Tere.
Olen juba terve nädala kodus tagasi olnud.
Loomulikult on mu meeleolu ja tunded vastandlikud. Minu hing, süda ja keha on veel Kanadas, kuid füüsiline keha Eestis, Tartus, ja suur vahemaa kipub mind katki kiskuma.
Kanada puges mulle hinge ja südamesse. Niiviisi märkamatult, tasakesi, kuid kindlalt.
Ta vallutas mind oma inimestega, rõõmsameelsusega, suurusega ja heldusega. Kanada võttis mind vastu naeratusega näol, käed embuseks laiali- Tule mu juurde, kallis Epp!
Muidugi ma läheksin kohe tagasi, kuid peab endale aru andma- jah , mind küll oodatakse seal, kuid töö leidmine pole nii kerge. Mul pole kõrgharidust (!), ma oskan küll keelt, kuid kindlasti mitte piisavalt, mul pole kuskil elada ja ma pole 20 aastane.
Koristajaks-passijanaiseks-lapsehoidjaks olen liiga ülekvalifitseeritud ja ega ma seda ei taha kah.
Nii et esialgu katsun tööd leida oma armsas kodu-Eestis ja käia Kanadas nii palju külas kui võimalik. Sellepärast peangi hakkama ruttu raha teenima....
Mis on siis selle nelja kuu kõige tähtsamad muljed:
1.Inimesed. Avastasin sealt kaugelt maalt tugeva ja elujõulise eestlaste maa. Juba teine ja kolmas seal sündinud põlvkond räägib eesti keelt, käivad eesti koolis ja lasteaias, abielluvad eestlastega ja õpetavad oma lastele eesti keelt.Isegi segaabieludes inimesed, kui naine on eestlanna, panevad oma mehe fakti ette-mina räägin oma lastega eesti keeles. See on oluline ja tähtis.
Minu kallid sõbrad Kanadas on rõõmsameelsed, stressivabad, juba sündinud vabasse maailma.Meie mõttemaailm ja eluhoiak on erinevad. Ei saagi olla sarnased, kuna üleskasvamise olud ja maailmapilt on nii erinevad. Kuidas seletada kanadalasele, kes on harjunud kõike poest saama, et minu lapsepõlve suurim varandus oli tühi, hästi lõhnav välismaa šampoonipudel? Et me kogusime nätsupabereid, mitte ei närinud nätsu, sest seda lihtsalt polnud? Kuidas seletada, et maiparaadil käimine oli lõbus ja et pioneerikaelarätti triikisime igal hommikul, kuna selleta kooli minna ei tohtinud? Kuidas seletada, et kõige viimane asi, mida me uskusime, tõepoolest kõige viimane, oli lootus, et Eesti saab vabaks.
Eestlased ei ole nii avatud, me ei julge naerda kõva häälega, oleme torssis ja mossis ja mõtleme kõikidest juba ette halba.Meie, kodu-eestlased, peame hakkama samuti võtma iga päeva kui kingitust. Jah, Kanada eestlased teevad kõvasti tööd, pikemaid tunde, kui meie ette oskaksimegi kujutada, kuid vaba aeg on see, mis on tähtis. Lõõgastu, ära triigi ja remondi kogu aeg, sõida sõbrale külla, istu väljas ja grilli liha.Pane endale terrassile muusika mängima, võta klaas veini kõrvale ja naudi. Mis siis, et väljas pole veel soe. Võta tekk ümber.
Kanadas ei ole vanust. Kõik on noored ja reipad, ole sa siis 25 või 83 aastat vana. Elul on lihtsalt teised väärtused ja 83 aastane ei jaksa kõike, kuid enamasti nad jaksavad. Autoga sõita, pidutseda, käia kõikides pulmades ja kõikidel sünnipäevadel.
Ma ei näinud oma tuttavate hulgas mitte ühtegi, tõepoolest, mitte ühtegi rätiga komberdavat, oma tervise üle kurtvat mutikest. Vastupidi, nad on moekalt riides, huuled värvitud ja käivad iga nädal 2 x vesiaeroobika trennis.
Talveks sõidetakse ikka Floridasse või Mehhikosse, kui endal seal suvilat pole, siis keegi ikka külla kutsub.
2.Kanada on ilus maa, suur ja pruun. Nägin teda ju põhiliselt talvel ja keadel, alles minu äratuleku eel läksid puud roheliseks ja kõik hakkas õitsema. Farmid on korras,teed head.
Mulle meeldib väga Toronto, selline suur ja roheline linn. Maavillasele eestlasele, kes suu ammuli kõrghooneid vaatab, ikka huvitav. Ilus oli sõita öösel läbi südalinna, kõrged pilvelõhkujad kahel pool CN torn välja valgustatud, imelik müra ümberringi.Autosid on ju kohutavalt palju, tuhandeid, viies-kuues reas, kõik kiirustavad kuhugile.
Kiirteedel on liiklus hullumeelne, kihutatakse , seal aeglaselt sõita ei saa. Maakohtades, vastupidi, on minusugusele raske jalaga sõitjale piinav hoida spidomeetrit 80 peal.Pärast küll lohutati, et 20 km. tunnis võib ikka kiiremini sõita. See tegi olemise kuidagi paremaks ja kui veel mööda sai sõita! noh, siis rahunesin jälle maha. Punase tulega saab ristmikult paremale keerata ja politseinik, kellega rääkisin, nimetas mind preiliks...
3.Toidust olen juba kõnelenud. Aga see on hea. Lambaliha, steigid, mereannid. Kuna ma magusat ei söö, siis see teema jääb puutumata.Lambaliha restoranides oli ülihea. Igal korralikul kanadalasel on aias barbeque-grill ja seda kasutatakse suvel usinasti. Liha tuleb mahlane ja hõrk.Üldse süüakse palju liha ja juustu.Salatit ja puuvilja.
4.Kanada lapsed mängisid terve Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud aktuse aja telefonidega.
5.Metskalkunid on koledad linnud, hirved on helepruunid ja suured ja neid nägin paar korda, sõitsin mööda surnud skungist-jube hais! Meil Kitcheneri aias elasid peaukarud, kolme sorti oravad, küülikud ja vöötoravad. Lisaks linnukesed ja putukad. Ka vohas meie aias kenasti nõges, kuna Pille mees Gerhard oli seda omal ajal kohvriga Saksamaalt kaasa toonud ja maha istutanud. Nüüd on sellest saanud Frederick Streeti vasakpoolsete majade aedades nuhtlus.
6. Naabrid olid maailma parimad! Bob tõi iga päev lehed ja rääkis uudiseid,jõi Pepsit ja niitis suviti muru. Allan jõi õlut ja ajas talvel lume ära.
7. Perekond. Väga suur tähtsus on igasugustel perekondlikel tähtpäevadel.Leeriskäik ja pidu, kihlused, pulmad ja pruudisabinad,poissmeesteõhtud. Tullakse kokku, ilusad uued kleidid seljas , süüakse, juuakse ja ollakse rõõmsad.
Ärgu olgu sul sada rubla, olgu sada sõpra. Nii ütleb vanasõna ja see on õige.
Sattusin Kanadasse saabudes sõbraliku ja üksmeelse pere embusesse ja kui sealt pääsesin, siis mitte enam iseendana, vaid pereliikmena.
Kallid Kanada sõbrad,ma armastan teid väga. Loodan, et saame kokku ikka ja jälle, et meie teed nüüd lahku ei lähe.
Nagu lubatud, kui Pillele väga vaja, tulen tagasi.
Epp
No comments:
Post a Comment