31.märts. KAS SURMA EESKODA?

Tere.
Tänane küsimus-mida hakata peale oma elatanud vanemate ja sugulastega?
Kanadas on see lahendatud lihtsalt ja ratsionaalselt- elatanud inimeste jaoks on olemas spetsiaalsed asutused ja punkt!
Siin on täiesti loomulik, et memmekesed-taadikesed mõtlevad juba varakult, kus nad oma eluõhtu veedavad.Neil on säästud, sageli suur maja maha müüa ja rahaks teha, pension jne. Siis kolitaksegi kas väiksemasse korterisse, Eesti Kodu kortermajasse või siis lausa Ehataresse omasuguste hulka vanaduspäevi veetma.
Olen nüüd külastanud nii Ehataret kui ka sealsamas kõrval asuvat Eesti Kodu kaks korda.
Ehatares on kõik elanikud eestlased.Põhiliselt naised ( mehed, kallid, hoidke oma tervist rohkem, kole vara jätate oma prouad leskedeks).Ehatare direktriss on lõpmata kena proua, kelle juuresolek teeb juba sealolemise meeldivaks. Maja on puhas, valgusküllane, ilma nn.vanainimeselõhnata.
Tänase külaskäigu ajal luges raamatukogu juhataja ette ajalehte "Eesti Elu" , päevauudised arutati koos läbi , räägiti, ma ei naljata, nõuka ja kommudeteemalisi nalju.Vanaeidekesed, mitte ühtegi meest ma ei näinud, kuulasid rahulikult.Kes tukkus, kes naeratas ja kes vaatas suure uudishimuga mind. Raamatukogu juhataja proua Aino Müllerbeck on väga kena inimene, hoiab kohalikku väikest raamatukogu lahti igal neljapäeval ja manitses raamatute lehti mitte kahekorra keerama. Järjehoidjaks soovitas kasutada kas postkaarte või lähedaste pilte.
Siit väike vahepala- Ehatare raamatukogu on väike, vanaaegne ja väga väikese raamatute hulgaga. Mul tekkis kohe idee- korjame omavahel Eestis kokku Eesti autorite poolt "uue Vabariigi" ajal kirjutatud raamatud. Elulooraamatud (neid on meil ju palju ilmunud), loodusraamatud, ajalooraamatud, ilukirjandust ja saadame neile .Mina võtan kogumise, kataloogimise ja saatmise enda peale. Lihtsalt vaadake oma raamaturiiulid üle ja kõik, mis on läbi loetud ja enam põnevust ei paku-andke minule, ma saadan Kanadasse.Neil on iidamast-aadamast ajast kapsaks loetud raamatud, ainukene uus kirjandus on neilt autoritelt, kes on ise Ehatares külas käinud, seal kohtumisõhtu teinud ja siis paar koopiat kingituseks jätnud.
Olgu siinkohal öeldud- Andrus Kivirähk meile ei meeldi ja Jaan Kaplinski olevat olnud "ebameeldiv inimene".
Samas ei midagi uut Viivi Luigelt, Tõnu Õnnepalult, ei ühtegi elulooraamatut. Ma saan aru, et meie kultuuritegelased võivad neile võõrad olla, kuid ära ütle iial iial.
Rääkisin oma ideest ka proua Müllerbeckiga ja ta hakkas nutma. Ta ütles, et isegi lootus raamatuid saada on suurepärane, olgu või paar kasti, olgu midagigi.
Olen kindel, et Kultuurkapitalist, Eesti Kirjanike Liidust, kirjastustest, igalt poolt saab raamatuid.Palun kirjutage mulle, mida sellest ideest arvate? Minul käis juba oma raamaturiiul silme eest läbi ja on küll, mida saata.Võiksime ka rahad kokku panna ja neile näiteks terveks aastaks kas Postimehe, Eesti Ekspressi, Elukirja tellida.
Nii et Ehatares saad elada kas omaette toas või kahekesi koos, maja meenutab kena vaikset hotelli. Neljandal korrusel, täiesti isoleerituna on nn. voodihaigete osakond.Ka seal on puhas,asjatab rõõmsameelne personal ja seintel on eestikeelsed sildid.
Eestlus on neile nii tähtis,see ei loe, kui ongi paar kirja - või ortograafiaviga sees, peaasi on oma kodumaa keel.
Ehataresse on järjekord kuni kolm aastat, kui ennast järjekorda paned ja koha vabanemisel ikka ära ütled, lähed automaatselt nimekirja lõppu tagasi.
Eestist käivad seal tihti esinemas igasugused kultuuritegelased, võimlemisrühmad ( Anu, sinu Marisest on pilt seinal), rahvatantsuansamblid ja koorid. Vanakesi viiakse kord nädalas bussiga poodi ja Eesti Majja, korraldatakse muid väljasõite ning kohapeal on ka saun, juuksur ja massöör.
Ehatares elamine maksab kuus 1800.-dollarit ja juurde peab maksma ainult lisateenused ja telefoni. Kui sul endal raha pole, maksad pensionist ja riik ka aitab.
Ehatare kõrval on , nii kanadalased kutsuvad, condominium, Eesti Kodu. See on ilus mitme osaga korter-ja terrassmaja, kuhu on võimalik soetada kortereid neil, kes tunnevad, et jaksavad ja jõuavad veel enda eest hoolitseda ja kes ei taha ühises summas elada.Korterid on lihtsalt imeilusad, olen neist näinud viit. Osad on remontimata, osad nii tipp-topp korda tehtud, et mine või ise elama. :-)) Kunagi.
Valisime Pillele välja kena kahe magamistoaga condominiumi, terrassmajas, tal on oma rõdu,väljavaade koridoris nagu elaks Floridas ja vaikne-vaikne.Akna taga kohisevad suured puud, vähemalt hakkavad kohisema, kui ükskord kevad tuleb ja puud lehte lähevad, kohe nurga taga on Ehatare. Keldris on saun, bassein, pesupesemise -ja käsitööruumid.Mängitakse Bingot ja käiakse koos kudumas.Maja all on suur garaaz ja toidupoed on ligidal.
Rääkisime mõne inimesega, kes on seal juba kaua elanud ja nad on tõesti väga rahul.
Nii et kas see on surma eeskoda? Võib - olla on see võimalus lõpetada oma eluõhtu väärikalt, ilma oma lapsi segamata ja tüütamata, olla ikka iseenda peremees, mitte vaikne hiirekene kuskil lisatoas. Muidugi, meie vanematega seda probleemi ei tule, kuid siin elatakse üksteisest nii kohutavalt kaugel.Isegi kui kõik Torontos elavad, on vahemaad suured ja liiklusummikud teevad nende läbimise vaevanõudvaks ja ebameeldivaks.
Nii et vahet ju pole, kas istud oma suures ja äkki tühjaks jäänud majas ja vaatad televiisorit, või istud väiksemas korteris, ikka keset oma armsaid asju, kuid sul on ligimesed kohe ukse taga, ei mingit üksindust. Sest kui inimene tahab end üksikuna tunda, on ta seda igal pool, ka kõike suurema rahvamassi seas.
Mul tuleb, loodetavasti, tore nädalavahetus. Pulm, järelpulm ja minu tantsukaart on juba täis bukitud! Mida veel soovida? Ma ütlen, minu kõige suurem mure on jämedad jalad, ülejäänu saab riietega ära varjata...
Paar uudissõna- mis on seaduse silt? Liiklusmärk!
Ja kui naine teeb fluffadi, siis ta ripsutab võõra mehega tiiba!

Kallistab Epp