Tere.
Tänane küsimus-mida hakata peale oma elatanud vanemate ja sugulastega?
Kanadas on see lahendatud lihtsalt ja ratsionaalselt- elatanud inimeste jaoks on olemas spetsiaalsed asutused ja punkt!
Siin on täiesti loomulik, et memmekesed-taadikesed mõtlevad juba varakult, kus nad oma eluõhtu veedavad.Neil on säästud, sageli suur maja maha müüa ja rahaks teha, pension jne. Siis kolitaksegi kas väiksemasse korterisse, Eesti Kodu kortermajasse või siis lausa Ehataresse omasuguste hulka vanaduspäevi veetma.
Olen nüüd külastanud nii Ehataret kui ka sealsamas kõrval asuvat Eesti Kodu kaks korda.
Ehatares on kõik elanikud eestlased.Põhiliselt naised ( mehed, kallid, hoidke oma tervist rohkem, kole vara jätate oma prouad leskedeks).Ehatare direktriss on lõpmata kena proua, kelle juuresolek teeb juba sealolemise meeldivaks. Maja on puhas, valgusküllane, ilma nn.vanainimeselõhnata.
Tänase külaskäigu ajal luges raamatukogu juhataja ette ajalehte "Eesti Elu" , päevauudised arutati koos läbi , räägiti, ma ei naljata, nõuka ja kommudeteemalisi nalju.Vanaeidekesed, mitte ühtegi meest ma ei näinud, kuulasid rahulikult.Kes tukkus, kes naeratas ja kes vaatas suure uudishimuga mind. Raamatukogu juhataja proua Aino Müllerbeck on väga kena inimene, hoiab kohalikku väikest raamatukogu lahti igal neljapäeval ja manitses raamatute lehti mitte kahekorra keerama. Järjehoidjaks soovitas kasutada kas postkaarte või lähedaste pilte.
Siit väike vahepala- Ehatare raamatukogu on väike, vanaaegne ja väga väikese raamatute hulgaga. Mul tekkis kohe idee- korjame omavahel Eestis kokku Eesti autorite poolt "uue Vabariigi" ajal kirjutatud raamatud. Elulooraamatud (neid on meil ju palju ilmunud), loodusraamatud, ajalooraamatud, ilukirjandust ja saadame neile .Mina võtan kogumise, kataloogimise ja saatmise enda peale. Lihtsalt vaadake oma raamaturiiulid üle ja kõik, mis on läbi loetud ja enam põnevust ei paku-andke minule, ma saadan Kanadasse.Neil on iidamast-aadamast ajast kapsaks loetud raamatud, ainukene uus kirjandus on neilt autoritelt, kes on ise Ehatares külas käinud, seal kohtumisõhtu teinud ja siis paar koopiat kingituseks jätnud.
Olgu siinkohal öeldud- Andrus Kivirähk meile ei meeldi ja Jaan Kaplinski olevat olnud "ebameeldiv inimene".
Samas ei midagi uut Viivi Luigelt, Tõnu Õnnepalult, ei ühtegi elulooraamatut. Ma saan aru, et meie kultuuritegelased võivad neile võõrad olla, kuid ära ütle iial iial.
Rääkisin oma ideest ka proua Müllerbeckiga ja ta hakkas nutma. Ta ütles, et isegi lootus raamatuid saada on suurepärane, olgu või paar kasti, olgu midagigi.
Olen kindel, et Kultuurkapitalist, Eesti Kirjanike Liidust, kirjastustest, igalt poolt saab raamatuid.Palun kirjutage mulle, mida sellest ideest arvate? Minul käis juba oma raamaturiiul silme eest läbi ja on küll, mida saata.Võiksime ka rahad kokku panna ja neile näiteks terveks aastaks kas Postimehe, Eesti Ekspressi, Elukirja tellida.
Nii et Ehatares saad elada kas omaette toas või kahekesi koos, maja meenutab kena vaikset hotelli. Neljandal korrusel, täiesti isoleerituna on nn. voodihaigete osakond.Ka seal on puhas,asjatab rõõmsameelne personal ja seintel on eestikeelsed sildid.
Eestlus on neile nii tähtis,see ei loe, kui ongi paar kirja - või ortograafiaviga sees, peaasi on oma kodumaa keel.
Ehataresse on järjekord kuni kolm aastat, kui ennast järjekorda paned ja koha vabanemisel ikka ära ütled, lähed automaatselt nimekirja lõppu tagasi.
Eestist käivad seal tihti esinemas igasugused kultuuritegelased, võimlemisrühmad ( Anu, sinu Marisest on pilt seinal), rahvatantsuansamblid ja koorid. Vanakesi viiakse kord nädalas bussiga poodi ja Eesti Majja, korraldatakse muid väljasõite ning kohapeal on ka saun, juuksur ja massöör.
Ehatares elamine maksab kuus 1800.-dollarit ja juurde peab maksma ainult lisateenused ja telefoni. Kui sul endal raha pole, maksad pensionist ja riik ka aitab.
Ehatare kõrval on , nii kanadalased kutsuvad, condominium, Eesti Kodu. See on ilus mitme osaga korter-ja terrassmaja, kuhu on võimalik soetada kortereid neil, kes tunnevad, et jaksavad ja jõuavad veel enda eest hoolitseda ja kes ei taha ühises summas elada.Korterid on lihtsalt imeilusad, olen neist näinud viit. Osad on remontimata, osad nii tipp-topp korda tehtud, et mine või ise elama. :-)) Kunagi.
Valisime Pillele välja kena kahe magamistoaga condominiumi, terrassmajas, tal on oma rõdu,väljavaade koridoris nagu elaks Floridas ja vaikne-vaikne.Akna taga kohisevad suured puud, vähemalt hakkavad kohisema, kui ükskord kevad tuleb ja puud lehte lähevad, kohe nurga taga on Ehatare. Keldris on saun, bassein, pesupesemise -ja käsitööruumid.Mängitakse Bingot ja käiakse koos kudumas.Maja all on suur garaaz ja toidupoed on ligidal.
Rääkisime mõne inimesega, kes on seal juba kaua elanud ja nad on tõesti väga rahul.
Nii et kas see on surma eeskoda? Võib - olla on see võimalus lõpetada oma eluõhtu väärikalt, ilma oma lapsi segamata ja tüütamata, olla ikka iseenda peremees, mitte vaikne hiirekene kuskil lisatoas. Muidugi, meie vanematega seda probleemi ei tule, kuid siin elatakse üksteisest nii kohutavalt kaugel.Isegi kui kõik Torontos elavad, on vahemaad suured ja liiklusummikud teevad nende läbimise vaevanõudvaks ja ebameeldivaks.
Nii et vahet ju pole, kas istud oma suures ja äkki tühjaks jäänud majas ja vaatad televiisorit, või istud väiksemas korteris, ikka keset oma armsaid asju, kuid sul on ligimesed kohe ukse taga, ei mingit üksindust. Sest kui inimene tahab end üksikuna tunda, on ta seda igal pool, ka kõike suurema rahvamassi seas.
Mul tuleb, loodetavasti, tore nädalavahetus. Pulm, järelpulm ja minu tantsukaart on juba täis bukitud! Mida veel soovida? Ma ütlen, minu kõige suurem mure on jämedad jalad, ülejäänu saab riietega ära varjata...
Paar uudissõna- mis on seaduse silt? Liiklusmärk!
Ja kui naine teeb fluffadi, siis ta ripsutab võõra mehega tiiba!
Kallistab Epp
Thursday, March 31, 2011
Wednesday, March 30, 2011
29.märts VAHTRASIIRUP
Ahoi!
Praegu on Kanadas nn.vahtrasiirupi aeg.Vahtramahla kogutakse nagu kasemahlagi enne, kui puud lehte lähevad ja siis keedetakse sellest paks magus siirup, mida siis kasutatakse absoluutselt kõikide toitude maitsestamiseks.
Natuke ka teadmisjanustele-
Vahtrasiirupit keedetakse kas suhkruvahtra, punase vahtra või musta vahtra mahlast.samuti on vähesel määral võimalik saada ka suurelehelise vahtra mahlast.Külmas kliimas koguvad puud enda süsteemi , tüvesse ja juurtesse tärklist, mis siis kevadel muutub suhkruks ja jookseb puu süsteemis, et toita kevadel ja valmistuda ette suviseks kasvuks.
Puude tüvidesse puuritakse augud ja pilaku abil kogutakse mahl kogumisnõudesse.Mahl kontsentreeritakse siirupiks keetmise abil.Vahtrasiirupit keetsid juba põlisameeriklased, hilisemad sisserändajad õppisid selle ruttu selgeks ja praegu on Kanada maailma suurim vahtrasiirupi tootja.Vahtrasiirupi suhkrusisaldus peab olema vähemalt 66 %.
Vahtramahla saab 30-40 aastastelt puudelt kuni puud on 100 - aastased, üks vahtrapuu annab hooaja jooksul kuni 50 liitrit vahtramahla, kuni 12 liitrit päevas.Sellest suurest kogusest jääb peale keetmist järele mitte üle 7 % siirupit.
Vahtramahla kogumese hooaeg kestab olenevalt ilmastikust kuni 8 nädalat. Siis "korgitakse" augud kinni, sest mahla jooksmine on peatunud ja puud tuleb ka järgmisel aastal edukalt "lüpsta".
Vahtramahl koosneb põhiliselt sahharoosist ja veest, väikestes kogustes on ka teisi suhruid, näiteks glükoosi ja fruktoosi.Orgaanilised happed, eriti õunhape, teeb siirupi meeldivalt kergelt happeliseks.Vahtrasiirupis on madal mineraalainete sisaldus.
Eestis kasvavate vahtrate mahlast siirupit ei saa.Eestis kasvab põhiliselt harilik vaher. Kui kevadel vahtramahla võtta, siis on see loomulikult magusam , kui kasemahl, kuid siirupi keetmiseks vajalikku kogust on väga raske koguda ja pikaajalise keetmisprotsessi tulemusena saad teelusikatäie kibemagusat ollust.
Kindlasti kasvab Eestis ka punast vahtrat, kuid , nagu öeldud, mitte mahlakogumiseks piisaval hulgal.
Nii et kahju, vahtrasiirup kodumaa on Kanada ja kui tead tervet seda kogumise ja keetmise tagamaid, ei tundu pudelikese hind enam nii kõrge midagi.
Praegu on Kanadas nn.vahtrasiirupi aeg.Vahtramahla kogutakse nagu kasemahlagi enne, kui puud lehte lähevad ja siis keedetakse sellest paks magus siirup, mida siis kasutatakse absoluutselt kõikide toitude maitsestamiseks.
Natuke ka teadmisjanustele-
Vahtrasiirupit keedetakse kas suhkruvahtra, punase vahtra või musta vahtra mahlast.samuti on vähesel määral võimalik saada ka suurelehelise vahtra mahlast.Külmas kliimas koguvad puud enda süsteemi , tüvesse ja juurtesse tärklist, mis siis kevadel muutub suhkruks ja jookseb puu süsteemis, et toita kevadel ja valmistuda ette suviseks kasvuks.
Puude tüvidesse puuritakse augud ja pilaku abil kogutakse mahl kogumisnõudesse.Mahl kontsentreeritakse siirupiks keetmise abil.Vahtrasiirupit keetsid juba põlisameeriklased, hilisemad sisserändajad õppisid selle ruttu selgeks ja praegu on Kanada maailma suurim vahtrasiirupi tootja.Vahtrasiirupi suhkrusisaldus peab olema vähemalt 66 %.
Vahtramahla saab 30-40 aastastelt puudelt kuni puud on 100 - aastased, üks vahtrapuu annab hooaja jooksul kuni 50 liitrit vahtramahla, kuni 12 liitrit päevas.Sellest suurest kogusest jääb peale keetmist järele mitte üle 7 % siirupit.
Vahtramahla kogumese hooaeg kestab olenevalt ilmastikust kuni 8 nädalat. Siis "korgitakse" augud kinni, sest mahla jooksmine on peatunud ja puud tuleb ka järgmisel aastal edukalt "lüpsta".
Vahtramahl koosneb põhiliselt sahharoosist ja veest, väikestes kogustes on ka teisi suhruid, näiteks glükoosi ja fruktoosi.Orgaanilised happed, eriti õunhape, teeb siirupi meeldivalt kergelt happeliseks.Vahtrasiirupis on madal mineraalainete sisaldus.
Eestis kasvavate vahtrate mahlast siirupit ei saa.Eestis kasvab põhiliselt harilik vaher. Kui kevadel vahtramahla võtta, siis on see loomulikult magusam , kui kasemahl, kuid siirupi keetmiseks vajalikku kogust on väga raske koguda ja pikaajalise keetmisprotsessi tulemusena saad teelusikatäie kibemagusat ollust.
Kindlasti kasvab Eestis ka punast vahtrat, kuid , nagu öeldud, mitte mahlakogumiseks piisaval hulgal.
Nii et kahju, vahtrasiirup kodumaa on Kanada ja kui tead tervet seda kogumise ja keetmise tagamaid, ei tundu pudelikese hind enam nii kõrge midagi.
Tuesday, March 29, 2011
29 märts. Mis on luksus?
Tere kallid sõbrad, täna tahan kirjutada teemal, mis on luksus?
Naartis, euroopa naarits, (Mustrela lutreola)on kiskjaliste seltsi kärplaste ( Mustelidae) sugukonda kuuluv loomaliik, üks Euroopa ohustatumaid kiskjaid.
Tema nahast valmistatud kasukaid on hinnatud sajaneid just oma kerguse, vastupidavuse ja soojuse pärast.Nahk ei märgu, ei vanu , on kulumiskindel, soe ja imekerge.Naaritsanahast valmistatud kasukaid on kantud ammustest aegadest ja kantakse vist edasiste aegadeni.
Minul oli õnn ja võimalus kanda naaritsakasukat kahel kõlekülmal päikeselisel päeval pikkadel jalutuskäikudel. Kasukas oli pruun, kõrge kraega, poolpikk ja absoluutne ime. Ei mingit külma.Tuul ei puhu läbi, pakane ei näpista, kui tõmbad krae vastu nägu, soojendab see tervet sinu pead. Ka palav ei hakka!
Malle, kelle kasukas see oli, suhtus oma luksuslikku rõivasse elegantse hooletusega.Lõppude lõpuks on see reisimisel mugav üleriie.Soe, kerge, elegantne ja sobib iga riietusega.Talle oli loomulik visata see kallis kasukas õlgadele ja tunda end hästi Ise ta rääkis, et pidulikum, maani kasukas on kodus, seda on lihtsalt autos ebamugav kokku voltida, jääb ette.Mallele on iseenesestmõistetav mitte külmetada ja hoida oma keha soojas stiilselt. Karusnaha kandmise vastu võitlejate kota ütles ta lihtsalt, et ju neil pole kogemust olnud, kui hea ja soe sellesse nahka mässituna olla on. Ja kui ilus sa sellega välja näed. Võrdlesime kasukat Kanadas müüdava kõige soojema, hahasulgesid täis jopega ja võitis kasukas! Kergem ja ilusam, jope on kohamakas ja raske ja pead lukke kinni pusima.Jopega lähed matkama ja on soe, kasukaga saad minna ka igale poole mujale ning on sama soe.
Kas meie , ja Kanada põhjamaises kliimas on karusnahk luksus? Teed peaaegu eluaegse investeeringu ja naudid.
Malle on terve oma elu olnud Stockholmis hambaarst ja ta ütles, et on oma eluaegse tööga teeninud välja just nii palju mugavusi, kui just vaja.Ning naaritsanahkne kasukas on üks nendest.
Kui eestlased räägivad oma suvilast, siis nad räägivad reeglina väikesest majast kas kuskil külas või suvilakooperatiivis, mis on nende pere käes olnud 1970 aastast alates ja kus kõik põlvkonnad on käinud nädalavahetustel rängalt tööd tegemas.Küll aiamaad kaevamas, peenraid rohimas ja ehitamas, ehitamas, ehitamas.Suvilas on ju alati midagi teha, parandada, juurde ehitada ,kaevata ja muru niita. Reedel mindi juba kohale, heal juhul autoga, kuid ka rongijaamast kilomeetreid kõndides, kaenla all kilerull kasvuhoone katmiseks.Kogu aeg on midagi teha vaja, lõkke ääres istumine ja söömine on olnud ainult sellepärast, et toas pole kas pliit veel valmis või on liiga kuum, et kütta. Maasikad peenralt läksid talveks moosi sisse hoiule, õunad aeti mahlaks, kartulid veeti käsikäruga jaama ja koju, talvel tõmmati hinge ja kevadel algas kõik otsast peale. Saun ehitati pesemiseks, mitte mõnulemiseks ja tiik kaevati sinna, kus oli liigvesi.Mitte ujumiseks, vaid et saada peenramaa kastmiseks vett.
Suvilad Eestis on reeglina väikesed,magada saab ju ka väljas telgis ja WC- d ei ole, on peldik aianurgas.Nüüdsel ajal on küll vesi juba sees, kuid vannitube üks kui üldse.
Kanada suvilad on selleks, et oleks hea ja lõbus olla.Keegi ei tule siin selle pealegi, et aiamaad kaevata.Milleks? Me ostame kõik kaasa ja suvitame/puhkame täiega.
Oluline on, et kõigil oleks koht, kus magada, pesta, pissil käia ja end hästi tunda. Põhiline suvila meelelahutus on olla koos, juua veini, tunda ennast hästi ja tegeleda hooajalise tegevusega.Olgu siis selleks lumesaanidega sõitmine, ujumine, suusatamine, matkamine või midagi muud.Kõige tähtsam on olla koos ja puhata!
Magnetawani suvilarajoon järve ääres on kruntide kaupa sõprade käes, lepitakse kokku näadalavahetus, mil kõik koos on ja siis hakatakse pidutsema!Reegleid pole, peenramaa puudub ja koristamine käib üheskoos.Kõik toovad söögi ja joogi kaasa, puudust ei ole.
Päevane tegevus on ühest suvilast teise jalutamine, naermine, kohvi ja konjaki joomine ja hea enesetunde nautimine. Muidugi, need suvilad on sinna ka nende poolt ehitatud, kuid see pole lõputu, tüütu töö.Kui valmis, siis las olla nii 30 aastat!Milleks seinu värvida, kui on juba ilus niikuinii.Meil on vein külmas ja liha ahjus, mida sa ometigi muretsed! Relax!
Käisin möödunud nädalavahetusel Honey Harbouris perekonna suvilas, mis on nii poolteist aastat vana.See võttis mul hinge kinni.Keset Soome maastikku järve äärde on ehitatud loss! Imeilus, kahekordne hiiglasuur maja, aknad avanemas kinnikülmunud, päiksevalguses sädelevale järvele. Uhked magamistoad, vannitoad, suletekid, kaminad ja palkonid. Meeletult lahke pererahvas niikuinii.Nad ise ütlesid, et kui sul on 6 last, pole väikesel suvilal mõtet, rahvas ei mahu ära.
Kas see on siis luksus? Kui see on iseenesestmõistetav, siis enam mitte.Mina olen õnnelik, et sellest osa sain.
Suur luksus on omada häid sõpru.Sõprus võib kujuneda eluea jooksul, karastuda ja tugevneda.Paljusid oma sõpru ei pruugi sa aastaid kohata, kuid siis on jällenägemisrõõm seda suurem. Saate jagada ühiseid mõtteid, maailmavaadet, ellusuhtumist ja huumorisoont.Teinekord tekib sõprus äkki, kohtad inimest ja saad kohe aru - see on minu inimene! Ei mingit võõrastust, ei mingit kohmetust.
Tere, saame tuttavaks - ja me oleme juba sõbrad.
On luksus omada kedagi, kes kannatab sind välja just niisugusena, kui oled, on sinuga õnnes ja õnnetuses, aitab kui vaja ja kui vaja, annab laksu tagumikule.Heale sõbrale võid helistada keset ööd ja tema võib sind alati näha dressides ja salkus juustega. Hea sõber lohutab sind, kui sul on halb ja on koos sinuga su kõige õnnelikemal eluhetkedel.
Kas pulmade pidamine on luksus? Kas pidustuste kõrge maksumus kaalub üles ratsionaalse mõtlemise? Kanadas on kihlumine ja pulmad väga tähtsad. See on austusavaldus enda ja oma väljavalitu perele, austus oma kaaslase vastu. Julgus alustada elu.Julgus näidata kogu maailmale - see on minu abikaasa, tema on minu ja mina olen tema välja valinud.Iga tüdruk väärib oma valget kleiti ja iga noormees peaks olema küllalt julge ja väärikas talle seda pakkuma.
Kas ilusad riided on luksus? Kasukatest ma juba rääkisin kuid täna ostsin endale kleidi.... Minu kleit ootas poes, stangel keset teisei riietuesemeid säras ta mulle vastu kui kalliskivi.Ma ei proovinud mitte ühtegi teist, sest minu oma hõikas juba üle saali-olen siin! Auu! Ma isegi ai vaadanud hinda, sest see kleit oli minu oma! Kas on siis luksus, kui kaks igatsejat kokku saavad?
Naartis, euroopa naarits, (Mustrela lutreola)on kiskjaliste seltsi kärplaste ( Mustelidae) sugukonda kuuluv loomaliik, üks Euroopa ohustatumaid kiskjaid.
Tema nahast valmistatud kasukaid on hinnatud sajaneid just oma kerguse, vastupidavuse ja soojuse pärast.Nahk ei märgu, ei vanu , on kulumiskindel, soe ja imekerge.Naaritsanahast valmistatud kasukaid on kantud ammustest aegadest ja kantakse vist edasiste aegadeni.
Minul oli õnn ja võimalus kanda naaritsakasukat kahel kõlekülmal päikeselisel päeval pikkadel jalutuskäikudel. Kasukas oli pruun, kõrge kraega, poolpikk ja absoluutne ime. Ei mingit külma.Tuul ei puhu läbi, pakane ei näpista, kui tõmbad krae vastu nägu, soojendab see tervet sinu pead. Ka palav ei hakka!
Malle, kelle kasukas see oli, suhtus oma luksuslikku rõivasse elegantse hooletusega.Lõppude lõpuks on see reisimisel mugav üleriie.Soe, kerge, elegantne ja sobib iga riietusega.Talle oli loomulik visata see kallis kasukas õlgadele ja tunda end hästi Ise ta rääkis, et pidulikum, maani kasukas on kodus, seda on lihtsalt autos ebamugav kokku voltida, jääb ette.Mallele on iseenesestmõistetav mitte külmetada ja hoida oma keha soojas stiilselt. Karusnaha kandmise vastu võitlejate kota ütles ta lihtsalt, et ju neil pole kogemust olnud, kui hea ja soe sellesse nahka mässituna olla on. Ja kui ilus sa sellega välja näed. Võrdlesime kasukat Kanadas müüdava kõige soojema, hahasulgesid täis jopega ja võitis kasukas! Kergem ja ilusam, jope on kohamakas ja raske ja pead lukke kinni pusima.Jopega lähed matkama ja on soe, kasukaga saad minna ka igale poole mujale ning on sama soe.
Kas meie , ja Kanada põhjamaises kliimas on karusnahk luksus? Teed peaaegu eluaegse investeeringu ja naudid.
Malle on terve oma elu olnud Stockholmis hambaarst ja ta ütles, et on oma eluaegse tööga teeninud välja just nii palju mugavusi, kui just vaja.Ning naaritsanahkne kasukas on üks nendest.
Kui eestlased räägivad oma suvilast, siis nad räägivad reeglina väikesest majast kas kuskil külas või suvilakooperatiivis, mis on nende pere käes olnud 1970 aastast alates ja kus kõik põlvkonnad on käinud nädalavahetustel rängalt tööd tegemas.Küll aiamaad kaevamas, peenraid rohimas ja ehitamas, ehitamas, ehitamas.Suvilas on ju alati midagi teha, parandada, juurde ehitada ,kaevata ja muru niita. Reedel mindi juba kohale, heal juhul autoga, kuid ka rongijaamast kilomeetreid kõndides, kaenla all kilerull kasvuhoone katmiseks.Kogu aeg on midagi teha vaja, lõkke ääres istumine ja söömine on olnud ainult sellepärast, et toas pole kas pliit veel valmis või on liiga kuum, et kütta. Maasikad peenralt läksid talveks moosi sisse hoiule, õunad aeti mahlaks, kartulid veeti käsikäruga jaama ja koju, talvel tõmmati hinge ja kevadel algas kõik otsast peale. Saun ehitati pesemiseks, mitte mõnulemiseks ja tiik kaevati sinna, kus oli liigvesi.Mitte ujumiseks, vaid et saada peenramaa kastmiseks vett.
Suvilad Eestis on reeglina väikesed,magada saab ju ka väljas telgis ja WC- d ei ole, on peldik aianurgas.Nüüdsel ajal on küll vesi juba sees, kuid vannitube üks kui üldse.
Kanada suvilad on selleks, et oleks hea ja lõbus olla.Keegi ei tule siin selle pealegi, et aiamaad kaevata.Milleks? Me ostame kõik kaasa ja suvitame/puhkame täiega.
Oluline on, et kõigil oleks koht, kus magada, pesta, pissil käia ja end hästi tunda. Põhiline suvila meelelahutus on olla koos, juua veini, tunda ennast hästi ja tegeleda hooajalise tegevusega.Olgu siis selleks lumesaanidega sõitmine, ujumine, suusatamine, matkamine või midagi muud.Kõige tähtsam on olla koos ja puhata!
Magnetawani suvilarajoon järve ääres on kruntide kaupa sõprade käes, lepitakse kokku näadalavahetus, mil kõik koos on ja siis hakatakse pidutsema!Reegleid pole, peenramaa puudub ja koristamine käib üheskoos.Kõik toovad söögi ja joogi kaasa, puudust ei ole.
Päevane tegevus on ühest suvilast teise jalutamine, naermine, kohvi ja konjaki joomine ja hea enesetunde nautimine. Muidugi, need suvilad on sinna ka nende poolt ehitatud, kuid see pole lõputu, tüütu töö.Kui valmis, siis las olla nii 30 aastat!Milleks seinu värvida, kui on juba ilus niikuinii.Meil on vein külmas ja liha ahjus, mida sa ometigi muretsed! Relax!
Käisin möödunud nädalavahetusel Honey Harbouris perekonna suvilas, mis on nii poolteist aastat vana.See võttis mul hinge kinni.Keset Soome maastikku järve äärde on ehitatud loss! Imeilus, kahekordne hiiglasuur maja, aknad avanemas kinnikülmunud, päiksevalguses sädelevale järvele. Uhked magamistoad, vannitoad, suletekid, kaminad ja palkonid. Meeletult lahke pererahvas niikuinii.Nad ise ütlesid, et kui sul on 6 last, pole väikesel suvilal mõtet, rahvas ei mahu ära.
Kas see on siis luksus? Kui see on iseenesestmõistetav, siis enam mitte.Mina olen õnnelik, et sellest osa sain.
Suur luksus on omada häid sõpru.Sõprus võib kujuneda eluea jooksul, karastuda ja tugevneda.Paljusid oma sõpru ei pruugi sa aastaid kohata, kuid siis on jällenägemisrõõm seda suurem. Saate jagada ühiseid mõtteid, maailmavaadet, ellusuhtumist ja huumorisoont.Teinekord tekib sõprus äkki, kohtad inimest ja saad kohe aru - see on minu inimene! Ei mingit võõrastust, ei mingit kohmetust.
Tere, saame tuttavaks - ja me oleme juba sõbrad.
On luksus omada kedagi, kes kannatab sind välja just niisugusena, kui oled, on sinuga õnnes ja õnnetuses, aitab kui vaja ja kui vaja, annab laksu tagumikule.Heale sõbrale võid helistada keset ööd ja tema võib sind alati näha dressides ja salkus juustega. Hea sõber lohutab sind, kui sul on halb ja on koos sinuga su kõige õnnelikemal eluhetkedel.
Kas pulmade pidamine on luksus? Kas pidustuste kõrge maksumus kaalub üles ratsionaalse mõtlemise? Kanadas on kihlumine ja pulmad väga tähtsad. See on austusavaldus enda ja oma väljavalitu perele, austus oma kaaslase vastu. Julgus alustada elu.Julgus näidata kogu maailmale - see on minu abikaasa, tema on minu ja mina olen tema välja valinud.Iga tüdruk väärib oma valget kleiti ja iga noormees peaks olema küllalt julge ja väärikas talle seda pakkuma.
Kas ilusad riided on luksus? Kasukatest ma juba rääkisin kuid täna ostsin endale kleidi.... Minu kleit ootas poes, stangel keset teisei riietuesemeid säras ta mulle vastu kui kalliskivi.Ma ei proovinud mitte ühtegi teist, sest minu oma hõikas juba üle saali-olen siin! Auu! Ma isegi ai vaadanud hinda, sest see kleit oli minu oma! Kas on siis luksus, kui kaks igatsejat kokku saavad?
Wednesday, March 23, 2011
23 märts! Martini sünnipäev!
Ahoi!
Elagu lapsed, elagu perekond ja kui tore päev on sünnipäev.Mul pole küll absoluutselt aimugi, mida Martini oma sünnipäeval tegi või kas ta üldse pidutses, kuid olen enam kui kindel, et tal oli suurepärane päev.Teisiti polegi ju võimalik. 24 aastat vana! Täiesti vaimustav! ma olen uhke ema ja ma soovin Martinile kõike head. Ja õnne isiklikus elus.
Nii, nüüd tänase teema juurde-menonniidid.
Menonniidid on Christian Anabaptists, kuulsad oma vägivallavaba usuliikumise poolest.
Aastal 2006 oli maailmas umbes 1,5 miljonit menonniiti, kõige suuremad kogudused on Kanadas, Kongo Rahvavabariigis ja Ameerika Ühendriikides, kuid väiksemaid kogudusi on vähemalt 51 riigis kõigel kuuel kontinendil.
Menonniidid on pärit Saksamaalt ja Euroopa taani keelt kõnelevast osast.Praegu nad kõnelevad peamiselt saksa keelt Ameerikas nimetatakse menonniite amishiteks ja kanada usujärgijad on väljarännanud amishid.
St.Jacobsi linnake, mis asub Kichenerist umbes 15 minuti sõidu kaugusel, on menonniitide keskus, seal lähedal on ka nende turg, kus kaubeldakse igal neljapäeval ja laupäeval.
Menonniidid on oma usulistest tõekspidamistest rangelt kinnipidavad tõsiusklikud, mehed kannavad ainult musta värvi riietust, on ilma habemeta ( amishitel on kole lõuahabe) , sõiduvahenditeks on vankrid ja hobused.Vankrid ja kõik hobuseriistad on samuti mustad.Paljudel tõsiusklikel pole ka elektrit, kuid suurem osa inimesi siiski armastab moodsaid mugavusi.Kuna menonniidid on rikkad,sest nad omavad palju maad, rikkaid faree , tehaseid jne., siis paljud sõidavad ka autodega.Suurte mustade limusiinidega, mille kõik säravad osad on mustaks värvitud.Ka ei tarvita nad alkoholi ega tubakatooteid muidu, kui ainult salaja.
Naised on mustade üleriietega, nagu mantlite ja sallidega, väikesed tärgeldatud tanud peas ja ruudulised kotakad kleidid seljas.Samas on neil prillid, head käekellad ja alati tossud jalas.Turul müüsid nad põhiliselt toiduaineid, saiakesi, omatehtud keediseid, vahtrasiirupit ja igasuguseid leivamäärdeid.ma kavatsen küll kodus järgi tega nii apple kui ka honey butteri.Iga leti juures limpsisin ka värsket vahtrasiirupit, on selline tummisem ja paksem kui poes ostetav, kindlasti ostan siit ka pudelikese kaasa.See on küll kallis, aga eks see keetmine on ka vaevarikas.
Turg oli nagu meie Sepa turg, aga huvitavama kaubaga, ikkagi Kanada, kuid samasugused ruudulised kaubakotid olid küll näha.Turuhoones oli taas söök, söök, söök.Erinevalt Eestist, on siin inimesed lahked-võta, maitse, pista suhu, proovi, kas on hea. Me saime lettide vahel jalutamise/trügimisega kõhu päris täis.Maitsed on teravamad, intensiivsemad, minu imestuseks ostavad kõik siin kolbassat ( hääldadagi rõhk esimesel silbil), mis on ju vene vorst, Venemaalt tulnud menonniitide toodang.Kohutavalt populaarne siin.
Mulle väga maitsesid igasugused keedised, purgid olid reas lahti, küspised kõrval, määri peale ja söö.Pipramoos, tšillimoos, paprikamoos, mädarõigas, hummus ja ülejäänud kõik tundmatud asjad. Maitsev, väga.Kindlsti toon koju menonniitide kokaraamatu ja proovin järgi teha.Tasub vaeva küll.
Käsitööturg ei olnud huvitav, minuarust ikka hiina sitt ja see on lihtsalt uakumatu, kui sarnased on nipsasjad ja suveniirid kogu maailmas.
Inimsed olid küll teistsugused.Menonniite ma juba kirjeldasin, aga milline on kohalik rahvas! Täiesti teist tõugu.Lühikesed, punetava näoga, meestel on kõigil veidra kujuga habemed ja naised on paksud, ikka väga paksud.Kohe väga.Kõik jalutavad, käed toidukotte täis ja mugivad süüa. Süüa saab ju igal pool, kuhu iganes mõni lett ära mahub: palun - õlut, kohvi, võileiba, pontšikut, friikartuleid, ole lahke ja maiusta.Igal pool on sabad! Inimesed söövad innukalt, hiigelsuured portsjonid ees.Kell oli muidugi ka 11, eks nagu kääbikutel, teise hommikusöögi aeg. Huvitav vaadata.Tahtsime osta ka vorsti hapukapsaga, kuid väljas oli nii külm, et põgenesime autosse ja vurasime St.Jacobsi linnakese poole teele.Tore oli ka kahe prouaga, kes on siin TERVE ELU ELANUD , vaielda, kas läheme õiget teed mööda või mitte.Arvake ära, kes võitis? Uustulnukas Epp loomulikult, sest mina olen hea orienteeruja ja kaine mõistusega. Anu, see on nagu tädi Malle ja Mamma näpunäidete järgi sõita proovimine.Kui ma oleksin maailmakuulus filmirežisöör või lavastaja, ma raudselt kasutaksin selle dialoogi ära. Kuidas nad üheaegselt teavad ja ei tea ja on absoluutselt kindlad ja samas lootusetult ära eksinud...
Linnake ise on puhas kantriromantika, umbes kilomeeter jalutatavat peatänavat, kus on poed ja restoranid. Ma panin vanaprouadele ( neid oli ju 3 tükki, kekmine vanus 80.5 aastat) strooga peale, jalutasid ilusti edasi -tagasi, sest ootasime keskpäeva, et saaks sööma ( !) minna ja veini jooma hakata. Kuna oli pool tundi vakantsi, panin mutikesed, ei , prouad ikka , tuulevarju juttu ajama ja ise traavisin ringi.Vanasse veskisse tehtud väike vahtrasiirupi ajaloo muuseum oli huvitav, samuti pottsepatöökoda.Nüüd ma tean, kuskohast Pille 4 imeilusat kohvitassi pärit on.Oli ka huvitav maaligalerii, siis tore pood, kus müüdi menonniitide lapitekke ja täpselt samsuguseid portselantasse, kui Tallinna Kaubamajaski. Ainult poole kallima hinnaga.Nii et midagi tsub ikka Eestist ka osta.
Tahtsin väga-väga minna kleidipoodidesse, aga kuna prouad tahtsid istuda ja süüa. lükkasin selle edasi.Ühel päeval lähen, see pole kaugemal kui Tartus kaubamajja minna.
Homme taas Torontosse (mäletate, hääldada doroono), siis reedel Honey beachile suvilasse, laupäeval tagasi ja pühapäeval Malle lennujaama. Nii et siblimist on palju ja kuna lumi on põlvini, pole see kiirteedel vuramine üldsegi nii lõbus.NOh, praegu küll ei saja, loodame , et ikka tuleb kevad, ah?
Kirjutamiseni, kallid sõbrad!
Kallistab Epp
Elagu lapsed, elagu perekond ja kui tore päev on sünnipäev.Mul pole küll absoluutselt aimugi, mida Martini oma sünnipäeval tegi või kas ta üldse pidutses, kuid olen enam kui kindel, et tal oli suurepärane päev.Teisiti polegi ju võimalik. 24 aastat vana! Täiesti vaimustav! ma olen uhke ema ja ma soovin Martinile kõike head. Ja õnne isiklikus elus.
Nii, nüüd tänase teema juurde-menonniidid.
Menonniidid on Christian Anabaptists, kuulsad oma vägivallavaba usuliikumise poolest.
Aastal 2006 oli maailmas umbes 1,5 miljonit menonniiti, kõige suuremad kogudused on Kanadas, Kongo Rahvavabariigis ja Ameerika Ühendriikides, kuid väiksemaid kogudusi on vähemalt 51 riigis kõigel kuuel kontinendil.
Menonniidid on pärit Saksamaalt ja Euroopa taani keelt kõnelevast osast.Praegu nad kõnelevad peamiselt saksa keelt Ameerikas nimetatakse menonniite amishiteks ja kanada usujärgijad on väljarännanud amishid.
St.Jacobsi linnake, mis asub Kichenerist umbes 15 minuti sõidu kaugusel, on menonniitide keskus, seal lähedal on ka nende turg, kus kaubeldakse igal neljapäeval ja laupäeval.
Menonniidid on oma usulistest tõekspidamistest rangelt kinnipidavad tõsiusklikud, mehed kannavad ainult musta värvi riietust, on ilma habemeta ( amishitel on kole lõuahabe) , sõiduvahenditeks on vankrid ja hobused.Vankrid ja kõik hobuseriistad on samuti mustad.Paljudel tõsiusklikel pole ka elektrit, kuid suurem osa inimesi siiski armastab moodsaid mugavusi.Kuna menonniidid on rikkad,sest nad omavad palju maad, rikkaid faree , tehaseid jne., siis paljud sõidavad ka autodega.Suurte mustade limusiinidega, mille kõik säravad osad on mustaks värvitud.Ka ei tarvita nad alkoholi ega tubakatooteid muidu, kui ainult salaja.
Naised on mustade üleriietega, nagu mantlite ja sallidega, väikesed tärgeldatud tanud peas ja ruudulised kotakad kleidid seljas.Samas on neil prillid, head käekellad ja alati tossud jalas.Turul müüsid nad põhiliselt toiduaineid, saiakesi, omatehtud keediseid, vahtrasiirupit ja igasuguseid leivamäärdeid.ma kavatsen küll kodus järgi tega nii apple kui ka honey butteri.Iga leti juures limpsisin ka värsket vahtrasiirupit, on selline tummisem ja paksem kui poes ostetav, kindlasti ostan siit ka pudelikese kaasa.See on küll kallis, aga eks see keetmine on ka vaevarikas.
Turg oli nagu meie Sepa turg, aga huvitavama kaubaga, ikkagi Kanada, kuid samasugused ruudulised kaubakotid olid küll näha.Turuhoones oli taas söök, söök, söök.Erinevalt Eestist, on siin inimesed lahked-võta, maitse, pista suhu, proovi, kas on hea. Me saime lettide vahel jalutamise/trügimisega kõhu päris täis.Maitsed on teravamad, intensiivsemad, minu imestuseks ostavad kõik siin kolbassat ( hääldadagi rõhk esimesel silbil), mis on ju vene vorst, Venemaalt tulnud menonniitide toodang.Kohutavalt populaarne siin.
Mulle väga maitsesid igasugused keedised, purgid olid reas lahti, küspised kõrval, määri peale ja söö.Pipramoos, tšillimoos, paprikamoos, mädarõigas, hummus ja ülejäänud kõik tundmatud asjad. Maitsev, väga.Kindlsti toon koju menonniitide kokaraamatu ja proovin järgi teha.Tasub vaeva küll.
Käsitööturg ei olnud huvitav, minuarust ikka hiina sitt ja see on lihtsalt uakumatu, kui sarnased on nipsasjad ja suveniirid kogu maailmas.
Inimsed olid küll teistsugused.Menonniite ma juba kirjeldasin, aga milline on kohalik rahvas! Täiesti teist tõugu.Lühikesed, punetava näoga, meestel on kõigil veidra kujuga habemed ja naised on paksud, ikka väga paksud.Kohe väga.Kõik jalutavad, käed toidukotte täis ja mugivad süüa. Süüa saab ju igal pool, kuhu iganes mõni lett ära mahub: palun - õlut, kohvi, võileiba, pontšikut, friikartuleid, ole lahke ja maiusta.Igal pool on sabad! Inimesed söövad innukalt, hiigelsuured portsjonid ees.Kell oli muidugi ka 11, eks nagu kääbikutel, teise hommikusöögi aeg. Huvitav vaadata.Tahtsime osta ka vorsti hapukapsaga, kuid väljas oli nii külm, et põgenesime autosse ja vurasime St.Jacobsi linnakese poole teele.Tore oli ka kahe prouaga, kes on siin TERVE ELU ELANUD , vaielda, kas läheme õiget teed mööda või mitte.Arvake ära, kes võitis? Uustulnukas Epp loomulikult, sest mina olen hea orienteeruja ja kaine mõistusega. Anu, see on nagu tädi Malle ja Mamma näpunäidete järgi sõita proovimine.Kui ma oleksin maailmakuulus filmirežisöör või lavastaja, ma raudselt kasutaksin selle dialoogi ära. Kuidas nad üheaegselt teavad ja ei tea ja on absoluutselt kindlad ja samas lootusetult ära eksinud...
Linnake ise on puhas kantriromantika, umbes kilomeeter jalutatavat peatänavat, kus on poed ja restoranid. Ma panin vanaprouadele ( neid oli ju 3 tükki, kekmine vanus 80.5 aastat) strooga peale, jalutasid ilusti edasi -tagasi, sest ootasime keskpäeva, et saaks sööma ( !) minna ja veini jooma hakata. Kuna oli pool tundi vakantsi, panin mutikesed, ei , prouad ikka , tuulevarju juttu ajama ja ise traavisin ringi.Vanasse veskisse tehtud väike vahtrasiirupi ajaloo muuseum oli huvitav, samuti pottsepatöökoda.Nüüd ma tean, kuskohast Pille 4 imeilusat kohvitassi pärit on.Oli ka huvitav maaligalerii, siis tore pood, kus müüdi menonniitide lapitekke ja täpselt samsuguseid portselantasse, kui Tallinna Kaubamajaski. Ainult poole kallima hinnaga.Nii et midagi tsub ikka Eestist ka osta.
Tahtsin väga-väga minna kleidipoodidesse, aga kuna prouad tahtsid istuda ja süüa. lükkasin selle edasi.Ühel päeval lähen, see pole kaugemal kui Tartus kaubamajja minna.
Homme taas Torontosse (mäletate, hääldada doroono), siis reedel Honey beachile suvilasse, laupäeval tagasi ja pühapäeval Malle lennujaama. Nii et siblimist on palju ja kuna lumi on põlvini, pole see kiirteedel vuramine üldsegi nii lõbus.NOh, praegu küll ei saja, loodame , et ikka tuleb kevad, ah?
Kirjutamiseni, kallid sõbrad!
Kallistab Epp
Friday, March 18, 2011
18.märts, reede
Tere,
tänane teema-söömine, söök, jook,söögikohad.
Nimelt on söömine siin väga tähtis.Söömine on loomulikult igal pool tähtis, kuid tundub, et Kanadas, ja muidugi ka Ameerikas, on see kuidagi eriti oluline. Kõik keerleb ümber toidu, söömise, toidukohtade.Televiisoris on reklaamid põhiliselt toidust, kiirtoidust kusjuures , ja maiustustest. ( Küll eesti keeles on rasked sõnad, ütle kiiresti maiustustest, maiustustest, maiustustest )
Kanadas kutsutakse väga palju õhtusöögile ja need on teistmoodi kui Eestis. Külla saabudes ootab pahaaimamatut eestlannat nn.appetizerite voor.Istutakse diivanil, juuakse veini või kokteili ja süüakse snäkke.Kohustuslik juustulaud, kreekerid, dipid ja hummus, viinamarjad.Ja sa sööd oma kõhu märkamatult täis.Sest kõik on nii maitsev ja uudne ja mõnus.Nii mõnus. Pahaaimamatu külaline ei pane tähele, et peremees ja perenaine on tasakesi kogu aeg köögi vahet saalinud ning õhtusöögi valmis teinud. Ahjupraad, ürdikartulid, salat, juurvili, kapsas jne. Katsu mitte süüa, sest sinu jaoks on ju pingutatud.Õnneks kestavad õhtusöögid pikka aega, nii on hea aegamisi mäluda.
Siis, põmaki, ka magustoit! Mitut erinevat sorti, et oleks valida ja et kõht tühjaks ei jääks.Kuidas sa keeldud, kui Eha on teinud ise jäätist? Kui pakutakse käsitsitehtud šokolaadikomme?
Siis oledki purjus mitte viinast vaid toidust, vaarud autoni ja lähed ägisedes voodisse seedima, sest öö on juba käes.
Kui korraldatakse pruudisabin, sünnipäev või lihtsalt koosviibimine- toitu on palju.Ma ikka mõtlen, palju! Torte ostetakse neli! Lihapalle korraga viis kilo! Meie lihatööstused pakivad paneeritud kanatiivad ja poolkoivad viiekaupa pakki, siin alla viiekilost pakki pole! Juba vaagnale seatud ja tuliterav kaste kaasas. Sööge, olge lahked.Kui ostad kohvikust kohvikõrvaseks porgandikooki, siis jätkub sellest tükist vabalt neljale ja pead pingutama, et ära jõuaks süüa!Kuskil restoranis ei serveerita väikest praadi, kus sa sellega, tuuakse nii palju, et ei mahu taldrikule ära!
Eile käisime, meie sõbrannad neljakesi, lantšil hiinakas nimega MANDARIN.Nimi on tuttav, eksole ,aga ma polnud millekski selliseks valmis. Hiigelsuur akvaariumiks dekoreeritud siseruumiga söökla.Korraldus üpris sama, kui laeva buffees.Juhatatakse laud kätte ja kelner toob joogid. Ise siis lähed süüa võtma ja 11.99 dollari eest võid süüa palju jaksad...Jeesus küll! Nagu nälginud inimese unenägu! Tegin siis endale otsuse- söön selliseid toite, mis pole paneeritud/frititud, mis on Eestis kallid või pole üldse ja pean piiri. Nii vohmisingi mereande, kusjuures kalmaare ja kaheksajalgu ma ikka veel süüa ei saa.Muud limused ja lojused on küll head.Sõin ka sushit ja magustoiduks tibatillukese jäätise. Seal oli nii suur valik, et isegi kõigist prooviampsu võtmine oleks mulle kolme kuu toidutagavara olnud.
Mul on siin igasuguste friteeritud toitude vastu kerge allergia tekkinud mis on väga hea, isegi ei isuta enam mitte. ( Suu läheb seest katki ja huuled paistetavad üles)Pille küll naeris, et kellel suurte huulte vastu midagi olema peaks?
MANDARIN oli inimesi puupüsti täis, lauad koristati kiiresti ja alati pandi ka puhas lina.
Toidud olid serveeritud ilusti ja milline värvide pillerkaar! Sidruniveerandid kaunistamas jääl olevaid hiidkrevette, kullendavas kastmes lihatükid, salatipüramiidid, särisevad ahjupraed ja rohe-roheline taimetoidu osa.Sushide väikesed rattakesed ja jäätisetünnid reas kui härmatisega kaetud soldatid. Magustoitdest oli esindatud küll kõik, mida mina vähegi tean pluss need, millest kunagi kuulnud ega mida näinud pole.Kohalike laste lemmikuks olid rohelised ja punased rusikasuurused tarretisekuubikud.
Söö, söö veel, võta juurde! Söö ometi, otsa ei saa ja puudust ei tule. Kõik maksab ainult 11.99 ja söö, söö, söö!
Söömisest veel niipalju, et pole kohta, kuhu ei mahuks väike puhvet, pizzabaar, mäkdonalts või Kanada kohalik Tim Hortons. ( muuseas, pizzat ma ka süüa ei saa, jee!)
Tim Hortonsi kiirtoidukoha juures on hommikuti drive-inis pikad sabad, kõik ostavad kohvi teele kaasa.Miks nad küll kodus valmiskeedetud kohvi ei võta? Siin on üldse kombeks, et autosse istudes on kõigil kohvitassid käes.
Nii et nälga ei jää, vastupidi, võitle liigsöömisega kui hull.
Miskipärast ei saa ma siia blogisse pilte panna, kuidagi ei loe lahti, tuleb mingi sigrimigri.Muidu oleks mul kenast toidust paar võtet küll.
Toidust veel- mul oleks üks küsimus.Kui sööki jääb palju üle, mida siis teha? Kas vägisi sisse süüa? Ära visata?
Kui pole meeles külalistele kaasa pakkuda, siis mida sellise kokkukantud toidumäega peale hakata? Ära visata ei raatsi, pole ka sünnis ning endale sisse süüa-jumal küll, mispärast? Nii et ole nagu lõhkise küna ees.Süüa ei jaksa ja ära anda pole ka kuhugile.Nii et kui vaatate Eestis pakutavaid väikseid portsjone ja tillukesi praeahjusid ja "ainult" nelja auguga gaasipliite, olge tänulik.Kõike on parasjagu ja õiges suuruses.Pealegi on Eestis toit nii kallis, et lolliks end ikka ei söö.
Ah jaa, Ameerikas käisin ma nn.ameerika variandi Aardla hulgilaos. Jube! Nii palju toitu, juustusid oli ikka sadat sorti ja väikseim tükk ehitusploki suurune.Nagu hulgilaole kohane, osta palju korraga , saad odavalt.Kahju, et pilte ei saa panna, osake juustumäest õnnestus ka pildile jäädvustada.
Loodan, et teil on nüüd kõhud tühjad? Palun , tüüpiline Swiss Chalet restorani pakkumine ühele- pool kana (!), mägi friikartuleid, natu-natu salatit, suur kukkel ja väike pangetäis kastet.Selle loputad suure cocaga alla.Hea asi on see, et ülejääk antakse sulle kotiga koju kaasa. Tore külmikust võtta, kui kõht tühjaks peaks minema.
Head isu!
Epp
tänane teema-söömine, söök, jook,söögikohad.
Nimelt on söömine siin väga tähtis.Söömine on loomulikult igal pool tähtis, kuid tundub, et Kanadas, ja muidugi ka Ameerikas, on see kuidagi eriti oluline. Kõik keerleb ümber toidu, söömise, toidukohtade.Televiisoris on reklaamid põhiliselt toidust, kiirtoidust kusjuures , ja maiustustest. ( Küll eesti keeles on rasked sõnad, ütle kiiresti maiustustest, maiustustest, maiustustest )
Kanadas kutsutakse väga palju õhtusöögile ja need on teistmoodi kui Eestis. Külla saabudes ootab pahaaimamatut eestlannat nn.appetizerite voor.Istutakse diivanil, juuakse veini või kokteili ja süüakse snäkke.Kohustuslik juustulaud, kreekerid, dipid ja hummus, viinamarjad.Ja sa sööd oma kõhu märkamatult täis.Sest kõik on nii maitsev ja uudne ja mõnus.Nii mõnus. Pahaaimamatu külaline ei pane tähele, et peremees ja perenaine on tasakesi kogu aeg köögi vahet saalinud ning õhtusöögi valmis teinud. Ahjupraad, ürdikartulid, salat, juurvili, kapsas jne. Katsu mitte süüa, sest sinu jaoks on ju pingutatud.Õnneks kestavad õhtusöögid pikka aega, nii on hea aegamisi mäluda.
Siis, põmaki, ka magustoit! Mitut erinevat sorti, et oleks valida ja et kõht tühjaks ei jääks.Kuidas sa keeldud, kui Eha on teinud ise jäätist? Kui pakutakse käsitsitehtud šokolaadikomme?
Siis oledki purjus mitte viinast vaid toidust, vaarud autoni ja lähed ägisedes voodisse seedima, sest öö on juba käes.
Kui korraldatakse pruudisabin, sünnipäev või lihtsalt koosviibimine- toitu on palju.Ma ikka mõtlen, palju! Torte ostetakse neli! Lihapalle korraga viis kilo! Meie lihatööstused pakivad paneeritud kanatiivad ja poolkoivad viiekaupa pakki, siin alla viiekilost pakki pole! Juba vaagnale seatud ja tuliterav kaste kaasas. Sööge, olge lahked.Kui ostad kohvikust kohvikõrvaseks porgandikooki, siis jätkub sellest tükist vabalt neljale ja pead pingutama, et ära jõuaks süüa!Kuskil restoranis ei serveerita väikest praadi, kus sa sellega, tuuakse nii palju, et ei mahu taldrikule ära!
Eile käisime, meie sõbrannad neljakesi, lantšil hiinakas nimega MANDARIN.Nimi on tuttav, eksole ,aga ma polnud millekski selliseks valmis. Hiigelsuur akvaariumiks dekoreeritud siseruumiga söökla.Korraldus üpris sama, kui laeva buffees.Juhatatakse laud kätte ja kelner toob joogid. Ise siis lähed süüa võtma ja 11.99 dollari eest võid süüa palju jaksad...Jeesus küll! Nagu nälginud inimese unenägu! Tegin siis endale otsuse- söön selliseid toite, mis pole paneeritud/frititud, mis on Eestis kallid või pole üldse ja pean piiri. Nii vohmisingi mereande, kusjuures kalmaare ja kaheksajalgu ma ikka veel süüa ei saa.Muud limused ja lojused on küll head.Sõin ka sushit ja magustoiduks tibatillukese jäätise. Seal oli nii suur valik, et isegi kõigist prooviampsu võtmine oleks mulle kolme kuu toidutagavara olnud.
Mul on siin igasuguste friteeritud toitude vastu kerge allergia tekkinud mis on väga hea, isegi ei isuta enam mitte. ( Suu läheb seest katki ja huuled paistetavad üles)Pille küll naeris, et kellel suurte huulte vastu midagi olema peaks?
MANDARIN oli inimesi puupüsti täis, lauad koristati kiiresti ja alati pandi ka puhas lina.
Toidud olid serveeritud ilusti ja milline värvide pillerkaar! Sidruniveerandid kaunistamas jääl olevaid hiidkrevette, kullendavas kastmes lihatükid, salatipüramiidid, särisevad ahjupraed ja rohe-roheline taimetoidu osa.Sushide väikesed rattakesed ja jäätisetünnid reas kui härmatisega kaetud soldatid. Magustoitdest oli esindatud küll kõik, mida mina vähegi tean pluss need, millest kunagi kuulnud ega mida näinud pole.Kohalike laste lemmikuks olid rohelised ja punased rusikasuurused tarretisekuubikud.
Söö, söö veel, võta juurde! Söö ometi, otsa ei saa ja puudust ei tule. Kõik maksab ainult 11.99 ja söö, söö, söö!
Söömisest veel niipalju, et pole kohta, kuhu ei mahuks väike puhvet, pizzabaar, mäkdonalts või Kanada kohalik Tim Hortons. ( muuseas, pizzat ma ka süüa ei saa, jee!)
Tim Hortonsi kiirtoidukoha juures on hommikuti drive-inis pikad sabad, kõik ostavad kohvi teele kaasa.Miks nad küll kodus valmiskeedetud kohvi ei võta? Siin on üldse kombeks, et autosse istudes on kõigil kohvitassid käes.
Nii et nälga ei jää, vastupidi, võitle liigsöömisega kui hull.
Miskipärast ei saa ma siia blogisse pilte panna, kuidagi ei loe lahti, tuleb mingi sigrimigri.Muidu oleks mul kenast toidust paar võtet küll.
Toidust veel- mul oleks üks küsimus.Kui sööki jääb palju üle, mida siis teha? Kas vägisi sisse süüa? Ära visata?
Kui pole meeles külalistele kaasa pakkuda, siis mida sellise kokkukantud toidumäega peale hakata? Ära visata ei raatsi, pole ka sünnis ning endale sisse süüa-jumal küll, mispärast? Nii et ole nagu lõhkise küna ees.Süüa ei jaksa ja ära anda pole ka kuhugile.Nii et kui vaatate Eestis pakutavaid väikseid portsjone ja tillukesi praeahjusid ja "ainult" nelja auguga gaasipliite, olge tänulik.Kõike on parasjagu ja õiges suuruses.Pealegi on Eestis toit nii kallis, et lolliks end ikka ei söö.
Ah jaa, Ameerikas käisin ma nn.ameerika variandi Aardla hulgilaos. Jube! Nii palju toitu, juustusid oli ikka sadat sorti ja väikseim tükk ehitusploki suurune.Nagu hulgilaole kohane, osta palju korraga , saad odavalt.Kahju, et pilte ei saa panna, osake juustumäest õnnestus ka pildile jäädvustada.
Loodan, et teil on nüüd kõhud tühjad? Palun , tüüpiline Swiss Chalet restorani pakkumine ühele- pool kana (!), mägi friikartuleid, natu-natu salatit, suur kukkel ja väike pangetäis kastet.Selle loputad suure cocaga alla.Hea asi on see, et ülejääk antakse sulle kotiga koju kaasa. Tore külmikust võtta, kui kõht tühjaks peaks minema.
Head isu!
Epp
Tuesday, March 15, 2011
15.märts, järg
Tere taas.Olen võlgu oma reisikirjelduse Torontosse, CN Toweri ja Roman Toi külastamise ja Buffalos käigu.
Kõigest siis algusest. Sõitsime Torontosse hommikul vara, et vältida ummikutes kiirteed 401 ja et kiiremini saada, sõitsime natuke mööda 407 kah.Kui tead kuhu sõita, on kiirteed mugavad ja turvalised.Autod sõidavad sõbralikult 4-5 reas, ümber reastuda lastakse kohe, kõik mahasõidud ja teeviidad on suured, kaugelt nähtavad ja alati tuleb keerata paremale.Lihtne. Kuna 407 on tasuline, on see tee niikuinii tühjem, kuid kiiruse ületamisega tuleb ettevaatlik olla, politseiautosid näeb igal pool, küll passimas, küll trahve tegemas.
Kui on GPS, siis pole muud, kui usaldada masinat ning kui mahe naisehääl ütleb – You are arrived-loota, et oled ikka õige maja ees. Olimegi. Markuse ja Eha kena kodu ees.
Markus on Pille poeg, vanuselt teine.Ta käib igal laupäeval Roman Toi juures kompositsioonitunnis. Smugeldasin end temaga kaasa. Tunnid peetakse Toronto Eesti Peetri kirikus.Ilus kirik, kena , sees olles jääb mulje, et oled kummulikeeratud paadi all.
Roman Toi on ülisharmantne 95 aastane vanahärra. Kõnnib küll kepi najal, kuid flirtida oskab küll ja õpetada kah. Oli lausa ülihuvitav vaadata, kuidas nende kahe mehe vaheline sõprus töötab, kuidas komponeeriti, prooviti, otsiti ilusamaid kõlapilte ja seda kõike nauditi täiel rinnal. Minule oli see küll kui hiina keel, aga kaunikõlaline.
Roman Toi leppis minuga kohtamise kokku Tartus juulikuus.
Peale lõunat läksime siis kolmekesi, mina, Malle ja Markus Toronto linna vaatama.Toronto linn meenutab sellist organiseerimata majapidamist.Kõik asjad suvaliselt kokku kuhjatud, ei mingit stiili ega korrapära, natuke koristamata. Noh, vast on peale kevadpuhastust asi ilusam.Kui puud lehes ja lilled õitsevad.
Vaatasine hiinalinna, Toronto Ülikooli, Tartu Kolledzit, pilvelõhkujaid ja inimesi.
Kuna ilm oli tuuletu ja pilvitu ning kutsus väga lohet lennutama, otsustasime selle meelelahutuse asemel CN Towerit vaatama minna. Muljetavaldav ehitis. Ostsime piletid mõlemale vaateplatformile, siis lifti ja üles!.Lift sõidab üles esimesele platformile 59 sekundiga, on huvitav välja vaadata ning kartma ei jõuagi hakata.
Oh sa poiss, oli ilus vaade küll! Markus tutvustas ehitisi, mis meie all paistsid. Kui liftiga veel ülespoole läksime, siis saime esimese vaateplatformi katusele vaadata. Olime ikka väga kõrgel.Väga-väga kõrgel.
Läksime ka klaaspõrandat vaatama. Põrand asub esimesel vaateplatformil ja seal olles on mulje, et seisad sügaviku kohal õhus.Mingipärast on sinna alguses erakordselt õõvastav peale astuda. Jube. Seletamatu hirm, pea hakkab ringi käima. Võtsin siiki julguse kokku ja läksin, tegin tõestuseks pilte kah. Inimesed lamasid seal, hüppasid, jooksid edasi-tagasi.
Nii et nüüd on järjekorne koht vallutatud, CN Tower.
Söödetakse siin nii, nagu algaks homme nälg või mind oleks vaja nuumata. Kõik on väga maitsev ja alla saab loputada veiniga. Mis on elul niiviisi viga? Vanaprouad jäid külla ka pühapäevaks, mina magasin öö ära ja sõitsin hommikul üksinda Kitcheneri tagasi.
Mul oli vaja sõbrannadega Buffalosse shoppama minna. Leena valis sinnasõiduks ilusa tee, üle Rainbow Bridge, vaatega vasakule Niagara Joale.Ameerika poolt pole Niagara nii ilus kui Kanada poolt, ka linnake on koledam, kulunum, üks hiidkasiino on ehitatud ja see mõjub kui sobimatu valehammas lagunenute vahel.Piiril oli minuga sekeldusi - Ameerika tahtis veelkord sõrmejälgi kontrollida ja piirivalvur tegi endale mälestuseks minust pildi kah.Vähemalt ma loodan nii.Et mälestuseks.
Buffalos on lennujaam, koledad majad, paar ilusat silda üle Niagara jõe ja kaubahall kaubahalli otsa.Shopahoolikute paradiis. Osta, osta , osta, kõik on alla hinnatud, odav ja värviline. Mul oli kingi vaja ja seal suures kaubamajas oligi vaid üks paar kõlbulikke tulipunaseid kingi. Nüüd on need minu omad!
Ma pole eriline shoppaja, kuid mõned triibulised pluusid leidsid tee minu kotti ja pärast selga.
Õnneks saab kõikides kaubamajades igal pool ka kõvasti süüa osta , nii et kõhutühjust ei pea kannatama.
Nüüd küll lõpetan, mu lugu on pikk, kuid mitte õpetlik. Lihtsalt ülemeeldiv ajaviitmine.
Kohtumiseni.
Kolmapäeval Torontos taas! Pille vanuselt kolmandal pojal Allanil külas. Põnev.
Loodan väga, et saame kõvasti süüa, jook jääb minul ära, sest tuleme õhtul koju tagasi.
Neljapäeva hommikul kell kaheksa vesiaeroobika, nii et kalorid taas kontrolli alla.
Epp
Kõigest siis algusest. Sõitsime Torontosse hommikul vara, et vältida ummikutes kiirteed 401 ja et kiiremini saada, sõitsime natuke mööda 407 kah.Kui tead kuhu sõita, on kiirteed mugavad ja turvalised.Autod sõidavad sõbralikult 4-5 reas, ümber reastuda lastakse kohe, kõik mahasõidud ja teeviidad on suured, kaugelt nähtavad ja alati tuleb keerata paremale.Lihtne. Kuna 407 on tasuline, on see tee niikuinii tühjem, kuid kiiruse ületamisega tuleb ettevaatlik olla, politseiautosid näeb igal pool, küll passimas, küll trahve tegemas.
Kui on GPS, siis pole muud, kui usaldada masinat ning kui mahe naisehääl ütleb – You are arrived-loota, et oled ikka õige maja ees. Olimegi. Markuse ja Eha kena kodu ees.
Markus on Pille poeg, vanuselt teine.Ta käib igal laupäeval Roman Toi juures kompositsioonitunnis. Smugeldasin end temaga kaasa. Tunnid peetakse Toronto Eesti Peetri kirikus.Ilus kirik, kena , sees olles jääb mulje, et oled kummulikeeratud paadi all.
Roman Toi on ülisharmantne 95 aastane vanahärra. Kõnnib küll kepi najal, kuid flirtida oskab küll ja õpetada kah. Oli lausa ülihuvitav vaadata, kuidas nende kahe mehe vaheline sõprus töötab, kuidas komponeeriti, prooviti, otsiti ilusamaid kõlapilte ja seda kõike nauditi täiel rinnal. Minule oli see küll kui hiina keel, aga kaunikõlaline.
Roman Toi leppis minuga kohtamise kokku Tartus juulikuus.
Peale lõunat läksime siis kolmekesi, mina, Malle ja Markus Toronto linna vaatama.Toronto linn meenutab sellist organiseerimata majapidamist.Kõik asjad suvaliselt kokku kuhjatud, ei mingit stiili ega korrapära, natuke koristamata. Noh, vast on peale kevadpuhastust asi ilusam.Kui puud lehes ja lilled õitsevad.
Vaatasine hiinalinna, Toronto Ülikooli, Tartu Kolledzit, pilvelõhkujaid ja inimesi.
Kuna ilm oli tuuletu ja pilvitu ning kutsus väga lohet lennutama, otsustasime selle meelelahutuse asemel CN Towerit vaatama minna. Muljetavaldav ehitis. Ostsime piletid mõlemale vaateplatformile, siis lifti ja üles!.Lift sõidab üles esimesele platformile 59 sekundiga, on huvitav välja vaadata ning kartma ei jõuagi hakata.
Oh sa poiss, oli ilus vaade küll! Markus tutvustas ehitisi, mis meie all paistsid. Kui liftiga veel ülespoole läksime, siis saime esimese vaateplatformi katusele vaadata. Olime ikka väga kõrgel.Väga-väga kõrgel.
Läksime ka klaaspõrandat vaatama. Põrand asub esimesel vaateplatformil ja seal olles on mulje, et seisad sügaviku kohal õhus.Mingipärast on sinna alguses erakordselt õõvastav peale astuda. Jube. Seletamatu hirm, pea hakkab ringi käima. Võtsin siiki julguse kokku ja läksin, tegin tõestuseks pilte kah. Inimesed lamasid seal, hüppasid, jooksid edasi-tagasi.
Nii et nüüd on järjekorne koht vallutatud, CN Tower.
Söödetakse siin nii, nagu algaks homme nälg või mind oleks vaja nuumata. Kõik on väga maitsev ja alla saab loputada veiniga. Mis on elul niiviisi viga? Vanaprouad jäid külla ka pühapäevaks, mina magasin öö ära ja sõitsin hommikul üksinda Kitcheneri tagasi.
Mul oli vaja sõbrannadega Buffalosse shoppama minna. Leena valis sinnasõiduks ilusa tee, üle Rainbow Bridge, vaatega vasakule Niagara Joale.Ameerika poolt pole Niagara nii ilus kui Kanada poolt, ka linnake on koledam, kulunum, üks hiidkasiino on ehitatud ja see mõjub kui sobimatu valehammas lagunenute vahel.Piiril oli minuga sekeldusi - Ameerika tahtis veelkord sõrmejälgi kontrollida ja piirivalvur tegi endale mälestuseks minust pildi kah.Vähemalt ma loodan nii.Et mälestuseks.
Buffalos on lennujaam, koledad majad, paar ilusat silda üle Niagara jõe ja kaubahall kaubahalli otsa.Shopahoolikute paradiis. Osta, osta , osta, kõik on alla hinnatud, odav ja värviline. Mul oli kingi vaja ja seal suures kaubamajas oligi vaid üks paar kõlbulikke tulipunaseid kingi. Nüüd on need minu omad!
Ma pole eriline shoppaja, kuid mõned triibulised pluusid leidsid tee minu kotti ja pärast selga.
Õnneks saab kõikides kaubamajades igal pool ka kõvasti süüa osta , nii et kõhutühjust ei pea kannatama.
Nüüd küll lõpetan, mu lugu on pikk, kuid mitte õpetlik. Lihtsalt ülemeeldiv ajaviitmine.
Kohtumiseni.
Kolmapäeval Torontos taas! Pille vanuselt kolmandal pojal Allanil külas. Põnev.
Loodan väga, et saame kõvasti süüa, jook jääb minul ära, sest tuleme õhtul koju tagasi.
Neljapäeva hommikul kell kaheksa vesiaeroobika, nii et kalorid taas kontrolli alla.
Epp
Monday, March 14, 2011
14.märts, esmaspäev.
Ahoi.
Alustan tänast päeva väheste faktidega, nii harimise mõttes.
1.Toronto-Ontario provinsi pealinn ja suurim linnKanadas. Linn asub Ontario järve kaldal.Toronto ( hääldada toroono, sellise peene t-ga) linnas elab üle 2,5 miljoni inimese, kuid kogu Toronto ümbruses , koos eeslinnadega, üle 8 miljoni inimese.
2.Kiirtee 401-ing's Highway 401, tuntud ka ametliku nimega Macdonald–Cartier Freeway ja suusõnaliselt lihtsalt the four-oh-one, on kiirtee Ontarios. Kiirtee 401 on maailma kõige suurema liiklusega tee, eriti see osa, mis sõidab läbi Toronto südalinna.
3.Ontario Highway 407, ametlikult kutsutud kui 407 Express Toll Route (ETR).
Maailma kõige kallim kiirtee ( pagan, ma ei oska boldi maha võtta), üks kilomeeter maksab 1 dollar, kõik seal sõitvad autod registreeritakse ja arve saadetakse koju.
4. CN Tower -side - ja vaatlustorn Torontos.Kõrgus 533.3 meetrit ja sai valmis 1976 aastal.Sel ajal oli ta maailma kõige kõrgem torn ja kõige kõrgem iseseisvalt seisev ehitis.
5.Roman Toi- helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog. 95 aastat vana! Elab Kanadas 1950 aastast alates , on Toronto konservatooriumi õppejõud, Eesti Muusikaakadeemia audoktor, juhatanud Torontos Eesti koore.Loonud vokaalteoseid, ka orkestri-ja kammermuusikat.
Palun jätke see info meelde, sest alustan uue lehega, ma ei saa boldi maha.....
Alustan tänast päeva väheste faktidega, nii harimise mõttes.
1.Toronto-Ontario provinsi pealinn ja suurim linnKanadas. Linn asub Ontario järve kaldal.Toronto ( hääldada toroono, sellise peene t-ga) linnas elab üle 2,5 miljoni inimese, kuid kogu Toronto ümbruses , koos eeslinnadega, üle 8 miljoni inimese.
2.Kiirtee 401-ing's Highway 401, tuntud ka ametliku nimega Macdonald–Cartier Freeway ja suusõnaliselt lihtsalt the four-oh-one, on kiirtee Ontarios. Kiirtee 401 on maailma kõige suurema liiklusega tee, eriti see osa, mis sõidab läbi Toronto südalinna.
3.Ontario Highway 407, ametlikult kutsutud kui 407 Express Toll Route (ETR).
Maailma kõige kallim kiirtee ( pagan, ma ei oska boldi maha võtta), üks kilomeeter maksab 1 dollar, kõik seal sõitvad autod registreeritakse ja arve saadetakse koju.
4. CN Tower -side - ja vaatlustorn Torontos.Kõrgus 533.3 meetrit ja sai valmis 1976 aastal.Sel ajal oli ta maailma kõige kõrgem torn ja kõige kõrgem iseseisvalt seisev ehitis.
5.Roman Toi- helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog. 95 aastat vana! Elab Kanadas 1950 aastast alates , on Toronto konservatooriumi õppejõud, Eesti Muusikaakadeemia audoktor, juhatanud Torontos Eesti koore.Loonud vokaalteoseid, ka orkestri-ja kammermuusikat.
Palun jätke see info meelde, sest alustan uue lehega, ma ei saa boldi maha.....
Wednesday, March 9, 2011
8. märts Niagara Joal
Ahoi!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et 2011 aasta naiste-ja vastlapäev jäävad mulle igaveseks meelde Niagara-päevana.
Kanadas olla ja Niagara juga mitte külastada tundub rumal. See on nii atraktiivne ja ilus loodusnähtus, et paneb õhku ahmima ja heldima.
Meil vedas kohe alguses ilmaga. Kõrge helesinine California päikeseline taevas, mahe tuuleke, paar külmakraadi hommikul, teed kuivad. Praegu pole ka turismihooaeg ja see tähandas inimtühje restorane ja poode, vähe rahvast vaateplatvormil ja inimtühja linnakest. Ka kinos istus peale meie veel umbes 10 inimest. Elements restorani, mis asub kohe kose kohal, ei pidavat mitte kunagi kohti saama, inimesed on nõus ootama 3 (!) tundi sabas, kuid meie võisime lauda valida. Te näete piltide pealt, milline hingemattev vaade sealt söögisaalist avaneb! Toit oli nn.harju keskmine, seal restoranis on nii suur käive ja käib nii palju inimesi, et a-la carte toite seal ei pakuta. Menüü on lühike, internatsionaalne ja toit kantakse lauda kähku.Kõrvale ainult kohalik vein. Arve nina peale tuli sama suur kui Tartu Raekoja platsi peenemas pubis.Mitte suur.
Aga joast. Loomulikult on see natuke kommerts ja loomulikult suur turismimagnet, aga kui sul õnnestub näha seda lõputut vett , aurupilve ja kuulda kohinat, valdab ikka ülev tunne küll.Praegu on seal veel nii palju jääd ja igale poole on moodustunud nagu Lumekuninganna koopad, mäed, lossid.Kuhu auru pritsib, aga seal olles on tunne, et sajab korralikku seenevihma, on lumi jääks muutunud ja meenutab kõva plastmassi. Ilus. Ka tee Niagarale, see mis meie valisime, viib väikesest Niagara-on-the Lake linnakesest läbi.See on kena 19 saj.alguses ehitatud linnake, praegu põhiliselt poed, restoranid ja kinnisvarakontorid.Kõik oli päikest täis, vanad puitvillad, ilusad restoranid ja lai peatänav.Jalutasime seal ringi ja nautisime rahu.Liia , tema käib Niagaral vähemalt korra aastas, väitis, et ta pole mitte kunagi seda linnakest nii tühjana näinud.Meil vedas.
Kliima sealkandis on pehme ja mis seal imestada, asuvad Roomaga ühel laiuskraadil.Sestap kasvatatakse seal palju viinamarju, kirsse, virsikuid jne. Käisime Konzelmanni veinimõisas, see on üks vanemaid sealkandis (125 aastat) , siiamaani perekonna omanduses.Kuna olime ka seal ainukesed külalised, siis saime toreda sommeljee kogu aja omale.Degusteerisime veine.Kokku kuut sorti.Kahte punast, kahte valget ja kahte jääveini, roosat ja valget. Jäävein oli omaette elamus, joo kui kangestatud mett. Hea. Huvitav. Kallis.Vähe.
Niagara ümbruses on väga palju igasuguseid veinimõisaid ja igal pool pakutakse head kohalikku toodangut, maitse, vali välja ja osta.Degusteerimine on ka tasuline, mitte nii nagu vanadel headel aegadel, et tule ja joo ja pärast ei ostagi midagi. Siinne veinitoodang on nii väike, et põhilisse alkoholiketti LCBO ei jõuagi sest ei jätku lihtsalt.
Vaatasime ka panoraamkinos filmi Niagara joast.Seal räägiti indiaaniprintsess Lelawallast, Niagara neitsist, kes end mehelemineku hirmus koske heitis.Maapealne mees, kes oli kindel
kuid natuke kole ja "lõhnas kui surnud karu" printsessile ei kõlvanud, tema lasi kodunt jalga, põrutas paadiga jõele ja kukkus koske. Sespeale ervatakse, et ta sai selle vaimu naiseks, kes elab kose all. Kindlasti puhtama ihuga mees.Elavad siiamaani hingedena kose all ja valvavad inimsoo üle.
Huvitav, kuidas neile meeldivad need lõputud turistidehordid, kes seal käivad, küll kose peal ja kose taga, laevaga ja tünnidega? Kas nad on harjunud või lihtsalt võtavad aeg-ajalt oma rahu rikkumise eest laisa käega mõne ohvri?
Esimene inimene, kes puutünnis Niagarast alla tuli, jäi küll ellu.Ma arvan , et Lelawalla ja ta abikaasa vetevaim olid nii ehmunud, et ei jõudnud reageerida.Igal juhul jäi 63 aastane õpetajanna tükkis oma kassiga ellu.Hull naine, lootis kuulsust ja raha, aga suri unustuses ja vaesena.Näed, minulgi pole ta nimi meeles. Tuli meelde - Annie Taylor. Ülejäänutel on läinud nii ja naa. Vaadake internetilehte:
http://www.niagarafallslive.com/daredevils_of_niagara_falls.htm
Muuseas, tänapäeval on voolab joast alla ainult pool sinna suunduvast veest, teine pool läheb läbi elektrijaama. Suvel lastakse veevoolu pisut suuremaks, talvised külastajad saavad nö."pool rehkendust".
Käisime ka Hamiltoni linnaksese, seal elab Pille minia - meie kaunis ning tubli tee-ja autojuht. Erik ja Liia elavad kesklinnas, vanas rajoonis, kus on sellised armasd sammastega puust majad, väikesed tagaaiad ja suured puud maja ees. Sõime korraliku õhtusöögi, sest viimasest einest oli ju 2 tundi möödas, tuikusime autoni ja sõitsime koju.
Niagara sai vallutatud.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et 2011 aasta naiste-ja vastlapäev jäävad mulle igaveseks meelde Niagara-päevana.
Kanadas olla ja Niagara juga mitte külastada tundub rumal. See on nii atraktiivne ja ilus loodusnähtus, et paneb õhku ahmima ja heldima.
Meil vedas kohe alguses ilmaga. Kõrge helesinine California päikeseline taevas, mahe tuuleke, paar külmakraadi hommikul, teed kuivad. Praegu pole ka turismihooaeg ja see tähandas inimtühje restorane ja poode, vähe rahvast vaateplatvormil ja inimtühja linnakest. Ka kinos istus peale meie veel umbes 10 inimest. Elements restorani, mis asub kohe kose kohal, ei pidavat mitte kunagi kohti saama, inimesed on nõus ootama 3 (!) tundi sabas, kuid meie võisime lauda valida. Te näete piltide pealt, milline hingemattev vaade sealt söögisaalist avaneb! Toit oli nn.harju keskmine, seal restoranis on nii suur käive ja käib nii palju inimesi, et a-la carte toite seal ei pakuta. Menüü on lühike, internatsionaalne ja toit kantakse lauda kähku.Kõrvale ainult kohalik vein. Arve nina peale tuli sama suur kui Tartu Raekoja platsi peenemas pubis.Mitte suur.
Aga joast. Loomulikult on see natuke kommerts ja loomulikult suur turismimagnet, aga kui sul õnnestub näha seda lõputut vett , aurupilve ja kuulda kohinat, valdab ikka ülev tunne küll.Praegu on seal veel nii palju jääd ja igale poole on moodustunud nagu Lumekuninganna koopad, mäed, lossid.Kuhu auru pritsib, aga seal olles on tunne, et sajab korralikku seenevihma, on lumi jääks muutunud ja meenutab kõva plastmassi. Ilus. Ka tee Niagarale, see mis meie valisime, viib väikesest Niagara-on-the Lake linnakesest läbi.See on kena 19 saj.alguses ehitatud linnake, praegu põhiliselt poed, restoranid ja kinnisvarakontorid.Kõik oli päikest täis, vanad puitvillad, ilusad restoranid ja lai peatänav.Jalutasime seal ringi ja nautisime rahu.Liia , tema käib Niagaral vähemalt korra aastas, väitis, et ta pole mitte kunagi seda linnakest nii tühjana näinud.Meil vedas.
Kliima sealkandis on pehme ja mis seal imestada, asuvad Roomaga ühel laiuskraadil.Sestap kasvatatakse seal palju viinamarju, kirsse, virsikuid jne. Käisime Konzelmanni veinimõisas, see on üks vanemaid sealkandis (125 aastat) , siiamaani perekonna omanduses.Kuna olime ka seal ainukesed külalised, siis saime toreda sommeljee kogu aja omale.Degusteerisime veine.Kokku kuut sorti.Kahte punast, kahte valget ja kahte jääveini, roosat ja valget. Jäävein oli omaette elamus, joo kui kangestatud mett. Hea. Huvitav. Kallis.Vähe.
Niagara ümbruses on väga palju igasuguseid veinimõisaid ja igal pool pakutakse head kohalikku toodangut, maitse, vali välja ja osta.Degusteerimine on ka tasuline, mitte nii nagu vanadel headel aegadel, et tule ja joo ja pärast ei ostagi midagi. Siinne veinitoodang on nii väike, et põhilisse alkoholiketti LCBO ei jõuagi sest ei jätku lihtsalt.
Vaatasime ka panoraamkinos filmi Niagara joast.Seal räägiti indiaaniprintsess Lelawallast, Niagara neitsist, kes end mehelemineku hirmus koske heitis.Maapealne mees, kes oli kindel
kuid natuke kole ja "lõhnas kui surnud karu" printsessile ei kõlvanud, tema lasi kodunt jalga, põrutas paadiga jõele ja kukkus koske. Sespeale ervatakse, et ta sai selle vaimu naiseks, kes elab kose all. Kindlasti puhtama ihuga mees.Elavad siiamaani hingedena kose all ja valvavad inimsoo üle.
Huvitav, kuidas neile meeldivad need lõputud turistidehordid, kes seal käivad, küll kose peal ja kose taga, laevaga ja tünnidega? Kas nad on harjunud või lihtsalt võtavad aeg-ajalt oma rahu rikkumise eest laisa käega mõne ohvri?
Esimene inimene, kes puutünnis Niagarast alla tuli, jäi küll ellu.Ma arvan , et Lelawalla ja ta abikaasa vetevaim olid nii ehmunud, et ei jõudnud reageerida.Igal juhul jäi 63 aastane õpetajanna tükkis oma kassiga ellu.Hull naine, lootis kuulsust ja raha, aga suri unustuses ja vaesena.Näed, minulgi pole ta nimi meeles. Tuli meelde - Annie Taylor. Ülejäänutel on läinud nii ja naa. Vaadake internetilehte:
http://www.niagarafallslive.com/daredevils_of_niagara_falls.htm
Muuseas, tänapäeval on voolab joast alla ainult pool sinna suunduvast veest, teine pool läheb läbi elektrijaama. Suvel lastakse veevoolu pisut suuremaks, talvised külastajad saavad nö."pool rehkendust".
Käisime ka Hamiltoni linnaksese, seal elab Pille minia - meie kaunis ning tubli tee-ja autojuht. Erik ja Liia elavad kesklinnas, vanas rajoonis, kus on sellised armasd sammastega puust majad, väikesed tagaaiad ja suured puud maja ees. Sõime korraliku õhtusöögi, sest viimasest einest oli ju 2 tundi möödas, tuikusime autoni ja sõitsime koju.
Niagara sai vallutatud.
Sunday, March 6, 2011
pühapäev, 6.märts
Ahoi!
Kuu aega täis, nii et pole arugi saanud. Ma ei tunne koduigatsust, naudin iga minutit siin ja ootan suure põnevusega, mis järgmiseks juhtub või mida
Kirjutan eilset Pruudisabinast:
Istun Egna majas elutoas ja naudin oma elu kõige esimest Pruudisabinat.Ümber minu on ainult naised - noored, vanad ja keskealised, lapsed jooksevad ja nutavad, klaasid klirisevad, köögist kostab naeru ja pruut avab kingitusi ning loeb postkaarte ette.
Kõik kingid lastakse käest kätte käima ja vaadatakse korralikult üle.Mis siis, et tegelikult teab pruut ju täpselt, mida ta kingiks saab.Nimekirjad kahte poodi on ta ise esitanud ja asjad juba enne välja valinud. Kuid tuleb tõele au anda, mitte ükski kink ei kordunud, kõik asjad olid erinevad.Põhiliselt köögikraam ja vannitoakraam.Voodipesu kah. Mina veel mõtlesin, et kui see kena pruudike hakkab kõiki neid asju köögis kasutama, ei ta enam kaua nii sale seisa...
Seltskond on rahvusvaheline.Siin on eesti, itaaalia, kanada, inglise, iraani ja ukraina verd.Põhiline vestlus, imede ime, käib siiski eesti keeles.Kes aru ei saa, neile räägitakse kannatlikult üle.Noored räägivad omavahel inglise keelt, oma vanemate ja vanavanematega siiski eesti keeles.Kena.
Pruudisabina pidu näib kulgevat kindlate traditsioonide järgi. Külalised saabuvad umbes kahe tunni jooksul, kõigil on midagi suupisteks kaasas ja kingitus.Pakkidest moodustub elutuppa kamina ette suur värviline ja põnev virn.Lauad kattuvad hea ja paremaga.Ei mingit kartulisalatit.Minu üks katse seda siin pakkuda kukkus armutult läbi.Siin seda ei armastata. Armastatakse ja süüakse palju juustu, kohe ikka palju. Laudadel on mitte juustutükid, vaid kohe kamakad, kust siis igaüks endale juustunoaga paraja portsu "hööveldab".Küpsist ja viinamarja ampsatakse peale. Süüakse palju hummust, selline juudi toit, kikerherne pasta, erinevate maitsetega.Seda kasutatakse kui dippi.Rammus, aga hea.
Algatuseks pakutakse tervitusnapsi, kas alkoholivaba booli või veini, noortel on keldrikorrusel laual aukartustäratav baar, sealt võivad ka kõik endale kokteile kallamas käia.Mina ei joo kunagi, kui autoroolis olen, kuid siin ei paista mitte keegi selle pärast muretsevat.Juuakse enne rooli istumist kanget kohvi ja- aidaa!
Nii, siis hõigatakse, laud on kaetud! Mina arvasin, et sellist eraldi toiti ei hakata pakkuma, aga inimesed peavad end pidudel oimetuks sööma.Seda nii siin-kui ka sealpool ookeani. Keldrikorruse söögitoa laud on kaetud vaagnatega, millel on sadat erinevat sorti suupisteid.Võileivakesed, vrapid, täidetud saiakesed, küpsetatud forell, must be on alati caesari salat.Väga maitsev ja ma ütleksin isegi, koduselt maitsev valik.( Muuseas, perenaised ostsid poest valmiskeedetud ja kooritud mune..... Vat niiviiisi) Kanada ja Eesti nn.moodsatel pidutoitudel pole väga vahet.Vat mida teeb globaliseerumine.
Mina istun kõrvuti peigmehe ema, Francescaga, kena itaallanna.Pärit Sitsiiliast ja Kanadasse tulnud koos oma vanematega , kui ta oli 6 aastane.Siin abiellus ta ukrainlasega ja nende vanem poeg nüüd abiellubki.
Itaallanna on väga kena, särav isiksus, silmnähtavalt õnnelik, et tema poeg abiellub nii kenasse ja toredasse peresse.
Oma emalt päritud kuldehted oli ta juba ammu oma kah poja vahel ära jaganud ja peigmees tegigi Kailile kihlasõrmuse ühest oma vanaema sõrmusest, peal kanada teemant. ( Kuidas siin on küll nii suurt ja rikast armastust? Kõigi nende kihlasõrmuste , kihluspidude ja kõigega?) Noored kihlusid Pariisis, romantiline eks. Mitte et, kuule, hakkame koos elama.Ei, siin ikka kihlutakse, abiellutakse , kõik protokolli järgi.
Kui kohv ja koogid serveeritud ( Pille ostis NELI erinevat torti), istus tulevane pruut looriga ehitud tooli ja hakkas kingituste avamine.Tema noorem õde protokollis korralikult, kes mida kinkis ja üks sõbrannadest tegi siis kingituspaeltest ja rosettidest kaelaehte, mida pruut ülejäänud õhtu kandma pidi. Kingitustest ma juba kirjutasin. Muidugi, Pille ütles õigesti, kui juba kinkida, siis miks mitte ka kristalli, lauahõbedat, natuke luksulkumat kaupa? Aga noorpaar on kristalli ja hõbeda tahtmise jaoks veel kaugelt liiga noor....
Peale seda oli siis "jutuajamine sektsioonides".Pruut tänas kõiki kinkijaid isiklikult, inimesed hakkasid lahkuma, kuna vahepeal oli kergest vihmasajust saanud märatsev lumetorm.Kõik oli jää ja lumega kaetud, teed libedad ja ilm pime.Tüüpiline Eestimaa talv, nii et mina sõitsin küll koju nii kui naksti. Autodel pole siin naelkumme, sedavõrd on kiirused lihtsalt aeglasemad.Noh, aeglasem niikuinii kui Eestis.
Siinsed väliseestlased on kenad.Nad armastavad Eestit nii väga, et kõik rahvuslik on ülimoes.Riided, kampsunid, ehted, sõrmused.Laudadel on ikka rahvusliku tikandiga linikud ja kas mäletate neid poolikuid puust nukke, mis olid värvitud rahvariietesse ia mida sai seinale riputada? Need on siin igas kodus, nii vanamoodme kodu-eestlaste jaoks.
Noored sugulased jäid kõik ööseks, kes vähegi sai.Nii et usun, pidu käis hommikuni.
Kena komme niiviisi pressida sugulastelt välja mitte üks, vaid KAKS kingitust.Ega siis pulma ilma kingita tulda.Sinna ostetakse samuti nimekirja järgi, aga kallim veel. Eestlased on selliste pidude ja pulmade jaoks mitte vaesed, vaid ratsionaalsed.Sest siin tuleb ju veel ka nn. pulmapeo harjutamine. Pulmakorraldajad saavad kah arve esitada mitte ühe, vaid kahe peo eest.
Aga see on juba enda kordamine.
Täna teeme vaikse pühapäeva, Malle-Pille jutt ei saa niipea otsa, kuulen siia teisele korrusele vaikset jutuvada.Väljas on uus lumi maas, päike paistab, oravad jooksevad ringi ja ma kuulan Vikerraadiot!
Ma olen kuulnud siin nii huvitavaid elulugusid, et hakkasin märkmeid tegema.Nende põgenemised Eestist on dramaatilised ja lõpevad alati vabas maailmas.Minu Eestis elavate vanade sugulaste sama dramaatilised reisid lõppesid Siberis... See on vahe. Väliseestlased on pannud peale Venemaalt pääsemist hõlmad vöö vahele, tööle asunud ja endale kodu ja perekonna ehitanud.Nüüd naudivad rikast ja külluslikku vanaduspõlve.Peaaegu kõik on küll lesed.
Kodueestlased on enne kodu ehitamist ja laste saamist käima läbi 15-aastasest põrgust. Ja kah ei jätnud midagi tegemata! Visa rahvas, need meie!
Kallistan kõiki
Epp
Kuu aega täis, nii et pole arugi saanud. Ma ei tunne koduigatsust, naudin iga minutit siin ja ootan suure põnevusega, mis järgmiseks juhtub või mida
Kirjutan eilset Pruudisabinast:
Istun Egna majas elutoas ja naudin oma elu kõige esimest Pruudisabinat.Ümber minu on ainult naised - noored, vanad ja keskealised, lapsed jooksevad ja nutavad, klaasid klirisevad, köögist kostab naeru ja pruut avab kingitusi ning loeb postkaarte ette.
Kõik kingid lastakse käest kätte käima ja vaadatakse korralikult üle.Mis siis, et tegelikult teab pruut ju täpselt, mida ta kingiks saab.Nimekirjad kahte poodi on ta ise esitanud ja asjad juba enne välja valinud. Kuid tuleb tõele au anda, mitte ükski kink ei kordunud, kõik asjad olid erinevad.Põhiliselt köögikraam ja vannitoakraam.Voodipesu kah. Mina veel mõtlesin, et kui see kena pruudike hakkab kõiki neid asju köögis kasutama, ei ta enam kaua nii sale seisa...
Seltskond on rahvusvaheline.Siin on eesti, itaaalia, kanada, inglise, iraani ja ukraina verd.Põhiline vestlus, imede ime, käib siiski eesti keeles.Kes aru ei saa, neile räägitakse kannatlikult üle.Noored räägivad omavahel inglise keelt, oma vanemate ja vanavanematega siiski eesti keeles.Kena.
Pruudisabina pidu näib kulgevat kindlate traditsioonide järgi. Külalised saabuvad umbes kahe tunni jooksul, kõigil on midagi suupisteks kaasas ja kingitus.Pakkidest moodustub elutuppa kamina ette suur värviline ja põnev virn.Lauad kattuvad hea ja paremaga.Ei mingit kartulisalatit.Minu üks katse seda siin pakkuda kukkus armutult läbi.Siin seda ei armastata. Armastatakse ja süüakse palju juustu, kohe ikka palju. Laudadel on mitte juustutükid, vaid kohe kamakad, kust siis igaüks endale juustunoaga paraja portsu "hööveldab".Küpsist ja viinamarja ampsatakse peale. Süüakse palju hummust, selline juudi toit, kikerherne pasta, erinevate maitsetega.Seda kasutatakse kui dippi.Rammus, aga hea.
Algatuseks pakutakse tervitusnapsi, kas alkoholivaba booli või veini, noortel on keldrikorrusel laual aukartustäratav baar, sealt võivad ka kõik endale kokteile kallamas käia.Mina ei joo kunagi, kui autoroolis olen, kuid siin ei paista mitte keegi selle pärast muretsevat.Juuakse enne rooli istumist kanget kohvi ja- aidaa!
Nii, siis hõigatakse, laud on kaetud! Mina arvasin, et sellist eraldi toiti ei hakata pakkuma, aga inimesed peavad end pidudel oimetuks sööma.Seda nii siin-kui ka sealpool ookeani. Keldrikorruse söögitoa laud on kaetud vaagnatega, millel on sadat erinevat sorti suupisteid.Võileivakesed, vrapid, täidetud saiakesed, küpsetatud forell, must be on alati caesari salat.Väga maitsev ja ma ütleksin isegi, koduselt maitsev valik.( Muuseas, perenaised ostsid poest valmiskeedetud ja kooritud mune..... Vat niiviiisi) Kanada ja Eesti nn.moodsatel pidutoitudel pole väga vahet.Vat mida teeb globaliseerumine.
Mina istun kõrvuti peigmehe ema, Francescaga, kena itaallanna.Pärit Sitsiiliast ja Kanadasse tulnud koos oma vanematega , kui ta oli 6 aastane.Siin abiellus ta ukrainlasega ja nende vanem poeg nüüd abiellubki.
Itaallanna on väga kena, särav isiksus, silmnähtavalt õnnelik, et tema poeg abiellub nii kenasse ja toredasse peresse.
Oma emalt päritud kuldehted oli ta juba ammu oma kah poja vahel ära jaganud ja peigmees tegigi Kailile kihlasõrmuse ühest oma vanaema sõrmusest, peal kanada teemant. ( Kuidas siin on küll nii suurt ja rikast armastust? Kõigi nende kihlasõrmuste , kihluspidude ja kõigega?) Noored kihlusid Pariisis, romantiline eks. Mitte et, kuule, hakkame koos elama.Ei, siin ikka kihlutakse, abiellutakse , kõik protokolli järgi.
Kui kohv ja koogid serveeritud ( Pille ostis NELI erinevat torti), istus tulevane pruut looriga ehitud tooli ja hakkas kingituste avamine.Tema noorem õde protokollis korralikult, kes mida kinkis ja üks sõbrannadest tegi siis kingituspaeltest ja rosettidest kaelaehte, mida pruut ülejäänud õhtu kandma pidi. Kingitustest ma juba kirjutasin. Muidugi, Pille ütles õigesti, kui juba kinkida, siis miks mitte ka kristalli, lauahõbedat, natuke luksulkumat kaupa? Aga noorpaar on kristalli ja hõbeda tahtmise jaoks veel kaugelt liiga noor....
Peale seda oli siis "jutuajamine sektsioonides".Pruut tänas kõiki kinkijaid isiklikult, inimesed hakkasid lahkuma, kuna vahepeal oli kergest vihmasajust saanud märatsev lumetorm.Kõik oli jää ja lumega kaetud, teed libedad ja ilm pime.Tüüpiline Eestimaa talv, nii et mina sõitsin küll koju nii kui naksti. Autodel pole siin naelkumme, sedavõrd on kiirused lihtsalt aeglasemad.Noh, aeglasem niikuinii kui Eestis.
Siinsed väliseestlased on kenad.Nad armastavad Eestit nii väga, et kõik rahvuslik on ülimoes.Riided, kampsunid, ehted, sõrmused.Laudadel on ikka rahvusliku tikandiga linikud ja kas mäletate neid poolikuid puust nukke, mis olid värvitud rahvariietesse ia mida sai seinale riputada? Need on siin igas kodus, nii vanamoodme kodu-eestlaste jaoks.
Noored sugulased jäid kõik ööseks, kes vähegi sai.Nii et usun, pidu käis hommikuni.
Kena komme niiviisi pressida sugulastelt välja mitte üks, vaid KAKS kingitust.Ega siis pulma ilma kingita tulda.Sinna ostetakse samuti nimekirja järgi, aga kallim veel. Eestlased on selliste pidude ja pulmade jaoks mitte vaesed, vaid ratsionaalsed.Sest siin tuleb ju veel ka nn. pulmapeo harjutamine. Pulmakorraldajad saavad kah arve esitada mitte ühe, vaid kahe peo eest.
Aga see on juba enda kordamine.
Täna teeme vaikse pühapäeva, Malle-Pille jutt ei saa niipea otsa, kuulen siia teisele korrusele vaikset jutuvada.Väljas on uus lumi maas, päike paistab, oravad jooksevad ringi ja ma kuulan Vikerraadiot!
Ma olen kuulnud siin nii huvitavaid elulugusid, et hakkasin märkmeid tegema.Nende põgenemised Eestist on dramaatilised ja lõpevad alati vabas maailmas.Minu Eestis elavate vanade sugulaste sama dramaatilised reisid lõppesid Siberis... See on vahe. Väliseestlased on pannud peale Venemaalt pääsemist hõlmad vöö vahele, tööle asunud ja endale kodu ja perekonna ehitanud.Nüüd naudivad rikast ja külluslikku vanaduspõlve.Peaaegu kõik on küll lesed.
Kodueestlased on enne kodu ehitamist ja laste saamist käima läbi 15-aastasest põrgust. Ja kah ei jätnud midagi tegemata! Visa rahvas, need meie!
Kallistan kõiki
Epp
Friday, March 4, 2011
Reede, 4.märts
Tere!
Vihma kallab nagu oavarrest.Algas pisikese sabinaga peale lõunat ja nüüd tuleb ilusat värsket kevadvihma.Loodan väga, et see sulatab ka lume, mis veel maas on.Ehkki Pille maja ees olev lumehunnik on suur kui Everesti mägi, vast jaanipäevaks sulab ära.
Nüüd on Pillel lapsepõlveaegne sõbranna Rootsist külas ja seoses sellega palju sõjamälestusi.
Pille kah soris oma asju ja leidis kirja sõbratarilt, kirjutatud 9.mail 1947 aastal.
Ma kirjutan selle siia ümber, huvitav, nagu näeksime korraks minevikku.Kirja autor on 13-aastane pagulane Rootsis, nimeks Evi. Kirjaviis on muutmata.
Hej Pilleke lõunanabal.
Ei leia tõesti midagi paremat võrdlust.Kadestan
sind päris, sest olen kindel, et taevataat on
teiega armulisem seal lõuna, ega nöögi nii
hirmsasti.Mu tuju on päris pahempidi, üldse
olen viimasel ajal läinud hirmus tujukaks.
Kuid täna on mul tõesti selleks ka põhjust.
Mõtle püha koolist ja jälle sajab-sajab
lõputa!Taevas kihutavad metsikud pilved, tuul
ulub mööd (juba muidugi) kõledaid tänavaid
ja vihmapiisad põristavad monotoonses rütmis
vastu aknaruute.Prr!!!Isegi oma armastatud
"kolasi" ei läheks niisuguse ilmaga tänava-
nurgalt ostma.Kuid lohutan end sellega,
et homme paistab taas päike ja Evi istub
jälle koolis veedetavad kaheksa tundi nagu
tuliseil sütel, jälgides aknast vallatute
kiirte mänglemist.Jah ka minagi käiksin
hea meelega praegu eesti-koolis.
Kuidas sinul nüüd läheb?Koolis kind-
lasti hästi! Palun kirjuta nii ruttu, kui
võimalik, sest nii tore oleks jälle üle hulga
aja leida postkastist kirju oma vanadelt
laagri ja seikluskaaslastelt. ( muidugi
pole aga pooldegi nii tore see vastuse kirju-
tamine) Kuid siiski olen võrdlemisi virk
olnud, võid minu kirja juba enne
jaanipäeva postkastist leida.
Soovin õnne "euroopa rahu" puhul.
Kuidas lõunas mõjus see tulesädemeline
sõnum? Siin Stockholmis võttis kohe
pärismaalasde püsti ogaraiks.Loobiti
Kungsgatanil paberilipakaid, mis terve päevase töö järgi tõusis juba põlvini.Käidi kätel, tantsiti.Ja veel palju, palju muud selle sarnast.Jah, miks nad ei peaks rõõmustama, kui pikk ja närvesööv sõda seljataga.Vaesed inimesed, milliseid kohutavusi ja koledusi nad kõik on pidanud juba viis aastat ajalehist lugema!
Eile keegi vaimuksa rootslane küsis minult, kas me märjaks ka saime, kui kolm päeva ja kaks ööd järjest tormikäes pidime olema?Siis veel oli ta huvitatud, kas Eestis kinosi ka oli.Oleksin hea meelega öelnud (kuid keeleoskus takistas) et Eestis oli kõike peale nii vaimukate eksemplaride, nagu sina oled.
Olen ka nüüd eesti gaiditüdruk siin vastavatud gaidirühmas.Üldse võib kauneimaks siinses pagulaselus nimetada koondusepäivi ja pühapäevaseid matku rühmaga linnast välja.Meie hulgas on ka tütarlaps nimega Gunna Maria Kleitsmann Tartust, võibolla tunned! Vahel lööme ka skaudipoistega võrkpalli.Emadepäeval anname tõotuse eesti lipu all siis saame ka tõotus märgi, lisaks sinise vormi ja valge kaelasideme.Olen ka eestis seda organisatsiooni viis aastat teeninud.Üle prahi aga on see, et eestlasile arvatavasti lubatakse ka suvel omaette laager!
Nägemiin nüüd tibuke, alustan juba homme Ulricehamni uudiste ootamisega!
Tervitades Evi
Nii, mina taas.Tänapäeval vaevalt et 13-aastased koolitüdrukud viitsivad sellist kirja kirjutada,palju lihtsam on ju suhelda läbi elektrooniliste abivahendite.Ja nagu minu kogemus näitab, Kanadast saadetud kirjad ei jõua kohale ka kuu ajaga.Postitasin emmele sünnipäevakaardi veebruarikuu alguses ja Mooritsal sseda veel ei ole. Kas ei saa Eesti Post hakkama või ei leia kirjakandja postkasti üles.
Ülaltoodud kiri on minuarust ehe killuke noore tüdruku mõtetest kaugel 47 aastal, võidupühal.
Mul on veel üks tore kiri, mis jutustab ühe noore mehe läbielamistest Euroopas kohe sõja lõpul, aga selle postitan järgmisel korral.
Homme pruudisabin! Palju ilusaid inimesi, ainult naised! Organiseeritakse nii võimsalt, nagu oleksidki juba pärispulmad.Riietus-pidulik! Tore, et siin viitsitakse ja tahetakse pulmi pidada.Ehkki minuarust on see küll kohutavalt kallis ettevõtmine.Ning siin on see proovipulma komme! Päev enne laulatust mängitakse see koos perekonnaga läbi, kuni õhtusöögini välja.Ei mingit ilu-und, vaid uimane pea ja kotid silme all. Pulmakorraldajad on selle kunagi l'äbi viinud, nii saab ühe pulma eest suurema tseki välja kirjutada.
Ma ei tea, kas saan pulma, sest kutse saan siis, kui keegi ära ütleb.Lootus sureb viimasena.
Kui keegi on inglies keeles lugeja , soovitan ühe raamatu. Ken Follett "The Pillars of the Earth" Raamat räägib 12.sajandi Inglismaast ja kuidas ühe kloostri juurde ehitatakse katedraali.Väga huvitav lugemine.Palun vaadake ka selle raamatu järgi tehtud seriaali, olemas HMV poodides ja Isohundist saab ka kõik kaheksa osa alla tõmmata.Peaosades Rufus Sewell, Donald Sutherland, Matthew Macfayden jne. Huvitav vaatamine, kuid raamat on, nagu ikka, parem ja natuke teistsugune.
Täna sai pikk lugu.Homme jälle!
kallistab Epp
Vihma kallab nagu oavarrest.Algas pisikese sabinaga peale lõunat ja nüüd tuleb ilusat värsket kevadvihma.Loodan väga, et see sulatab ka lume, mis veel maas on.Ehkki Pille maja ees olev lumehunnik on suur kui Everesti mägi, vast jaanipäevaks sulab ära.
Nüüd on Pillel lapsepõlveaegne sõbranna Rootsist külas ja seoses sellega palju sõjamälestusi.
Pille kah soris oma asju ja leidis kirja sõbratarilt, kirjutatud 9.mail 1947 aastal.
Ma kirjutan selle siia ümber, huvitav, nagu näeksime korraks minevikku.Kirja autor on 13-aastane pagulane Rootsis, nimeks Evi. Kirjaviis on muutmata.
Hej Pilleke lõunanabal.
Ei leia tõesti midagi paremat võrdlust.Kadestan
sind päris, sest olen kindel, et taevataat on
teiega armulisem seal lõuna, ega nöögi nii
hirmsasti.Mu tuju on päris pahempidi, üldse
olen viimasel ajal läinud hirmus tujukaks.
Kuid täna on mul tõesti selleks ka põhjust.
Mõtle püha koolist ja jälle sajab-sajab
lõputa!Taevas kihutavad metsikud pilved, tuul
ulub mööd (juba muidugi) kõledaid tänavaid
ja vihmapiisad põristavad monotoonses rütmis
vastu aknaruute.Prr!!!Isegi oma armastatud
"kolasi" ei läheks niisuguse ilmaga tänava-
nurgalt ostma.Kuid lohutan end sellega,
et homme paistab taas päike ja Evi istub
jälle koolis veedetavad kaheksa tundi nagu
tuliseil sütel, jälgides aknast vallatute
kiirte mänglemist.Jah ka minagi käiksin
hea meelega praegu eesti-koolis.
Kuidas sinul nüüd läheb?Koolis kind-
lasti hästi! Palun kirjuta nii ruttu, kui
võimalik, sest nii tore oleks jälle üle hulga
aja leida postkastist kirju oma vanadelt
laagri ja seikluskaaslastelt. ( muidugi
pole aga pooldegi nii tore see vastuse kirju-
tamine) Kuid siiski olen võrdlemisi virk
olnud, võid minu kirja juba enne
jaanipäeva postkastist leida.
Soovin õnne "euroopa rahu" puhul.
Kuidas lõunas mõjus see tulesädemeline
sõnum? Siin Stockholmis võttis kohe
pärismaalasde püsti ogaraiks.Loobiti
Kungsgatanil paberilipakaid, mis terve päevase töö järgi tõusis juba põlvini.Käidi kätel, tantsiti.Ja veel palju, palju muud selle sarnast.Jah, miks nad ei peaks rõõmustama, kui pikk ja närvesööv sõda seljataga.Vaesed inimesed, milliseid kohutavusi ja koledusi nad kõik on pidanud juba viis aastat ajalehist lugema!
Eile keegi vaimuksa rootslane küsis minult, kas me märjaks ka saime, kui kolm päeva ja kaks ööd järjest tormikäes pidime olema?Siis veel oli ta huvitatud, kas Eestis kinosi ka oli.Oleksin hea meelega öelnud (kuid keeleoskus takistas) et Eestis oli kõike peale nii vaimukate eksemplaride, nagu sina oled.
Olen ka nüüd eesti gaiditüdruk siin vastavatud gaidirühmas.Üldse võib kauneimaks siinses pagulaselus nimetada koondusepäivi ja pühapäevaseid matku rühmaga linnast välja.Meie hulgas on ka tütarlaps nimega Gunna Maria Kleitsmann Tartust, võibolla tunned! Vahel lööme ka skaudipoistega võrkpalli.Emadepäeval anname tõotuse eesti lipu all siis saame ka tõotus märgi, lisaks sinise vormi ja valge kaelasideme.Olen ka eestis seda organisatsiooni viis aastat teeninud.Üle prahi aga on see, et eestlasile arvatavasti lubatakse ka suvel omaette laager!
Nägemiin nüüd tibuke, alustan juba homme Ulricehamni uudiste ootamisega!
Tervitades Evi
Nii, mina taas.Tänapäeval vaevalt et 13-aastased koolitüdrukud viitsivad sellist kirja kirjutada,palju lihtsam on ju suhelda läbi elektrooniliste abivahendite.Ja nagu minu kogemus näitab, Kanadast saadetud kirjad ei jõua kohale ka kuu ajaga.Postitasin emmele sünnipäevakaardi veebruarikuu alguses ja Mooritsal sseda veel ei ole. Kas ei saa Eesti Post hakkama või ei leia kirjakandja postkasti üles.
Ülaltoodud kiri on minuarust ehe killuke noore tüdruku mõtetest kaugel 47 aastal, võidupühal.
Mul on veel üks tore kiri, mis jutustab ühe noore mehe läbielamistest Euroopas kohe sõja lõpul, aga selle postitan järgmisel korral.
Homme pruudisabin! Palju ilusaid inimesi, ainult naised! Organiseeritakse nii võimsalt, nagu oleksidki juba pärispulmad.Riietus-pidulik! Tore, et siin viitsitakse ja tahetakse pulmi pidada.Ehkki minuarust on see küll kohutavalt kallis ettevõtmine.Ning siin on see proovipulma komme! Päev enne laulatust mängitakse see koos perekonnaga läbi, kuni õhtusöögini välja.Ei mingit ilu-und, vaid uimane pea ja kotid silme all. Pulmakorraldajad on selle kunagi l'äbi viinud, nii saab ühe pulma eest suurema tseki välja kirjutada.
Ma ei tea, kas saan pulma, sest kutse saan siis, kui keegi ära ütleb.Lootus sureb viimasena.
Kui keegi on inglies keeles lugeja , soovitan ühe raamatu. Ken Follett "The Pillars of the Earth" Raamat räägib 12.sajandi Inglismaast ja kuidas ühe kloostri juurde ehitatakse katedraali.Väga huvitav lugemine.Palun vaadake ka selle raamatu järgi tehtud seriaali, olemas HMV poodides ja Isohundist saab ka kõik kaheksa osa alla tõmmata.Peaosades Rufus Sewell, Donald Sutherland, Matthew Macfayden jne. Huvitav vaatamine, kuid raamat on, nagu ikka, parem ja natuke teistsugune.
Täna sai pikk lugu.Homme jälle!
kallistab Epp
Wednesday, March 2, 2011
kolmapäev, 2 märts
Ahoi!
Panen siia oma tänased mõtted ja teod kirja.
1.Vaatan uut Survivori hooaega ja ei suuda vaadata! Nõme! Ellujäämisest pole seal mitte midagi.On valitud VÄGA ILUSAD naised, paar koledat kah, et asi tasakaalus olks.Mehed on kõik uhkete torsodega, vormis ja kenad.Üks mees on küll Texasest, üleni punaste karvadega kaetud ja kui tal midagi õnnestub, kipub kirema! Kopli Hull!
Kõik naised on nii paljad, et lausa imesta kuidas ameeriklased lubavad seda telekas näidata.Alguses olid ka mehed lausa pesu väel, nüüd on nagu midagi selga saanud.Juba oli kolmas hääletamine, nad on vähemalt 10 päeva saarel olnud ja muud nad ei tee, kui aelevad rannal, kratsivad kõhtu, sõlmivad liite ja vihkavad ükseist.Ei mingit söögitegemist, varjualuse klopsisid kokku ja neile antakse isegi rannatoolid!
Tibid on nagu Hollywoodi castingul.Aga äkki see ongi casting? Miks siis ainult modellid on valitud.Nii kohutavalt vedelad tüdrukud, nagu oleks tainas, millest nad küpsetatud on, natuke tooreks jäänud - ei püsi hästi püsti.
Mõlemas tiimis on pealikuteks mehed, kes on juba 2 mängu läbi teinud, aga pole kunagi võitnud.Üks on ümmargune, tätoveeritud, särk seljas ja kaabu peas.Näeb välja nagu saksa pornonäitleja ja on loll kui lauajalg. See eest enesekindel.Täna ta hääletati õnneks välja.Nüüd lähevad väljahääletatud eraldi Redemption Islandile, kus siis võistlevad, kes peale jääb, saab põhitiimi tagasi minna.Mina arvan, et saate tegijatel oli nende ekstreemsete tingimuste pärast pahandusi, nüüd on nad siis korralikust saatest mingi pläma teinud.
2.Ujutud! Kõige noorem võimleja! Ahaa!Siin ujulas on need debiilsed kabiinid, kus siis pead riietuma ja siis paned oma asjad koridori kappi.Pesuruumis pole käterätikut kusagile panna, keegi seal peale trenni end ei pese, no mis sa seal ühe dushi all ikka rähkled.Pese kodus! Hommikuses trennis olin mina ja peale minu veel kaheksa vanurit. Aura trenniga seda võrrelda ei anna, aga kui isuga teha, saab koormuse kätte küll.Aega läheb täpselt 45 minutit, ei enne ega pärast basseinis olla ei või, juba oli järjekord ootamas, laste trenn tuli peale.Reedel taas!
3.Käisin Walmartis endale plätusid ostmas ja ostsin käekella kah.Nii tundsin sellest puudust.Ostsin sellise, mille numbreid ma ikka näen kah.
4.Vaatasin eile Oprah-t.Nii, räägiti noortest lapstalentidest.Peaesineja oli näitleja Will Smithi tütar Willow, ke on 10 aastane. Juba laulnud megahiti, juba superstaar.Mis sest lapsest küll saab? Muidugi, ta on ilus ja enesekindel, aga nagu loll laps ikka, liiga tark ja enesekindel. Ma loodan, et ta sai kodus pahandada. Aga millest tahtsin rääkida- Willow sõnum oli, et ole sina ise, ole, kes tahad olla, tee, mida tahad, ära lase kellegi end muuta ega kritiseerida.Käitu nii, nagu tahad ja õigeks pead.Videos ta siis tegi oma juuksed värviga kokku ja vibutas terve klassiruumi ja klassikaaslased värviseks. See on minuarust anarhia.Kui kõik hakkaksid tegema seda, mida nad tahavad ja olema need, kes oma sisemuses, poleks ei seadust ei korda, oleks kaos.Minuarust, ma loodan, et ma ei kõla väga vanaaegselt, on oluline kasvatada ja arendada ka ühiskondlikke väärtusi, teistega arvestamist, oma ego maha surumist.Kui sa saad elus kõik, mida tahad, siis varsti on ju isu täis! Mõtle, kui su poeg armastab üle kõige peeretamist ja vastab sinu keelamisele-ema!, see olen mina! Ja mina peeretan! Võtke või jätke! Kui ei meeldi, on see teie probleem, mina isiklikult peeretan edasi!
Ilusat algavat päeva teile, kallid sõbrad! Meile tuleb homme külaline Rootsist, kolmeks nädalaks.Eks saab palju autojuhtimist olema ja palju külaskäike.Loodan väga Niagara joa nägemise peale.Kuidas sa oled Kanadas ja ei näe Niagara juga?
Epp
Panen siia oma tänased mõtted ja teod kirja.
1.Vaatan uut Survivori hooaega ja ei suuda vaadata! Nõme! Ellujäämisest pole seal mitte midagi.On valitud VÄGA ILUSAD naised, paar koledat kah, et asi tasakaalus olks.Mehed on kõik uhkete torsodega, vormis ja kenad.Üks mees on küll Texasest, üleni punaste karvadega kaetud ja kui tal midagi õnnestub, kipub kirema! Kopli Hull!
Kõik naised on nii paljad, et lausa imesta kuidas ameeriklased lubavad seda telekas näidata.Alguses olid ka mehed lausa pesu väel, nüüd on nagu midagi selga saanud.Juba oli kolmas hääletamine, nad on vähemalt 10 päeva saarel olnud ja muud nad ei tee, kui aelevad rannal, kratsivad kõhtu, sõlmivad liite ja vihkavad ükseist.Ei mingit söögitegemist, varjualuse klopsisid kokku ja neile antakse isegi rannatoolid!
Tibid on nagu Hollywoodi castingul.Aga äkki see ongi casting? Miks siis ainult modellid on valitud.Nii kohutavalt vedelad tüdrukud, nagu oleks tainas, millest nad küpsetatud on, natuke tooreks jäänud - ei püsi hästi püsti.
Mõlemas tiimis on pealikuteks mehed, kes on juba 2 mängu läbi teinud, aga pole kunagi võitnud.Üks on ümmargune, tätoveeritud, särk seljas ja kaabu peas.Näeb välja nagu saksa pornonäitleja ja on loll kui lauajalg. See eest enesekindel.Täna ta hääletati õnneks välja.Nüüd lähevad väljahääletatud eraldi Redemption Islandile, kus siis võistlevad, kes peale jääb, saab põhitiimi tagasi minna.Mina arvan, et saate tegijatel oli nende ekstreemsete tingimuste pärast pahandusi, nüüd on nad siis korralikust saatest mingi pläma teinud.
2.Ujutud! Kõige noorem võimleja! Ahaa!Siin ujulas on need debiilsed kabiinid, kus siis pead riietuma ja siis paned oma asjad koridori kappi.Pesuruumis pole käterätikut kusagile panna, keegi seal peale trenni end ei pese, no mis sa seal ühe dushi all ikka rähkled.Pese kodus! Hommikuses trennis olin mina ja peale minu veel kaheksa vanurit. Aura trenniga seda võrrelda ei anna, aga kui isuga teha, saab koormuse kätte küll.Aega läheb täpselt 45 minutit, ei enne ega pärast basseinis olla ei või, juba oli järjekord ootamas, laste trenn tuli peale.Reedel taas!
3.Käisin Walmartis endale plätusid ostmas ja ostsin käekella kah.Nii tundsin sellest puudust.Ostsin sellise, mille numbreid ma ikka näen kah.
4.Vaatasin eile Oprah-t.Nii, räägiti noortest lapstalentidest.Peaesineja oli näitleja Will Smithi tütar Willow, ke on 10 aastane. Juba laulnud megahiti, juba superstaar.Mis sest lapsest küll saab? Muidugi, ta on ilus ja enesekindel, aga nagu loll laps ikka, liiga tark ja enesekindel. Ma loodan, et ta sai kodus pahandada. Aga millest tahtsin rääkida- Willow sõnum oli, et ole sina ise, ole, kes tahad olla, tee, mida tahad, ära lase kellegi end muuta ega kritiseerida.Käitu nii, nagu tahad ja õigeks pead.Videos ta siis tegi oma juuksed värviga kokku ja vibutas terve klassiruumi ja klassikaaslased värviseks. See on minuarust anarhia.Kui kõik hakkaksid tegema seda, mida nad tahavad ja olema need, kes oma sisemuses, poleks ei seadust ei korda, oleks kaos.Minuarust, ma loodan, et ma ei kõla väga vanaaegselt, on oluline kasvatada ja arendada ka ühiskondlikke väärtusi, teistega arvestamist, oma ego maha surumist.Kui sa saad elus kõik, mida tahad, siis varsti on ju isu täis! Mõtle, kui su poeg armastab üle kõige peeretamist ja vastab sinu keelamisele-ema!, see olen mina! Ja mina peeretan! Võtke või jätke! Kui ei meeldi, on see teie probleem, mina isiklikult peeretan edasi!
Ilusat algavat päeva teile, kallid sõbrad! Meile tuleb homme külaline Rootsist, kolmeks nädalaks.Eks saab palju autojuhtimist olema ja palju külaskäike.Loodan väga Niagara joa nägemise peale.Kuidas sa oled Kanadas ja ei näe Niagara juga?
Epp
Subscribe to:
Posts (Atom)