Toidupoes käime kõik iga päev, noh, peaaegu iga päev. Mina külastan põhiliselt oma kodu lähedal asuvat Selverit. Poes on mul oma kindel trajektoor-otse köögiviljasektsiooni, siis ringiga lihatoodete-juustude vahelt läbi, piimaosakonda, leib korvi ja kui vaja, ka veiniriiuli vahelt läbi. Nö. võõraste riiulite vahele satun ainult siis, kui on vaja midagi, mis igapäevakaup ei ole, aga on kodus otsa saanud. Käärid, vetsupaber jms.
Avastasin, et ma ostan kogu aeg ühtesid ja samu asju. Väikeste variatsioonidega. Kusjuures ma ei pea end konservatiivseks inimeseks. Kuid söön ühte ja sama toitu kogu aeg. Salatit ja kanaliha ja putru ning joon punast veini. Kohvi piimaga ja ainult rukkileiba. Kui ma pean külaliste tulekuks midagi lauale ostma, siis teen ikka nö.turvalise valiku, midagi, mis on maitsev, kerge valmistada ja kukub hästi välja.Midagi, mida olen juba enne pakkunud, mis on kerge valmistada.
Isegi kui ma keerutan mõnda uut pakendit või pakkumist näppude vahel, ostan ikka turvalist toitu, kaupa, millega olen harjunud.
Vaadates enda ostusid kassalindil hoomasin, et selle hunnikukese järgi ütleb täpselt ära, et olen üksik keskealine naine, kes vaatab, mida ta sööb, katsub kaalu hoida kuid samas on ka mõnuleja ( vein ja sigaretid...)Jube, tundsin end kui alasti olevat ja samas hakkasin huviga jälgima oma kaassabatajate toidukorve-kärusid. Jumal küll, kui palju inimesed toitu ostavad! Ämbrite viisi šašlõkki, pakkide viisi krõpsu, kuumaletist kotid head-paremat täis laotud.Lisaks õlu, kergemad purgialkoholid, sai-sai-sai ja kõige tipus troonib tort, limonaadipudelitele tasakaalu seatud.Kas tõesti on iga käruomaniku õhtusöögiks armee kohale kutsutud või ongi suvel inimestel kogu aeg pidu?
Kui minu kõrval seisab üksik ostja, on huvitav vaadata, kas ta jagab oma õhtusööki kellegagi või ei, elab üksi -kassalindil valmistoitu ja nähes ilmselt elab.Ehkki ma tean perekonda, isa, ema ja kaks last, kelle kodus enam pliitigi sisse ei lülitata, kogu toit tuuakse Selveri kuumaletist ja soojendatakse mikrolaineahjus üles. Pärast visatakse mustad karbid minema, taldrikuid pole ju vaja, kui igaühe ports on juba poes pakitud ja koheseks konsumeerimiseks valmis.
Kõige nukramat ostu nägin sel suvel, kiirustav meesterahvas minu ees ostis paki grillvorste, pudeli õlut ja kondoome...Tuli vägev pidu ja ilus õhtu.
Toidupoes käies ahistab mind ka kogu pakutava hulk.Kõike on nii palju! Virnadesse laotud, haara kaasa, maksa ja söö. Pole maitset ja värvi, mida meie toidutootjad pakkuda ei suudaks.Soovid hiina või aasia või ameerika variante-osta ja söö. Kui endal fantaasiast puudu jääb, siis ka kokaraamatud saad kohe kaasa osta, või siis väikeseid retseptilipikuid.
Mis mulle meeldib, on kassade juures olevad ajakirjanduse stendid. Kui on pikk kassasaba, pole kunagi igav, saad lugeda nii Kroonikat kui Õhtulehte ja need lühikesed minutid ongi just paras aeg sellise kirjandusega tutvumiseks. Kui järjekord sinuni jõuab, asetad žurnaali tagasi ja otsid ohates oma vähesed eurod välja ja maksad kõhutäie kinni. Kuni järgmise korrani.
Avastasin, et ma ostan kogu aeg ühtesid ja samu asju. Väikeste variatsioonidega. Kusjuures ma ei pea end konservatiivseks inimeseks. Kuid söön ühte ja sama toitu kogu aeg. Salatit ja kanaliha ja putru ning joon punast veini. Kohvi piimaga ja ainult rukkileiba. Kui ma pean külaliste tulekuks midagi lauale ostma, siis teen ikka nö.turvalise valiku, midagi, mis on maitsev, kerge valmistada ja kukub hästi välja.Midagi, mida olen juba enne pakkunud, mis on kerge valmistada.
Isegi kui ma keerutan mõnda uut pakendit või pakkumist näppude vahel, ostan ikka turvalist toitu, kaupa, millega olen harjunud.
Vaadates enda ostusid kassalindil hoomasin, et selle hunnikukese järgi ütleb täpselt ära, et olen üksik keskealine naine, kes vaatab, mida ta sööb, katsub kaalu hoida kuid samas on ka mõnuleja ( vein ja sigaretid...)Jube, tundsin end kui alasti olevat ja samas hakkasin huviga jälgima oma kaassabatajate toidukorve-kärusid. Jumal küll, kui palju inimesed toitu ostavad! Ämbrite viisi šašlõkki, pakkide viisi krõpsu, kuumaletist kotid head-paremat täis laotud.Lisaks õlu, kergemad purgialkoholid, sai-sai-sai ja kõige tipus troonib tort, limonaadipudelitele tasakaalu seatud.Kas tõesti on iga käruomaniku õhtusöögiks armee kohale kutsutud või ongi suvel inimestel kogu aeg pidu?
Kui minu kõrval seisab üksik ostja, on huvitav vaadata, kas ta jagab oma õhtusööki kellegagi või ei, elab üksi -kassalindil valmistoitu ja nähes ilmselt elab.Ehkki ma tean perekonda, isa, ema ja kaks last, kelle kodus enam pliitigi sisse ei lülitata, kogu toit tuuakse Selveri kuumaletist ja soojendatakse mikrolaineahjus üles. Pärast visatakse mustad karbid minema, taldrikuid pole ju vaja, kui igaühe ports on juba poes pakitud ja koheseks konsumeerimiseks valmis.
Kõige nukramat ostu nägin sel suvel, kiirustav meesterahvas minu ees ostis paki grillvorste, pudeli õlut ja kondoome...Tuli vägev pidu ja ilus õhtu.
Toidupoes käies ahistab mind ka kogu pakutava hulk.Kõike on nii palju! Virnadesse laotud, haara kaasa, maksa ja söö. Pole maitset ja värvi, mida meie toidutootjad pakkuda ei suudaks.Soovid hiina või aasia või ameerika variante-osta ja söö. Kui endal fantaasiast puudu jääb, siis ka kokaraamatud saad kohe kaasa osta, või siis väikeseid retseptilipikuid.
Mis mulle meeldib, on kassade juures olevad ajakirjanduse stendid. Kui on pikk kassasaba, pole kunagi igav, saad lugeda nii Kroonikat kui Õhtulehte ja need lühikesed minutid ongi just paras aeg sellise kirjandusega tutvumiseks. Kui järjekord sinuni jõuab, asetad žurnaali tagasi ja otsid ohates oma vähesed eurod välja ja maksad kõhutäie kinni. Kuni järgmise korrani.
No comments:
Post a Comment