Palverändurite Hõllanduslik Heiastus

Kutna Hora.
Selline oli reedese päeva plaan. Minna Prahast tunniajase rongisõidu kaugusele ja vaadata väikelinna, "kondikirikut" jne. Ega me rohkem Kutna Horast ei teadnudki, kui et seal on "kondikirik". Kirik, mis on kaunistatud inimluudest tehtud lühtrite ja vappidega.
Kutna Hora endale kergesti ligi ei laskunud. Tuli vaeva näha.
Kõigepealt, alustanud küll hommikul vara, ei leidnud me kohe raudteejaama üles.
Kuna siin kohalikud räägivad ainult oma keeles on ka juhatuse küsimine üpris raske. Lõpuks leidsime siiski , olles enne ka metrooga seigelnud, raaudteejaama, hlavni nadraži, üles.Piletid õnnestus osta, kuid rongi me ei leidnud ega leidnud. Raudteejaama tablood on keerulised ja mitmeti mõistetavad. Lõpuks olime siiski vagunis, tund aega hiljem kui planeeritud ja rongi väljasõit hilines ligi 20 minutit!Kui siis sõiduks läks, võtsime õlled ja tuju oli hea. Enna Kutna Horasse jõudmist tuli piletikontroll, andis meie ühe lisapileti ja seletas midagi kiiresti-kiiresti tšehhi keeles. Loomulikult saime me kõigest valesti aru ja sõitsime linnakesest mööda. Avastasime endid uuesti keset Tšehhimaa põlde, tundmatusse põrutamas. Hirm tuli peale-nüüd läheme Brnosse! Ei läinud, järgmine peatus oli Chaslav, seal siis heiastusime tunnikese ning sõitsime Kutna Horasse tagasi.Chaslav oli ehtne väikelinna teivasjaam. Jaama restoran, kus kohalikud mehed mörisesid ja kus Margus kiiresti Hermelin juustu sõi, kõikjal võib suitsetada ja toit on odav. Jaamahooned on kenad väljast räämas , vildakad asutused, kuid seest puhtad ronge käib, meie õnneks, tihti.
Kutna Hora on olnud 400 aastat hõbedakaevanduse linn. Ta oli rikas, tähtsuselt teine kogu Bohemia Kuningriigis. Juba 13. sajandil andsid Kutna Hora kaevandused kolmandiku Euroopa hõbedakogusest.14 ja 15 sajandil oli kaevanduste käikude sügavus üle 500 meetri ja need olid sügavaimad kogu maailmas.
Peale hõbedavarude ammendumist vajus linn unustusse, kuid on tänu oma õitseajal tehtud ehitistele ja katedraalidele maailma UNESCO pärandi nimekirjas.
Kutna Horas tagasi, võtsime suuna kondikirikule.Natuke ajaloost- 13. sajandi lõpul tõi Sedleci kloostri abt Henry Pühalt Maalt Jeesuse haualt peotäie mulda, mille laotas maha kirikaia surnuaeda.Siis sai surnuaia maa osaks Pühast Maast ja inimesi maeti sinna õnnistatud paika mitte ainult Tšehhist, vaid ka Poolast, Bavariast ja Belgiast.Ka suure katkuepideemia ajal surnud tuhandete inimeste jäänused maeti sinna.Samuti andis oma panuse surnute hulga suurendamisele Hussiitide sõda.
Praegune keset surnuaeda seisev kabel on ehitatud 14. sajandil.Kabeli interjöör on muljetavaldav.Kogu kaunistus on peaaegu täielikult moodustatud inimluudest.Esimesena laoti inimluudest 4 püramiidi, seda tegid poolpimedad mungad. ( Eks neil oli, millega oma aega sisustada ja natuke niisama nibritseda)
Praegune üsna võigas väljanägemine anti kabelile natuke hiljem, 18 saj. lõpus.Luud on lubjaga valgeks pleegitatud ja arvatakse, et kogu selle kabeli kaunistamiseks on kasutatud vähemalt 40 000 inimese säilmeid.Kabeli laes rippuva lühtri valmistamiseks on kasutatud kõiki inimkehas leiduvaid luid...
See kabel ja võikad kondikaunistused peavad meile meelde tuletama kõige kaduvust ja vältimatut tõsiasja- meid kõiki ootab surm ja põrm.
Natuke ilusama teema juurde-Kondikiriku kõrval on Maarja Uinumise kirik. Tsisterlastest munkade poolt ehitatud lummav katedraal.Selle ehitamist alustati juba 1300 aastal ja oma aukartustäratavate mõõtmetega on ta siiamaani Bohemia 13 ja 14 saj.katedraalidest suurim ning vanim.
Loomulikult põletasid hussiidid selle maha ja alates 1700 aastast hakati seda taastama ja uuesti üles ehitama.Kirik on, ma ei oska seda täpselt öelda, barokses gooti stiilis. Seest imeilus, kerge, valge ja tühi. Päike säras akendest sisse, valgustades altarit.Kirik on praeguseks kenasti renoveeritud ja publikule avatud aastast 2009.
Kutna Hora vanalinn on natuke eemal, nii et sõitsime kohe liinibussiga. Tiirutasime mööda "mustamäed", mis oli ilus ja korras, aedlinnakesed lilledesse uppunud, päikest täis.
Me tahtsime aga kõigepealt korralikult heiastuda.Välusime bussist ja vaatasime ringi.Vanalinn oli inimtühi, kõrtsiaed varjuline ja seakoot krõbe ja maitsev. Ka kohalik tume õlu oli mekkimist väärt.Kutna Hora kõrtsi aias sõimegi Praha reisi parima roa - hinna , kvaliteedi ja koguse suhe oli paigas.
Peale sööki vaarusime natuke maad mäest üles a leidsime Püha Barbara katedraali. Püha Barbara on kaevurite pühak.
Katedraali on võrreldud oma ilu ja majesteetlikuse poolest Praha Püha Vituse katedraaliga.Pole ka ime, Kutna Hora variandi ehitas Vituse katedraali ehitaja poeg.
Püha Barbara Katedraal on ka väga fotogeeniline ja tänu sellele ka staažikas filminäitleja. Teiste rollide hulgas on ta mänginud ka Jumalaema Kirikut Pariisis, nii et kaunis ja väärikas daam.Kusjuures- jätta endast õhuline je kerge mulje selliste gabariitide juures? Tehke järgi.
Vaatasime ka Jesuiitide kooli, kus praegu paikneb moodsa kunsti galerii,nägin ka Švejki raamatu illustreerinud kunstniku originaaltöid.
Hõbedamuuseumisse jäime hiljaks, sinna lubatakse ainult gruppidena, üks ringkäik kestab poolteist tundi ja meie jäime väga hiljaks. Kuid saime kohe heiastuda imeilusal tänaval kohvi rüübates ja sigaretti nautides.Vaatasime huviga neid väheseid möödakäijaid, kes veel nii hilja õhtul liikvel olid, kell ikkagi juba kuus läbi.
Tee kohalikku väikesesse raudteejaama viis ikka allamäge, läbi tühja vanalinna, mööda imeilusaid tänavaid.
Raudteejaama hoone oli kui jäänuk möödunud aegadest, natuke räämas, roosidesse mattunud. Kohalik väikerong võeti vastu ja saadeti teele ilusa punase vormimütsiga jaamakorraldaja poolt ja kes vilistas, kui rong liikuda võis.
Tagasi Prahasse jõudsime sekeldustega, väike metroosõit ja jalutuskäik hotelli.
Ei, mis hotelli, me läksime Eesti Saatkonda vastuvõtule! Tõeliselt hea punane vein, hea seltskond ja soe õhtu.
Kes iganes Prahas nädalakese veedab, võtke ette ja külastage Kutna Horat.Imeilus, huvitav, natuke jube ( kondikirik) , õlu odav ja Praha raudteejaamast saab viimaks ka minema. No nii raske see ka pole....