5.aprill 2011 Hõissa pulmad!

Ma seisin baarileti ääres ja püüdsin teha rõõmsat nägu-et kurat neid kalleid kingi võtaks! Valu oli nii suur, et võttis pisarad silma.
Põrgut küll, kas ma sellisena seda õhtut ette kujutasin?
Me hakkasime pulmalinna Hamiltoni sõitma juba keskpäeval.Enne seda oli kohutavalt tore ennast ära sättida. Soeng pähe, olgem ausad, see võtab küll 15 sekundit, aga tegemist tahab ikkagi.Huulepulga ostsin kõige punasema, mis leidsin. Kui suu sellega ära maalisin, ehmatasin ise ka ära, ikka väga-väga punane!Küll oli hea tõmmata jalga ilusad liibuvad sukad, panna selga korralik pesu ja libistada üle kõige oma must kleit.Pärlid kaela ja kõrvadesse, punane käekott kätte ja jalga punased , imeilusad punased kingad.
Need mind alt vedasidki. Põrgupiin, ma ütlen, Varbad läksid kohe villi, juba kirikusse minek oli valus. Põrgut küll,ma lootsin ju tantsida!
Oma suures äravuses jätsin varukingad hotelli ning, oh mind küll, ka fotoaparaadi.Nii et ei mingeid pulmapilte! Õnneks oli fotograafe nii palju, et mind lubati piltidega lausa üle külvata.No vaatame, praegu küll Facebookis veel midagi pole.
Laulatus oli imeilus, ma pole kunagi midagi sellist näinud. Kirik, suurejooneline gooti stiilis katedraal, päike vitraažaknast sisse sädelemas. Pruudi külalised vasakule, peigmehe omad paremale. Õnneks olen ma siin juba kaks kuud olnud ja hakanud selles sugulaste virrvarris orienteeruma.Peigmehe sugulased on itaallased ja ukrainlased, pruudi sugulased eestlased ja iraanlased. Rahvuste ja nägude segu on muljetavaldav. Teravate ninadega itaallased, imeilusad iraanlased, maavillased ja tugevad eestlased , sekka kanadalased ja sakslased.
Kirikuõpetaja oli kena muheda näo ja turris habemega mehike.Nägu nalja täis, juhatas ta külalised kohtadele, seletades ja õpetades.Tseremoonia hakkas manitsusega- palun tehke nii palju pilte kui võimalik! Pildistage kogu aeg, lakkamatult, igal ajal.Tema laulatatud paaridest pole ükski lahku läinud ja need momendid on väärt salvestamist.
Siis tuli pidulik " here comes a bride" ning mööda vahekäiku kõndisid tillukesed-tillukesed puhvkleitides tüdrukutirtsud, puistates roosiõisi. Pruutneitsid, neid oli 5 tükki, tulid liillekimbud käes, ükshaaval kohale ja võtsid sisse koha altarist vasakul, peiupoisid olid juba kohal. Ning siis tulid noorpaaride vanemad, ja lõpuks siis pruut isaga. Kalili isa on iraanlane ja Kaili ise lumehelbekese moodi hele tüdruk,nii et see oli ilus pilt.Peig Nick artari ees oli nii õnnelik, et tema naeratus valgustas kogu kirikut.
Kogu laulatustalitus oli õpetaja vestlus noorpaari ja külalistega, sekka laulmist, eraldi soololaulu kinkis Kali tädipoeg, lauldes "What a wonderfol World", loeti peatükk Johannese Ilmutusraamatust ja võeti vanded.Kui sõrmused olid sõrme libistatud, kutsuti taas terve kirikutäis külalisi lähemale, pilti tegema, ilusat hetke jäädvustama.
Lõpuks haaras üliõnnelik peig pruudi oma embusesse, terve kirikutäis rahvast tõusus spontaanselt püsti ja aplodeeris!
Peale kirikut viisin oma asjad hotelli ning Riina/ Allani ja Eha/Markusega koos pulmamajja.Selle suure kiirustamisega oma koti maha jätsingi.
Pulmamajas oli peale "meie "pulma veel kaks pulma! Nii et ole mees, ja mine õigest uksest sisse!
Fuajees oli pruutpaari õnniltlemine, lilli siin ei tooda, ning esimene suupistete ja napsuring. Itaalia kombe kohaselt ei saanud keegi enne peolauda, kui oli pitsi "viina" hinge alla visanud. Vaatasin oma lauanumbri üle, number 5, Liisa ja Johniga koos. Kõik inimesed istusid ümber ümmarguste laudade, ruum oli väga kenasti dekoreeritud ja ilus.Lagi oli kaunistatud valgete lintidega, pruutpaari laud üleni valges, ka teistel toolidel valged katted. Nii et kui laudade vahel kõndida oli vaja, takerdusid ikka mõnesse paela või volti või kingapidi laualinasse kinni.
Pruutpaar koos pruutneitsite ja peiupoistega istusid kõrgemal poodiumil. Peeti kõned, lühikesed ja ilusad, söödi kolekäiguline õhtusöök ( salat, pasta ja kanarull, magustoiduks šokolaadikreem)
Siis algaski lõbu! Baar oli avatud, löödi tantsu, inimesed rääkisid , naersid ja Epp käis aeglaselt-aeglaselt, et oma valutavaid jalgu vähegi säästa. Sai tantsitud ja komplimente kuulatud ning pidu lõppes hotellis kell pool kolm öösel.Nii kui pea patja puutus, magasin kui kott.
Pühapäeval oli Pruudi ema pool järelpidu, selline mõnus koosviibimine. Liisa ja mina istusime ühtäkki all saunas meeste seltskonnas ja, nagu siin tavaks, naersime ja naersime ja naersime, nii et kõhud haiged.
Siin on nii rõõmsameelsed inimesed, nii tore ja suur pere.
Loomulikult pakuti järelpeol nii palju süüa, et mine või lõhki.Puudust ei tohi tulla! Las jääb üle ja niikuinii pakitakse kõik külalistega kaasa.
Väga ilus külm laud oli ja siin nad teevad sellist valget , punases kastmes kala, mida hüüavad skumbriaks.Minuarust oli see meretursk, originaalis, toorena. Skumbria nimega seostub mul kas kalakonserv või neljapäevane õudne hais, mis koolisööklast ülespoole levis-meile valmistati lõunat....Siin on aga sellenimeline roog tõeline hõrgutis ja ma sain ka retsepti, kindlasti proovin kodus järgi teha.Anu, sinu kokaraamat " Cooking for crowds" annab siinsete toiduhulkadega võrreldes üsna tagasihoidlikud kogused....
Siis vaatasin ühtäkki aknast välja ja mida ma näen-lund sajab! Mõnus päikeseline ja soe õhtupoolik oli muutunud jõuluunenäoks.Torkasin Pille autosse ja roomasime koju.
Suur ootus oli otsa saanud, läbi pidutsetud ja ära kannatatud.

Küsimus ka suurele ringile-millised kingad on jalas paremad, kas itaalia disainerkingad või WalMartist ostetud 15.- dollarilised pastlad?
Jäägu see teile koduseks ülesandeks.
Epp