Teisipäev

Täna on väljas ilus ilm.Päike paistab , niipalju kui läbi akna vaatan, kuid on lausa marutuul.Maja kohiseb ja väriseb.
Lõpetasin just kristalli läikimahõõrumise ja võtsin natukeseks aja maha.Söön midagi kella ühe ajal ja siis otsustasin jalutama minna. Eile otsustasin vapralt-lähen kaubahalli, kus siiamaani ainult autoga olen käinud, minu imestuseks jõudsin kohale 10 minutiga. Nii et pasaalusta, olemegi mugavad.Muidugi on Pille vana ja poest asju koju käe otsas tassida pole mõnu.
Unenäod on mul siin veidrad.Lähen kole vara magama ja siis loomulikult peab organism vaeva nägema, et hommikuni vastu pidada.Ja nii ma näengi jaburdusi, hommikul olen uimane ja suu paks.
Mul on esimene nädal pooleli, eks iga algus on raske ja ma polegi ju üksi niiviisi kodunt ära olnud.
Mida pidid küll tundma poisikesed, kes sõjaväkke läksid? Või, näiteks, kui sind pannakse vangi, mida sa siis esimesel nädalal tunned? Või need Matvere ja Tätte , MIDA nad teevad päevad läbi seal laeval, keset ookeani? Lugesin Jaan Tätte laupäevast reisikirja ja minuarust on ta oma kaassõitjate vastu õel.Eriti nende, maksvate külaliste vastu.See jätab kuidagi nõmeda ja väiklase mulje.
Ma otsisin vardad ja lõnga välja, aitäh Anneli, hakkan pihta.lennukisse ei tohtinud kaasa võtta.
Pean muidugi ütlema, et kontroll lennukisse on lõtv, kotti kontrolliti ainult Tallinna Lennujaamas, mujal mitte.Kui Ameerikasse läksime, oli olukord hooopis teine. Münchenis ei tundnud keegi minu arvuti ega käekoti vastu mingit huvi, ainult korraks kontrolliti passi.
Müncheni lennujaam, see Terminal 2 kus mina viibisin, on vaikne, vähe rahvast, puhas ja rahulik. Saksa värk. Üldse oli lend siia kerga ja mugav, ei mingit passimist ega ootamist.

Näis kuidas mul minema hakkab.Praegu on teada, et suur perekonna kokkutulek, kohanimi Magnetavan (?), saab toimuma juba järgmisel nädalavaghetusel. 5 tundi autoga sõitu. kogu Pille suur pere tuleb kokku. Põnev. Saan seal oma mammakses sünnipäevale mõelda...