Ahoi!
Vihm ja päike, torm ja äike, tuul ja tuulevaikus, sume öö. selline oli tänane ilm.Käisime Eloras, mis on imeilus väike linnake. Kuid kahe 80-aastase vanaprouaga pole see nii lihtne, Nad on kõike näinud ja tahavad ainult restorani minna. Nii vaatasimegi läbi mõned poed-siin on ikka TÕELISELT häid riidepoode. Kui aus olla, siis hinnad on samad, mis meil - Nikkolol jne., kuid millised kleidid, millised pluusid, millised kübarad! Mantlid olid küll kallid, kuid imeilusad lihtsalt!Värvid on sel suvel kirjud! Kleidid klassikalised, 50nendatest, moes on suured laiad kübarad.
Mina , ise suur kingafänn, polegi kingapoodides käinud, üldse olen vähe poes käinud.Üks kauplus oli hea Cambridges, outlet Mall, seal poes Animale olid ka ilusad ja ootamatud riided. Milline must mantel seal oli! OO MAI GAAD!Kahju on, et mul pole tõesti seda vaja, ma ei kõnni ju mööda tänavat, mitu palitut ülestikku, et oma rikkust demonstreerida.Las ta jääb minust sinna poodi ja las ta mõtleb mu peale... See ilus mantel.
Eloras istusime niisiis restoranis nimega Open Cork, menüü oli "kanadalane", st et midagi nagu süüa pole.Võtsin taipärase krevetisupi ja sellist suppi pole ma tõesti kunagi varem söönud. Nagu krevetikeeduvesi, millele on vetikaid ja spinatit sisse pandud.Hästi terav, roheline ja hea. Täiesti uus maitse. Prouad võtsid Club sandwichi friikartulitega ja kolme peale tellisime ka natšovaagna. Kõik siin kole populaarsed.Vein oli klaasi kaupa nii kallis, et isegi Pille ei ostnud.
Sõit Elorasse on nii pool tundi, läbi imeilusate linnakeste/külakeste , loodus on siin nagu Eestis ja majad korras, hooldatud, ilusad.Farmid rikkad.
Menoniidid sõitsid oma kaarikutega edasi-tagasi, lapsi täis laotud. Neid on nii huvitav vaadata, täiesti teistsugused inimesed. Riides kossakalt, krunnidel tanud ja õnnelikud näod peas. Ah, mis ma räägin, Kanadas on kõik õnnelikud!
Tagasiteel sõitsime läbi tõelise tormi. Vihm sadas risti ja auto kõikus kui jube. Õnneks kestis see maru ainult 3-5 minutit, siis oli ilm jälle ilus.Noh, mis ilus, ilusam.
Täna hommikul, kui ujuma läksin, oli ikka veel maru, tuul puhus kuis jaksas ja oksad lendasid.Vapraid ujujaid see ei seganud, jala ju ei käi ja bussi ei oota. Mul on Kitchener ja Cambridge ka nii selged, sõida või pimesi.
Ujumine on vaimustav, eesti trenniga võrreldes rahulik, kuid siiski. Pärast käime veel ühiselt kohvi joomas ja juttu ajamas, nii et varahommikusest (!) trennist jõuan koju tagasi üha hiljem ja hiljem.
Mulle meeldivad Kanada pensionärid. Mitte ühtegi rätiga hambutut mutikest, vaid autodega kihutavad elegantsed daamid. Elu nauditakse lõpuni välja , mõttemaailm ja riided, mitte miski pole nn.vanamoodne. Ma räägin, vanust pole olemas, on ellusuhtumine, eluhoiak, rõõmsameelsus. Üksteisele tehakse komplimete, kihistatakse naerda, klatšitakse ja õhtuti võetakse napsu. Pidusid peetakse palju ja mõnuga , käiakse üksteisel külas. Kenad, väga kenad inimesed.
Eile vaatasin üle hulga aja televiisorist saadet modellikestest, kuidas nad võitlevad, kuidas Tyra nendega pahandab ja kuidas nad üksteist vihkavad. Noored imeilusad näitsikud, kes on 24/7 kaamera ees, käituvad enam kui imelikult. nad teavad, et neid filmitakse, eks, ja nad pole riides. Tavaline on olla bikiinide väel, ööpesus (kirjutasin samast fenomenist ka seoses Survivor-saatega), vedel ja tujutu.Neile antakse elamiseks imeline penthouse-korter ja nädala pärast näeb see välja kui sealaut. Must, segamini, asemed tegemata, riided vedelevad maas. Noored näitsikud aelevad, kisuvad tüli ja hädaldavad-miks ma edasi ei saa, miks ma kellelegi ei meeldi. Mina korraldajate asemel jälgiksin ka tüdrukute isiklikku ruumi, selle järgi saab ju tihti teada, millise inimesega tegemist on, kuidas on tema harjumused, töössesuhtumine ja läbisaamine teistega. Inimene peab olema ilus ka seestpoolt. Kui sulle on antud selline võimalus-olla väljavalitu maailma ilusamate tüdrukute hulgas-ära virise! Tee, mis sul kästakse ja kasuta juhust! Ehkki, ma ei kujuta ette, et oleksin saanud lasta end pildistada koos mesilastega.
Õpetan siin oma sõbrannadele kudumist. Küll nad on veel tublid! Täna, kui läheme kuninglikku pulma vaatama, on käes aeg sokikanna kudumise õppimiseks. Kuid see on nagu jalgrattasõit, kui korra selge, ei enam ära unusta.
Homme Ultima Thulet vaatama, Torontosse, Eesti majja. Kas pole tore?
Kallistan kõiki kõvasti, Epp
No comments:
Post a Comment