Laupäeva õhtu, 14. mai, kirjutatud teisipäeval, 17 mail.

Kuidas veeta laupäeva õhtut?
Kui sa oled Kanadas, siis on sul alati varuks küllakutse mõnelt siinselt sõbralt. Isegi mitmelt sõbralt, sest üks külaskäik tähendab ka mitut küllakutset. Olen siin nagu ahjualune, tulen külla ja enam ära ei lähe. Okupeerin vaba toa, hävitan punase veini tagavara ja lasen ennast toita. Tore.
Laupäeva õhtul läksime siis kõik Tarmo poole. Ta elab Toronto südalinnas, kenal vaiksel rohelisel tänaval.Ilus kodu ridamajas, kolmel või neljal korrusel, pärast kolmandat veiniklaasi läks mul sassi. Igal juhul on seal ka kena tagaaed, siserõdu, välisrõdu ja palju televiisoreid. Elutoa kõike tähtsamal kohal on suur ja ilus tiibklaver. See pole lihtsalt iluasi, kuhu oma veiniklaas toetada.Vastupidi, veiniklaasi ei tohi sinna üldse peale panna ja selle klaveri taga tuleb musitseerida ja laulda. Mina laulsin kaasa.
Kuna suur Toronto on Tarmo elukohast väikese jalutuskäigu kaugusel, otsustasime õhtust süüa kohalikus pubis. Vihma küll sadas, kuid oli soe ja Johnil mingipärast 4 vihmavarju kaasas! Seega läksime! Teel jalutasime läbi ka linna kõige ilusamast ja suuremast viinapoest, mis on platseerunud vanasse raudteejaama, kellatorniga ja puha. Nähtu oli muljetavaldav, kuid degusteerimiskohad pandi just kinni, nii et jäime natuke pika nina ja kuiva keelega. Kuid pubis oli kõike, veini ja õlut ja imeline lambapraad.
Pärast, Tarmo juures tagasi olles, algaski õhtu muusikaline osa. Küll oli tore. On vaimustav vaadata ja kuulata kui inimesed kohe oskavad laulda, ennast klaveril ja tšellol (!) saata. Laulusõnad on peas ja viisi ei joruta keegi.
Sõime kollektiivselt, et keegi halva suulõhna pärast ei nuriseks, marineeritud küüslauku ja tundsime end hästi.
Järgmisel päeval läksime koos, sõbrannad mina, Eha, Leikki, Maiki ja Anni, kinno. Vaatama filmi "Bridesmaids".Minu ootused selle filmi kohta, eriti kui olin näinud treilerit, olid nullilähedased. Ma ei kannata selliseid filme! Nii mõtlesin ma ette. Kui rumal minust! Film oli tore, naljakas, natuke piinlik ja vaimukas! Ma ei räägi siin ette, kui Eestisse tuleb, peate vaatama minema. Annan 10 punkti kümnest.
Kanada raamatupoodide kett "Chapters" on ilus ja huvitav pood. uure valikuga ja rahvast puupüsti täis. Kassasaba juba oma pool tundi. Vat nii suured lugejad on siinsed inimesed. Kinkisime Ehaga teineteisele raamatuid, mina talle "Slumdog millionaire" ja tema mulle "Still Alice". Kena on selliseid kingitusi saada ja teha. Mul on nüüd mida lennujaamas ootamise ajal lugeda.Frankfurdis olen ju kahe lennu vahel 5 tundi, jube.
Vaatasin pühapäeval ka "Meeleheitel koduperenaiste" viimase, seriaali kõige viimase osa ära, mille sisu ka ette ei räägi. See oli huvitav, ehkki natuke läbi unenäoprisma vaadatuna.
Esmaspäeva hommikul hakkasin tagasi sõitma varahommikul, täpselt kell 4.44.Maanteed olid tühjad ja tunni ning 15 minutiga kodus, Kitcheneris tagasi.
Kuid viimased kaks nädalat jooksevad, nii et palju tuleb veel teha ja käia. Neljapäeval läheme koos Anni ja Piiaga St.Jacobsi linnakesse ja turule menonniite vaatama, külastame Elorat ja Elmirat, Seedriorgu , peame piknikku. Reedel läheme aga neljakesi Ameerikasse Buffalosse šoppama! Mul pole küll midagi, absoluutselt mitte midagi vaja, kuid ega ma nii täpselt kah ei tea veel. Ehkki ikka midagi leian.vajalikku, puuduolevat.
Anu, kas sa tahad endale spordipükse? Ma endale ostan, sellised poole sääreni, kas toon sulle ka? Mina hakkan Eestis kohe kõvasti sportima, hea oleks, kui saaksime seda teha koos, mugavad püksid jalas.
Täna õhtul lähen taas kinno, cambridgesse, mu siinsed sõbrad tahavad üllatust teha ja ma kahtlustan, et see on see sama film... Kuid mis siis, naeran veelkord, joon Coca Colat ja tunnen end hästi.
Kuulge, varsti ju kohtume! Kas pole see lihtsalt vaimustav. Mina olen kui lõhkise küna ees, Kanadast on kahju lahkuda kuid koju tahan ka väga tulla. Igatsen teid kõiki väga.
Kallistab Epp