Ma seisin kaubamajas Century 21 ja olin segaduses-kedagi, kellega pidime pool kolm kohtuma polnud veel kohal.Tõusin kikivarvukile, et rahvamassist tuttavaid nägusid näha, kuid kasu ei mingit. Olin just veetnud meeldiva tunni Lonni, Liisa ja kleitide keskel, kuid suutnud nad, inimesed mitte kleidid, ära kaotada ja nii ma siis otsisingi.
Äkki kuulsin Liisa häält-ta hõikas mind trepilt, lehvitades ühe kleidiga. Epp, Epp, tule siia! Kas sa arvad, et on Anule sobilik?
Läksime siis üles osakonda tgasi õiget värvi ja suurust otsima ja voila! olemas! Roosiline kleit! Perfektne! Nii et, Anuke, Liisa leidis sulle kleidi. Kui on valida umbes 10 000 kleidi hulgast, siis võib juhtuda nii, et seda õiget, oma õe oma, kohe ei leia. On tarvis sõbra teravat silma ja eelnevat informeeritust! Anule oli vaja New Yorgist Broadwaylt osta roosiline kleit!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mainisin Liisale ja Johnile Linnateatri külaskäigust Suurde Õuna. Nemad haarasid sellest mõttest kohe kinni ja kuidas ma ka ei kartnud, et reis võib nende hõivatuse tõttu ära jääda, seda ei juhtunud. Reede pealelõunal alustasime sõitu New Yorgi, kujutate ette, New Yorgi poole! Mina, Liisa, John ja Kiira. Sõit oli tore, pikk, kohale jõudsime kell 11 öösel. Ameerika maanteede ääres olevad nn.peatuskohad, kus ühes majas on söögikohad, tualettruum ja suveniiripood, kõrvalhoones bensiinijaam, on omavahel niivõrd sarnased, et kui peale mitmetunnilist sõitu jälle mõnes peatusime, oli tunne, et laseme aina ringiratast-jälle samas kohas tagasi. Ühes kohas trehvasime isegi samu inimesi sest niivõrd koleda habemega mehi ei saa olla rohkem, kui üks.
Manhattanile sissesõit öösel läbi Lincoln tunneli oli hingemattev! Kui sa ikka tunned ära maailmalinna silueti, Chrysler Buildingu, Empire State Buildingu, jääd hingetuks
. Meie hotell, nagu Johnile kombeks, oli Manhattanil, aknast paistis Empile State Building ja üleüldse, kõik oli suurepärane!
Me panime asjad hotelli ja läksime kohe katusebaari trimpama. Apple martinid oli kohane jook! Mida sa hing ihkad, kui aknast paistabki kogu Manhattan oma ilus, kuu kumab ja meeleolu on laes?
Seejärel siirdusime Times Squarele. see ei lugenud, et kell oli kaks öösel.Poed olid avatud, tänavad rahvast täis ja kõik pidutsesid. New Yorgis olla on turvaline, politseinikke on palju, rahvas sõbralik ja pidutsemas! Millised majad, vaated, reklaamid!
Üks reklaam soovitas - ole õnnelik! Kasta oma lilli, pese hambaid ja helista sõbrale! Kas pole hea soovitus?
Tegime veel joogid Rock Cafes ja magama!
Hommikul saime esimese asjana kokku Elmo ja Lonniga.Nende hotell oli sõna tõsises mõttes nurga taga ja milline rõõm oli keset seda rahvasumma tuttavaid nägusid silmata!
Hommikusöögi võtsime kohalikus dineris, buffet laua taga söö end või lõhki! Seejärel läksime Manhattanit avastama. Peale väikest metroosõitu olime Kaksiktornide juures, vaatasime auku ja külastasime memoriaali. Oli väga ilus ja väike väljapanek toimunust ja tulevikust. Edasi mööda Broadwayd Wall streetile ja siis vabadussamba juurde. Sinna laevasõidule oli nii suur saba, et vaatasime kaldalt a saime oma elamuse kätte.Õnneks läks ilm ikka halvemaks ja halvemaks, see andis hea ettekäände kaubamajja minna.
Peale väga väsitavat ostlemist kohustuslik napsuring ja taksodega hotelli juurde tagasi. Ilm oli selleks ajaks nii kohutavalt halb, et ainukese mõistliku mõttena tunduski enne teatrietendust kõht kõvasti täis süüa.
Milline õhtusöök see oli!
Eelroaks supp ja austrid, põhiroaks minul krevetid, Annel kala, Liisal kammkarbid, Johnil ja Kiiral filet mignon! Loputasime selle hea veiniga alla ja teatrisse. Nagu bursuidele kohane-taksoga.
Küll oli tore kõiki näha, oma kalleid Linnateatri inimesi.Etendusel oli 55 väliseestlast, Liisa nuttis ja üks mees meie taga magas. Etenduseks Tammsaare “Ma armastasin sakslast”, mängisid Tõnn , Ursula ja Aleksander.
Lonni tuli ka meie hotelli, jõime veini ja siis John hõikas- riidesse ja katusebaari! Vaatasime ja kuulasime suurt vihmavalingut, taas apple martinid ja selline lõbus-lõbus olemine.
Hommikul ärkasime,pead-jalad koos, sõime ning pärast kalorirohket hommikusööki jalutasime Anne hotelli tagasi. Jätsime silmaveega......Kes läks koju Tallinnasse, kes Kitcheneri.
Liisa tahtis veel 5 avenüül oma firma tulevasi poode näha, John läks oma kadunud telefoni otsima. See andis meile aega šopata NY 5-avenüül! Kuigi see oli H&M, siiski! Mul on nüüd imeilus must kleit, Liisal aga roosa linane pintsak.Kaks salli kah, üks on mul pildil peas, mul oli "koledate juuste päev..."
Tagasiteel otsustasime külastada tuntud telesaate "Cake Boss" kodulinna Hobokenit ja "Carlo`s bakeryt". Me ei osanud ette kujutada, et järjekorras sinna sissesaamiseks tuleb järjekorras seista vähemalt kolm tundi keset sadu inimesi. Jätsime selle tegemata , ainult pildistasime end poe ees ja mina ja John nägime läbi akna ka ühte suurt ja paksu koogimeistrit. Vahva.
Kodus Terra Cottas olime kell kolmveerand kaksteist. Sõit on küll pikk, kuid vaated olid ilusad, Liisa ja Kiira õppisid, mia ajasin Johniga juttu.
See oli vapustav reis! Parajalt lühike, intensiivne, lõbus ja erakordne! Ärgu olgu sul sada rubla, olgu sul sada sõpra! Või sada eurot?
Ah jaa, meist sõitis mööda auto, mis oli ennast lihavõttejäneseks maskeerinud. Saba kapoti vahelt väljas ja kaks kõrva tuules lipendamas….
No comments:
Post a Comment