8. märts Niagara Joal

Ahoi!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et 2011 aasta naiste-ja vastlapäev jäävad mulle igaveseks meelde Niagara-päevana.
Kanadas olla ja Niagara juga mitte külastada tundub rumal. See on nii atraktiivne ja ilus loodusnähtus, et paneb õhku ahmima ja heldima.
Meil vedas kohe alguses ilmaga. Kõrge helesinine California päikeseline taevas, mahe tuuleke, paar külmakraadi hommikul, teed kuivad. Praegu pole ka turismihooaeg ja see tähandas inimtühje restorane ja poode, vähe rahvast vaateplatvormil ja inimtühja linnakest. Ka kinos istus peale meie veel umbes 10 inimest. Elements restorani, mis asub kohe kose kohal, ei pidavat mitte kunagi kohti saama, inimesed on nõus ootama 3 (!) tundi sabas, kuid meie võisime lauda valida. Te näete piltide pealt, milline hingemattev vaade sealt söögisaalist avaneb! Toit oli nn.harju keskmine, seal restoranis on nii suur käive ja käib nii palju inimesi, et a-la carte toite seal ei pakuta. Menüü on lühike, internatsionaalne ja toit kantakse lauda kähku.Kõrvale ainult kohalik vein. Arve nina peale tuli sama suur kui Tartu Raekoja platsi peenemas pubis.Mitte suur.
Aga joast. Loomulikult on see natuke kommerts ja loomulikult suur turismimagnet, aga kui sul õnnestub näha seda lõputut vett , aurupilve ja kuulda kohinat, valdab ikka ülev tunne küll.Praegu on seal veel nii palju jääd ja igale poole on moodustunud nagu Lumekuninganna koopad, mäed, lossid.Kuhu auru pritsib, aga seal olles on tunne, et sajab korralikku seenevihma, on lumi jääks muutunud ja meenutab kõva plastmassi. Ilus. Ka tee Niagarale, see mis meie valisime, viib väikesest Niagara-on-the Lake linnakesest läbi.See on kena 19 saj.alguses ehitatud linnake, praegu põhiliselt poed, restoranid ja kinnisvarakontorid.Kõik oli päikest täis, vanad puitvillad, ilusad restoranid ja lai peatänav.Jalutasime seal ringi ja nautisime rahu.Liia , tema käib Niagaral vähemalt korra aastas, väitis, et ta pole mitte kunagi seda linnakest nii tühjana näinud.Meil vedas.
Kliima sealkandis on pehme ja mis seal imestada, asuvad Roomaga ühel laiuskraadil.Sestap kasvatatakse seal palju viinamarju, kirsse, virsikuid jne. Käisime Konzelmanni veinimõisas, see on üks vanemaid sealkandis (125 aastat) , siiamaani perekonna omanduses.Kuna olime ka seal ainukesed külalised, siis saime toreda sommeljee kogu aja omale.Degusteerisime veine.Kokku kuut sorti.Kahte punast, kahte valget ja kahte jääveini, roosat ja valget. Jäävein oli omaette elamus, joo kui kangestatud mett. Hea. Huvitav. Kallis.Vähe.
Niagara ümbruses on väga palju igasuguseid veinimõisaid ja igal pool pakutakse head kohalikku toodangut, maitse, vali välja ja osta.Degusteerimine on ka tasuline, mitte nii nagu vanadel headel aegadel, et tule ja joo ja pärast ei ostagi midagi. Siinne veinitoodang on nii väike, et põhilisse alkoholiketti LCBO ei jõuagi sest ei jätku lihtsalt.
Vaatasime ka panoraamkinos filmi Niagara joast.Seal räägiti indiaaniprintsess Lelawallast, Niagara neitsist, kes end mehelemineku hirmus koske heitis.Maapealne mees, kes oli kindel
kuid natuke kole ja "lõhnas kui surnud karu" printsessile ei kõlvanud, tema lasi kodunt jalga, põrutas paadiga jõele ja kukkus koske. Sespeale ervatakse, et ta sai selle vaimu naiseks, kes elab kose all. Kindlasti puhtama ihuga mees.Elavad siiamaani hingedena kose all ja valvavad inimsoo üle.
Huvitav, kuidas neile meeldivad need lõputud turistidehordid, kes seal käivad, küll kose peal ja kose taga, laevaga ja tünnidega? Kas nad on harjunud või lihtsalt võtavad aeg-ajalt oma rahu rikkumise eest laisa käega mõne ohvri?
Esimene inimene, kes puutünnis Niagarast alla tuli, jäi küll ellu.Ma arvan , et Lelawalla ja ta abikaasa vetevaim olid nii ehmunud, et ei jõudnud reageerida.Igal juhul jäi 63 aastane õpetajanna tükkis oma kassiga ellu.Hull naine, lootis kuulsust ja raha, aga suri unustuses ja vaesena.Näed, minulgi pole ta nimi meeles. Tuli meelde - Annie Taylor. Ülejäänutel on läinud nii ja naa. Vaadake internetilehte:
http://www.niagarafallslive.com/daredevils_of_niagara_falls.htm
Muuseas, tänapäeval on voolab joast alla ainult pool sinna suunduvast veest, teine pool läheb läbi elektrijaama. Suvel lastakse veevoolu pisut suuremaks, talvised külastajad saavad nö."pool rehkendust".
Käisime ka Hamiltoni linnaksese, seal elab Pille minia - meie kaunis ning tubli tee-ja autojuht. Erik ja Liia elavad kesklinnas, vanas rajoonis, kus on sellised armasd sammastega puust majad, väikesed tagaaiad ja suured puud maja ees. Sõime korraliku õhtusöögi, sest viimasest einest oli ju 2 tundi möödas, tuikusime autoni ja sõitsime koju.
Niagara sai vallutatud.