Tere kallid.
Olen enam-vähem okei, peale sellist maratonmagamist vist teisiti ei saakski.
Loodan, et jetlag , palavik ja muu selline on möödas ja ma saan normaalset elu elama hakata.
Niivõrd normaalset, kui kaugel maal elada saab.Eks tuleb välja kujundada oma isiklikud kanada harjumused ja isiklik ruum mõnusaks teha.Siis elab üle ja pole hullu kedagi.
Kaks eestikeelset raamatut on läbi loetud, nii et nüüd hakkan ingliskeelsetega ragistama.Esimene on juba öökapil, Ken Folleti "The Pillars of the Earth" Olen filmi juba kodus ära vaadanud, oli selline naiivne, aga huvitav.Kogemustest tean aga, et raamatud on alati huvitavamad.
Televiisoripult on Pille käes, nii et sellele ma lootusi ei pane.Aga niipalju, kui vaadata sain, siis sellised saated nagu "Say yes to the Dress " ja "Cake Boss" on olemas, nii et vahet pole, kus maailma nurgas sa asjatad, sama infomüra on kõikjal.
Pille vaatab palju toredaid vanaaaegseid filme, ikka Carole Lombard, Elizabeth Taylor jne. sellised kaunilt lavastatud ja kauni valgusega must-valged kiredraamad.Kangelannadel kogu aeg pisarad silmis läikimas, pead kuklasse kallutatud ja huuled suudlusteks paotunud... Meik ei kao kunagi ja kui peenikesed pihad! Tore.
Lähen nüüd poodi, auto on Pillel üliarmas, väike Pontiac, GPS peal ja kõik.See on ülivajalik, sest ma pean siin hakkama ringi sõitma , ja päris pikki maid.Vahva, ei jõua ära oodata.
Epp
No comments:
Post a Comment