Tere taas.Olen võlgu oma reisikirjelduse Torontosse, CN Toweri ja Roman Toi külastamise ja Buffalos käigu.
Kõigest siis algusest. Sõitsime Torontosse hommikul vara, et vältida ummikutes kiirteed 401 ja et kiiremini saada, sõitsime natuke mööda 407 kah.Kui tead kuhu sõita, on kiirteed mugavad ja turvalised.Autod sõidavad sõbralikult 4-5 reas, ümber reastuda lastakse kohe, kõik mahasõidud ja teeviidad on suured, kaugelt nähtavad ja alati tuleb keerata paremale.Lihtne. Kuna 407 on tasuline, on see tee niikuinii tühjem, kuid kiiruse ületamisega tuleb ettevaatlik olla, politseiautosid näeb igal pool, küll passimas, küll trahve tegemas.
Kui on GPS, siis pole muud, kui usaldada masinat ning kui mahe naisehääl ütleb – You are arrived-loota, et oled ikka õige maja ees. Olimegi. Markuse ja Eha kena kodu ees.
Markus on Pille poeg, vanuselt teine.Ta käib igal laupäeval Roman Toi juures kompositsioonitunnis. Smugeldasin end temaga kaasa. Tunnid peetakse Toronto Eesti Peetri kirikus.Ilus kirik, kena , sees olles jääb mulje, et oled kummulikeeratud paadi all.
Roman Toi on ülisharmantne 95 aastane vanahärra. Kõnnib küll kepi najal, kuid flirtida oskab küll ja õpetada kah. Oli lausa ülihuvitav vaadata, kuidas nende kahe mehe vaheline sõprus töötab, kuidas komponeeriti, prooviti, otsiti ilusamaid kõlapilte ja seda kõike nauditi täiel rinnal. Minule oli see küll kui hiina keel, aga kaunikõlaline.
Roman Toi leppis minuga kohtamise kokku Tartus juulikuus.
Peale lõunat läksime siis kolmekesi, mina, Malle ja Markus Toronto linna vaatama.Toronto linn meenutab sellist organiseerimata majapidamist.Kõik asjad suvaliselt kokku kuhjatud, ei mingit stiili ega korrapära, natuke koristamata. Noh, vast on peale kevadpuhastust asi ilusam.Kui puud lehes ja lilled õitsevad.
Vaatasine hiinalinna, Toronto Ülikooli, Tartu Kolledzit, pilvelõhkujaid ja inimesi.
Kuna ilm oli tuuletu ja pilvitu ning kutsus väga lohet lennutama, otsustasime selle meelelahutuse asemel CN Towerit vaatama minna. Muljetavaldav ehitis. Ostsime piletid mõlemale vaateplatformile, siis lifti ja üles!.Lift sõidab üles esimesele platformile 59 sekundiga, on huvitav välja vaadata ning kartma ei jõuagi hakata.
Oh sa poiss, oli ilus vaade küll! Markus tutvustas ehitisi, mis meie all paistsid. Kui liftiga veel ülespoole läksime, siis saime esimese vaateplatformi katusele vaadata. Olime ikka väga kõrgel.Väga-väga kõrgel.
Läksime ka klaaspõrandat vaatama. Põrand asub esimesel vaateplatformil ja seal olles on mulje, et seisad sügaviku kohal õhus.Mingipärast on sinna alguses erakordselt õõvastav peale astuda. Jube. Seletamatu hirm, pea hakkab ringi käima. Võtsin siiki julguse kokku ja läksin, tegin tõestuseks pilte kah. Inimesed lamasid seal, hüppasid, jooksid edasi-tagasi.
Nii et nüüd on järjekorne koht vallutatud, CN Tower.
Söödetakse siin nii, nagu algaks homme nälg või mind oleks vaja nuumata. Kõik on väga maitsev ja alla saab loputada veiniga. Mis on elul niiviisi viga? Vanaprouad jäid külla ka pühapäevaks, mina magasin öö ära ja sõitsin hommikul üksinda Kitcheneri tagasi.
Mul oli vaja sõbrannadega Buffalosse shoppama minna. Leena valis sinnasõiduks ilusa tee, üle Rainbow Bridge, vaatega vasakule Niagara Joale.Ameerika poolt pole Niagara nii ilus kui Kanada poolt, ka linnake on koledam, kulunum, üks hiidkasiino on ehitatud ja see mõjub kui sobimatu valehammas lagunenute vahel.Piiril oli minuga sekeldusi - Ameerika tahtis veelkord sõrmejälgi kontrollida ja piirivalvur tegi endale mälestuseks minust pildi kah.Vähemalt ma loodan nii.Et mälestuseks.
Buffalos on lennujaam, koledad majad, paar ilusat silda üle Niagara jõe ja kaubahall kaubahalli otsa.Shopahoolikute paradiis. Osta, osta , osta, kõik on alla hinnatud, odav ja värviline. Mul oli kingi vaja ja seal suures kaubamajas oligi vaid üks paar kõlbulikke tulipunaseid kingi. Nüüd on need minu omad!
Ma pole eriline shoppaja, kuid mõned triibulised pluusid leidsid tee minu kotti ja pärast selga.
Õnneks saab kõikides kaubamajades igal pool ka kõvasti süüa osta , nii et kõhutühjust ei pea kannatama.
Nüüd küll lõpetan, mu lugu on pikk, kuid mitte õpetlik. Lihtsalt ülemeeldiv ajaviitmine.
Kohtumiseni.
Kolmapäeval Torontos taas! Pille vanuselt kolmandal pojal Allanil külas. Põnev.
Loodan väga, et saame kõvasti süüa, jook jääb minul ära, sest tuleme õhtul koju tagasi.
Neljapäeva hommikul kell kaheksa vesiaeroobika, nii et kalorid taas kontrolli alla.
Epp
Kõigest siis algusest. Sõitsime Torontosse hommikul vara, et vältida ummikutes kiirteed 401 ja et kiiremini saada, sõitsime natuke mööda 407 kah.Kui tead kuhu sõita, on kiirteed mugavad ja turvalised.Autod sõidavad sõbralikult 4-5 reas, ümber reastuda lastakse kohe, kõik mahasõidud ja teeviidad on suured, kaugelt nähtavad ja alati tuleb keerata paremale.Lihtne. Kuna 407 on tasuline, on see tee niikuinii tühjem, kuid kiiruse ületamisega tuleb ettevaatlik olla, politseiautosid näeb igal pool, küll passimas, küll trahve tegemas.
Kui on GPS, siis pole muud, kui usaldada masinat ning kui mahe naisehääl ütleb – You are arrived-loota, et oled ikka õige maja ees. Olimegi. Markuse ja Eha kena kodu ees.
Markus on Pille poeg, vanuselt teine.Ta käib igal laupäeval Roman Toi juures kompositsioonitunnis. Smugeldasin end temaga kaasa. Tunnid peetakse Toronto Eesti Peetri kirikus.Ilus kirik, kena , sees olles jääb mulje, et oled kummulikeeratud paadi all.
Roman Toi on ülisharmantne 95 aastane vanahärra. Kõnnib küll kepi najal, kuid flirtida oskab küll ja õpetada kah. Oli lausa ülihuvitav vaadata, kuidas nende kahe mehe vaheline sõprus töötab, kuidas komponeeriti, prooviti, otsiti ilusamaid kõlapilte ja seda kõike nauditi täiel rinnal. Minule oli see küll kui hiina keel, aga kaunikõlaline.
Roman Toi leppis minuga kohtamise kokku Tartus juulikuus.
Peale lõunat läksime siis kolmekesi, mina, Malle ja Markus Toronto linna vaatama.Toronto linn meenutab sellist organiseerimata majapidamist.Kõik asjad suvaliselt kokku kuhjatud, ei mingit stiili ega korrapära, natuke koristamata. Noh, vast on peale kevadpuhastust asi ilusam.Kui puud lehes ja lilled õitsevad.
Vaatasine hiinalinna, Toronto Ülikooli, Tartu Kolledzit, pilvelõhkujaid ja inimesi.
Kuna ilm oli tuuletu ja pilvitu ning kutsus väga lohet lennutama, otsustasime selle meelelahutuse asemel CN Towerit vaatama minna. Muljetavaldav ehitis. Ostsime piletid mõlemale vaateplatformile, siis lifti ja üles!.Lift sõidab üles esimesele platformile 59 sekundiga, on huvitav välja vaadata ning kartma ei jõuagi hakata.
Oh sa poiss, oli ilus vaade küll! Markus tutvustas ehitisi, mis meie all paistsid. Kui liftiga veel ülespoole läksime, siis saime esimese vaateplatformi katusele vaadata. Olime ikka väga kõrgel.Väga-väga kõrgel.
Läksime ka klaaspõrandat vaatama. Põrand asub esimesel vaateplatformil ja seal olles on mulje, et seisad sügaviku kohal õhus.Mingipärast on sinna alguses erakordselt õõvastav peale astuda. Jube. Seletamatu hirm, pea hakkab ringi käima. Võtsin siiki julguse kokku ja läksin, tegin tõestuseks pilte kah. Inimesed lamasid seal, hüppasid, jooksid edasi-tagasi.
Nii et nüüd on järjekorne koht vallutatud, CN Tower.
Söödetakse siin nii, nagu algaks homme nälg või mind oleks vaja nuumata. Kõik on väga maitsev ja alla saab loputada veiniga. Mis on elul niiviisi viga? Vanaprouad jäid külla ka pühapäevaks, mina magasin öö ära ja sõitsin hommikul üksinda Kitcheneri tagasi.
Mul oli vaja sõbrannadega Buffalosse shoppama minna. Leena valis sinnasõiduks ilusa tee, üle Rainbow Bridge, vaatega vasakule Niagara Joale.Ameerika poolt pole Niagara nii ilus kui Kanada poolt, ka linnake on koledam, kulunum, üks hiidkasiino on ehitatud ja see mõjub kui sobimatu valehammas lagunenute vahel.Piiril oli minuga sekeldusi - Ameerika tahtis veelkord sõrmejälgi kontrollida ja piirivalvur tegi endale mälestuseks minust pildi kah.Vähemalt ma loodan nii.Et mälestuseks.
Buffalos on lennujaam, koledad majad, paar ilusat silda üle Niagara jõe ja kaubahall kaubahalli otsa.Shopahoolikute paradiis. Osta, osta , osta, kõik on alla hinnatud, odav ja värviline. Mul oli kingi vaja ja seal suures kaubamajas oligi vaid üks paar kõlbulikke tulipunaseid kingi. Nüüd on need minu omad!
Ma pole eriline shoppaja, kuid mõned triibulised pluusid leidsid tee minu kotti ja pärast selga.
Õnneks saab kõikides kaubamajades igal pool ka kõvasti süüa osta , nii et kõhutühjust ei pea kannatama.
Nüüd küll lõpetan, mu lugu on pikk, kuid mitte õpetlik. Lihtsalt ülemeeldiv ajaviitmine.
Kohtumiseni.
Kolmapäeval Torontos taas! Pille vanuselt kolmandal pojal Allanil külas. Põnev.
Loodan väga, et saame kõvasti süüa, jook jääb minul ära, sest tuleme õhtul koju tagasi.
Neljapäeva hommikul kell kaheksa vesiaeroobika, nii et kalorid taas kontrolli alla.
Epp
No comments:
Post a Comment