, pole sa üksi, vaid sõbrad on ees.
John Pada tunnen ma juba ammu, kuid tema abikaasa Susaniga sain alles siin tuttavaks. Nad elavad Toronto kesklinnas tibatillukeses imeilusasa majas, suur city kohe nurga taga kätte paistmas. Kuid Toronto on nii ilus roheline linn, suurte äritänavate kõrval on rohelusse mattunud väikesed tänavad, on vaikne ja kõik puud ja lilled õitsevad.
Susani ja Johniga jalutasime kaks päeva mööda Torontot. Toronto allmaaraudtee on väike ja puhas, sellega saime kenasti alla linna ning vaatamata vihmasajule, asusime linna avastama.
Me võtime Dundas south ja jalutasime Eaton Centres, see on suur keskus, kus on poed, kontorid ja söögikohad. Keskus on ehitatud 70-aastatel ja pragu seda moderniseeritakse natuke. Kuid üldmulje on ilus, sambad, klaasist katus, ilusad poed ja palju rahvast.Sealt jalutasime vana linnavalitsuse juurde, praegu on seal kriminaalkohus ja siis Toronto keskväljakule.
Toronto the Freedom Arches asuvad Nathan Phillipsi väljakul, kaardudes üle basseini/uisutamisväljaku. Kaarte alusesse on müüritud kivi Berliini müürist. Kaarte nimetamine Vabaduse Kaarteks on ühe eestlase suur töö. Markus Hess on Rahvusvahelise Musta Lindi päeva Komitee esimees ja tänu temale, on need kaared niimoodi nimetatud.
Üldse, kui ma tagasi tulen, räägin teile siinsete eestlaste vabadusvõitlusest, mis on olnud muljetavaldav, kasvõi see Musta Lindi Päev, mis viis otseselt Balti Ketini ja mida tähistatakse paljudes riikides ja Kanadas on Musta Lindi päev ametlik riigipüha. Palun väga.
Aga jätkame oma jalutuskäiku mööda Toronto kesklinna-Vaatasime Bay Streetil ilusaid vanaaegseid pangahooneid ja nende endiseid töösaale, tänapäeval on nendesse majadesse võimatu arvutisüsteeme panna, sestap need hooned enam pankadena ei tööta.
Siin on üks naljakas kõrghoone, mida renoveeritakse, sest marmortahvlid, millega seinad kaetud on, hakkasid alla kukkuma! Õnneks keegi pole surma saanud, kuid rasked kiviplaadid võetakse maha, enne, kui ned tõepoolest kedagi tabavad.
Väga ilus jalutuskäik oli kaaristus BCE Arches - kerge passaž taevasse kõrguvate kaartega, ka üks vana kivimaja on sinna teisaldatud, et oleks kontrasti, natuke poode, natuke kontoreid, ilus purskkaev.
Kolmekesi vaatasime mõtlikult ka kohta, kuhu kukkus end surnuks üks rumal advokaat. See mees armastas oma külaliste ja klientide ees viskuda kõrgel kontoris vastu akent demonstreerimaks, kui turvaline see on. Noh, ei olnud nii väga midagi. Ühel ilusal päeval ta tõepoolest hüppas, aken andis järele ja vaene mees leidis õnnetu ja häbiväärse otsa Toronto tänavakividel.
Lõunale läksime restorani Stratus, kõrgel 38 korrusel. See restoran on lahti ainult lõuna ajal ja vaade aknast suurepärane. Päike tuli pilve tagant välja ja särathas kahel kuldsete klaasidega pangahoonel, Royal Bank of Canada. Paistis saar Ontario järves, kuhu maanduvad lennukid, seal on väike kohalik lennuväli, liiguvad praamid ja mis on väga populaarne pulmade pidamise ja pikniku koht.
Aknast paistis veel hokiareen, munakujulise katusega ehitis, mis suvel ilusate ilmadega lahti käib.
Ma sõin homaari, esimest korda elus. Väga hea oli, selline suur vähk, õnneks enne ära puhastatud.
Pärast lõunat jalutasime mööda ooperimajast Four Seasons ja siis kunstigaleriisse. Otsustasime vaadata just Kanada kunsti, Group of Seven. Nad olid grupp Kanada maastikumaaliaid, 20 sajandi 20-aastatel.Meenutab meie Konrad Mägi töid.
Ma pean seda kirjutist hiljem veel täiendama, kuna mul ei ole nende kunstnike nimed meeles. Sorry.
Peale kunstigaleriid oli jalutuskäik läbi Toronto Ülikooli hoovi, läbi õitsvate parkide ja üle kenade äritänavatele.
Õhtusööki võtsime restoranis Messis, see on juba 15 aastat tegutsenud ühe ja sama omaniku/peakoka käe all, toit oli väga hea. Ma olen siin lambaliha armastama hakanud.
laupäeva alustasime lõuna ajal kohvikus nimega Bonjour Brioche. See on väike ja räämas hommikusöögikoht, kohutavalt populaarne, perekonna poolt peetud ja lahti ainult pärastlõunani.Ootasime natuke järjekorras ja sõime kena hommikusöögi. Ehkki peab ütlema, et Kanadas sa korralikku kohvi ei saa. Jahe ja lahja.
Siis jalutasime ja sõitsime trammiga Ontario järve äärde. Pikk kena rannapromenaad, päike paistis.Toronto südalinna siluett otse ees oli nii ilus!
Tagasi linnas olles külastasime vana viskitehase kohta, sinna on rajatud kena keskus The Distillery Historic District, seal on teater nimega Soulpepper, peosaalid, käsitöökojad, poed, kontorid jne. Igal pool hõljub mõnus kohvi ja toidu ja parfüümi lõhn.Nägime kolme pulmapidu, pruutpaari pildistati vanal viktoriaanlikul tänaval.
Õhtul oli Johni ja Susani juures grillitud steigid ja salat.Siin on igal korralikul kanadalasel on grillahi aias, loomaliha ja kala valmistatakse tõesti hästi.
Susanil ja minul on palju ühist, kuna oleme mõlemad suured lugejad.Nii kena on rääkida raamatutest, filmidest jne. Susan peab ka korralikku lugemispäevikut, sain temalt terve nimekirja raamatuid, mida lugeda. Lihtsalt imetore.
Olin veel terve pühapäeva Thornhillis, Eha ja Markuse kodus külas. Mina, Eha, Leikki ja Maiki käisime McMichaeli galeriis vaatamas fotonäitust Marilyn Monroest. Galerii on ilus uus ehitis keset männimetsa.Ka püsinäitus on huvitav, Group of Seven muidugi, indiaanlaste käsitöö, innuiitide kujukesed.
Peale galeriid šoppasime korralikus outlet-mallis.Sain oma vennale sünnipäevakingi ja Leikkile osteti selline kleit, et hing jäi kinni.Siin on kenad poed ja valik on hiigelsuur. Mina, kes pole Eestis mingi suur šoppaja, olen siin hulluks läinud. Valik on suur ja nii ilusad asjad!Millised kingad, kleidid, käekotid, kübarad.Oo mai gaad!
Nagu alguses öeldud, ärgu olgu sul sada rubla, olgu sada sõpra! Mina olen väga õnnelik inimene, mul on sõbrad mitmel pool üle maailma. Kas pole lihtsalt vaimustav? Kallid kodusõbrad, ootan teiega kohtumist väga, väga, väga.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ärgu olgu sul sada rubla, olgu sul sada sõpra. Hea on teada ja leida, et kui oled ka maailma teises otsas, pole sa üksi, vaid sõbrad on ees.
John Pada tunnen ma juba ammu, kuid tema abikaasa Susaniga sain alles siin tuttavaks. Nad elavad Toronto kesklinnas tibatillukeses imeilusasa majas, suur city kohe nurga taga kätte paistmas. Kuid Toronto on nii ilus roheline linn, suurte äritänavate kõrval on rohelusse mattunud väikesed tänavad, on vaikne ja kõik puud ja lilled õitsevad.
Susani ja Johniga jalutasime kaks päeva mööda Torontot. Toronto allmaaraudtee on väike ja puhas, sellega saime kenasti alla linna ning vaatamata vihmasajule, asusime linna avastama.
Me võtime Dundas south ja jalutasime Eaton Centres, see on suur keskus, kus on poed, kontorid ja söögikohad. Keskus on ehitatud 70-aastatel ja pragu seda moderniseeritakse natuke. Kuid üldmulje on ilus, sambad, klaasist katus, ilusad poed ja palju rahvast.Sealt jalutasime vana linnavalitsuse juurde, praegu on seal kriminaalkohus ja siis Toronto keskväljakule.
Toronto the Freedom Arches asuvad Nathan Phillipsi väljakul, kaardudes üle basseini/uisutamisväljaku. Kaarte alusesse on müüritud kivi Berliini müürist. Kaarte nimetamine Vabaduse Kaarteks on ühe eestlase suur töö. Markus Hess on Rahvusvahelise Musta Lindi päeva Komitee esimees ja tänu temale, on need kaared niimoodi nimetatud.
Üldse, kui ma tagasi tulen, räägin teile siinsete eestlaste vabadusvõitlusest, mis on olnud muljetavaldav, kasvõi see Musta Lindi Päev, mis viis otseselt Balti Ketini ja mida tähistatakse paljudes riikides ja Kanadas on Musta Lindi päev ametlik riigipüha. Palun väga.
Aga jätkame oma jalutuskäiku mööda Toronto kesklinna-Vaatasime Bay Streetil ilusaid vanaaegseid pangahooneid ja nende endiseid töösaale, tänapäeval on nendesse majadesse võimatu arvutisüsteeme panna, sestap need hooned enam pankadena ei tööta.
Siin on üks naljakas kõrghoone, mida renoveeritakse, sest marmortahvlid, millega seinad kaetud on, hakkasid alla kukkuma! Õnneks keegi pole surma saanud, kuid rasked kiviplaadid võetakse maha, enne, kui ned tõepoolest kedagi tabavad.
Väga ilus jalutuskäik oli kaaristus BCE Arches - kerge passaž taevasse kõrguvate kaartega, ka üks vana kivimaja on sinna teisaldatud, et oleks kontrasti, natuke poode, natuke kontoreid, ilus purskkaev.
Kolmekesi vaatasime mõtlikult ka kohta, kuhu kukkus end surnuks üks rumal advokaat. See mees armastas oma külaliste ja klientide ees viskuda kõrgel kontoris vastu akent demonstreerimaks, kui turvaline see on. Noh, ei olnud nii väga midagi. Ühel ilusal päeval ta tõepoolest hüppas, aken andis järele ja vaene mees leidis õnnetu ja häbiväärse otsa Toronto tänavakividel.
Lõunale läksime restorani Stratus, kõrgel 38 korrusel. See restoran on lahti ainult lõuna ajal ja vaade aknast suurepärane. Päike tuli pilve tagant välja ja särathas kahel kuldsete klaasidega pangahoonel, Royal Bank of Canada. Paistis saar Ontario järves, kuhu maanduvad lennukid, seal on väike kohalik lennuväli, liiguvad praamid ja mis on väga populaarne pulmade pidamise ja pikniku koht.
Aknast paistis veel hokiareen, munakujulise katusega ehitis, mis suvel ilusate ilmadega lahti käib.
Ma sõin homaari, esimest korda elus. Väga hea oli, selline suur vähk, õnneks enne ära puhastatud.
Pärast lõunat jalutasime mööda ooperimajast Four Seasons ja siis kunstigaleriisse. Otsustasime vaadata just Kanada kunsti, Group of Seven. Nad olid grupp Kanada maastikumaaliaid, 20 sajandi 20-aastatel.Meenutab meie Konrad Mägi töid.
Ma pean seda kirjutist hiljem veel täiendama, kuna mul ei ole nende kunstnike nimed meeles. Sorry.
Peale kunstigaleriid oli jalutuskäik läbi Toronto Ülikooli hoovi, läbi õitsvate parkide ja üle kenade äritänavatele.
Õhtusööki võtsime restoranis Messis, see on juba 15 aastat tegutsenud ühe ja sama omaniku/peakoka käe all, toit oli väga hea. Ma olen siin lambaliha armastama hakanud.
laupäeva alustasime lõuna ajal kohvikus nimega Bonjour Brioche. See on väike ja räämas hommikusöögikoht, kohutavalt populaarne, perekonna poolt peetud ja lahti ainult pärastlõunani.Ootasime natuke järjekorras ja sõime kena hommikusöögi. Ehkki peab ütlema, et Kanadas sa korralikku kohvi ei saa. Jahe ja lahja.
Siis jalutasime ja sõitsime trammiga Ontario järve äärde. Pikk kena rannapromenaad, päike paistis.Toronto südalinna siluett otse ees oli nii ilus!
Tagasi linnas olles külastasime vana viskitehase kohta, sinna on rajatud kena keskus The Distillery Historic District, seal on teater nimega Soulpepper, peosaalid, käsitöökojad, poed, kontorid jne. Igal pool hõljub mõnus kohvi ja toidu ja parfüümi lõhn.Nägime kolme pulmapidu, pruutpaari pildistati vanal viktoriaanlikul tänaval.
Õhtul oli Johni ja Susani juures grillitud steigid ja salat.Siin on igal korralikul kanadalasel on grillahi aias, loomaliha ja kala valmistatakse tõesti hästi.
Susanil ja minul on palju ühist, kuna oleme mõlemad suured lugejad.Nii kena on rääkida raamatutest, filmidest jne. Susan peab ka korralikku lugemispäevikut, sain temalt terve nimekirja raamatuid, mida lugeda. Lihtsalt imetore.
Olin veel terve pühapäeva Thornhillis, Eha ja Markuse kodus külas. Mina, Eha, Leikki ja Maiki käisime McMichaeli galeriis vaatamas fotonäitust Marilyn Monroest. Galerii on ilus uus ehitis keset männimetsa.Ka püsinäitus on huvitav, Group of Seven muidugi, indiaanlaste käsitöö, innuiitide kujukesed.
Peale galeriid šoppasime korralikus outlet-mallis.Sain oma vennale sünnipäevakingi ja Leikkile osteti selline kleit, et hing jäi kinni.Siin on kenad poed ja valik on hiigelsuur. Mina, kes pole Eestis mingi suur šoppaja, olen siin hulluks läinud. Valik on suur ja nii ilusad asjad!Millised kingad, kleidid, käekotid, kübarad.Oo mai gaad!
Nagu alguses öeldud, ärgu olgu sul sada rubla, olgu sada sõpra! Mina olen väga õnnelik inimene, mul on sõbrad mitmel pool üle maailma. Kas pole lihtsalt vaimustav? Kallid kodusõbrad, ootan teiega kohtumist väga, väga, väga.
Tuesday, May 3, 2011
3.mai ANNA AGA VASARAGA VASTU PEAD!
Ahoi!
Ultima Thule on vägev! Nad annavad laenatud aparatuuri ja pillidega üleprahi kontserdi Toronto ( hääldada, kui teil meeles on, DOROONO), Eesti Majas.
Kuulajateks põhiliselt viisakad Kanada pensionärid. Plaksutatakse harva ja viisakalt, muusika jääb arusaamatuks ja seda lõbusam oli minul ja Johnil...Küll võib ansamblil raske olla mängida saali kui tühja kotti, kuid kui ma seda neilt küsisin, kehitasid nad õlgu ja väitsid, et see on nende töö.
Pärast läksime koos sõpradega, südaöösel, Korea barbeque-restorani liha sööma ja õlut jooma. Toronto on südaöösel rahvast täis, liiklusummikud, melu , kära.Vinge.
Järgmisel õhtul oli Tartu Colleges Volbriöö, nii et väsinud olen siiamaani.Ei,tegelikult ei ole, sest mul pole aega väsinud olla. Käes on viimane kuu siin ja ma ei väsi ära! Vot ei väsi!
Ilm on halb, külm ja vihma sajab, aga kuna ma ilma üle kunagi ei nurise, siis on see ka tore.
Kas vaatasite Kuninglikke Pulmi? Kui jah, olete mu sõbrad, kui ei, siis pole!
Meie alustasime reede hommikul kell 4 šampanja ja maasikatega, kella kümneks olin taas magama jäänud ja kell kaksteist päeval oli mul pohmell! Vaat niipalju siis varahommikusest joomisest.Kuid ilma šampanjata ka ei saa ja selle joogi puhul vist kellaaeg üldse ei loe.
Kanada on tore maa! See, kui jood ühe joogi tunnis, annab sulle õiguse autoga kimada kasvõi maailma otsa.Keegi ei kontrolli, keegi pole kaine, kõik tunnevad elust mõnu.
Pole nii, et sõbranna pool ei saa klaasikest ( mitmeid) õhtu jooksul kulistada, sest oled autoga!Teisiti ei tuldagi ja koju on "ainult" 30-minuti tee.
Naiskad, riidepoed on siin vinged! Lihtsalt imeilusaid asju on müügil, tuuluta aga oma rahakotti, sest hinnad pole odavad.Kes vähegi Helsinkisse satub, H&M-i kollektsioon on sel aastal mõjus! Nii palju ilusaid asju, ei tea kohe, mida valida. Loomulikult ostsin mina kaks ühesugust kleiti, lihtsalt üks on must, teine sinine....
Oijah, täna on mul juuksed värskelt lõigatud, hommikul ujutud, maja kraamitud ja õhtul on kudumisklubi. Magan ma niikuinii vähe, sestap on päevad pikad ja toredad.Ootasin küll sooja ja ilusat kevaded, kuid mida sa saad teha...
Kallistan kõiki, Epp
Ultima Thule on vägev! Nad annavad laenatud aparatuuri ja pillidega üleprahi kontserdi Toronto ( hääldada, kui teil meeles on, DOROONO), Eesti Majas.
Kuulajateks põhiliselt viisakad Kanada pensionärid. Plaksutatakse harva ja viisakalt, muusika jääb arusaamatuks ja seda lõbusam oli minul ja Johnil...Küll võib ansamblil raske olla mängida saali kui tühja kotti, kuid kui ma seda neilt küsisin, kehitasid nad õlgu ja väitsid, et see on nende töö.
Pärast läksime koos sõpradega, südaöösel, Korea barbeque-restorani liha sööma ja õlut jooma. Toronto on südaöösel rahvast täis, liiklusummikud, melu , kära.Vinge.
Järgmisel õhtul oli Tartu Colleges Volbriöö, nii et väsinud olen siiamaani.Ei,tegelikult ei ole, sest mul pole aega väsinud olla. Käes on viimane kuu siin ja ma ei väsi ära! Vot ei väsi!
Ilm on halb, külm ja vihma sajab, aga kuna ma ilma üle kunagi ei nurise, siis on see ka tore.
Kas vaatasite Kuninglikke Pulmi? Kui jah, olete mu sõbrad, kui ei, siis pole!
Meie alustasime reede hommikul kell 4 šampanja ja maasikatega, kella kümneks olin taas magama jäänud ja kell kaksteist päeval oli mul pohmell! Vaat niipalju siis varahommikusest joomisest.Kuid ilma šampanjata ka ei saa ja selle joogi puhul vist kellaaeg üldse ei loe.
Kanada on tore maa! See, kui jood ühe joogi tunnis, annab sulle õiguse autoga kimada kasvõi maailma otsa.Keegi ei kontrolli, keegi pole kaine, kõik tunnevad elust mõnu.
Pole nii, et sõbranna pool ei saa klaasikest ( mitmeid) õhtu jooksul kulistada, sest oled autoga!Teisiti ei tuldagi ja koju on "ainult" 30-minuti tee.
Naiskad, riidepoed on siin vinged! Lihtsalt imeilusaid asju on müügil, tuuluta aga oma rahakotti, sest hinnad pole odavad.Kes vähegi Helsinkisse satub, H&M-i kollektsioon on sel aastal mõjus! Nii palju ilusaid asju, ei tea kohe, mida valida. Loomulikult ostsin mina kaks ühesugust kleiti, lihtsalt üks on must, teine sinine....
Oijah, täna on mul juuksed värskelt lõigatud, hommikul ujutud, maja kraamitud ja õhtul on kudumisklubi. Magan ma niikuinii vähe, sestap on päevad pikad ja toredad.Ootasin küll sooja ja ilusat kevaded, kuid mida sa saad teha...
Kallistan kõiki, Epp
Thursday, April 28, 2011
28. aprill, vihm-vihm-vihm
Ahoi!
Vihm ja päike, torm ja äike, tuul ja tuulevaikus, sume öö. selline oli tänane ilm.Käisime Eloras, mis on imeilus väike linnake. Kuid kahe 80-aastase vanaprouaga pole see nii lihtne, Nad on kõike näinud ja tahavad ainult restorani minna. Nii vaatasimegi läbi mõned poed-siin on ikka TÕELISELT häid riidepoode. Kui aus olla, siis hinnad on samad, mis meil - Nikkolol jne., kuid millised kleidid, millised pluusid, millised kübarad! Mantlid olid küll kallid, kuid imeilusad lihtsalt!Värvid on sel suvel kirjud! Kleidid klassikalised, 50nendatest, moes on suured laiad kübarad.
Mina , ise suur kingafänn, polegi kingapoodides käinud, üldse olen vähe poes käinud.Üks kauplus oli hea Cambridges, outlet Mall, seal poes Animale olid ka ilusad ja ootamatud riided. Milline must mantel seal oli! OO MAI GAAD!Kahju on, et mul pole tõesti seda vaja, ma ei kõnni ju mööda tänavat, mitu palitut ülestikku, et oma rikkust demonstreerida.Las ta jääb minust sinna poodi ja las ta mõtleb mu peale... See ilus mantel.
Eloras istusime niisiis restoranis nimega Open Cork, menüü oli "kanadalane", st et midagi nagu süüa pole.Võtsin taipärase krevetisupi ja sellist suppi pole ma tõesti kunagi varem söönud. Nagu krevetikeeduvesi, millele on vetikaid ja spinatit sisse pandud.Hästi terav, roheline ja hea. Täiesti uus maitse. Prouad võtsid Club sandwichi friikartulitega ja kolme peale tellisime ka natšovaagna. Kõik siin kole populaarsed.Vein oli klaasi kaupa nii kallis, et isegi Pille ei ostnud.
Sõit Elorasse on nii pool tundi, läbi imeilusate linnakeste/külakeste , loodus on siin nagu Eestis ja majad korras, hooldatud, ilusad.Farmid rikkad.
Menoniidid sõitsid oma kaarikutega edasi-tagasi, lapsi täis laotud. Neid on nii huvitav vaadata, täiesti teistsugused inimesed. Riides kossakalt, krunnidel tanud ja õnnelikud näod peas. Ah, mis ma räägin, Kanadas on kõik õnnelikud!
Tagasiteel sõitsime läbi tõelise tormi. Vihm sadas risti ja auto kõikus kui jube. Õnneks kestis see maru ainult 3-5 minutit, siis oli ilm jälle ilus.Noh, mis ilus, ilusam.
Täna hommikul, kui ujuma läksin, oli ikka veel maru, tuul puhus kuis jaksas ja oksad lendasid.Vapraid ujujaid see ei seganud, jala ju ei käi ja bussi ei oota. Mul on Kitchener ja Cambridge ka nii selged, sõida või pimesi.
Ujumine on vaimustav, eesti trenniga võrreldes rahulik, kuid siiski. Pärast käime veel ühiselt kohvi joomas ja juttu ajamas, nii et varahommikusest (!) trennist jõuan koju tagasi üha hiljem ja hiljem.
Mulle meeldivad Kanada pensionärid. Mitte ühtegi rätiga hambutut mutikest, vaid autodega kihutavad elegantsed daamid. Elu nauditakse lõpuni välja , mõttemaailm ja riided, mitte miski pole nn.vanamoodne. Ma räägin, vanust pole olemas, on ellusuhtumine, eluhoiak, rõõmsameelsus. Üksteisele tehakse komplimete, kihistatakse naerda, klatšitakse ja õhtuti võetakse napsu. Pidusid peetakse palju ja mõnuga , käiakse üksteisel külas. Kenad, väga kenad inimesed.
Eile vaatasin üle hulga aja televiisorist saadet modellikestest, kuidas nad võitlevad, kuidas Tyra nendega pahandab ja kuidas nad üksteist vihkavad. Noored imeilusad näitsikud, kes on 24/7 kaamera ees, käituvad enam kui imelikult. nad teavad, et neid filmitakse, eks, ja nad pole riides. Tavaline on olla bikiinide väel, ööpesus (kirjutasin samast fenomenist ka seoses Survivor-saatega), vedel ja tujutu.Neile antakse elamiseks imeline penthouse-korter ja nädala pärast näeb see välja kui sealaut. Must, segamini, asemed tegemata, riided vedelevad maas. Noored näitsikud aelevad, kisuvad tüli ja hädaldavad-miks ma edasi ei saa, miks ma kellelegi ei meeldi. Mina korraldajate asemel jälgiksin ka tüdrukute isiklikku ruumi, selle järgi saab ju tihti teada, millise inimesega tegemist on, kuidas on tema harjumused, töössesuhtumine ja läbisaamine teistega. Inimene peab olema ilus ka seestpoolt. Kui sulle on antud selline võimalus-olla väljavalitu maailma ilusamate tüdrukute hulgas-ära virise! Tee, mis sul kästakse ja kasuta juhust! Ehkki, ma ei kujuta ette, et oleksin saanud lasta end pildistada koos mesilastega.
Õpetan siin oma sõbrannadele kudumist. Küll nad on veel tublid! Täna, kui läheme kuninglikku pulma vaatama, on käes aeg sokikanna kudumise õppimiseks. Kuid see on nagu jalgrattasõit, kui korra selge, ei enam ära unusta.
Homme Ultima Thulet vaatama, Torontosse, Eesti majja. Kas pole tore?
Kallistan kõiki kõvasti, Epp
Vihm ja päike, torm ja äike, tuul ja tuulevaikus, sume öö. selline oli tänane ilm.Käisime Eloras, mis on imeilus väike linnake. Kuid kahe 80-aastase vanaprouaga pole see nii lihtne, Nad on kõike näinud ja tahavad ainult restorani minna. Nii vaatasimegi läbi mõned poed-siin on ikka TÕELISELT häid riidepoode. Kui aus olla, siis hinnad on samad, mis meil - Nikkolol jne., kuid millised kleidid, millised pluusid, millised kübarad! Mantlid olid küll kallid, kuid imeilusad lihtsalt!Värvid on sel suvel kirjud! Kleidid klassikalised, 50nendatest, moes on suured laiad kübarad.
Mina , ise suur kingafänn, polegi kingapoodides käinud, üldse olen vähe poes käinud.Üks kauplus oli hea Cambridges, outlet Mall, seal poes Animale olid ka ilusad ja ootamatud riided. Milline must mantel seal oli! OO MAI GAAD!Kahju on, et mul pole tõesti seda vaja, ma ei kõnni ju mööda tänavat, mitu palitut ülestikku, et oma rikkust demonstreerida.Las ta jääb minust sinna poodi ja las ta mõtleb mu peale... See ilus mantel.
Eloras istusime niisiis restoranis nimega Open Cork, menüü oli "kanadalane", st et midagi nagu süüa pole.Võtsin taipärase krevetisupi ja sellist suppi pole ma tõesti kunagi varem söönud. Nagu krevetikeeduvesi, millele on vetikaid ja spinatit sisse pandud.Hästi terav, roheline ja hea. Täiesti uus maitse. Prouad võtsid Club sandwichi friikartulitega ja kolme peale tellisime ka natšovaagna. Kõik siin kole populaarsed.Vein oli klaasi kaupa nii kallis, et isegi Pille ei ostnud.
Sõit Elorasse on nii pool tundi, läbi imeilusate linnakeste/külakeste , loodus on siin nagu Eestis ja majad korras, hooldatud, ilusad.Farmid rikkad.
Menoniidid sõitsid oma kaarikutega edasi-tagasi, lapsi täis laotud. Neid on nii huvitav vaadata, täiesti teistsugused inimesed. Riides kossakalt, krunnidel tanud ja õnnelikud näod peas. Ah, mis ma räägin, Kanadas on kõik õnnelikud!
Tagasiteel sõitsime läbi tõelise tormi. Vihm sadas risti ja auto kõikus kui jube. Õnneks kestis see maru ainult 3-5 minutit, siis oli ilm jälle ilus.Noh, mis ilus, ilusam.
Täna hommikul, kui ujuma läksin, oli ikka veel maru, tuul puhus kuis jaksas ja oksad lendasid.Vapraid ujujaid see ei seganud, jala ju ei käi ja bussi ei oota. Mul on Kitchener ja Cambridge ka nii selged, sõida või pimesi.
Ujumine on vaimustav, eesti trenniga võrreldes rahulik, kuid siiski. Pärast käime veel ühiselt kohvi joomas ja juttu ajamas, nii et varahommikusest (!) trennist jõuan koju tagasi üha hiljem ja hiljem.
Mulle meeldivad Kanada pensionärid. Mitte ühtegi rätiga hambutut mutikest, vaid autodega kihutavad elegantsed daamid. Elu nauditakse lõpuni välja , mõttemaailm ja riided, mitte miski pole nn.vanamoodne. Ma räägin, vanust pole olemas, on ellusuhtumine, eluhoiak, rõõmsameelsus. Üksteisele tehakse komplimete, kihistatakse naerda, klatšitakse ja õhtuti võetakse napsu. Pidusid peetakse palju ja mõnuga , käiakse üksteisel külas. Kenad, väga kenad inimesed.
Eile vaatasin üle hulga aja televiisorist saadet modellikestest, kuidas nad võitlevad, kuidas Tyra nendega pahandab ja kuidas nad üksteist vihkavad. Noored imeilusad näitsikud, kes on 24/7 kaamera ees, käituvad enam kui imelikult. nad teavad, et neid filmitakse, eks, ja nad pole riides. Tavaline on olla bikiinide väel, ööpesus (kirjutasin samast fenomenist ka seoses Survivor-saatega), vedel ja tujutu.Neile antakse elamiseks imeline penthouse-korter ja nädala pärast näeb see välja kui sealaut. Must, segamini, asemed tegemata, riided vedelevad maas. Noored näitsikud aelevad, kisuvad tüli ja hädaldavad-miks ma edasi ei saa, miks ma kellelegi ei meeldi. Mina korraldajate asemel jälgiksin ka tüdrukute isiklikku ruumi, selle järgi saab ju tihti teada, millise inimesega tegemist on, kuidas on tema harjumused, töössesuhtumine ja läbisaamine teistega. Inimene peab olema ilus ka seestpoolt. Kui sulle on antud selline võimalus-olla väljavalitu maailma ilusamate tüdrukute hulgas-ära virise! Tee, mis sul kästakse ja kasuta juhust! Ehkki, ma ei kujuta ette, et oleksin saanud lasta end pildistada koos mesilastega.
Õpetan siin oma sõbrannadele kudumist. Küll nad on veel tublid! Täna, kui läheme kuninglikku pulma vaatama, on käes aeg sokikanna kudumise õppimiseks. Kuid see on nagu jalgrattasõit, kui korra selge, ei enam ära unusta.
Homme Ultima Thulet vaatama, Torontosse, Eesti majja. Kas pole tore?
Kallistan kõiki kõvasti, Epp
Thursday, April 21, 2011
New York-New York 21.04 2011
Ma seisin kaubamajas Century 21 ja olin segaduses-kedagi, kellega pidime pool kolm kohtuma polnud veel kohal.Tõusin kikivarvukile, et rahvamassist tuttavaid nägusid näha, kuid kasu ei mingit. Olin just veetnud meeldiva tunni Lonni, Liisa ja kleitide keskel, kuid suutnud nad, inimesed mitte kleidid, ära kaotada ja nii ma siis otsisingi.
Äkki kuulsin Liisa häält-ta hõikas mind trepilt, lehvitades ühe kleidiga. Epp, Epp, tule siia! Kas sa arvad, et on Anule sobilik?
Läksime siis üles osakonda tgasi õiget värvi ja suurust otsima ja voila! olemas! Roosiline kleit! Perfektne! Nii et, Anuke, Liisa leidis sulle kleidi. Kui on valida umbes 10 000 kleidi hulgast, siis võib juhtuda nii, et seda õiget, oma õe oma, kohe ei leia. On tarvis sõbra teravat silma ja eelnevat informeeritust! Anule oli vaja New Yorgist Broadwaylt osta roosiline kleit!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mainisin Liisale ja Johnile Linnateatri külaskäigust Suurde Õuna. Nemad haarasid sellest mõttest kohe kinni ja kuidas ma ka ei kartnud, et reis võib nende hõivatuse tõttu ära jääda, seda ei juhtunud. Reede pealelõunal alustasime sõitu New Yorgi, kujutate ette, New Yorgi poole! Mina, Liisa, John ja Kiira. Sõit oli tore, pikk, kohale jõudsime kell 11 öösel. Ameerika maanteede ääres olevad nn.peatuskohad, kus ühes majas on söögikohad, tualettruum ja suveniiripood, kõrvalhoones bensiinijaam, on omavahel niivõrd sarnased, et kui peale mitmetunnilist sõitu jälle mõnes peatusime, oli tunne, et laseme aina ringiratast-jälle samas kohas tagasi. Ühes kohas trehvasime isegi samu inimesi sest niivõrd koleda habemega mehi ei saa olla rohkem, kui üks.
Manhattanile sissesõit öösel läbi Lincoln tunneli oli hingemattev! Kui sa ikka tunned ära maailmalinna silueti, Chrysler Buildingu, Empire State Buildingu, jääd hingetuks
. Meie hotell, nagu Johnile kombeks, oli Manhattanil, aknast paistis Empile State Building ja üleüldse, kõik oli suurepärane!
Me panime asjad hotelli ja läksime kohe katusebaari trimpama. Apple martinid oli kohane jook! Mida sa hing ihkad, kui aknast paistabki kogu Manhattan oma ilus, kuu kumab ja meeleolu on laes?
Seejärel siirdusime Times Squarele. see ei lugenud, et kell oli kaks öösel.Poed olid avatud, tänavad rahvast täis ja kõik pidutsesid. New Yorgis olla on turvaline, politseinikke on palju, rahvas sõbralik ja pidutsemas! Millised majad, vaated, reklaamid!
Üks reklaam soovitas - ole õnnelik! Kasta oma lilli, pese hambaid ja helista sõbrale! Kas pole hea soovitus?
Tegime veel joogid Rock Cafes ja magama!
Hommikul saime esimese asjana kokku Elmo ja Lonniga.Nende hotell oli sõna tõsises mõttes nurga taga ja milline rõõm oli keset seda rahvasumma tuttavaid nägusid silmata!
Hommikusöögi võtsime kohalikus dineris, buffet laua taga söö end või lõhki! Seejärel läksime Manhattanit avastama. Peale väikest metroosõitu olime Kaksiktornide juures, vaatasime auku ja külastasime memoriaali. Oli väga ilus ja väike väljapanek toimunust ja tulevikust. Edasi mööda Broadwayd Wall streetile ja siis vabadussamba juurde. Sinna laevasõidule oli nii suur saba, et vaatasime kaldalt a saime oma elamuse kätte.Õnneks läks ilm ikka halvemaks ja halvemaks, see andis hea ettekäände kaubamajja minna.
Peale väga väsitavat ostlemist kohustuslik napsuring ja taksodega hotelli juurde tagasi. Ilm oli selleks ajaks nii kohutavalt halb, et ainukese mõistliku mõttena tunduski enne teatrietendust kõht kõvasti täis süüa.
Milline õhtusöök see oli!
Eelroaks supp ja austrid, põhiroaks minul krevetid, Annel kala, Liisal kammkarbid, Johnil ja Kiiral filet mignon! Loputasime selle hea veiniga alla ja teatrisse. Nagu bursuidele kohane-taksoga.
Küll oli tore kõiki näha, oma kalleid Linnateatri inimesi.Etendusel oli 55 väliseestlast, Liisa nuttis ja üks mees meie taga magas. Etenduseks Tammsaare “Ma armastasin sakslast”, mängisid Tõnn , Ursula ja Aleksander.
Lonni tuli ka meie hotelli, jõime veini ja siis John hõikas- riidesse ja katusebaari! Vaatasime ja kuulasime suurt vihmavalingut, taas apple martinid ja selline lõbus-lõbus olemine.
Hommikul ärkasime,pead-jalad koos, sõime ning pärast kalorirohket hommikusööki jalutasime Anne hotelli tagasi. Jätsime silmaveega......Kes läks koju Tallinnasse, kes Kitcheneri.
Liisa tahtis veel 5 avenüül oma firma tulevasi poode näha, John läks oma kadunud telefoni otsima. See andis meile aega šopata NY 5-avenüül! Kuigi see oli H&M, siiski! Mul on nüüd imeilus must kleit, Liisal aga roosa linane pintsak.Kaks salli kah, üks on mul pildil peas, mul oli "koledate juuste päev..."
Tagasiteel otsustasime külastada tuntud telesaate "Cake Boss" kodulinna Hobokenit ja "Carlo`s bakeryt". Me ei osanud ette kujutada, et järjekorras sinna sissesaamiseks tuleb järjekorras seista vähemalt kolm tundi keset sadu inimesi. Jätsime selle tegemata , ainult pildistasime end poe ees ja mina ja John nägime läbi akna ka ühte suurt ja paksu koogimeistrit. Vahva.
Kodus Terra Cottas olime kell kolmveerand kaksteist. Sõit on küll pikk, kuid vaated olid ilusad, Liisa ja Kiira õppisid, mia ajasin Johniga juttu.
See oli vapustav reis! Parajalt lühike, intensiivne, lõbus ja erakordne! Ärgu olgu sul sada rubla, olgu sul sada sõpra! Või sada eurot?
Ah jaa, meist sõitis mööda auto, mis oli ennast lihavõttejäneseks maskeerinud. Saba kapoti vahelt väljas ja kaks kõrva tuules lipendamas….
Äkki kuulsin Liisa häält-ta hõikas mind trepilt, lehvitades ühe kleidiga. Epp, Epp, tule siia! Kas sa arvad, et on Anule sobilik?
Läksime siis üles osakonda tgasi õiget värvi ja suurust otsima ja voila! olemas! Roosiline kleit! Perfektne! Nii et, Anuke, Liisa leidis sulle kleidi. Kui on valida umbes 10 000 kleidi hulgast, siis võib juhtuda nii, et seda õiget, oma õe oma, kohe ei leia. On tarvis sõbra teravat silma ja eelnevat informeeritust! Anule oli vaja New Yorgist Broadwaylt osta roosiline kleit!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mainisin Liisale ja Johnile Linnateatri külaskäigust Suurde Õuna. Nemad haarasid sellest mõttest kohe kinni ja kuidas ma ka ei kartnud, et reis võib nende hõivatuse tõttu ära jääda, seda ei juhtunud. Reede pealelõunal alustasime sõitu New Yorgi, kujutate ette, New Yorgi poole! Mina, Liisa, John ja Kiira. Sõit oli tore, pikk, kohale jõudsime kell 11 öösel. Ameerika maanteede ääres olevad nn.peatuskohad, kus ühes majas on söögikohad, tualettruum ja suveniiripood, kõrvalhoones bensiinijaam, on omavahel niivõrd sarnased, et kui peale mitmetunnilist sõitu jälle mõnes peatusime, oli tunne, et laseme aina ringiratast-jälle samas kohas tagasi. Ühes kohas trehvasime isegi samu inimesi sest niivõrd koleda habemega mehi ei saa olla rohkem, kui üks.
Manhattanile sissesõit öösel läbi Lincoln tunneli oli hingemattev! Kui sa ikka tunned ära maailmalinna silueti, Chrysler Buildingu, Empire State Buildingu, jääd hingetuks
. Meie hotell, nagu Johnile kombeks, oli Manhattanil, aknast paistis Empile State Building ja üleüldse, kõik oli suurepärane!
Me panime asjad hotelli ja läksime kohe katusebaari trimpama. Apple martinid oli kohane jook! Mida sa hing ihkad, kui aknast paistabki kogu Manhattan oma ilus, kuu kumab ja meeleolu on laes?
Seejärel siirdusime Times Squarele. see ei lugenud, et kell oli kaks öösel.Poed olid avatud, tänavad rahvast täis ja kõik pidutsesid. New Yorgis olla on turvaline, politseinikke on palju, rahvas sõbralik ja pidutsemas! Millised majad, vaated, reklaamid!
Üks reklaam soovitas - ole õnnelik! Kasta oma lilli, pese hambaid ja helista sõbrale! Kas pole hea soovitus?
Tegime veel joogid Rock Cafes ja magama!
Hommikul saime esimese asjana kokku Elmo ja Lonniga.Nende hotell oli sõna tõsises mõttes nurga taga ja milline rõõm oli keset seda rahvasumma tuttavaid nägusid silmata!
Hommikusöögi võtsime kohalikus dineris, buffet laua taga söö end või lõhki! Seejärel läksime Manhattanit avastama. Peale väikest metroosõitu olime Kaksiktornide juures, vaatasime auku ja külastasime memoriaali. Oli väga ilus ja väike väljapanek toimunust ja tulevikust. Edasi mööda Broadwayd Wall streetile ja siis vabadussamba juurde. Sinna laevasõidule oli nii suur saba, et vaatasime kaldalt a saime oma elamuse kätte.Õnneks läks ilm ikka halvemaks ja halvemaks, see andis hea ettekäände kaubamajja minna.
Peale väga väsitavat ostlemist kohustuslik napsuring ja taksodega hotelli juurde tagasi. Ilm oli selleks ajaks nii kohutavalt halb, et ainukese mõistliku mõttena tunduski enne teatrietendust kõht kõvasti täis süüa.
Milline õhtusöök see oli!
Eelroaks supp ja austrid, põhiroaks minul krevetid, Annel kala, Liisal kammkarbid, Johnil ja Kiiral filet mignon! Loputasime selle hea veiniga alla ja teatrisse. Nagu bursuidele kohane-taksoga.
Küll oli tore kõiki näha, oma kalleid Linnateatri inimesi.Etendusel oli 55 väliseestlast, Liisa nuttis ja üks mees meie taga magas. Etenduseks Tammsaare “Ma armastasin sakslast”, mängisid Tõnn , Ursula ja Aleksander.
Lonni tuli ka meie hotelli, jõime veini ja siis John hõikas- riidesse ja katusebaari! Vaatasime ja kuulasime suurt vihmavalingut, taas apple martinid ja selline lõbus-lõbus olemine.
Hommikul ärkasime,pead-jalad koos, sõime ning pärast kalorirohket hommikusööki jalutasime Anne hotelli tagasi. Jätsime silmaveega......Kes läks koju Tallinnasse, kes Kitcheneri.
Liisa tahtis veel 5 avenüül oma firma tulevasi poode näha, John läks oma kadunud telefoni otsima. See andis meile aega šopata NY 5-avenüül! Kuigi see oli H&M, siiski! Mul on nüüd imeilus must kleit, Liisal aga roosa linane pintsak.Kaks salli kah, üks on mul pildil peas, mul oli "koledate juuste päev..."
Tagasiteel otsustasime külastada tuntud telesaate "Cake Boss" kodulinna Hobokenit ja "Carlo`s bakeryt". Me ei osanud ette kujutada, et järjekorras sinna sissesaamiseks tuleb järjekorras seista vähemalt kolm tundi keset sadu inimesi. Jätsime selle tegemata , ainult pildistasime end poe ees ja mina ja John nägime läbi akna ka ühte suurt ja paksu koogimeistrit. Vahva.
Kodus Terra Cottas olime kell kolmveerand kaksteist. Sõit on küll pikk, kuid vaated olid ilusad, Liisa ja Kiira õppisid, mia ajasin Johniga juttu.
See oli vapustav reis! Parajalt lühike, intensiivne, lõbus ja erakordne! Ärgu olgu sul sada rubla, olgu sul sada sõpra! Või sada eurot?
Ah jaa, meist sõitis mööda auto, mis oli ennast lihavõttejäneseks maskeerinud. Saba kapoti vahelt väljas ja kaks kõrva tuules lipendamas….
Wednesday, April 13, 2011
Ottawa, Kanada pealinn 13.04 2011
Ahoi!
Ottawa ( hääldada attaua) on Kanada pealinn.Ontario provintsi suuruselt teine linn ja Kanada suuruselt neljas linn.Asub Ottawa Valleys Ottawa jõe kaldal.Jõgi lahutab Ontario provintse Quebecist.Ottawa on väike linn, elanikkond 2006 aasta andmetel 812129 elqnikku.
Queen Elizabeth palus valida Kanada provintsile pealinna 31.detsembril 1851 aastal ja valikuks, just oma asukoha tõttu, osutus Ottawa.
Torontost Ottawasse on mööda 401 sõita ligi 5 tundi.Ja see on korralik sõitmine, ikka kiiresti ja mööda kiirteed. Autos olime neljakesi, mina, Liisa ja tema tütred Kaija ja Mari-Triin. John oli terve nädala juba Ottawas töötanud ja ootas meid ööbima oma hotelli Westin. Tänu Pille autost näpatud GPS-seadmele leidsime üles nii Ottawa kui ka hotelli. Auto libises vaikse sahinaga Rideau Canal-i ääres asuva majesteetliku hotelli ette Ottawa südalinnas.
Vaade toast öisele linnale oli hingemattev. Magasime kõik sõbralikult kahes king-size suuruses voodis.Hommikul linnapilti vaadates saime kohe aru, et oleme absoluutselt kesklinnas, aknast paistis ka parlamendihoone.
John läks tööle ja meie võtsime kena hommikusöögi.Kanadas ei ole hotellides hommikusöök hinna sees, eriti kallites hotellides, kõikide hüvede eest pead juurde maksma, ka wifi eest kusjuures.
Pakkisime auto, kuna pidime järgmised kaks ööd olema teises hotellis ja läksime linna avastama. Ah jaa, esimene käik oli Kanada eesti saatkonda ajutise asjuri Riho Kruuvi juurde! Kujutage ette, kui väike on maailm! Meie oma sõbrad igal pool ees. Veetsime seal mõnusa pooltunni, Liisa sai oma dokumendid korda ja saime lubaduse Rihoga veel kohtuda.Seda me tegimegi laupäeva õhtul, õhtustasime väikeses meeldivas restoranis koos Riho ja tema abikaasaga, klaverimängija mängis, inimesed laulsid ja meeleolu oli ülev.
Ma panin Facebooki pildid üles, sealt on näha, et seejärel külastasime Parlamendihoonet. Seal korraldatakse iga tunni tagant mõnusad tasuta, giidi juhitud ekskursioonid. Oli väga huvitav jalutada mööda kanada kõige tähtsamat hoonet, külastada kellatorni, vaadata linnapanoraami.
Kellatornist paistiski meie järgmine sihtmärk - Museum of Civilization, Kanada kõige populaarsem muuseum.Moodsasse hoonesse on paigutatud palju huviväärset. I-max kinod, näitused, postimuuseum, lastemuuseum ja Kanada ajalugu tutvustav väljapanek. Meie valisimegi viimase ja ei tulnud pettuda.Selles muuseumis polnud mitte midagi igavat- ta nagu imes su endasse, keerutas ja näitas ja haris ja naerutas ja vaimustas. Kui olime nn.ürgrahvaste ajaloo üle vaadanud, siis Kanadat tutvustavates saalides algas ajalugu peale vikingite ajast kuni tänapäevani välja. Said jalutada läbi aja, tunnetada endas Kanada muutumist moodsaks tänapäeva maaks.Eksponaadid olid huvitavad, sai istuda koolimajas, vaadata vaalarasva sulatamist, ajada juttu 300 aastat vana kõrtsi majapidajannaga.Soovitan kindlasti külastada.:-))
Pärast muuseumit jalutasime Bayview Farmers Marketil, mis on just Ottawa kesklinnas ja kus müüakse käsitööd, aedvilja, lilli ja loomulikult vahtrasiirupit.Kogu kant on täis pikitud väikesi restorane ja poekesi. Rahustasime oma tühja kõhu maha ühes kalarestoranis ja sõime end hulluks!
Meie teine hotell oli , üllatus-üllatus, kah kesklinnas, suur aparamenthotell, kus kümnendal korrusel ootas meid kahe magamistoa, kahe vannitoa, elu-söögitoa ja köögiga sviit!Nii et minul oli oma isiklik magamistuba koos vannitoaga. No mis sellisel elul viga!
Läksime õhtul välja jalutama, leidsime ühe toreda restorani, kuhu sattusime ka järgmisel õhtul, sest seal oli elav muusika, kes tahtis, sai laulda, teenindamine oli imetore ja inimesed heas tujus.Liisa ja Kaija lausid, no lihtsalt imehästi!
Laupäevase päeva jalutasimegi ringi. Hommikusöögini jõudsime kell 12 päeval ja siis oli see nn.dineris Zaks. Kus on seda enne nähtud, et kiirtoidukohas pead oma kohta ootama kakskümmend minutit! Aga seal oli nii palju rahvast ja mina sõin roa nimega Breakfast Burrito. Halb, aga söödav ja kõhu tegi täis.
Jalutasime, nautisime ilusat ilma ja inimesi Liisa ja tüdrukud lasid endale maniküüri teha ja meie Johniga ei raisanud ka aega vaid kosutasime end jahutavate jookidega. Ilm oli ju ilus ja palav oli kah.
Õhtul saime ome armsas restoranis kokku Riho ja tema abikaasaga, nad on ühed lõpmata meeldivad inimesed. Uhke, et Eestit esindab Kanadas niivõrd kena ja sümpaatne mees, sõber pealekauba. Kes lugejatest ei tea, oleme Rihoga mõlemad üles kasvanud Tammelinnas, vastasmajades. Nii et elagu Tartu!
Pühapäeval oli ärasõit, Johni viisime lennukile ja Liisa külastas oma klientidele kuuluvaid toidupoode.Sain ääretult huvitava läbilõike Kanada suurtest toidupoodidest, mis kuuluvad küll ühte ketti, kuid omanikud majandavad kohapeal. Üks nendest oli näiteks hiinlaste oma. Puhas, imeilus ja uhiuus ehitis ja kui huvitav seal oli! Maitsesime kõike, mida maitsta pakuti, võõrad, imelikud tekstuurid, värvid lõhnad. Kuuma toidu letis polnud mitte kanatiivad ja lasanja, vaid frititud loomamao tükid, seakõrvad aedviljaga, ajud,neerud. Ülejäänuid ma ei tundnud lihtsalt ära. Liisa ostis Andrusele kingituseks meetrise jupi suhkruroogu.
Koduteel külastasime veel ülikoolilinna Kingsbridget, eemärgiga seda Kaijale tutvustada, ehk valib oma kooli sinna.
Tagasi Liisa juures Terra Cottas olime õhtul.
Ma soovitan kõigile Ottawat külastada. Ilus , väga puhas linn.Linnapilt, just kesklinnas, on kontrastiderohke, vanad hooned peegelduvad uute, peegelkaasist seintega kõrghoonete akendel.
Tervitades Epp
Ottawa ( hääldada attaua) on Kanada pealinn.Ontario provintsi suuruselt teine linn ja Kanada suuruselt neljas linn.Asub Ottawa Valleys Ottawa jõe kaldal.Jõgi lahutab Ontario provintse Quebecist.Ottawa on väike linn, elanikkond 2006 aasta andmetel 812129 elqnikku.
Queen Elizabeth palus valida Kanada provintsile pealinna 31.detsembril 1851 aastal ja valikuks, just oma asukoha tõttu, osutus Ottawa.
Torontost Ottawasse on mööda 401 sõita ligi 5 tundi.Ja see on korralik sõitmine, ikka kiiresti ja mööda kiirteed. Autos olime neljakesi, mina, Liisa ja tema tütred Kaija ja Mari-Triin. John oli terve nädala juba Ottawas töötanud ja ootas meid ööbima oma hotelli Westin. Tänu Pille autost näpatud GPS-seadmele leidsime üles nii Ottawa kui ka hotelli. Auto libises vaikse sahinaga Rideau Canal-i ääres asuva majesteetliku hotelli ette Ottawa südalinnas.
Vaade toast öisele linnale oli hingemattev. Magasime kõik sõbralikult kahes king-size suuruses voodis.Hommikul linnapilti vaadates saime kohe aru, et oleme absoluutselt kesklinnas, aknast paistis ka parlamendihoone.
John läks tööle ja meie võtsime kena hommikusöögi.Kanadas ei ole hotellides hommikusöök hinna sees, eriti kallites hotellides, kõikide hüvede eest pead juurde maksma, ka wifi eest kusjuures.
Pakkisime auto, kuna pidime järgmised kaks ööd olema teises hotellis ja läksime linna avastama. Ah jaa, esimene käik oli Kanada eesti saatkonda ajutise asjuri Riho Kruuvi juurde! Kujutage ette, kui väike on maailm! Meie oma sõbrad igal pool ees. Veetsime seal mõnusa pooltunni, Liisa sai oma dokumendid korda ja saime lubaduse Rihoga veel kohtuda.Seda me tegimegi laupäeva õhtul, õhtustasime väikeses meeldivas restoranis koos Riho ja tema abikaasaga, klaverimängija mängis, inimesed laulsid ja meeleolu oli ülev.
Ma panin Facebooki pildid üles, sealt on näha, et seejärel külastasime Parlamendihoonet. Seal korraldatakse iga tunni tagant mõnusad tasuta, giidi juhitud ekskursioonid. Oli väga huvitav jalutada mööda kanada kõige tähtsamat hoonet, külastada kellatorni, vaadata linnapanoraami.
Kellatornist paistiski meie järgmine sihtmärk - Museum of Civilization, Kanada kõige populaarsem muuseum.Moodsasse hoonesse on paigutatud palju huviväärset. I-max kinod, näitused, postimuuseum, lastemuuseum ja Kanada ajalugu tutvustav väljapanek. Meie valisimegi viimase ja ei tulnud pettuda.Selles muuseumis polnud mitte midagi igavat- ta nagu imes su endasse, keerutas ja näitas ja haris ja naerutas ja vaimustas. Kui olime nn.ürgrahvaste ajaloo üle vaadanud, siis Kanadat tutvustavates saalides algas ajalugu peale vikingite ajast kuni tänapäevani välja. Said jalutada läbi aja, tunnetada endas Kanada muutumist moodsaks tänapäeva maaks.Eksponaadid olid huvitavad, sai istuda koolimajas, vaadata vaalarasva sulatamist, ajada juttu 300 aastat vana kõrtsi majapidajannaga.Soovitan kindlasti külastada.:-))
Pärast muuseumit jalutasime Bayview Farmers Marketil, mis on just Ottawa kesklinnas ja kus müüakse käsitööd, aedvilja, lilli ja loomulikult vahtrasiirupit.Kogu kant on täis pikitud väikesi restorane ja poekesi. Rahustasime oma tühja kõhu maha ühes kalarestoranis ja sõime end hulluks!
Meie teine hotell oli , üllatus-üllatus, kah kesklinnas, suur aparamenthotell, kus kümnendal korrusel ootas meid kahe magamistoa, kahe vannitoa, elu-söögitoa ja köögiga sviit!Nii et minul oli oma isiklik magamistuba koos vannitoaga. No mis sellisel elul viga!
Läksime õhtul välja jalutama, leidsime ühe toreda restorani, kuhu sattusime ka järgmisel õhtul, sest seal oli elav muusika, kes tahtis, sai laulda, teenindamine oli imetore ja inimesed heas tujus.Liisa ja Kaija lausid, no lihtsalt imehästi!
Laupäevase päeva jalutasimegi ringi. Hommikusöögini jõudsime kell 12 päeval ja siis oli see nn.dineris Zaks. Kus on seda enne nähtud, et kiirtoidukohas pead oma kohta ootama kakskümmend minutit! Aga seal oli nii palju rahvast ja mina sõin roa nimega Breakfast Burrito. Halb, aga söödav ja kõhu tegi täis.
Jalutasime, nautisime ilusat ilma ja inimesi Liisa ja tüdrukud lasid endale maniküüri teha ja meie Johniga ei raisanud ka aega vaid kosutasime end jahutavate jookidega. Ilm oli ju ilus ja palav oli kah.
Õhtul saime ome armsas restoranis kokku Riho ja tema abikaasaga, nad on ühed lõpmata meeldivad inimesed. Uhke, et Eestit esindab Kanadas niivõrd kena ja sümpaatne mees, sõber pealekauba. Kes lugejatest ei tea, oleme Rihoga mõlemad üles kasvanud Tammelinnas, vastasmajades. Nii et elagu Tartu!
Pühapäeval oli ärasõit, Johni viisime lennukile ja Liisa külastas oma klientidele kuuluvaid toidupoode.Sain ääretult huvitava läbilõike Kanada suurtest toidupoodidest, mis kuuluvad küll ühte ketti, kuid omanikud majandavad kohapeal. Üks nendest oli näiteks hiinlaste oma. Puhas, imeilus ja uhiuus ehitis ja kui huvitav seal oli! Maitsesime kõike, mida maitsta pakuti, võõrad, imelikud tekstuurid, värvid lõhnad. Kuuma toidu letis polnud mitte kanatiivad ja lasanja, vaid frititud loomamao tükid, seakõrvad aedviljaga, ajud,neerud. Ülejäänuid ma ei tundnud lihtsalt ära. Liisa ostis Andrusele kingituseks meetrise jupi suhkruroogu.
Koduteel külastasime veel ülikoolilinna Kingsbridget, eemärgiga seda Kaijale tutvustada, ehk valib oma kooli sinna.
Tagasi Liisa juures Terra Cottas olime õhtul.
Ma soovitan kõigile Ottawat külastada. Ilus , väga puhas linn.Linnapilt, just kesklinnas, on kontrastiderohke, vanad hooned peegelduvad uute, peegelkaasist seintega kõrghoonete akendel.
Tervitades Epp
Monday, April 11, 2011
Kanada, Kanada 11.aprill 2011
Ahoi!
Kanada on lihtne maa, minuarust.Linnapilt on üksluine ja need linnad Toronto ümbruses on omavahel nii sarnased, et ei saa aru, kus üks algab ja teine lõppeb.Kui linna alguse sildi maha magad, siis võid rahulikult sõita, arvates, et oled Cambridges, tegelikult on aga juba Waterloo!Väiksemad, nii 2 Tartut, linnad on sarnased nagu kaks tilka vett.Tundub, et see on lihtsalt juhtunud, need linnad, mitte planeeritud ega armastusega ehitatud.Kanada on nii noor maa, et selliseid linnu nagu Euroopas siin polegi nagu saanud tekkida.Puudub purskkaevu ja kudrutavate tuvidega kesklinnaväljak kus kohvikus istuda ja möödakäijaid vahtida.Pole! On küll silt downtown, kuid siin Kitcheneris pole ma seda kohta veel üles leidnud.
Linnades vahelduvad majade kvartalid poodide kvartaliga, vahepeal on kohustuslike kiirtoidukohtade plokk. / Swiss Chalet, Tim Horton, Harweys/ Siis on bensiinijaam, autokauplus ja kogu muster algab otsast peale.
Kuid läbi maakohtade on ilus sõita. Kui just kiirteed ei vali.Sõidetakse siin ju aeglaselt, kiirust üle 80 km tunnis ei lubata, ja siis on aega ringi vaadata. Ilusad farmid, korras majapidamised. Majad on siin nii väga erinevad kui ka väga sarnased.Tundub, et mida rikkam inimene, seda rohkem sambaid lisatakse või ehitatakse torn katusele.
Praegu pole loodus küll veel roheline, kuid maastiku ja majade üksluisust aitavad leevendada , just, jõulukaunistused. Peaaegu pooltel majadel on küljes ja aias detsembris hoole ja armastusega üles riputatud kulinad, mida keegi nüüd maha võtta kas ei raatsi või ei viitsi.
Täna oli juba 17 kraadi sooja! loodus võbeleb ja väriseb, selline tunne, nagu keedupott viskaks kaane kohe pealt maha. Tulbid on juba tublid, ninad mullast väljas ja krookused õitsevad.Lumikellukesi on ainult eestlaste aedades, kahjuks Pille aias pole...
Linnud on siin suured, minu teadmatusest ja laiskusest on nad määramata jäänud.Ah jaa, täna nägin suurt hulka linde metsa all jalutamas ja tundsin ära-metskalkunid! Küll on koledad, issake, kui selline metsas vastu tuleb, siis hakka õkva kartma.
Aga laululinnud on pontsakad, kui puuoksale maanduvad, siis kask väriseb.Laulavad need linnukesed aga kuidagi arglikult, tasa-tasa, nagu poole nokaga.Tsii, tsii, tsii- ühed häälest ära tihased! Vale puha, et ilusa lauluhääle jaoks on suurt keret vaja.
Igal juhul on meie tagaaias elavnemist märgata.Täheldatud on pesukaru, oravate, jäneste, kassside ja linnukeste olemasolu.Panin neile aeda natuke brokkolit, aga ära põlgasid kurinahad!
Nii et ootan kevadet, rohelust, armastust ja õnne!
kallistab Epp
Kanada on lihtne maa, minuarust.Linnapilt on üksluine ja need linnad Toronto ümbruses on omavahel nii sarnased, et ei saa aru, kus üks algab ja teine lõppeb.Kui linna alguse sildi maha magad, siis võid rahulikult sõita, arvates, et oled Cambridges, tegelikult on aga juba Waterloo!Väiksemad, nii 2 Tartut, linnad on sarnased nagu kaks tilka vett.Tundub, et see on lihtsalt juhtunud, need linnad, mitte planeeritud ega armastusega ehitatud.Kanada on nii noor maa, et selliseid linnu nagu Euroopas siin polegi nagu saanud tekkida.Puudub purskkaevu ja kudrutavate tuvidega kesklinnaväljak kus kohvikus istuda ja möödakäijaid vahtida.Pole! On küll silt downtown, kuid siin Kitcheneris pole ma seda kohta veel üles leidnud.
Linnades vahelduvad majade kvartalid poodide kvartaliga, vahepeal on kohustuslike kiirtoidukohtade plokk. / Swiss Chalet, Tim Horton, Harweys/ Siis on bensiinijaam, autokauplus ja kogu muster algab otsast peale.
Kuid läbi maakohtade on ilus sõita. Kui just kiirteed ei vali.Sõidetakse siin ju aeglaselt, kiirust üle 80 km tunnis ei lubata, ja siis on aega ringi vaadata. Ilusad farmid, korras majapidamised. Majad on siin nii väga erinevad kui ka väga sarnased.Tundub, et mida rikkam inimene, seda rohkem sambaid lisatakse või ehitatakse torn katusele.
Praegu pole loodus küll veel roheline, kuid maastiku ja majade üksluisust aitavad leevendada , just, jõulukaunistused. Peaaegu pooltel majadel on küljes ja aias detsembris hoole ja armastusega üles riputatud kulinad, mida keegi nüüd maha võtta kas ei raatsi või ei viitsi.
Täna oli juba 17 kraadi sooja! loodus võbeleb ja väriseb, selline tunne, nagu keedupott viskaks kaane kohe pealt maha. Tulbid on juba tublid, ninad mullast väljas ja krookused õitsevad.Lumikellukesi on ainult eestlaste aedades, kahjuks Pille aias pole...
Linnud on siin suured, minu teadmatusest ja laiskusest on nad määramata jäänud.Ah jaa, täna nägin suurt hulka linde metsa all jalutamas ja tundsin ära-metskalkunid! Küll on koledad, issake, kui selline metsas vastu tuleb, siis hakka õkva kartma.
Aga laululinnud on pontsakad, kui puuoksale maanduvad, siis kask väriseb.Laulavad need linnukesed aga kuidagi arglikult, tasa-tasa, nagu poole nokaga.Tsii, tsii, tsii- ühed häälest ära tihased! Vale puha, et ilusa lauluhääle jaoks on suurt keret vaja.
Igal juhul on meie tagaaias elavnemist märgata.Täheldatud on pesukaru, oravate, jäneste, kassside ja linnukeste olemasolu.Panin neile aeda natuke brokkolit, aga ära põlgasid kurinahad!
Nii et ootan kevadet, rohelust, armastust ja õnne!
kallistab Epp
Tuesday, April 5, 2011
5.aprill 2011 Hõissa pulmad!
Ma seisin baarileti ääres ja püüdsin teha rõõmsat nägu-et kurat neid kalleid kingi võtaks! Valu oli nii suur, et võttis pisarad silma.
Põrgut küll, kas ma sellisena seda õhtut ette kujutasin?
Me hakkasime pulmalinna Hamiltoni sõitma juba keskpäeval.Enne seda oli kohutavalt tore ennast ära sättida. Soeng pähe, olgem ausad, see võtab küll 15 sekundit, aga tegemist tahab ikkagi.Huulepulga ostsin kõige punasema, mis leidsin. Kui suu sellega ära maalisin, ehmatasin ise ka ära, ikka väga-väga punane!Küll oli hea tõmmata jalga ilusad liibuvad sukad, panna selga korralik pesu ja libistada üle kõige oma must kleit.Pärlid kaela ja kõrvadesse, punane käekott kätte ja jalga punased , imeilusad punased kingad.
Need mind alt vedasidki. Põrgupiin, ma ütlen, Varbad läksid kohe villi, juba kirikusse minek oli valus. Põrgut küll,ma lootsin ju tantsida!
Oma suures äravuses jätsin varukingad hotelli ning, oh mind küll, ka fotoaparaadi.Nii et ei mingeid pulmapilte! Õnneks oli fotograafe nii palju, et mind lubati piltidega lausa üle külvata.No vaatame, praegu küll Facebookis veel midagi pole.
Laulatus oli imeilus, ma pole kunagi midagi sellist näinud. Kirik, suurejooneline gooti stiilis katedraal, päike vitraažaknast sisse sädelemas. Pruudi külalised vasakule, peigmehe omad paremale. Õnneks olen ma siin juba kaks kuud olnud ja hakanud selles sugulaste virrvarris orienteeruma.Peigmehe sugulased on itaallased ja ukrainlased, pruudi sugulased eestlased ja iraanlased. Rahvuste ja nägude segu on muljetavaldav. Teravate ninadega itaallased, imeilusad iraanlased, maavillased ja tugevad eestlased , sekka kanadalased ja sakslased.
Kirikuõpetaja oli kena muheda näo ja turris habemega mehike.Nägu nalja täis, juhatas ta külalised kohtadele, seletades ja õpetades.Tseremoonia hakkas manitsusega- palun tehke nii palju pilte kui võimalik! Pildistage kogu aeg, lakkamatult, igal ajal.Tema laulatatud paaridest pole ükski lahku läinud ja need momendid on väärt salvestamist.
Siis tuli pidulik " here comes a bride" ning mööda vahekäiku kõndisid tillukesed-tillukesed puhvkleitides tüdrukutirtsud, puistates roosiõisi. Pruutneitsid, neid oli 5 tükki, tulid liillekimbud käes, ükshaaval kohale ja võtsid sisse koha altarist vasakul, peiupoisid olid juba kohal. Ning siis tulid noorpaaride vanemad, ja lõpuks siis pruut isaga. Kalili isa on iraanlane ja Kaili ise lumehelbekese moodi hele tüdruk,nii et see oli ilus pilt.Peig Nick artari ees oli nii õnnelik, et tema naeratus valgustas kogu kirikut.
Kogu laulatustalitus oli õpetaja vestlus noorpaari ja külalistega, sekka laulmist, eraldi soololaulu kinkis Kali tädipoeg, lauldes "What a wonderfol World", loeti peatükk Johannese Ilmutusraamatust ja võeti vanded.Kui sõrmused olid sõrme libistatud, kutsuti taas terve kirikutäis külalisi lähemale, pilti tegema, ilusat hetke jäädvustama.
Lõpuks haaras üliõnnelik peig pruudi oma embusesse, terve kirikutäis rahvast tõusus spontaanselt püsti ja aplodeeris!
Peale kirikut viisin oma asjad hotelli ning Riina/ Allani ja Eha/Markusega koos pulmamajja.Selle suure kiirustamisega oma koti maha jätsingi.
Pulmamajas oli peale "meie "pulma veel kaks pulma! Nii et ole mees, ja mine õigest uksest sisse!
Fuajees oli pruutpaari õnniltlemine, lilli siin ei tooda, ning esimene suupistete ja napsuring. Itaalia kombe kohaselt ei saanud keegi enne peolauda, kui oli pitsi "viina" hinge alla visanud. Vaatasin oma lauanumbri üle, number 5, Liisa ja Johniga koos. Kõik inimesed istusid ümber ümmarguste laudade, ruum oli väga kenasti dekoreeritud ja ilus.Lagi oli kaunistatud valgete lintidega, pruutpaari laud üleni valges, ka teistel toolidel valged katted. Nii et kui laudade vahel kõndida oli vaja, takerdusid ikka mõnesse paela või volti või kingapidi laualinasse kinni.
Pruutpaar koos pruutneitsite ja peiupoistega istusid kõrgemal poodiumil. Peeti kõned, lühikesed ja ilusad, söödi kolekäiguline õhtusöök ( salat, pasta ja kanarull, magustoiduks šokolaadikreem)
Siis algaski lõbu! Baar oli avatud, löödi tantsu, inimesed rääkisid , naersid ja Epp käis aeglaselt-aeglaselt, et oma valutavaid jalgu vähegi säästa. Sai tantsitud ja komplimente kuulatud ning pidu lõppes hotellis kell pool kolm öösel.Nii kui pea patja puutus, magasin kui kott.
Pühapäeval oli Pruudi ema pool järelpidu, selline mõnus koosviibimine. Liisa ja mina istusime ühtäkki all saunas meeste seltskonnas ja, nagu siin tavaks, naersime ja naersime ja naersime, nii et kõhud haiged.
Siin on nii rõõmsameelsed inimesed, nii tore ja suur pere.
Loomulikult pakuti järelpeol nii palju süüa, et mine või lõhki.Puudust ei tohi tulla! Las jääb üle ja niikuinii pakitakse kõik külalistega kaasa.
Väga ilus külm laud oli ja siin nad teevad sellist valget , punases kastmes kala, mida hüüavad skumbriaks.Minuarust oli see meretursk, originaalis, toorena. Skumbria nimega seostub mul kas kalakonserv või neljapäevane õudne hais, mis koolisööklast ülespoole levis-meile valmistati lõunat....Siin on aga sellenimeline roog tõeline hõrgutis ja ma sain ka retsepti, kindlasti proovin kodus järgi teha.Anu, sinu kokaraamat " Cooking for crowds" annab siinsete toiduhulkadega võrreldes üsna tagasihoidlikud kogused....
Siis vaatasin ühtäkki aknast välja ja mida ma näen-lund sajab! Mõnus päikeseline ja soe õhtupoolik oli muutunud jõuluunenäoks.Torkasin Pille autosse ja roomasime koju.
Suur ootus oli otsa saanud, läbi pidutsetud ja ära kannatatud.
Küsimus ka suurele ringile-millised kingad on jalas paremad, kas itaalia disainerkingad või WalMartist ostetud 15.- dollarilised pastlad?
Jäägu see teile koduseks ülesandeks.
Epp
Põrgut küll, kas ma sellisena seda õhtut ette kujutasin?
Me hakkasime pulmalinna Hamiltoni sõitma juba keskpäeval.Enne seda oli kohutavalt tore ennast ära sättida. Soeng pähe, olgem ausad, see võtab küll 15 sekundit, aga tegemist tahab ikkagi.Huulepulga ostsin kõige punasema, mis leidsin. Kui suu sellega ära maalisin, ehmatasin ise ka ära, ikka väga-väga punane!Küll oli hea tõmmata jalga ilusad liibuvad sukad, panna selga korralik pesu ja libistada üle kõige oma must kleit.Pärlid kaela ja kõrvadesse, punane käekott kätte ja jalga punased , imeilusad punased kingad.
Need mind alt vedasidki. Põrgupiin, ma ütlen, Varbad läksid kohe villi, juba kirikusse minek oli valus. Põrgut küll,ma lootsin ju tantsida!
Oma suures äravuses jätsin varukingad hotelli ning, oh mind küll, ka fotoaparaadi.Nii et ei mingeid pulmapilte! Õnneks oli fotograafe nii palju, et mind lubati piltidega lausa üle külvata.No vaatame, praegu küll Facebookis veel midagi pole.
Laulatus oli imeilus, ma pole kunagi midagi sellist näinud. Kirik, suurejooneline gooti stiilis katedraal, päike vitraažaknast sisse sädelemas. Pruudi külalised vasakule, peigmehe omad paremale. Õnneks olen ma siin juba kaks kuud olnud ja hakanud selles sugulaste virrvarris orienteeruma.Peigmehe sugulased on itaallased ja ukrainlased, pruudi sugulased eestlased ja iraanlased. Rahvuste ja nägude segu on muljetavaldav. Teravate ninadega itaallased, imeilusad iraanlased, maavillased ja tugevad eestlased , sekka kanadalased ja sakslased.
Kirikuõpetaja oli kena muheda näo ja turris habemega mehike.Nägu nalja täis, juhatas ta külalised kohtadele, seletades ja õpetades.Tseremoonia hakkas manitsusega- palun tehke nii palju pilte kui võimalik! Pildistage kogu aeg, lakkamatult, igal ajal.Tema laulatatud paaridest pole ükski lahku läinud ja need momendid on väärt salvestamist.
Siis tuli pidulik " here comes a bride" ning mööda vahekäiku kõndisid tillukesed-tillukesed puhvkleitides tüdrukutirtsud, puistates roosiõisi. Pruutneitsid, neid oli 5 tükki, tulid liillekimbud käes, ükshaaval kohale ja võtsid sisse koha altarist vasakul, peiupoisid olid juba kohal. Ning siis tulid noorpaaride vanemad, ja lõpuks siis pruut isaga. Kalili isa on iraanlane ja Kaili ise lumehelbekese moodi hele tüdruk,nii et see oli ilus pilt.Peig Nick artari ees oli nii õnnelik, et tema naeratus valgustas kogu kirikut.
Kogu laulatustalitus oli õpetaja vestlus noorpaari ja külalistega, sekka laulmist, eraldi soololaulu kinkis Kali tädipoeg, lauldes "What a wonderfol World", loeti peatükk Johannese Ilmutusraamatust ja võeti vanded.Kui sõrmused olid sõrme libistatud, kutsuti taas terve kirikutäis külalisi lähemale, pilti tegema, ilusat hetke jäädvustama.
Lõpuks haaras üliõnnelik peig pruudi oma embusesse, terve kirikutäis rahvast tõusus spontaanselt püsti ja aplodeeris!
Peale kirikut viisin oma asjad hotelli ning Riina/ Allani ja Eha/Markusega koos pulmamajja.Selle suure kiirustamisega oma koti maha jätsingi.
Pulmamajas oli peale "meie "pulma veel kaks pulma! Nii et ole mees, ja mine õigest uksest sisse!
Fuajees oli pruutpaari õnniltlemine, lilli siin ei tooda, ning esimene suupistete ja napsuring. Itaalia kombe kohaselt ei saanud keegi enne peolauda, kui oli pitsi "viina" hinge alla visanud. Vaatasin oma lauanumbri üle, number 5, Liisa ja Johniga koos. Kõik inimesed istusid ümber ümmarguste laudade, ruum oli väga kenasti dekoreeritud ja ilus.Lagi oli kaunistatud valgete lintidega, pruutpaari laud üleni valges, ka teistel toolidel valged katted. Nii et kui laudade vahel kõndida oli vaja, takerdusid ikka mõnesse paela või volti või kingapidi laualinasse kinni.
Pruutpaar koos pruutneitsite ja peiupoistega istusid kõrgemal poodiumil. Peeti kõned, lühikesed ja ilusad, söödi kolekäiguline õhtusöök ( salat, pasta ja kanarull, magustoiduks šokolaadikreem)
Siis algaski lõbu! Baar oli avatud, löödi tantsu, inimesed rääkisid , naersid ja Epp käis aeglaselt-aeglaselt, et oma valutavaid jalgu vähegi säästa. Sai tantsitud ja komplimente kuulatud ning pidu lõppes hotellis kell pool kolm öösel.Nii kui pea patja puutus, magasin kui kott.
Pühapäeval oli Pruudi ema pool järelpidu, selline mõnus koosviibimine. Liisa ja mina istusime ühtäkki all saunas meeste seltskonnas ja, nagu siin tavaks, naersime ja naersime ja naersime, nii et kõhud haiged.
Siin on nii rõõmsameelsed inimesed, nii tore ja suur pere.
Loomulikult pakuti järelpeol nii palju süüa, et mine või lõhki.Puudust ei tohi tulla! Las jääb üle ja niikuinii pakitakse kõik külalistega kaasa.
Väga ilus külm laud oli ja siin nad teevad sellist valget , punases kastmes kala, mida hüüavad skumbriaks.Minuarust oli see meretursk, originaalis, toorena. Skumbria nimega seostub mul kas kalakonserv või neljapäevane õudne hais, mis koolisööklast ülespoole levis-meile valmistati lõunat....Siin on aga sellenimeline roog tõeline hõrgutis ja ma sain ka retsepti, kindlasti proovin kodus järgi teha.Anu, sinu kokaraamat " Cooking for crowds" annab siinsete toiduhulkadega võrreldes üsna tagasihoidlikud kogused....
Siis vaatasin ühtäkki aknast välja ja mida ma näen-lund sajab! Mõnus päikeseline ja soe õhtupoolik oli muutunud jõuluunenäoks.Torkasin Pille autosse ja roomasime koju.
Suur ootus oli otsa saanud, läbi pidutsetud ja ära kannatatud.
Küsimus ka suurele ringile-millised kingad on jalas paremad, kas itaalia disainerkingad või WalMartist ostetud 15.- dollarilised pastlad?
Jäägu see teile koduseks ülesandeks.
Epp
Thursday, March 31, 2011
31.märts. KAS SURMA EESKODA?
Tere.
Tänane küsimus-mida hakata peale oma elatanud vanemate ja sugulastega?
Kanadas on see lahendatud lihtsalt ja ratsionaalselt- elatanud inimeste jaoks on olemas spetsiaalsed asutused ja punkt!
Siin on täiesti loomulik, et memmekesed-taadikesed mõtlevad juba varakult, kus nad oma eluõhtu veedavad.Neil on säästud, sageli suur maja maha müüa ja rahaks teha, pension jne. Siis kolitaksegi kas väiksemasse korterisse, Eesti Kodu kortermajasse või siis lausa Ehataresse omasuguste hulka vanaduspäevi veetma.
Olen nüüd külastanud nii Ehataret kui ka sealsamas kõrval asuvat Eesti Kodu kaks korda.
Ehatares on kõik elanikud eestlased.Põhiliselt naised ( mehed, kallid, hoidke oma tervist rohkem, kole vara jätate oma prouad leskedeks).Ehatare direktriss on lõpmata kena proua, kelle juuresolek teeb juba sealolemise meeldivaks. Maja on puhas, valgusküllane, ilma nn.vanainimeselõhnata.
Tänase külaskäigu ajal luges raamatukogu juhataja ette ajalehte "Eesti Elu" , päevauudised arutati koos läbi , räägiti, ma ei naljata, nõuka ja kommudeteemalisi nalju.Vanaeidekesed, mitte ühtegi meest ma ei näinud, kuulasid rahulikult.Kes tukkus, kes naeratas ja kes vaatas suure uudishimuga mind. Raamatukogu juhataja proua Aino Müllerbeck on väga kena inimene, hoiab kohalikku väikest raamatukogu lahti igal neljapäeval ja manitses raamatute lehti mitte kahekorra keerama. Järjehoidjaks soovitas kasutada kas postkaarte või lähedaste pilte.
Siit väike vahepala- Ehatare raamatukogu on väike, vanaaegne ja väga väikese raamatute hulgaga. Mul tekkis kohe idee- korjame omavahel Eestis kokku Eesti autorite poolt "uue Vabariigi" ajal kirjutatud raamatud. Elulooraamatud (neid on meil ju palju ilmunud), loodusraamatud, ajalooraamatud, ilukirjandust ja saadame neile .Mina võtan kogumise, kataloogimise ja saatmise enda peale. Lihtsalt vaadake oma raamaturiiulid üle ja kõik, mis on läbi loetud ja enam põnevust ei paku-andke minule, ma saadan Kanadasse.Neil on iidamast-aadamast ajast kapsaks loetud raamatud, ainukene uus kirjandus on neilt autoritelt, kes on ise Ehatares külas käinud, seal kohtumisõhtu teinud ja siis paar koopiat kingituseks jätnud.
Olgu siinkohal öeldud- Andrus Kivirähk meile ei meeldi ja Jaan Kaplinski olevat olnud "ebameeldiv inimene".
Samas ei midagi uut Viivi Luigelt, Tõnu Õnnepalult, ei ühtegi elulooraamatut. Ma saan aru, et meie kultuuritegelased võivad neile võõrad olla, kuid ära ütle iial iial.
Rääkisin oma ideest ka proua Müllerbeckiga ja ta hakkas nutma. Ta ütles, et isegi lootus raamatuid saada on suurepärane, olgu või paar kasti, olgu midagigi.
Olen kindel, et Kultuurkapitalist, Eesti Kirjanike Liidust, kirjastustest, igalt poolt saab raamatuid.Palun kirjutage mulle, mida sellest ideest arvate? Minul käis juba oma raamaturiiul silme eest läbi ja on küll, mida saata.Võiksime ka rahad kokku panna ja neile näiteks terveks aastaks kas Postimehe, Eesti Ekspressi, Elukirja tellida.
Nii et Ehatares saad elada kas omaette toas või kahekesi koos, maja meenutab kena vaikset hotelli. Neljandal korrusel, täiesti isoleerituna on nn. voodihaigete osakond.Ka seal on puhas,asjatab rõõmsameelne personal ja seintel on eestikeelsed sildid.
Eestlus on neile nii tähtis,see ei loe, kui ongi paar kirja - või ortograafiaviga sees, peaasi on oma kodumaa keel.
Ehataresse on järjekord kuni kolm aastat, kui ennast järjekorda paned ja koha vabanemisel ikka ära ütled, lähed automaatselt nimekirja lõppu tagasi.
Eestist käivad seal tihti esinemas igasugused kultuuritegelased, võimlemisrühmad ( Anu, sinu Marisest on pilt seinal), rahvatantsuansamblid ja koorid. Vanakesi viiakse kord nädalas bussiga poodi ja Eesti Majja, korraldatakse muid väljasõite ning kohapeal on ka saun, juuksur ja massöör.
Ehatares elamine maksab kuus 1800.-dollarit ja juurde peab maksma ainult lisateenused ja telefoni. Kui sul endal raha pole, maksad pensionist ja riik ka aitab.
Ehatare kõrval on , nii kanadalased kutsuvad, condominium, Eesti Kodu. See on ilus mitme osaga korter-ja terrassmaja, kuhu on võimalik soetada kortereid neil, kes tunnevad, et jaksavad ja jõuavad veel enda eest hoolitseda ja kes ei taha ühises summas elada.Korterid on lihtsalt imeilusad, olen neist näinud viit. Osad on remontimata, osad nii tipp-topp korda tehtud, et mine või ise elama. :-)) Kunagi.
Valisime Pillele välja kena kahe magamistoaga condominiumi, terrassmajas, tal on oma rõdu,väljavaade koridoris nagu elaks Floridas ja vaikne-vaikne.Akna taga kohisevad suured puud, vähemalt hakkavad kohisema, kui ükskord kevad tuleb ja puud lehte lähevad, kohe nurga taga on Ehatare. Keldris on saun, bassein, pesupesemise -ja käsitööruumid.Mängitakse Bingot ja käiakse koos kudumas.Maja all on suur garaaz ja toidupoed on ligidal.
Rääkisime mõne inimesega, kes on seal juba kaua elanud ja nad on tõesti väga rahul.
Nii et kas see on surma eeskoda? Võib - olla on see võimalus lõpetada oma eluõhtu väärikalt, ilma oma lapsi segamata ja tüütamata, olla ikka iseenda peremees, mitte vaikne hiirekene kuskil lisatoas. Muidugi, meie vanematega seda probleemi ei tule, kuid siin elatakse üksteisest nii kohutavalt kaugel.Isegi kui kõik Torontos elavad, on vahemaad suured ja liiklusummikud teevad nende läbimise vaevanõudvaks ja ebameeldivaks.
Nii et vahet ju pole, kas istud oma suures ja äkki tühjaks jäänud majas ja vaatad televiisorit, või istud väiksemas korteris, ikka keset oma armsaid asju, kuid sul on ligimesed kohe ukse taga, ei mingit üksindust. Sest kui inimene tahab end üksikuna tunda, on ta seda igal pool, ka kõike suurema rahvamassi seas.
Mul tuleb, loodetavasti, tore nädalavahetus. Pulm, järelpulm ja minu tantsukaart on juba täis bukitud! Mida veel soovida? Ma ütlen, minu kõige suurem mure on jämedad jalad, ülejäänu saab riietega ära varjata...
Paar uudissõna- mis on seaduse silt? Liiklusmärk!
Ja kui naine teeb fluffadi, siis ta ripsutab võõra mehega tiiba!
Kallistab Epp
Tänane küsimus-mida hakata peale oma elatanud vanemate ja sugulastega?
Kanadas on see lahendatud lihtsalt ja ratsionaalselt- elatanud inimeste jaoks on olemas spetsiaalsed asutused ja punkt!
Siin on täiesti loomulik, et memmekesed-taadikesed mõtlevad juba varakult, kus nad oma eluõhtu veedavad.Neil on säästud, sageli suur maja maha müüa ja rahaks teha, pension jne. Siis kolitaksegi kas väiksemasse korterisse, Eesti Kodu kortermajasse või siis lausa Ehataresse omasuguste hulka vanaduspäevi veetma.
Olen nüüd külastanud nii Ehataret kui ka sealsamas kõrval asuvat Eesti Kodu kaks korda.
Ehatares on kõik elanikud eestlased.Põhiliselt naised ( mehed, kallid, hoidke oma tervist rohkem, kole vara jätate oma prouad leskedeks).Ehatare direktriss on lõpmata kena proua, kelle juuresolek teeb juba sealolemise meeldivaks. Maja on puhas, valgusküllane, ilma nn.vanainimeselõhnata.
Tänase külaskäigu ajal luges raamatukogu juhataja ette ajalehte "Eesti Elu" , päevauudised arutati koos läbi , räägiti, ma ei naljata, nõuka ja kommudeteemalisi nalju.Vanaeidekesed, mitte ühtegi meest ma ei näinud, kuulasid rahulikult.Kes tukkus, kes naeratas ja kes vaatas suure uudishimuga mind. Raamatukogu juhataja proua Aino Müllerbeck on väga kena inimene, hoiab kohalikku väikest raamatukogu lahti igal neljapäeval ja manitses raamatute lehti mitte kahekorra keerama. Järjehoidjaks soovitas kasutada kas postkaarte või lähedaste pilte.
Siit väike vahepala- Ehatare raamatukogu on väike, vanaaegne ja väga väikese raamatute hulgaga. Mul tekkis kohe idee- korjame omavahel Eestis kokku Eesti autorite poolt "uue Vabariigi" ajal kirjutatud raamatud. Elulooraamatud (neid on meil ju palju ilmunud), loodusraamatud, ajalooraamatud, ilukirjandust ja saadame neile .Mina võtan kogumise, kataloogimise ja saatmise enda peale. Lihtsalt vaadake oma raamaturiiulid üle ja kõik, mis on läbi loetud ja enam põnevust ei paku-andke minule, ma saadan Kanadasse.Neil on iidamast-aadamast ajast kapsaks loetud raamatud, ainukene uus kirjandus on neilt autoritelt, kes on ise Ehatares külas käinud, seal kohtumisõhtu teinud ja siis paar koopiat kingituseks jätnud.
Olgu siinkohal öeldud- Andrus Kivirähk meile ei meeldi ja Jaan Kaplinski olevat olnud "ebameeldiv inimene".
Samas ei midagi uut Viivi Luigelt, Tõnu Õnnepalult, ei ühtegi elulooraamatut. Ma saan aru, et meie kultuuritegelased võivad neile võõrad olla, kuid ära ütle iial iial.
Rääkisin oma ideest ka proua Müllerbeckiga ja ta hakkas nutma. Ta ütles, et isegi lootus raamatuid saada on suurepärane, olgu või paar kasti, olgu midagigi.
Olen kindel, et Kultuurkapitalist, Eesti Kirjanike Liidust, kirjastustest, igalt poolt saab raamatuid.Palun kirjutage mulle, mida sellest ideest arvate? Minul käis juba oma raamaturiiul silme eest läbi ja on küll, mida saata.Võiksime ka rahad kokku panna ja neile näiteks terveks aastaks kas Postimehe, Eesti Ekspressi, Elukirja tellida.
Nii et Ehatares saad elada kas omaette toas või kahekesi koos, maja meenutab kena vaikset hotelli. Neljandal korrusel, täiesti isoleerituna on nn. voodihaigete osakond.Ka seal on puhas,asjatab rõõmsameelne personal ja seintel on eestikeelsed sildid.
Eestlus on neile nii tähtis,see ei loe, kui ongi paar kirja - või ortograafiaviga sees, peaasi on oma kodumaa keel.
Ehataresse on järjekord kuni kolm aastat, kui ennast järjekorda paned ja koha vabanemisel ikka ära ütled, lähed automaatselt nimekirja lõppu tagasi.
Eestist käivad seal tihti esinemas igasugused kultuuritegelased, võimlemisrühmad ( Anu, sinu Marisest on pilt seinal), rahvatantsuansamblid ja koorid. Vanakesi viiakse kord nädalas bussiga poodi ja Eesti Majja, korraldatakse muid väljasõite ning kohapeal on ka saun, juuksur ja massöör.
Ehatares elamine maksab kuus 1800.-dollarit ja juurde peab maksma ainult lisateenused ja telefoni. Kui sul endal raha pole, maksad pensionist ja riik ka aitab.
Ehatare kõrval on , nii kanadalased kutsuvad, condominium, Eesti Kodu. See on ilus mitme osaga korter-ja terrassmaja, kuhu on võimalik soetada kortereid neil, kes tunnevad, et jaksavad ja jõuavad veel enda eest hoolitseda ja kes ei taha ühises summas elada.Korterid on lihtsalt imeilusad, olen neist näinud viit. Osad on remontimata, osad nii tipp-topp korda tehtud, et mine või ise elama. :-)) Kunagi.
Valisime Pillele välja kena kahe magamistoaga condominiumi, terrassmajas, tal on oma rõdu,väljavaade koridoris nagu elaks Floridas ja vaikne-vaikne.Akna taga kohisevad suured puud, vähemalt hakkavad kohisema, kui ükskord kevad tuleb ja puud lehte lähevad, kohe nurga taga on Ehatare. Keldris on saun, bassein, pesupesemise -ja käsitööruumid.Mängitakse Bingot ja käiakse koos kudumas.Maja all on suur garaaz ja toidupoed on ligidal.
Rääkisime mõne inimesega, kes on seal juba kaua elanud ja nad on tõesti väga rahul.
Nii et kas see on surma eeskoda? Võib - olla on see võimalus lõpetada oma eluõhtu väärikalt, ilma oma lapsi segamata ja tüütamata, olla ikka iseenda peremees, mitte vaikne hiirekene kuskil lisatoas. Muidugi, meie vanematega seda probleemi ei tule, kuid siin elatakse üksteisest nii kohutavalt kaugel.Isegi kui kõik Torontos elavad, on vahemaad suured ja liiklusummikud teevad nende läbimise vaevanõudvaks ja ebameeldivaks.
Nii et vahet ju pole, kas istud oma suures ja äkki tühjaks jäänud majas ja vaatad televiisorit, või istud väiksemas korteris, ikka keset oma armsaid asju, kuid sul on ligimesed kohe ukse taga, ei mingit üksindust. Sest kui inimene tahab end üksikuna tunda, on ta seda igal pool, ka kõike suurema rahvamassi seas.
Mul tuleb, loodetavasti, tore nädalavahetus. Pulm, järelpulm ja minu tantsukaart on juba täis bukitud! Mida veel soovida? Ma ütlen, minu kõige suurem mure on jämedad jalad, ülejäänu saab riietega ära varjata...
Paar uudissõna- mis on seaduse silt? Liiklusmärk!
Ja kui naine teeb fluffadi, siis ta ripsutab võõra mehega tiiba!
Kallistab Epp
Wednesday, March 30, 2011
29.märts VAHTRASIIRUP
Ahoi!
Praegu on Kanadas nn.vahtrasiirupi aeg.Vahtramahla kogutakse nagu kasemahlagi enne, kui puud lehte lähevad ja siis keedetakse sellest paks magus siirup, mida siis kasutatakse absoluutselt kõikide toitude maitsestamiseks.
Natuke ka teadmisjanustele-
Vahtrasiirupit keedetakse kas suhkruvahtra, punase vahtra või musta vahtra mahlast.samuti on vähesel määral võimalik saada ka suurelehelise vahtra mahlast.Külmas kliimas koguvad puud enda süsteemi , tüvesse ja juurtesse tärklist, mis siis kevadel muutub suhkruks ja jookseb puu süsteemis, et toita kevadel ja valmistuda ette suviseks kasvuks.
Puude tüvidesse puuritakse augud ja pilaku abil kogutakse mahl kogumisnõudesse.Mahl kontsentreeritakse siirupiks keetmise abil.Vahtrasiirupit keetsid juba põlisameeriklased, hilisemad sisserändajad õppisid selle ruttu selgeks ja praegu on Kanada maailma suurim vahtrasiirupi tootja.Vahtrasiirupi suhkrusisaldus peab olema vähemalt 66 %.
Vahtramahla saab 30-40 aastastelt puudelt kuni puud on 100 - aastased, üks vahtrapuu annab hooaja jooksul kuni 50 liitrit vahtramahla, kuni 12 liitrit päevas.Sellest suurest kogusest jääb peale keetmist järele mitte üle 7 % siirupit.
Vahtramahla kogumese hooaeg kestab olenevalt ilmastikust kuni 8 nädalat. Siis "korgitakse" augud kinni, sest mahla jooksmine on peatunud ja puud tuleb ka järgmisel aastal edukalt "lüpsta".
Vahtramahl koosneb põhiliselt sahharoosist ja veest, väikestes kogustes on ka teisi suhruid, näiteks glükoosi ja fruktoosi.Orgaanilised happed, eriti õunhape, teeb siirupi meeldivalt kergelt happeliseks.Vahtrasiirupis on madal mineraalainete sisaldus.
Eestis kasvavate vahtrate mahlast siirupit ei saa.Eestis kasvab põhiliselt harilik vaher. Kui kevadel vahtramahla võtta, siis on see loomulikult magusam , kui kasemahl, kuid siirupi keetmiseks vajalikku kogust on väga raske koguda ja pikaajalise keetmisprotsessi tulemusena saad teelusikatäie kibemagusat ollust.
Kindlasti kasvab Eestis ka punast vahtrat, kuid , nagu öeldud, mitte mahlakogumiseks piisaval hulgal.
Nii et kahju, vahtrasiirup kodumaa on Kanada ja kui tead tervet seda kogumise ja keetmise tagamaid, ei tundu pudelikese hind enam nii kõrge midagi.
Praegu on Kanadas nn.vahtrasiirupi aeg.Vahtramahla kogutakse nagu kasemahlagi enne, kui puud lehte lähevad ja siis keedetakse sellest paks magus siirup, mida siis kasutatakse absoluutselt kõikide toitude maitsestamiseks.
Natuke ka teadmisjanustele-
Vahtrasiirupit keedetakse kas suhkruvahtra, punase vahtra või musta vahtra mahlast.samuti on vähesel määral võimalik saada ka suurelehelise vahtra mahlast.Külmas kliimas koguvad puud enda süsteemi , tüvesse ja juurtesse tärklist, mis siis kevadel muutub suhkruks ja jookseb puu süsteemis, et toita kevadel ja valmistuda ette suviseks kasvuks.
Puude tüvidesse puuritakse augud ja pilaku abil kogutakse mahl kogumisnõudesse.Mahl kontsentreeritakse siirupiks keetmise abil.Vahtrasiirupit keetsid juba põlisameeriklased, hilisemad sisserändajad õppisid selle ruttu selgeks ja praegu on Kanada maailma suurim vahtrasiirupi tootja.Vahtrasiirupi suhkrusisaldus peab olema vähemalt 66 %.
Vahtramahla saab 30-40 aastastelt puudelt kuni puud on 100 - aastased, üks vahtrapuu annab hooaja jooksul kuni 50 liitrit vahtramahla, kuni 12 liitrit päevas.Sellest suurest kogusest jääb peale keetmist järele mitte üle 7 % siirupit.
Vahtramahla kogumese hooaeg kestab olenevalt ilmastikust kuni 8 nädalat. Siis "korgitakse" augud kinni, sest mahla jooksmine on peatunud ja puud tuleb ka järgmisel aastal edukalt "lüpsta".
Vahtramahl koosneb põhiliselt sahharoosist ja veest, väikestes kogustes on ka teisi suhruid, näiteks glükoosi ja fruktoosi.Orgaanilised happed, eriti õunhape, teeb siirupi meeldivalt kergelt happeliseks.Vahtrasiirupis on madal mineraalainete sisaldus.
Eestis kasvavate vahtrate mahlast siirupit ei saa.Eestis kasvab põhiliselt harilik vaher. Kui kevadel vahtramahla võtta, siis on see loomulikult magusam , kui kasemahl, kuid siirupi keetmiseks vajalikku kogust on väga raske koguda ja pikaajalise keetmisprotsessi tulemusena saad teelusikatäie kibemagusat ollust.
Kindlasti kasvab Eestis ka punast vahtrat, kuid , nagu öeldud, mitte mahlakogumiseks piisaval hulgal.
Nii et kahju, vahtrasiirup kodumaa on Kanada ja kui tead tervet seda kogumise ja keetmise tagamaid, ei tundu pudelikese hind enam nii kõrge midagi.
Tuesday, March 29, 2011
29 märts. Mis on luksus?
Tere kallid sõbrad, täna tahan kirjutada teemal, mis on luksus?
Naartis, euroopa naarits, (Mustrela lutreola)on kiskjaliste seltsi kärplaste ( Mustelidae) sugukonda kuuluv loomaliik, üks Euroopa ohustatumaid kiskjaid.
Tema nahast valmistatud kasukaid on hinnatud sajaneid just oma kerguse, vastupidavuse ja soojuse pärast.Nahk ei märgu, ei vanu , on kulumiskindel, soe ja imekerge.Naaritsanahast valmistatud kasukaid on kantud ammustest aegadest ja kantakse vist edasiste aegadeni.
Minul oli õnn ja võimalus kanda naaritsakasukat kahel kõlekülmal päikeselisel päeval pikkadel jalutuskäikudel. Kasukas oli pruun, kõrge kraega, poolpikk ja absoluutne ime. Ei mingit külma.Tuul ei puhu läbi, pakane ei näpista, kui tõmbad krae vastu nägu, soojendab see tervet sinu pead. Ka palav ei hakka!
Malle, kelle kasukas see oli, suhtus oma luksuslikku rõivasse elegantse hooletusega.Lõppude lõpuks on see reisimisel mugav üleriie.Soe, kerge, elegantne ja sobib iga riietusega.Talle oli loomulik visata see kallis kasukas õlgadele ja tunda end hästi Ise ta rääkis, et pidulikum, maani kasukas on kodus, seda on lihtsalt autos ebamugav kokku voltida, jääb ette.Mallele on iseenesestmõistetav mitte külmetada ja hoida oma keha soojas stiilselt. Karusnaha kandmise vastu võitlejate kota ütles ta lihtsalt, et ju neil pole kogemust olnud, kui hea ja soe sellesse nahka mässituna olla on. Ja kui ilus sa sellega välja näed. Võrdlesime kasukat Kanadas müüdava kõige soojema, hahasulgesid täis jopega ja võitis kasukas! Kergem ja ilusam, jope on kohamakas ja raske ja pead lukke kinni pusima.Jopega lähed matkama ja on soe, kasukaga saad minna ka igale poole mujale ning on sama soe.
Kas meie , ja Kanada põhjamaises kliimas on karusnahk luksus? Teed peaaegu eluaegse investeeringu ja naudid.
Malle on terve oma elu olnud Stockholmis hambaarst ja ta ütles, et on oma eluaegse tööga teeninud välja just nii palju mugavusi, kui just vaja.Ning naaritsanahkne kasukas on üks nendest.
Kui eestlased räägivad oma suvilast, siis nad räägivad reeglina väikesest majast kas kuskil külas või suvilakooperatiivis, mis on nende pere käes olnud 1970 aastast alates ja kus kõik põlvkonnad on käinud nädalavahetustel rängalt tööd tegemas.Küll aiamaad kaevamas, peenraid rohimas ja ehitamas, ehitamas, ehitamas.Suvilas on ju alati midagi teha, parandada, juurde ehitada ,kaevata ja muru niita. Reedel mindi juba kohale, heal juhul autoga, kuid ka rongijaamast kilomeetreid kõndides, kaenla all kilerull kasvuhoone katmiseks.Kogu aeg on midagi teha vaja, lõkke ääres istumine ja söömine on olnud ainult sellepärast, et toas pole kas pliit veel valmis või on liiga kuum, et kütta. Maasikad peenralt läksid talveks moosi sisse hoiule, õunad aeti mahlaks, kartulid veeti käsikäruga jaama ja koju, talvel tõmmati hinge ja kevadel algas kõik otsast peale. Saun ehitati pesemiseks, mitte mõnulemiseks ja tiik kaevati sinna, kus oli liigvesi.Mitte ujumiseks, vaid et saada peenramaa kastmiseks vett.
Suvilad Eestis on reeglina väikesed,magada saab ju ka väljas telgis ja WC- d ei ole, on peldik aianurgas.Nüüdsel ajal on küll vesi juba sees, kuid vannitube üks kui üldse.
Kanada suvilad on selleks, et oleks hea ja lõbus olla.Keegi ei tule siin selle pealegi, et aiamaad kaevata.Milleks? Me ostame kõik kaasa ja suvitame/puhkame täiega.
Oluline on, et kõigil oleks koht, kus magada, pesta, pissil käia ja end hästi tunda. Põhiline suvila meelelahutus on olla koos, juua veini, tunda ennast hästi ja tegeleda hooajalise tegevusega.Olgu siis selleks lumesaanidega sõitmine, ujumine, suusatamine, matkamine või midagi muud.Kõige tähtsam on olla koos ja puhata!
Magnetawani suvilarajoon järve ääres on kruntide kaupa sõprade käes, lepitakse kokku näadalavahetus, mil kõik koos on ja siis hakatakse pidutsema!Reegleid pole, peenramaa puudub ja koristamine käib üheskoos.Kõik toovad söögi ja joogi kaasa, puudust ei ole.
Päevane tegevus on ühest suvilast teise jalutamine, naermine, kohvi ja konjaki joomine ja hea enesetunde nautimine. Muidugi, need suvilad on sinna ka nende poolt ehitatud, kuid see pole lõputu, tüütu töö.Kui valmis, siis las olla nii 30 aastat!Milleks seinu värvida, kui on juba ilus niikuinii.Meil on vein külmas ja liha ahjus, mida sa ometigi muretsed! Relax!
Käisin möödunud nädalavahetusel Honey Harbouris perekonna suvilas, mis on nii poolteist aastat vana.See võttis mul hinge kinni.Keset Soome maastikku järve äärde on ehitatud loss! Imeilus, kahekordne hiiglasuur maja, aknad avanemas kinnikülmunud, päiksevalguses sädelevale järvele. Uhked magamistoad, vannitoad, suletekid, kaminad ja palkonid. Meeletult lahke pererahvas niikuinii.Nad ise ütlesid, et kui sul on 6 last, pole väikesel suvilal mõtet, rahvas ei mahu ära.
Kas see on siis luksus? Kui see on iseenesestmõistetav, siis enam mitte.Mina olen õnnelik, et sellest osa sain.
Suur luksus on omada häid sõpru.Sõprus võib kujuneda eluea jooksul, karastuda ja tugevneda.Paljusid oma sõpru ei pruugi sa aastaid kohata, kuid siis on jällenägemisrõõm seda suurem. Saate jagada ühiseid mõtteid, maailmavaadet, ellusuhtumist ja huumorisoont.Teinekord tekib sõprus äkki, kohtad inimest ja saad kohe aru - see on minu inimene! Ei mingit võõrastust, ei mingit kohmetust.
Tere, saame tuttavaks - ja me oleme juba sõbrad.
On luksus omada kedagi, kes kannatab sind välja just niisugusena, kui oled, on sinuga õnnes ja õnnetuses, aitab kui vaja ja kui vaja, annab laksu tagumikule.Heale sõbrale võid helistada keset ööd ja tema võib sind alati näha dressides ja salkus juustega. Hea sõber lohutab sind, kui sul on halb ja on koos sinuga su kõige õnnelikemal eluhetkedel.
Kas pulmade pidamine on luksus? Kas pidustuste kõrge maksumus kaalub üles ratsionaalse mõtlemise? Kanadas on kihlumine ja pulmad väga tähtsad. See on austusavaldus enda ja oma väljavalitu perele, austus oma kaaslase vastu. Julgus alustada elu.Julgus näidata kogu maailmale - see on minu abikaasa, tema on minu ja mina olen tema välja valinud.Iga tüdruk väärib oma valget kleiti ja iga noormees peaks olema küllalt julge ja väärikas talle seda pakkuma.
Kas ilusad riided on luksus? Kasukatest ma juba rääkisin kuid täna ostsin endale kleidi.... Minu kleit ootas poes, stangel keset teisei riietuesemeid säras ta mulle vastu kui kalliskivi.Ma ei proovinud mitte ühtegi teist, sest minu oma hõikas juba üle saali-olen siin! Auu! Ma isegi ai vaadanud hinda, sest see kleit oli minu oma! Kas on siis luksus, kui kaks igatsejat kokku saavad?
Naartis, euroopa naarits, (Mustrela lutreola)on kiskjaliste seltsi kärplaste ( Mustelidae) sugukonda kuuluv loomaliik, üks Euroopa ohustatumaid kiskjaid.
Tema nahast valmistatud kasukaid on hinnatud sajaneid just oma kerguse, vastupidavuse ja soojuse pärast.Nahk ei märgu, ei vanu , on kulumiskindel, soe ja imekerge.Naaritsanahast valmistatud kasukaid on kantud ammustest aegadest ja kantakse vist edasiste aegadeni.
Minul oli õnn ja võimalus kanda naaritsakasukat kahel kõlekülmal päikeselisel päeval pikkadel jalutuskäikudel. Kasukas oli pruun, kõrge kraega, poolpikk ja absoluutne ime. Ei mingit külma.Tuul ei puhu läbi, pakane ei näpista, kui tõmbad krae vastu nägu, soojendab see tervet sinu pead. Ka palav ei hakka!
Malle, kelle kasukas see oli, suhtus oma luksuslikku rõivasse elegantse hooletusega.Lõppude lõpuks on see reisimisel mugav üleriie.Soe, kerge, elegantne ja sobib iga riietusega.Talle oli loomulik visata see kallis kasukas õlgadele ja tunda end hästi Ise ta rääkis, et pidulikum, maani kasukas on kodus, seda on lihtsalt autos ebamugav kokku voltida, jääb ette.Mallele on iseenesestmõistetav mitte külmetada ja hoida oma keha soojas stiilselt. Karusnaha kandmise vastu võitlejate kota ütles ta lihtsalt, et ju neil pole kogemust olnud, kui hea ja soe sellesse nahka mässituna olla on. Ja kui ilus sa sellega välja näed. Võrdlesime kasukat Kanadas müüdava kõige soojema, hahasulgesid täis jopega ja võitis kasukas! Kergem ja ilusam, jope on kohamakas ja raske ja pead lukke kinni pusima.Jopega lähed matkama ja on soe, kasukaga saad minna ka igale poole mujale ning on sama soe.
Kas meie , ja Kanada põhjamaises kliimas on karusnahk luksus? Teed peaaegu eluaegse investeeringu ja naudid.
Malle on terve oma elu olnud Stockholmis hambaarst ja ta ütles, et on oma eluaegse tööga teeninud välja just nii palju mugavusi, kui just vaja.Ning naaritsanahkne kasukas on üks nendest.
Kui eestlased räägivad oma suvilast, siis nad räägivad reeglina väikesest majast kas kuskil külas või suvilakooperatiivis, mis on nende pere käes olnud 1970 aastast alates ja kus kõik põlvkonnad on käinud nädalavahetustel rängalt tööd tegemas.Küll aiamaad kaevamas, peenraid rohimas ja ehitamas, ehitamas, ehitamas.Suvilas on ju alati midagi teha, parandada, juurde ehitada ,kaevata ja muru niita. Reedel mindi juba kohale, heal juhul autoga, kuid ka rongijaamast kilomeetreid kõndides, kaenla all kilerull kasvuhoone katmiseks.Kogu aeg on midagi teha vaja, lõkke ääres istumine ja söömine on olnud ainult sellepärast, et toas pole kas pliit veel valmis või on liiga kuum, et kütta. Maasikad peenralt läksid talveks moosi sisse hoiule, õunad aeti mahlaks, kartulid veeti käsikäruga jaama ja koju, talvel tõmmati hinge ja kevadel algas kõik otsast peale. Saun ehitati pesemiseks, mitte mõnulemiseks ja tiik kaevati sinna, kus oli liigvesi.Mitte ujumiseks, vaid et saada peenramaa kastmiseks vett.
Suvilad Eestis on reeglina väikesed,magada saab ju ka väljas telgis ja WC- d ei ole, on peldik aianurgas.Nüüdsel ajal on küll vesi juba sees, kuid vannitube üks kui üldse.
Kanada suvilad on selleks, et oleks hea ja lõbus olla.Keegi ei tule siin selle pealegi, et aiamaad kaevata.Milleks? Me ostame kõik kaasa ja suvitame/puhkame täiega.
Oluline on, et kõigil oleks koht, kus magada, pesta, pissil käia ja end hästi tunda. Põhiline suvila meelelahutus on olla koos, juua veini, tunda ennast hästi ja tegeleda hooajalise tegevusega.Olgu siis selleks lumesaanidega sõitmine, ujumine, suusatamine, matkamine või midagi muud.Kõige tähtsam on olla koos ja puhata!
Magnetawani suvilarajoon järve ääres on kruntide kaupa sõprade käes, lepitakse kokku näadalavahetus, mil kõik koos on ja siis hakatakse pidutsema!Reegleid pole, peenramaa puudub ja koristamine käib üheskoos.Kõik toovad söögi ja joogi kaasa, puudust ei ole.
Päevane tegevus on ühest suvilast teise jalutamine, naermine, kohvi ja konjaki joomine ja hea enesetunde nautimine. Muidugi, need suvilad on sinna ka nende poolt ehitatud, kuid see pole lõputu, tüütu töö.Kui valmis, siis las olla nii 30 aastat!Milleks seinu värvida, kui on juba ilus niikuinii.Meil on vein külmas ja liha ahjus, mida sa ometigi muretsed! Relax!
Käisin möödunud nädalavahetusel Honey Harbouris perekonna suvilas, mis on nii poolteist aastat vana.See võttis mul hinge kinni.Keset Soome maastikku järve äärde on ehitatud loss! Imeilus, kahekordne hiiglasuur maja, aknad avanemas kinnikülmunud, päiksevalguses sädelevale järvele. Uhked magamistoad, vannitoad, suletekid, kaminad ja palkonid. Meeletult lahke pererahvas niikuinii.Nad ise ütlesid, et kui sul on 6 last, pole väikesel suvilal mõtet, rahvas ei mahu ära.
Kas see on siis luksus? Kui see on iseenesestmõistetav, siis enam mitte.Mina olen õnnelik, et sellest osa sain.
Suur luksus on omada häid sõpru.Sõprus võib kujuneda eluea jooksul, karastuda ja tugevneda.Paljusid oma sõpru ei pruugi sa aastaid kohata, kuid siis on jällenägemisrõõm seda suurem. Saate jagada ühiseid mõtteid, maailmavaadet, ellusuhtumist ja huumorisoont.Teinekord tekib sõprus äkki, kohtad inimest ja saad kohe aru - see on minu inimene! Ei mingit võõrastust, ei mingit kohmetust.
Tere, saame tuttavaks - ja me oleme juba sõbrad.
On luksus omada kedagi, kes kannatab sind välja just niisugusena, kui oled, on sinuga õnnes ja õnnetuses, aitab kui vaja ja kui vaja, annab laksu tagumikule.Heale sõbrale võid helistada keset ööd ja tema võib sind alati näha dressides ja salkus juustega. Hea sõber lohutab sind, kui sul on halb ja on koos sinuga su kõige õnnelikemal eluhetkedel.
Kas pulmade pidamine on luksus? Kas pidustuste kõrge maksumus kaalub üles ratsionaalse mõtlemise? Kanadas on kihlumine ja pulmad väga tähtsad. See on austusavaldus enda ja oma väljavalitu perele, austus oma kaaslase vastu. Julgus alustada elu.Julgus näidata kogu maailmale - see on minu abikaasa, tema on minu ja mina olen tema välja valinud.Iga tüdruk väärib oma valget kleiti ja iga noormees peaks olema küllalt julge ja väärikas talle seda pakkuma.
Kas ilusad riided on luksus? Kasukatest ma juba rääkisin kuid täna ostsin endale kleidi.... Minu kleit ootas poes, stangel keset teisei riietuesemeid säras ta mulle vastu kui kalliskivi.Ma ei proovinud mitte ühtegi teist, sest minu oma hõikas juba üle saali-olen siin! Auu! Ma isegi ai vaadanud hinda, sest see kleit oli minu oma! Kas on siis luksus, kui kaks igatsejat kokku saavad?
Wednesday, March 23, 2011
23 märts! Martini sünnipäev!
Ahoi!
Elagu lapsed, elagu perekond ja kui tore päev on sünnipäev.Mul pole küll absoluutselt aimugi, mida Martini oma sünnipäeval tegi või kas ta üldse pidutses, kuid olen enam kui kindel, et tal oli suurepärane päev.Teisiti polegi ju võimalik. 24 aastat vana! Täiesti vaimustav! ma olen uhke ema ja ma soovin Martinile kõike head. Ja õnne isiklikus elus.
Nii, nüüd tänase teema juurde-menonniidid.
Menonniidid on Christian Anabaptists, kuulsad oma vägivallavaba usuliikumise poolest.
Aastal 2006 oli maailmas umbes 1,5 miljonit menonniiti, kõige suuremad kogudused on Kanadas, Kongo Rahvavabariigis ja Ameerika Ühendriikides, kuid väiksemaid kogudusi on vähemalt 51 riigis kõigel kuuel kontinendil.
Menonniidid on pärit Saksamaalt ja Euroopa taani keelt kõnelevast osast.Praegu nad kõnelevad peamiselt saksa keelt Ameerikas nimetatakse menonniite amishiteks ja kanada usujärgijad on väljarännanud amishid.
St.Jacobsi linnake, mis asub Kichenerist umbes 15 minuti sõidu kaugusel, on menonniitide keskus, seal lähedal on ka nende turg, kus kaubeldakse igal neljapäeval ja laupäeval.
Menonniidid on oma usulistest tõekspidamistest rangelt kinnipidavad tõsiusklikud, mehed kannavad ainult musta värvi riietust, on ilma habemeta ( amishitel on kole lõuahabe) , sõiduvahenditeks on vankrid ja hobused.Vankrid ja kõik hobuseriistad on samuti mustad.Paljudel tõsiusklikel pole ka elektrit, kuid suurem osa inimesi siiski armastab moodsaid mugavusi.Kuna menonniidid on rikkad,sest nad omavad palju maad, rikkaid faree , tehaseid jne., siis paljud sõidavad ka autodega.Suurte mustade limusiinidega, mille kõik säravad osad on mustaks värvitud.Ka ei tarvita nad alkoholi ega tubakatooteid muidu, kui ainult salaja.
Naised on mustade üleriietega, nagu mantlite ja sallidega, väikesed tärgeldatud tanud peas ja ruudulised kotakad kleidid seljas.Samas on neil prillid, head käekellad ja alati tossud jalas.Turul müüsid nad põhiliselt toiduaineid, saiakesi, omatehtud keediseid, vahtrasiirupit ja igasuguseid leivamäärdeid.ma kavatsen küll kodus järgi tega nii apple kui ka honey butteri.Iga leti juures limpsisin ka värsket vahtrasiirupit, on selline tummisem ja paksem kui poes ostetav, kindlasti ostan siit ka pudelikese kaasa.See on küll kallis, aga eks see keetmine on ka vaevarikas.
Turg oli nagu meie Sepa turg, aga huvitavama kaubaga, ikkagi Kanada, kuid samasugused ruudulised kaubakotid olid küll näha.Turuhoones oli taas söök, söök, söök.Erinevalt Eestist, on siin inimesed lahked-võta, maitse, pista suhu, proovi, kas on hea. Me saime lettide vahel jalutamise/trügimisega kõhu päris täis.Maitsed on teravamad, intensiivsemad, minu imestuseks ostavad kõik siin kolbassat ( hääldadagi rõhk esimesel silbil), mis on ju vene vorst, Venemaalt tulnud menonniitide toodang.Kohutavalt populaarne siin.
Mulle väga maitsesid igasugused keedised, purgid olid reas lahti, küspised kõrval, määri peale ja söö.Pipramoos, tšillimoos, paprikamoos, mädarõigas, hummus ja ülejäänud kõik tundmatud asjad. Maitsev, väga.Kindlsti toon koju menonniitide kokaraamatu ja proovin järgi teha.Tasub vaeva küll.
Käsitööturg ei olnud huvitav, minuarust ikka hiina sitt ja see on lihtsalt uakumatu, kui sarnased on nipsasjad ja suveniirid kogu maailmas.
Inimsed olid küll teistsugused.Menonniite ma juba kirjeldasin, aga milline on kohalik rahvas! Täiesti teist tõugu.Lühikesed, punetava näoga, meestel on kõigil veidra kujuga habemed ja naised on paksud, ikka väga paksud.Kohe väga.Kõik jalutavad, käed toidukotte täis ja mugivad süüa. Süüa saab ju igal pool, kuhu iganes mõni lett ära mahub: palun - õlut, kohvi, võileiba, pontšikut, friikartuleid, ole lahke ja maiusta.Igal pool on sabad! Inimesed söövad innukalt, hiigelsuured portsjonid ees.Kell oli muidugi ka 11, eks nagu kääbikutel, teise hommikusöögi aeg. Huvitav vaadata.Tahtsime osta ka vorsti hapukapsaga, kuid väljas oli nii külm, et põgenesime autosse ja vurasime St.Jacobsi linnakese poole teele.Tore oli ka kahe prouaga, kes on siin TERVE ELU ELANUD , vaielda, kas läheme õiget teed mööda või mitte.Arvake ära, kes võitis? Uustulnukas Epp loomulikult, sest mina olen hea orienteeruja ja kaine mõistusega. Anu, see on nagu tädi Malle ja Mamma näpunäidete järgi sõita proovimine.Kui ma oleksin maailmakuulus filmirežisöör või lavastaja, ma raudselt kasutaksin selle dialoogi ära. Kuidas nad üheaegselt teavad ja ei tea ja on absoluutselt kindlad ja samas lootusetult ära eksinud...
Linnake ise on puhas kantriromantika, umbes kilomeeter jalutatavat peatänavat, kus on poed ja restoranid. Ma panin vanaprouadele ( neid oli ju 3 tükki, kekmine vanus 80.5 aastat) strooga peale, jalutasid ilusti edasi -tagasi, sest ootasime keskpäeva, et saaks sööma ( !) minna ja veini jooma hakata. Kuna oli pool tundi vakantsi, panin mutikesed, ei , prouad ikka , tuulevarju juttu ajama ja ise traavisin ringi.Vanasse veskisse tehtud väike vahtrasiirupi ajaloo muuseum oli huvitav, samuti pottsepatöökoda.Nüüd ma tean, kuskohast Pille 4 imeilusat kohvitassi pärit on.Oli ka huvitav maaligalerii, siis tore pood, kus müüdi menonniitide lapitekke ja täpselt samsuguseid portselantasse, kui Tallinna Kaubamajaski. Ainult poole kallima hinnaga.Nii et midagi tsub ikka Eestist ka osta.
Tahtsin väga-väga minna kleidipoodidesse, aga kuna prouad tahtsid istuda ja süüa. lükkasin selle edasi.Ühel päeval lähen, see pole kaugemal kui Tartus kaubamajja minna.
Homme taas Torontosse (mäletate, hääldada doroono), siis reedel Honey beachile suvilasse, laupäeval tagasi ja pühapäeval Malle lennujaama. Nii et siblimist on palju ja kuna lumi on põlvini, pole see kiirteedel vuramine üldsegi nii lõbus.NOh, praegu küll ei saja, loodame , et ikka tuleb kevad, ah?
Kirjutamiseni, kallid sõbrad!
Kallistab Epp
Elagu lapsed, elagu perekond ja kui tore päev on sünnipäev.Mul pole küll absoluutselt aimugi, mida Martini oma sünnipäeval tegi või kas ta üldse pidutses, kuid olen enam kui kindel, et tal oli suurepärane päev.Teisiti polegi ju võimalik. 24 aastat vana! Täiesti vaimustav! ma olen uhke ema ja ma soovin Martinile kõike head. Ja õnne isiklikus elus.
Nii, nüüd tänase teema juurde-menonniidid.
Menonniidid on Christian Anabaptists, kuulsad oma vägivallavaba usuliikumise poolest.
Aastal 2006 oli maailmas umbes 1,5 miljonit menonniiti, kõige suuremad kogudused on Kanadas, Kongo Rahvavabariigis ja Ameerika Ühendriikides, kuid väiksemaid kogudusi on vähemalt 51 riigis kõigel kuuel kontinendil.
Menonniidid on pärit Saksamaalt ja Euroopa taani keelt kõnelevast osast.Praegu nad kõnelevad peamiselt saksa keelt Ameerikas nimetatakse menonniite amishiteks ja kanada usujärgijad on väljarännanud amishid.
St.Jacobsi linnake, mis asub Kichenerist umbes 15 minuti sõidu kaugusel, on menonniitide keskus, seal lähedal on ka nende turg, kus kaubeldakse igal neljapäeval ja laupäeval.
Menonniidid on oma usulistest tõekspidamistest rangelt kinnipidavad tõsiusklikud, mehed kannavad ainult musta värvi riietust, on ilma habemeta ( amishitel on kole lõuahabe) , sõiduvahenditeks on vankrid ja hobused.Vankrid ja kõik hobuseriistad on samuti mustad.Paljudel tõsiusklikel pole ka elektrit, kuid suurem osa inimesi siiski armastab moodsaid mugavusi.Kuna menonniidid on rikkad,sest nad omavad palju maad, rikkaid faree , tehaseid jne., siis paljud sõidavad ka autodega.Suurte mustade limusiinidega, mille kõik säravad osad on mustaks värvitud.Ka ei tarvita nad alkoholi ega tubakatooteid muidu, kui ainult salaja.
Naised on mustade üleriietega, nagu mantlite ja sallidega, väikesed tärgeldatud tanud peas ja ruudulised kotakad kleidid seljas.Samas on neil prillid, head käekellad ja alati tossud jalas.Turul müüsid nad põhiliselt toiduaineid, saiakesi, omatehtud keediseid, vahtrasiirupit ja igasuguseid leivamäärdeid.ma kavatsen küll kodus järgi tega nii apple kui ka honey butteri.Iga leti juures limpsisin ka värsket vahtrasiirupit, on selline tummisem ja paksem kui poes ostetav, kindlasti ostan siit ka pudelikese kaasa.See on küll kallis, aga eks see keetmine on ka vaevarikas.
Turg oli nagu meie Sepa turg, aga huvitavama kaubaga, ikkagi Kanada, kuid samasugused ruudulised kaubakotid olid küll näha.Turuhoones oli taas söök, söök, söök.Erinevalt Eestist, on siin inimesed lahked-võta, maitse, pista suhu, proovi, kas on hea. Me saime lettide vahel jalutamise/trügimisega kõhu päris täis.Maitsed on teravamad, intensiivsemad, minu imestuseks ostavad kõik siin kolbassat ( hääldadagi rõhk esimesel silbil), mis on ju vene vorst, Venemaalt tulnud menonniitide toodang.Kohutavalt populaarne siin.
Mulle väga maitsesid igasugused keedised, purgid olid reas lahti, küspised kõrval, määri peale ja söö.Pipramoos, tšillimoos, paprikamoos, mädarõigas, hummus ja ülejäänud kõik tundmatud asjad. Maitsev, väga.Kindlsti toon koju menonniitide kokaraamatu ja proovin järgi teha.Tasub vaeva küll.
Käsitööturg ei olnud huvitav, minuarust ikka hiina sitt ja see on lihtsalt uakumatu, kui sarnased on nipsasjad ja suveniirid kogu maailmas.
Inimsed olid küll teistsugused.Menonniite ma juba kirjeldasin, aga milline on kohalik rahvas! Täiesti teist tõugu.Lühikesed, punetava näoga, meestel on kõigil veidra kujuga habemed ja naised on paksud, ikka väga paksud.Kohe väga.Kõik jalutavad, käed toidukotte täis ja mugivad süüa. Süüa saab ju igal pool, kuhu iganes mõni lett ära mahub: palun - õlut, kohvi, võileiba, pontšikut, friikartuleid, ole lahke ja maiusta.Igal pool on sabad! Inimesed söövad innukalt, hiigelsuured portsjonid ees.Kell oli muidugi ka 11, eks nagu kääbikutel, teise hommikusöögi aeg. Huvitav vaadata.Tahtsime osta ka vorsti hapukapsaga, kuid väljas oli nii külm, et põgenesime autosse ja vurasime St.Jacobsi linnakese poole teele.Tore oli ka kahe prouaga, kes on siin TERVE ELU ELANUD , vaielda, kas läheme õiget teed mööda või mitte.Arvake ära, kes võitis? Uustulnukas Epp loomulikult, sest mina olen hea orienteeruja ja kaine mõistusega. Anu, see on nagu tädi Malle ja Mamma näpunäidete järgi sõita proovimine.Kui ma oleksin maailmakuulus filmirežisöör või lavastaja, ma raudselt kasutaksin selle dialoogi ära. Kuidas nad üheaegselt teavad ja ei tea ja on absoluutselt kindlad ja samas lootusetult ära eksinud...
Linnake ise on puhas kantriromantika, umbes kilomeeter jalutatavat peatänavat, kus on poed ja restoranid. Ma panin vanaprouadele ( neid oli ju 3 tükki, kekmine vanus 80.5 aastat) strooga peale, jalutasid ilusti edasi -tagasi, sest ootasime keskpäeva, et saaks sööma ( !) minna ja veini jooma hakata. Kuna oli pool tundi vakantsi, panin mutikesed, ei , prouad ikka , tuulevarju juttu ajama ja ise traavisin ringi.Vanasse veskisse tehtud väike vahtrasiirupi ajaloo muuseum oli huvitav, samuti pottsepatöökoda.Nüüd ma tean, kuskohast Pille 4 imeilusat kohvitassi pärit on.Oli ka huvitav maaligalerii, siis tore pood, kus müüdi menonniitide lapitekke ja täpselt samsuguseid portselantasse, kui Tallinna Kaubamajaski. Ainult poole kallima hinnaga.Nii et midagi tsub ikka Eestist ka osta.
Tahtsin väga-väga minna kleidipoodidesse, aga kuna prouad tahtsid istuda ja süüa. lükkasin selle edasi.Ühel päeval lähen, see pole kaugemal kui Tartus kaubamajja minna.
Homme taas Torontosse (mäletate, hääldada doroono), siis reedel Honey beachile suvilasse, laupäeval tagasi ja pühapäeval Malle lennujaama. Nii et siblimist on palju ja kuna lumi on põlvini, pole see kiirteedel vuramine üldsegi nii lõbus.NOh, praegu küll ei saja, loodame , et ikka tuleb kevad, ah?
Kirjutamiseni, kallid sõbrad!
Kallistab Epp
Friday, March 18, 2011
18.märts, reede
Tere,
tänane teema-söömine, söök, jook,söögikohad.
Nimelt on söömine siin väga tähtis.Söömine on loomulikult igal pool tähtis, kuid tundub, et Kanadas, ja muidugi ka Ameerikas, on see kuidagi eriti oluline. Kõik keerleb ümber toidu, söömise, toidukohtade.Televiisoris on reklaamid põhiliselt toidust, kiirtoidust kusjuures , ja maiustustest. ( Küll eesti keeles on rasked sõnad, ütle kiiresti maiustustest, maiustustest, maiustustest )
Kanadas kutsutakse väga palju õhtusöögile ja need on teistmoodi kui Eestis. Külla saabudes ootab pahaaimamatut eestlannat nn.appetizerite voor.Istutakse diivanil, juuakse veini või kokteili ja süüakse snäkke.Kohustuslik juustulaud, kreekerid, dipid ja hummus, viinamarjad.Ja sa sööd oma kõhu märkamatult täis.Sest kõik on nii maitsev ja uudne ja mõnus.Nii mõnus. Pahaaimamatu külaline ei pane tähele, et peremees ja perenaine on tasakesi kogu aeg köögi vahet saalinud ning õhtusöögi valmis teinud. Ahjupraad, ürdikartulid, salat, juurvili, kapsas jne. Katsu mitte süüa, sest sinu jaoks on ju pingutatud.Õnneks kestavad õhtusöögid pikka aega, nii on hea aegamisi mäluda.
Siis, põmaki, ka magustoit! Mitut erinevat sorti, et oleks valida ja et kõht tühjaks ei jääks.Kuidas sa keeldud, kui Eha on teinud ise jäätist? Kui pakutakse käsitsitehtud šokolaadikomme?
Siis oledki purjus mitte viinast vaid toidust, vaarud autoni ja lähed ägisedes voodisse seedima, sest öö on juba käes.
Kui korraldatakse pruudisabin, sünnipäev või lihtsalt koosviibimine- toitu on palju.Ma ikka mõtlen, palju! Torte ostetakse neli! Lihapalle korraga viis kilo! Meie lihatööstused pakivad paneeritud kanatiivad ja poolkoivad viiekaupa pakki, siin alla viiekilost pakki pole! Juba vaagnale seatud ja tuliterav kaste kaasas. Sööge, olge lahked.Kui ostad kohvikust kohvikõrvaseks porgandikooki, siis jätkub sellest tükist vabalt neljale ja pead pingutama, et ära jõuaks süüa!Kuskil restoranis ei serveerita väikest praadi, kus sa sellega, tuuakse nii palju, et ei mahu taldrikule ära!
Eile käisime, meie sõbrannad neljakesi, lantšil hiinakas nimega MANDARIN.Nimi on tuttav, eksole ,aga ma polnud millekski selliseks valmis. Hiigelsuur akvaariumiks dekoreeritud siseruumiga söökla.Korraldus üpris sama, kui laeva buffees.Juhatatakse laud kätte ja kelner toob joogid. Ise siis lähed süüa võtma ja 11.99 dollari eest võid süüa palju jaksad...Jeesus küll! Nagu nälginud inimese unenägu! Tegin siis endale otsuse- söön selliseid toite, mis pole paneeritud/frititud, mis on Eestis kallid või pole üldse ja pean piiri. Nii vohmisingi mereande, kusjuures kalmaare ja kaheksajalgu ma ikka veel süüa ei saa.Muud limused ja lojused on küll head.Sõin ka sushit ja magustoiduks tibatillukese jäätise. Seal oli nii suur valik, et isegi kõigist prooviampsu võtmine oleks mulle kolme kuu toidutagavara olnud.
Mul on siin igasuguste friteeritud toitude vastu kerge allergia tekkinud mis on väga hea, isegi ei isuta enam mitte. ( Suu läheb seest katki ja huuled paistetavad üles)Pille küll naeris, et kellel suurte huulte vastu midagi olema peaks?
MANDARIN oli inimesi puupüsti täis, lauad koristati kiiresti ja alati pandi ka puhas lina.
Toidud olid serveeritud ilusti ja milline värvide pillerkaar! Sidruniveerandid kaunistamas jääl olevaid hiidkrevette, kullendavas kastmes lihatükid, salatipüramiidid, särisevad ahjupraed ja rohe-roheline taimetoidu osa.Sushide väikesed rattakesed ja jäätisetünnid reas kui härmatisega kaetud soldatid. Magustoitdest oli esindatud küll kõik, mida mina vähegi tean pluss need, millest kunagi kuulnud ega mida näinud pole.Kohalike laste lemmikuks olid rohelised ja punased rusikasuurused tarretisekuubikud.
Söö, söö veel, võta juurde! Söö ometi, otsa ei saa ja puudust ei tule. Kõik maksab ainult 11.99 ja söö, söö, söö!
Söömisest veel niipalju, et pole kohta, kuhu ei mahuks väike puhvet, pizzabaar, mäkdonalts või Kanada kohalik Tim Hortons. ( muuseas, pizzat ma ka süüa ei saa, jee!)
Tim Hortonsi kiirtoidukoha juures on hommikuti drive-inis pikad sabad, kõik ostavad kohvi teele kaasa.Miks nad küll kodus valmiskeedetud kohvi ei võta? Siin on üldse kombeks, et autosse istudes on kõigil kohvitassid käes.
Nii et nälga ei jää, vastupidi, võitle liigsöömisega kui hull.
Miskipärast ei saa ma siia blogisse pilte panna, kuidagi ei loe lahti, tuleb mingi sigrimigri.Muidu oleks mul kenast toidust paar võtet küll.
Toidust veel- mul oleks üks küsimus.Kui sööki jääb palju üle, mida siis teha? Kas vägisi sisse süüa? Ära visata?
Kui pole meeles külalistele kaasa pakkuda, siis mida sellise kokkukantud toidumäega peale hakata? Ära visata ei raatsi, pole ka sünnis ning endale sisse süüa-jumal küll, mispärast? Nii et ole nagu lõhkise küna ees.Süüa ei jaksa ja ära anda pole ka kuhugile.Nii et kui vaatate Eestis pakutavaid väikseid portsjone ja tillukesi praeahjusid ja "ainult" nelja auguga gaasipliite, olge tänulik.Kõike on parasjagu ja õiges suuruses.Pealegi on Eestis toit nii kallis, et lolliks end ikka ei söö.
Ah jaa, Ameerikas käisin ma nn.ameerika variandi Aardla hulgilaos. Jube! Nii palju toitu, juustusid oli ikka sadat sorti ja väikseim tükk ehitusploki suurune.Nagu hulgilaole kohane, osta palju korraga , saad odavalt.Kahju, et pilte ei saa panna, osake juustumäest õnnestus ka pildile jäädvustada.
Loodan, et teil on nüüd kõhud tühjad? Palun , tüüpiline Swiss Chalet restorani pakkumine ühele- pool kana (!), mägi friikartuleid, natu-natu salatit, suur kukkel ja väike pangetäis kastet.Selle loputad suure cocaga alla.Hea asi on see, et ülejääk antakse sulle kotiga koju kaasa. Tore külmikust võtta, kui kõht tühjaks peaks minema.
Head isu!
Epp
tänane teema-söömine, söök, jook,söögikohad.
Nimelt on söömine siin väga tähtis.Söömine on loomulikult igal pool tähtis, kuid tundub, et Kanadas, ja muidugi ka Ameerikas, on see kuidagi eriti oluline. Kõik keerleb ümber toidu, söömise, toidukohtade.Televiisoris on reklaamid põhiliselt toidust, kiirtoidust kusjuures , ja maiustustest. ( Küll eesti keeles on rasked sõnad, ütle kiiresti maiustustest, maiustustest, maiustustest )
Kanadas kutsutakse väga palju õhtusöögile ja need on teistmoodi kui Eestis. Külla saabudes ootab pahaaimamatut eestlannat nn.appetizerite voor.Istutakse diivanil, juuakse veini või kokteili ja süüakse snäkke.Kohustuslik juustulaud, kreekerid, dipid ja hummus, viinamarjad.Ja sa sööd oma kõhu märkamatult täis.Sest kõik on nii maitsev ja uudne ja mõnus.Nii mõnus. Pahaaimamatu külaline ei pane tähele, et peremees ja perenaine on tasakesi kogu aeg köögi vahet saalinud ning õhtusöögi valmis teinud. Ahjupraad, ürdikartulid, salat, juurvili, kapsas jne. Katsu mitte süüa, sest sinu jaoks on ju pingutatud.Õnneks kestavad õhtusöögid pikka aega, nii on hea aegamisi mäluda.
Siis, põmaki, ka magustoit! Mitut erinevat sorti, et oleks valida ja et kõht tühjaks ei jääks.Kuidas sa keeldud, kui Eha on teinud ise jäätist? Kui pakutakse käsitsitehtud šokolaadikomme?
Siis oledki purjus mitte viinast vaid toidust, vaarud autoni ja lähed ägisedes voodisse seedima, sest öö on juba käes.
Kui korraldatakse pruudisabin, sünnipäev või lihtsalt koosviibimine- toitu on palju.Ma ikka mõtlen, palju! Torte ostetakse neli! Lihapalle korraga viis kilo! Meie lihatööstused pakivad paneeritud kanatiivad ja poolkoivad viiekaupa pakki, siin alla viiekilost pakki pole! Juba vaagnale seatud ja tuliterav kaste kaasas. Sööge, olge lahked.Kui ostad kohvikust kohvikõrvaseks porgandikooki, siis jätkub sellest tükist vabalt neljale ja pead pingutama, et ära jõuaks süüa!Kuskil restoranis ei serveerita väikest praadi, kus sa sellega, tuuakse nii palju, et ei mahu taldrikule ära!
Eile käisime, meie sõbrannad neljakesi, lantšil hiinakas nimega MANDARIN.Nimi on tuttav, eksole ,aga ma polnud millekski selliseks valmis. Hiigelsuur akvaariumiks dekoreeritud siseruumiga söökla.Korraldus üpris sama, kui laeva buffees.Juhatatakse laud kätte ja kelner toob joogid. Ise siis lähed süüa võtma ja 11.99 dollari eest võid süüa palju jaksad...Jeesus küll! Nagu nälginud inimese unenägu! Tegin siis endale otsuse- söön selliseid toite, mis pole paneeritud/frititud, mis on Eestis kallid või pole üldse ja pean piiri. Nii vohmisingi mereande, kusjuures kalmaare ja kaheksajalgu ma ikka veel süüa ei saa.Muud limused ja lojused on küll head.Sõin ka sushit ja magustoiduks tibatillukese jäätise. Seal oli nii suur valik, et isegi kõigist prooviampsu võtmine oleks mulle kolme kuu toidutagavara olnud.
Mul on siin igasuguste friteeritud toitude vastu kerge allergia tekkinud mis on väga hea, isegi ei isuta enam mitte. ( Suu läheb seest katki ja huuled paistetavad üles)Pille küll naeris, et kellel suurte huulte vastu midagi olema peaks?
MANDARIN oli inimesi puupüsti täis, lauad koristati kiiresti ja alati pandi ka puhas lina.
Toidud olid serveeritud ilusti ja milline värvide pillerkaar! Sidruniveerandid kaunistamas jääl olevaid hiidkrevette, kullendavas kastmes lihatükid, salatipüramiidid, särisevad ahjupraed ja rohe-roheline taimetoidu osa.Sushide väikesed rattakesed ja jäätisetünnid reas kui härmatisega kaetud soldatid. Magustoitdest oli esindatud küll kõik, mida mina vähegi tean pluss need, millest kunagi kuulnud ega mida näinud pole.Kohalike laste lemmikuks olid rohelised ja punased rusikasuurused tarretisekuubikud.
Söö, söö veel, võta juurde! Söö ometi, otsa ei saa ja puudust ei tule. Kõik maksab ainult 11.99 ja söö, söö, söö!
Söömisest veel niipalju, et pole kohta, kuhu ei mahuks väike puhvet, pizzabaar, mäkdonalts või Kanada kohalik Tim Hortons. ( muuseas, pizzat ma ka süüa ei saa, jee!)
Tim Hortonsi kiirtoidukoha juures on hommikuti drive-inis pikad sabad, kõik ostavad kohvi teele kaasa.Miks nad küll kodus valmiskeedetud kohvi ei võta? Siin on üldse kombeks, et autosse istudes on kõigil kohvitassid käes.
Nii et nälga ei jää, vastupidi, võitle liigsöömisega kui hull.
Miskipärast ei saa ma siia blogisse pilte panna, kuidagi ei loe lahti, tuleb mingi sigrimigri.Muidu oleks mul kenast toidust paar võtet küll.
Toidust veel- mul oleks üks küsimus.Kui sööki jääb palju üle, mida siis teha? Kas vägisi sisse süüa? Ära visata?
Kui pole meeles külalistele kaasa pakkuda, siis mida sellise kokkukantud toidumäega peale hakata? Ära visata ei raatsi, pole ka sünnis ning endale sisse süüa-jumal küll, mispärast? Nii et ole nagu lõhkise küna ees.Süüa ei jaksa ja ära anda pole ka kuhugile.Nii et kui vaatate Eestis pakutavaid väikseid portsjone ja tillukesi praeahjusid ja "ainult" nelja auguga gaasipliite, olge tänulik.Kõike on parasjagu ja õiges suuruses.Pealegi on Eestis toit nii kallis, et lolliks end ikka ei söö.
Ah jaa, Ameerikas käisin ma nn.ameerika variandi Aardla hulgilaos. Jube! Nii palju toitu, juustusid oli ikka sadat sorti ja väikseim tükk ehitusploki suurune.Nagu hulgilaole kohane, osta palju korraga , saad odavalt.Kahju, et pilte ei saa panna, osake juustumäest õnnestus ka pildile jäädvustada.
Loodan, et teil on nüüd kõhud tühjad? Palun , tüüpiline Swiss Chalet restorani pakkumine ühele- pool kana (!), mägi friikartuleid, natu-natu salatit, suur kukkel ja väike pangetäis kastet.Selle loputad suure cocaga alla.Hea asi on see, et ülejääk antakse sulle kotiga koju kaasa. Tore külmikust võtta, kui kõht tühjaks peaks minema.
Head isu!
Epp
Tuesday, March 15, 2011
15.märts, järg
Tere taas.Olen võlgu oma reisikirjelduse Torontosse, CN Toweri ja Roman Toi külastamise ja Buffalos käigu.
Kõigest siis algusest. Sõitsime Torontosse hommikul vara, et vältida ummikutes kiirteed 401 ja et kiiremini saada, sõitsime natuke mööda 407 kah.Kui tead kuhu sõita, on kiirteed mugavad ja turvalised.Autod sõidavad sõbralikult 4-5 reas, ümber reastuda lastakse kohe, kõik mahasõidud ja teeviidad on suured, kaugelt nähtavad ja alati tuleb keerata paremale.Lihtne. Kuna 407 on tasuline, on see tee niikuinii tühjem, kuid kiiruse ületamisega tuleb ettevaatlik olla, politseiautosid näeb igal pool, küll passimas, küll trahve tegemas.
Kui on GPS, siis pole muud, kui usaldada masinat ning kui mahe naisehääl ütleb – You are arrived-loota, et oled ikka õige maja ees. Olimegi. Markuse ja Eha kena kodu ees.
Markus on Pille poeg, vanuselt teine.Ta käib igal laupäeval Roman Toi juures kompositsioonitunnis. Smugeldasin end temaga kaasa. Tunnid peetakse Toronto Eesti Peetri kirikus.Ilus kirik, kena , sees olles jääb mulje, et oled kummulikeeratud paadi all.
Roman Toi on ülisharmantne 95 aastane vanahärra. Kõnnib küll kepi najal, kuid flirtida oskab küll ja õpetada kah. Oli lausa ülihuvitav vaadata, kuidas nende kahe mehe vaheline sõprus töötab, kuidas komponeeriti, prooviti, otsiti ilusamaid kõlapilte ja seda kõike nauditi täiel rinnal. Minule oli see küll kui hiina keel, aga kaunikõlaline.
Roman Toi leppis minuga kohtamise kokku Tartus juulikuus.
Peale lõunat läksime siis kolmekesi, mina, Malle ja Markus Toronto linna vaatama.Toronto linn meenutab sellist organiseerimata majapidamist.Kõik asjad suvaliselt kokku kuhjatud, ei mingit stiili ega korrapära, natuke koristamata. Noh, vast on peale kevadpuhastust asi ilusam.Kui puud lehes ja lilled õitsevad.
Vaatasine hiinalinna, Toronto Ülikooli, Tartu Kolledzit, pilvelõhkujaid ja inimesi.
Kuna ilm oli tuuletu ja pilvitu ning kutsus väga lohet lennutama, otsustasime selle meelelahutuse asemel CN Towerit vaatama minna. Muljetavaldav ehitis. Ostsime piletid mõlemale vaateplatformile, siis lifti ja üles!.Lift sõidab üles esimesele platformile 59 sekundiga, on huvitav välja vaadata ning kartma ei jõuagi hakata.
Oh sa poiss, oli ilus vaade küll! Markus tutvustas ehitisi, mis meie all paistsid. Kui liftiga veel ülespoole läksime, siis saime esimese vaateplatformi katusele vaadata. Olime ikka väga kõrgel.Väga-väga kõrgel.
Läksime ka klaaspõrandat vaatama. Põrand asub esimesel vaateplatformil ja seal olles on mulje, et seisad sügaviku kohal õhus.Mingipärast on sinna alguses erakordselt õõvastav peale astuda. Jube. Seletamatu hirm, pea hakkab ringi käima. Võtsin siiki julguse kokku ja läksin, tegin tõestuseks pilte kah. Inimesed lamasid seal, hüppasid, jooksid edasi-tagasi.
Nii et nüüd on järjekorne koht vallutatud, CN Tower.
Söödetakse siin nii, nagu algaks homme nälg või mind oleks vaja nuumata. Kõik on väga maitsev ja alla saab loputada veiniga. Mis on elul niiviisi viga? Vanaprouad jäid külla ka pühapäevaks, mina magasin öö ära ja sõitsin hommikul üksinda Kitcheneri tagasi.
Mul oli vaja sõbrannadega Buffalosse shoppama minna. Leena valis sinnasõiduks ilusa tee, üle Rainbow Bridge, vaatega vasakule Niagara Joale.Ameerika poolt pole Niagara nii ilus kui Kanada poolt, ka linnake on koledam, kulunum, üks hiidkasiino on ehitatud ja see mõjub kui sobimatu valehammas lagunenute vahel.Piiril oli minuga sekeldusi - Ameerika tahtis veelkord sõrmejälgi kontrollida ja piirivalvur tegi endale mälestuseks minust pildi kah.Vähemalt ma loodan nii.Et mälestuseks.
Buffalos on lennujaam, koledad majad, paar ilusat silda üle Niagara jõe ja kaubahall kaubahalli otsa.Shopahoolikute paradiis. Osta, osta , osta, kõik on alla hinnatud, odav ja värviline. Mul oli kingi vaja ja seal suures kaubamajas oligi vaid üks paar kõlbulikke tulipunaseid kingi. Nüüd on need minu omad!
Ma pole eriline shoppaja, kuid mõned triibulised pluusid leidsid tee minu kotti ja pärast selga.
Õnneks saab kõikides kaubamajades igal pool ka kõvasti süüa osta , nii et kõhutühjust ei pea kannatama.
Nüüd küll lõpetan, mu lugu on pikk, kuid mitte õpetlik. Lihtsalt ülemeeldiv ajaviitmine.
Kohtumiseni.
Kolmapäeval Torontos taas! Pille vanuselt kolmandal pojal Allanil külas. Põnev.
Loodan väga, et saame kõvasti süüa, jook jääb minul ära, sest tuleme õhtul koju tagasi.
Neljapäeva hommikul kell kaheksa vesiaeroobika, nii et kalorid taas kontrolli alla.
Epp
Kõigest siis algusest. Sõitsime Torontosse hommikul vara, et vältida ummikutes kiirteed 401 ja et kiiremini saada, sõitsime natuke mööda 407 kah.Kui tead kuhu sõita, on kiirteed mugavad ja turvalised.Autod sõidavad sõbralikult 4-5 reas, ümber reastuda lastakse kohe, kõik mahasõidud ja teeviidad on suured, kaugelt nähtavad ja alati tuleb keerata paremale.Lihtne. Kuna 407 on tasuline, on see tee niikuinii tühjem, kuid kiiruse ületamisega tuleb ettevaatlik olla, politseiautosid näeb igal pool, küll passimas, küll trahve tegemas.
Kui on GPS, siis pole muud, kui usaldada masinat ning kui mahe naisehääl ütleb – You are arrived-loota, et oled ikka õige maja ees. Olimegi. Markuse ja Eha kena kodu ees.
Markus on Pille poeg, vanuselt teine.Ta käib igal laupäeval Roman Toi juures kompositsioonitunnis. Smugeldasin end temaga kaasa. Tunnid peetakse Toronto Eesti Peetri kirikus.Ilus kirik, kena , sees olles jääb mulje, et oled kummulikeeratud paadi all.
Roman Toi on ülisharmantne 95 aastane vanahärra. Kõnnib küll kepi najal, kuid flirtida oskab küll ja õpetada kah. Oli lausa ülihuvitav vaadata, kuidas nende kahe mehe vaheline sõprus töötab, kuidas komponeeriti, prooviti, otsiti ilusamaid kõlapilte ja seda kõike nauditi täiel rinnal. Minule oli see küll kui hiina keel, aga kaunikõlaline.
Roman Toi leppis minuga kohtamise kokku Tartus juulikuus.
Peale lõunat läksime siis kolmekesi, mina, Malle ja Markus Toronto linna vaatama.Toronto linn meenutab sellist organiseerimata majapidamist.Kõik asjad suvaliselt kokku kuhjatud, ei mingit stiili ega korrapära, natuke koristamata. Noh, vast on peale kevadpuhastust asi ilusam.Kui puud lehes ja lilled õitsevad.
Vaatasine hiinalinna, Toronto Ülikooli, Tartu Kolledzit, pilvelõhkujaid ja inimesi.
Kuna ilm oli tuuletu ja pilvitu ning kutsus väga lohet lennutama, otsustasime selle meelelahutuse asemel CN Towerit vaatama minna. Muljetavaldav ehitis. Ostsime piletid mõlemale vaateplatformile, siis lifti ja üles!.Lift sõidab üles esimesele platformile 59 sekundiga, on huvitav välja vaadata ning kartma ei jõuagi hakata.
Oh sa poiss, oli ilus vaade küll! Markus tutvustas ehitisi, mis meie all paistsid. Kui liftiga veel ülespoole läksime, siis saime esimese vaateplatformi katusele vaadata. Olime ikka väga kõrgel.Väga-väga kõrgel.
Läksime ka klaaspõrandat vaatama. Põrand asub esimesel vaateplatformil ja seal olles on mulje, et seisad sügaviku kohal õhus.Mingipärast on sinna alguses erakordselt õõvastav peale astuda. Jube. Seletamatu hirm, pea hakkab ringi käima. Võtsin siiki julguse kokku ja läksin, tegin tõestuseks pilte kah. Inimesed lamasid seal, hüppasid, jooksid edasi-tagasi.
Nii et nüüd on järjekorne koht vallutatud, CN Tower.
Söödetakse siin nii, nagu algaks homme nälg või mind oleks vaja nuumata. Kõik on väga maitsev ja alla saab loputada veiniga. Mis on elul niiviisi viga? Vanaprouad jäid külla ka pühapäevaks, mina magasin öö ära ja sõitsin hommikul üksinda Kitcheneri tagasi.
Mul oli vaja sõbrannadega Buffalosse shoppama minna. Leena valis sinnasõiduks ilusa tee, üle Rainbow Bridge, vaatega vasakule Niagara Joale.Ameerika poolt pole Niagara nii ilus kui Kanada poolt, ka linnake on koledam, kulunum, üks hiidkasiino on ehitatud ja see mõjub kui sobimatu valehammas lagunenute vahel.Piiril oli minuga sekeldusi - Ameerika tahtis veelkord sõrmejälgi kontrollida ja piirivalvur tegi endale mälestuseks minust pildi kah.Vähemalt ma loodan nii.Et mälestuseks.
Buffalos on lennujaam, koledad majad, paar ilusat silda üle Niagara jõe ja kaubahall kaubahalli otsa.Shopahoolikute paradiis. Osta, osta , osta, kõik on alla hinnatud, odav ja värviline. Mul oli kingi vaja ja seal suures kaubamajas oligi vaid üks paar kõlbulikke tulipunaseid kingi. Nüüd on need minu omad!
Ma pole eriline shoppaja, kuid mõned triibulised pluusid leidsid tee minu kotti ja pärast selga.
Õnneks saab kõikides kaubamajades igal pool ka kõvasti süüa osta , nii et kõhutühjust ei pea kannatama.
Nüüd küll lõpetan, mu lugu on pikk, kuid mitte õpetlik. Lihtsalt ülemeeldiv ajaviitmine.
Kohtumiseni.
Kolmapäeval Torontos taas! Pille vanuselt kolmandal pojal Allanil külas. Põnev.
Loodan väga, et saame kõvasti süüa, jook jääb minul ära, sest tuleme õhtul koju tagasi.
Neljapäeva hommikul kell kaheksa vesiaeroobika, nii et kalorid taas kontrolli alla.
Epp
Subscribe to:
Posts (Atom)