Ahoi!
Elagu lapsed, elagu perekond ja kui tore päev on sünnipäev.Mul pole küll absoluutselt aimugi, mida Martini oma sünnipäeval tegi või kas ta üldse pidutses, kuid olen enam kui kindel, et tal oli suurepärane päev.Teisiti polegi ju võimalik. 24 aastat vana! Täiesti vaimustav! ma olen uhke ema ja ma soovin Martinile kõike head. Ja õnne isiklikus elus.
Nii, nüüd tänase teema juurde-menonniidid.
Menonniidid on Christian Anabaptists, kuulsad oma vägivallavaba usuliikumise poolest.
Aastal 2006 oli maailmas umbes 1,5 miljonit menonniiti, kõige suuremad kogudused on Kanadas, Kongo Rahvavabariigis ja Ameerika Ühendriikides, kuid väiksemaid kogudusi on vähemalt 51 riigis kõigel kuuel kontinendil.
Menonniidid on pärit Saksamaalt ja Euroopa taani keelt kõnelevast osast.Praegu nad kõnelevad peamiselt saksa keelt Ameerikas nimetatakse menonniite amishiteks ja kanada usujärgijad on väljarännanud amishid.
St.Jacobsi linnake, mis asub Kichenerist umbes 15 minuti sõidu kaugusel, on menonniitide keskus, seal lähedal on ka nende turg, kus kaubeldakse igal neljapäeval ja laupäeval.
Menonniidid on oma usulistest tõekspidamistest rangelt kinnipidavad tõsiusklikud, mehed kannavad ainult musta värvi riietust, on ilma habemeta ( amishitel on kole lõuahabe) , sõiduvahenditeks on vankrid ja hobused.Vankrid ja kõik hobuseriistad on samuti mustad.Paljudel tõsiusklikel pole ka elektrit, kuid suurem osa inimesi siiski armastab moodsaid mugavusi.Kuna menonniidid on rikkad,sest nad omavad palju maad, rikkaid faree , tehaseid jne., siis paljud sõidavad ka autodega.Suurte mustade limusiinidega, mille kõik säravad osad on mustaks värvitud.Ka ei tarvita nad alkoholi ega tubakatooteid muidu, kui ainult salaja.
Naised on mustade üleriietega, nagu mantlite ja sallidega, väikesed tärgeldatud tanud peas ja ruudulised kotakad kleidid seljas.Samas on neil prillid, head käekellad ja alati tossud jalas.Turul müüsid nad põhiliselt toiduaineid, saiakesi, omatehtud keediseid, vahtrasiirupit ja igasuguseid leivamäärdeid.ma kavatsen küll kodus järgi tega nii apple kui ka honey butteri.Iga leti juures limpsisin ka värsket vahtrasiirupit, on selline tummisem ja paksem kui poes ostetav, kindlasti ostan siit ka pudelikese kaasa.See on küll kallis, aga eks see keetmine on ka vaevarikas.
Turg oli nagu meie Sepa turg, aga huvitavama kaubaga, ikkagi Kanada, kuid samasugused ruudulised kaubakotid olid küll näha.Turuhoones oli taas söök, söök, söök.Erinevalt Eestist, on siin inimesed lahked-võta, maitse, pista suhu, proovi, kas on hea. Me saime lettide vahel jalutamise/trügimisega kõhu päris täis.Maitsed on teravamad, intensiivsemad, minu imestuseks ostavad kõik siin kolbassat ( hääldadagi rõhk esimesel silbil), mis on ju vene vorst, Venemaalt tulnud menonniitide toodang.Kohutavalt populaarne siin.
Mulle väga maitsesid igasugused keedised, purgid olid reas lahti, küspised kõrval, määri peale ja söö.Pipramoos, tšillimoos, paprikamoos, mädarõigas, hummus ja ülejäänud kõik tundmatud asjad. Maitsev, väga.Kindlsti toon koju menonniitide kokaraamatu ja proovin järgi teha.Tasub vaeva küll.
Käsitööturg ei olnud huvitav, minuarust ikka hiina sitt ja see on lihtsalt uakumatu, kui sarnased on nipsasjad ja suveniirid kogu maailmas.
Inimsed olid küll teistsugused.Menonniite ma juba kirjeldasin, aga milline on kohalik rahvas! Täiesti teist tõugu.Lühikesed, punetava näoga, meestel on kõigil veidra kujuga habemed ja naised on paksud, ikka väga paksud.Kohe väga.Kõik jalutavad, käed toidukotte täis ja mugivad süüa. Süüa saab ju igal pool, kuhu iganes mõni lett ära mahub: palun - õlut, kohvi, võileiba, pontšikut, friikartuleid, ole lahke ja maiusta.Igal pool on sabad! Inimesed söövad innukalt, hiigelsuured portsjonid ees.Kell oli muidugi ka 11, eks nagu kääbikutel, teise hommikusöögi aeg. Huvitav vaadata.Tahtsime osta ka vorsti hapukapsaga, kuid väljas oli nii külm, et põgenesime autosse ja vurasime St.Jacobsi linnakese poole teele.Tore oli ka kahe prouaga, kes on siin TERVE ELU ELANUD , vaielda, kas läheme õiget teed mööda või mitte.Arvake ära, kes võitis? Uustulnukas Epp loomulikult, sest mina olen hea orienteeruja ja kaine mõistusega. Anu, see on nagu tädi Malle ja Mamma näpunäidete järgi sõita proovimine.Kui ma oleksin maailmakuulus filmirežisöör või lavastaja, ma raudselt kasutaksin selle dialoogi ära. Kuidas nad üheaegselt teavad ja ei tea ja on absoluutselt kindlad ja samas lootusetult ära eksinud...
Linnake ise on puhas kantriromantika, umbes kilomeeter jalutatavat peatänavat, kus on poed ja restoranid. Ma panin vanaprouadele ( neid oli ju 3 tükki, kekmine vanus 80.5 aastat) strooga peale, jalutasid ilusti edasi -tagasi, sest ootasime keskpäeva, et saaks sööma ( !) minna ja veini jooma hakata. Kuna oli pool tundi vakantsi, panin mutikesed, ei , prouad ikka , tuulevarju juttu ajama ja ise traavisin ringi.Vanasse veskisse tehtud väike vahtrasiirupi ajaloo muuseum oli huvitav, samuti pottsepatöökoda.Nüüd ma tean, kuskohast Pille 4 imeilusat kohvitassi pärit on.Oli ka huvitav maaligalerii, siis tore pood, kus müüdi menonniitide lapitekke ja täpselt samsuguseid portselantasse, kui Tallinna Kaubamajaski. Ainult poole kallima hinnaga.Nii et midagi tsub ikka Eestist ka osta.
Tahtsin väga-väga minna kleidipoodidesse, aga kuna prouad tahtsid istuda ja süüa. lükkasin selle edasi.Ühel päeval lähen, see pole kaugemal kui Tartus kaubamajja minna.
Homme taas Torontosse (mäletate, hääldada doroono), siis reedel Honey beachile suvilasse, laupäeval tagasi ja pühapäeval Malle lennujaama. Nii et siblimist on palju ja kuna lumi on põlvini, pole see kiirteedel vuramine üldsegi nii lõbus.NOh, praegu küll ei saja, loodame , et ikka tuleb kevad, ah?
Kirjutamiseni, kallid sõbrad!
Kallistab Epp
No comments:
Post a Comment