Ahoi!
Istusin eile kui naelutatud televiisori ees ja vaatasin Oscar Galat.Tore oli seda reaalajas näha.
Hoidsin Kuninga Kõnele nii väga pöialt. Nägin seda filmi siin juba teist korda ja ei saa ütelda, et oleks igavam olnud.Väga hea fil, väga head näitlejad.
Nädalavahetusel käisimegi Liisa pool külas.Kinos ja Eesti Majas aktusel.Tähistati pidulikult Eesti Vabariigi aastapäeva.Aktus oli jälle huvitav kogemus.
Kõige vähem oli meie, minu Liisa ja Johni vanuseid inimesi.Olid kas väga vanad inimesed, esimene põlvkond siin paguluses, või siis juba kolmas põlv.Noored, kes laulsid laulukooris ja esindasid skaute.Noored, kes omavahel räägivad ainult inglise keelt.John märkis, et 10 aasta pärast istume saalis kolmekesi, sest vanem pool on surnud ja noorem põlvkond enam ei viitsi. Neile peaks peale kasvama väga tugev noorte põlvkond kes viitsib ja tahab eestluse oma südameasjaks võtta.
Aktusel kanti lippe sisse ja välja, lauldi hümni ja peeti isamaalisi kõnesid.Väga ilusa kõne pidas meie oma mees Riho Kruuv.Ülimalt südamliku, päevakajalise ja meeldiva. Riho silmad läksid mind nähes suureks ja saingi kohe kutse Ottawasse külla sõita.Sinna on ainult 4 tunni tee....
Segakoor ja lastekoor lausid hästi.Minu taga istusid Toomas Hendrik Ilvese tädipojad.Neid oli huvitav vaadata.Kui nad eesti keeles rääkisid, siis Ilvese häälega, ka välimuselt väga sarnased ja ühel oli isegi kikilips ees.
Noorte rahvariided on siin ka toredad, kokku pandud kuidas selga mahub, mitte kuidas õige on.Ilus ikkagi.Ehkki terve kooritäis noori mängis kogu aktuse aja üksmeelselt telefonidega või i-podidega.Aktus ei huvitanud neid karvavõrdki.
Muidugi , sellised aktused ongi igavad.Aga vajalikud.Inimesed saavad avaldada oma meelsust, kohtutakse sõpradega, elatakse seltsielu ja hoitakse traditsioone elus.
Pärast istusime veel Liisa ja Johni külakeses restoranis ja siis kojusõit.
Tervitades Epp
Monday, February 28, 2011
Tuesday, February 22, 2011
22.veebruar, teisipäev!
Ahoi.
Eilne post sai nii hilja kirjutatud, et ennäe imet, ikka teisipäev, 22.veebruar.
Mõtlesin, et panen ikka oma tänase päeva kangelasteo kirja. Kes koera saba ikka kergitab kui mite koer ise.
Mul on üks ohtlikemaid kiirteid, maantee 401, lõplikult vallutatud.Olen sõitnud nüüd läbi Toronto kesklinna.Mööda Ontario järve serva, teletornist mööda, teed on lõputult laiad, viis rida ühtepidi, teistpidi, paremalt, vasakult, viltu mööda ja üle pea. Ma ei ole mitte kamikadze, vaid Eesti Vabariigi kodanik, kes täidab oma kodanikukohust ja käib valimas. Selleks oli vaja sõita Toronto all-linna Eesti Majja.Sinna on kerge sõita, kui su autol on GPS. Pillel, kes on Kanadas elanud alates 17 eluaastast ja Kitcheneris vähemalt 30 aastat , puudub igasugune suunataju.Nii et elektroonilised abimehed on teretulnud ja nad ka aitavad.Eesti maja sai leitud ja üle vaadatud.Kole maja.Suur ja selline natuke räämas ja vanaaegne.
Ärge küsige, kas ma pilte tegin-ei teinud! Mul pole kunagi meeles, et oman uhiuut fotoaparaati Nikon COOLPIX L110, veinipunast ja imeilusat.
Valitud sai ja kohvikusse me maandusime.Kohtusime Eriku sõbra, lõpmata kena mehe John Padaga.John ja ta abikaasa kutsusid mind veetma nädalalõppu kooos nendega Torontos.Nad näitavad mulle vaatamisväärsusi ja tutvustavad linna.Minuarust on see imetore.Et mul oleks ainult meeles mõnigi ülesvõte teha.
Ja siis tulimegi tagasi, läbi õhtuse suurlinna. Ikka poolteist tundi mööda kiirteid. Vahva. Selline sääseparves lendava putuka tunne tuli peale.Ikka avariisid näeb kah, politseid vilgutavad ja kihutavad ja autod on lömmis ja liiklus on kui korgi taga kinni.
Nädalavahetusel on jälle uued küllakutsed ja lõbustused ja huvitavate inimestega tutvumised.
Katsun siinsete elanike lood kirja panna, väga huvitavad on need põgenemised ja Kanadasse saabumised.Küll nad armastavad om a uut kodumaad! Nende sõnul on Kanada neid nii hästi kohelnud, omaks võtnud, toitnud ja armastanud.
Ah jaa, hinnad toiduainetel on samad, kui mitte odavamad ja bensiin on palju odavam.Kui kui ma seda määratut autode hulka vaatan, siis tekib küll küsimus.Kuhu, miks ja kellega nad sõidavad? Kust see bensiin küll võetakse?
Kallistan kõiki!
Eilne post sai nii hilja kirjutatud, et ennäe imet, ikka teisipäev, 22.veebruar.
Mõtlesin, et panen ikka oma tänase päeva kangelasteo kirja. Kes koera saba ikka kergitab kui mite koer ise.
Mul on üks ohtlikemaid kiirteid, maantee 401, lõplikult vallutatud.Olen sõitnud nüüd läbi Toronto kesklinna.Mööda Ontario järve serva, teletornist mööda, teed on lõputult laiad, viis rida ühtepidi, teistpidi, paremalt, vasakult, viltu mööda ja üle pea. Ma ei ole mitte kamikadze, vaid Eesti Vabariigi kodanik, kes täidab oma kodanikukohust ja käib valimas. Selleks oli vaja sõita Toronto all-linna Eesti Majja.Sinna on kerge sõita, kui su autol on GPS. Pillel, kes on Kanadas elanud alates 17 eluaastast ja Kitcheneris vähemalt 30 aastat , puudub igasugune suunataju.Nii et elektroonilised abimehed on teretulnud ja nad ka aitavad.Eesti maja sai leitud ja üle vaadatud.Kole maja.Suur ja selline natuke räämas ja vanaaegne.
Ärge küsige, kas ma pilte tegin-ei teinud! Mul pole kunagi meeles, et oman uhiuut fotoaparaati Nikon COOLPIX L110, veinipunast ja imeilusat.
Valitud sai ja kohvikusse me maandusime.Kohtusime Eriku sõbra, lõpmata kena mehe John Padaga.John ja ta abikaasa kutsusid mind veetma nädalalõppu kooos nendega Torontos.Nad näitavad mulle vaatamisväärsusi ja tutvustavad linna.Minuarust on see imetore.Et mul oleks ainult meeles mõnigi ülesvõte teha.
Ja siis tulimegi tagasi, läbi õhtuse suurlinna. Ikka poolteist tundi mööda kiirteid. Vahva. Selline sääseparves lendava putuka tunne tuli peale.Ikka avariisid näeb kah, politseid vilgutavad ja kihutavad ja autod on lömmis ja liiklus on kui korgi taga kinni.
Nädalavahetusel on jälle uued küllakutsed ja lõbustused ja huvitavate inimestega tutvumised.
Katsun siinsete elanike lood kirja panna, väga huvitavad on need põgenemised ja Kanadasse saabumised.Küll nad armastavad om a uut kodumaad! Nende sõnul on Kanada neid nii hästi kohelnud, omaks võtnud, toitnud ja armastanud.
Ah jaa, hinnad toiduainetel on samad, kui mitte odavamad ja bensiin on palju odavam.Kui kui ma seda määratut autode hulka vaatan, siis tekib küll küsimus.Kuhu, miks ja kellega nad sõidavad? Kust see bensiin küll võetakse?
Kallistan kõiki!
22.veebruar, teisipäev
Ahoi kallid sõbrad!
Ärkan siin enne kukke ja koitu, et internetti saada. Kuid eesmärk pühendab abinõu ja magan ma niikuinii hästi.
Suur ja tore nädalavahetus möödas.Sõitsime reedel üles põhja, Muskoka oli maakonna nimi, ma vähamelt arvan seda, sest kogu aeg olid sildid-Muskoka, Muskoka.Muidu ikka sama Ontario.
Suvila asub Cecebe järve ääres, linnakeses Magnetawan. Hääldatakse mäknärrowan.Esialgne suvila, Kääroküla, on väike majake järve ääres, hiljem, pere kasvades ehitatud kolmekordne Pääsuküla on sealsamas, suur ehitus.Kui on suur pere, siis on ju kaks põhilist muret-kuhu magama minna ja kuidas kõhud täis saada. Pillel on 5 last, 22 lapselast ja lapselapselapsi tuleb iga natukese aja järel juurde.Tugev tõug.Kõik on heleda peaga, ilusad ja kenad.
Magnetawanis järve ääres on ridamisi suvilaid, mis kuuluvad sõpruskonnale.Õed-vennad on suvilad kõrvuti ehitanud- pluss sõbrad ja muud head tuttavad.Nii on põlismetsas kena kommuun, majad üksteisest jalutuskäigu kaugusel. Kanadalased ei tee iluaedu ega lillepeenraid, põlismetsas on see ka raske, vaid naudivad elu.Kui on koht, kus lõket teha, lamamistool panna ja veiniklaas toetada, on kõik ok.Suvilasse minnakse puhkama mitte töötama. Nii veetsimegi oma hommiku ühest majast teise jalutades, kohvi ja konjakit juues, oli ju väga külm, ning lobisedes ja naerdes.Tore.Käisin Lisa ja Egnaga ka Magnetawani linnas kohustuslikke oste tegemas-linnakese nimega pusa ja papale napsuklaas. Selles Võnnu-suuruses asulas on kolm poodi, restoranid, viis kirikut ( kõik erinevatele usulahkudele pühendatud), hotell ja ainult üks inimeene peale meie kõndimas. Aga krõbe külm ka. Kohalikku poodi peavad hiinlased, kohalikku restorani sveitslased .Palju sõidetakse lumesaanidega, lihtsalt lõbu pärast.
Nägin metsas hirve, mis oli ka tore, pole kunagi varem näinud.
Reede õhtul oli nii suur torm, et elekter läks ära.Küünaldega saab valguse ja pliidi all puudega sooja, kuid millega tubasid kütad? Minu sviit oli nii külm, vat et nina külmetab maha. Teine probleem on alati tualetid, nii et suvilaomanikud, kuivkäimla on super!
Mulle meeldib see koos ajaveetmine.Teed süüa, lapsed uisutasid, mehed sõitsid saanidega ja naised lobisesid.Tore. Lembit mängis kaks õhtut järjest akordioni.Markus mängis klaverit, üürgasime laulda.
Ma lõpetan nüüd, kohe internett kaob ja ma ei saa siis salvestada.
Ärkan siin enne kukke ja koitu, et internetti saada. Kuid eesmärk pühendab abinõu ja magan ma niikuinii hästi.
Suur ja tore nädalavahetus möödas.Sõitsime reedel üles põhja, Muskoka oli maakonna nimi, ma vähamelt arvan seda, sest kogu aeg olid sildid-Muskoka, Muskoka.Muidu ikka sama Ontario.
Suvila asub Cecebe järve ääres, linnakeses Magnetawan. Hääldatakse mäknärrowan.Esialgne suvila, Kääroküla, on väike majake järve ääres, hiljem, pere kasvades ehitatud kolmekordne Pääsuküla on sealsamas, suur ehitus.Kui on suur pere, siis on ju kaks põhilist muret-kuhu magama minna ja kuidas kõhud täis saada. Pillel on 5 last, 22 lapselast ja lapselapselapsi tuleb iga natukese aja järel juurde.Tugev tõug.Kõik on heleda peaga, ilusad ja kenad.
Magnetawanis järve ääres on ridamisi suvilaid, mis kuuluvad sõpruskonnale.Õed-vennad on suvilad kõrvuti ehitanud- pluss sõbrad ja muud head tuttavad.Nii on põlismetsas kena kommuun, majad üksteisest jalutuskäigu kaugusel. Kanadalased ei tee iluaedu ega lillepeenraid, põlismetsas on see ka raske, vaid naudivad elu.Kui on koht, kus lõket teha, lamamistool panna ja veiniklaas toetada, on kõik ok.Suvilasse minnakse puhkama mitte töötama. Nii veetsimegi oma hommiku ühest majast teise jalutades, kohvi ja konjakit juues, oli ju väga külm, ning lobisedes ja naerdes.Tore.Käisin Lisa ja Egnaga ka Magnetawani linnas kohustuslikke oste tegemas-linnakese nimega pusa ja papale napsuklaas. Selles Võnnu-suuruses asulas on kolm poodi, restoranid, viis kirikut ( kõik erinevatele usulahkudele pühendatud), hotell ja ainult üks inimeene peale meie kõndimas. Aga krõbe külm ka. Kohalikku poodi peavad hiinlased, kohalikku restorani sveitslased .Palju sõidetakse lumesaanidega, lihtsalt lõbu pärast.
Nägin metsas hirve, mis oli ka tore, pole kunagi varem näinud.
Reede õhtul oli nii suur torm, et elekter läks ära.Küünaldega saab valguse ja pliidi all puudega sooja, kuid millega tubasid kütad? Minu sviit oli nii külm, vat et nina külmetab maha. Teine probleem on alati tualetid, nii et suvilaomanikud, kuivkäimla on super!
Mulle meeldib see koos ajaveetmine.Teed süüa, lapsed uisutasid, mehed sõitsid saanidega ja naised lobisesid.Tore. Lembit mängis kaks õhtut järjest akordioni.Markus mängis klaverit, üürgasime laulda.
Ma lõpetan nüüd, kohe internett kaob ja ma ei saa siis salvestada.
Monday, February 14, 2011
HEAD SÕBRAPÄEVA!
Kallid sõbrad, veelkord, head Sõbrapäeva!
Siin käib sõbrapäeva ümber tants ja trall, kõik poed on roosat südamekujulist nänni täis, lilli müüakse südamekujulistes kimpudes, kõik tordid on südamekujulised.Kommikarpe pakutakse igal pool.
Kanada toidupoodides on kaup veidralt välja pandud-kassadest eespool.Kui lähed näiteks läbi maa-aluse parkla poodi, on terve parkla esik kaupa täis-leivad-saiad, kommid, kaminapuud jne.Võtad sealt, maksad kassas.Ma ei tea, kui meil niiviisi oleks , siis vist kantaks tühjaks hetkega.
Kaminapuid müüakse toredalt, kõik halud ükshaaval paberisse keeratud ja immutatud mingi ainega, põlevad kohutavalt ühtlaselt ja kaua.Nii et Egnal, Pille sõbrannal, olid kaminapuud esikukapisriidas nagu värvilised kommid.
Mulle siin mõni toit väga maitseb.Näiteks väikesed punased ja ülimagusad banaanid, juust, tomatid.Tomatid, ma ei tea mis nipiga, on täpselt sama maitsega mis Mooritsal kasvuhoonest võetutel.No vähemalt tundub niiviisi.Imehead.
Rohelise salati lett, Mamma mäletad, kuidas Ameerikas niisutamise ajal välku lõi ja müristas, on muljetavaldav.Siin on absoluutselt kõike müügil.Ilusad, värsked, ilusti välja pandud.Kena. Kavatsen seda süüa ja nautida.
Nädalavahetuse olin kenas väliseesti kodus.Suuresti samasugune kui Eestis, kah viiekümnendatel ise ehitatud.Isegi saunaga all keldris.Jõin seal maailma parimat shampanjat ja hiiglaslikke rummikokteile.Sõime hiidkrevette ja lambapraadi, rääkisime ja naersime ja kallistasime üksteist ja rääkisime jälle ja naersime veel kõvemini. Lihsalt imetore oli. See on lihtsalt hämmastav, kui head eesti keelt nad kõik räägivad ja eestlased on nad muidugi rohkem kui meie kõik kokku. Sest kodueestlastele on see iseenesestmõistetav, siin, kaugel, pead seda eestlust kümne küünega hoidma, säilitama ja edasi andma.Pille lapsed on kõik abiellunud eestlastega, temal on lihtsam.Egna üks väimees on aga näiteks iraalnane, Farsid.Väga kena ja vaikne mees, armsa naeratusega.Nende tütar abiellub aga ukraina verd noormehega! Mõni ime siis, et väliseestlased on reeglina ilusad ja targad, segatud veri.
Vaidlesime toidu üle, mis vaidlesime, rääkisime.Nemad nimelt panevad iga "eesti toidu" sisse varssellerit! No kus seda enne on nähtud, et "õige eesti kartulisalat"sisaldab peale keedukartuli veel ainult sibulat ja varssellerit! Ma ütlesin, et see ei lähe kohe mitte, kui nädalavahetusel suvilasse läheme, teen õige salati kaasa.
Olen seda juba rääkinud, aga liiklus on siin rahulik, tasakaalukas ja GPS on MÕNUS!
Kallistan kõike kaunil sõbrapäeval.
( Siis kui torm ja maru möllab hirmsasti, tulen ma su juurde ikka armsasti) Laulda omal rahvuslikul eesti viisil ja kõvasti ja minu peale mõeldes.Sest siin on väljas suur torm, 6 kraadi sooja ja kevad tulekul.
Epp
Siin käib sõbrapäeva ümber tants ja trall, kõik poed on roosat südamekujulist nänni täis, lilli müüakse südamekujulistes kimpudes, kõik tordid on südamekujulised.Kommikarpe pakutakse igal pool.
Kanada toidupoodides on kaup veidralt välja pandud-kassadest eespool.Kui lähed näiteks läbi maa-aluse parkla poodi, on terve parkla esik kaupa täis-leivad-saiad, kommid, kaminapuud jne.Võtad sealt, maksad kassas.Ma ei tea, kui meil niiviisi oleks , siis vist kantaks tühjaks hetkega.
Kaminapuid müüakse toredalt, kõik halud ükshaaval paberisse keeratud ja immutatud mingi ainega, põlevad kohutavalt ühtlaselt ja kaua.Nii et Egnal, Pille sõbrannal, olid kaminapuud esikukapisriidas nagu värvilised kommid.
Mulle siin mõni toit väga maitseb.Näiteks väikesed punased ja ülimagusad banaanid, juust, tomatid.Tomatid, ma ei tea mis nipiga, on täpselt sama maitsega mis Mooritsal kasvuhoonest võetutel.No vähemalt tundub niiviisi.Imehead.
Rohelise salati lett, Mamma mäletad, kuidas Ameerikas niisutamise ajal välku lõi ja müristas, on muljetavaldav.Siin on absoluutselt kõike müügil.Ilusad, värsked, ilusti välja pandud.Kena. Kavatsen seda süüa ja nautida.
Nädalavahetuse olin kenas väliseesti kodus.Suuresti samasugune kui Eestis, kah viiekümnendatel ise ehitatud.Isegi saunaga all keldris.Jõin seal maailma parimat shampanjat ja hiiglaslikke rummikokteile.Sõime hiidkrevette ja lambapraadi, rääkisime ja naersime ja kallistasime üksteist ja rääkisime jälle ja naersime veel kõvemini. Lihsalt imetore oli. See on lihtsalt hämmastav, kui head eesti keelt nad kõik räägivad ja eestlased on nad muidugi rohkem kui meie kõik kokku. Sest kodueestlastele on see iseenesestmõistetav, siin, kaugel, pead seda eestlust kümne küünega hoidma, säilitama ja edasi andma.Pille lapsed on kõik abiellunud eestlastega, temal on lihtsam.Egna üks väimees on aga näiteks iraalnane, Farsid.Väga kena ja vaikne mees, armsa naeratusega.Nende tütar abiellub aga ukraina verd noormehega! Mõni ime siis, et väliseestlased on reeglina ilusad ja targad, segatud veri.
Vaidlesime toidu üle, mis vaidlesime, rääkisime.Nemad nimelt panevad iga "eesti toidu" sisse varssellerit! No kus seda enne on nähtud, et "õige eesti kartulisalat"sisaldab peale keedukartuli veel ainult sibulat ja varssellerit! Ma ütlesin, et see ei lähe kohe mitte, kui nädalavahetusel suvilasse läheme, teen õige salati kaasa.
Olen seda juba rääkinud, aga liiklus on siin rahulik, tasakaalukas ja GPS on MÕNUS!
Kallistan kõike kaunil sõbrapäeval.
( Siis kui torm ja maru möllab hirmsasti, tulen ma su juurde ikka armsasti) Laulda omal rahvuslikul eesti viisil ja kõvasti ja minu peale mõeldes.Sest siin on väljas suur torm, 6 kraadi sooja ja kevad tulekul.
Epp
Friday, February 11, 2011
Reede, 11.veebruar
Ahoi!
Nädal täis! Palun siis, olen elus, terve ja rõõmus!
Mis rõõmustab mind siin eriti-kohe seletan.
Juba pikemat aega olen endale öelnud-sa pole enam noor.Mitte ühegi parameetri poolest. Aastaid on üle keskea, lapsed suured, varsti poolsada täis.Kuid siin, Kanadas, olen ma ühtäkki noor!
Siin ümbritsevad mind lihtsalt teise põlvkonna inimsesd.Ma olen noorem, kui nende lapsed.Samuti on naabrimehed minu vanemate eas.Ja nad hoolitsevad minu eest, justkui oleksin 20 aastane. See on ütlemata meeldiv.
Ning ma tunnengi end noore ja energilisena.Palju aitab muidugi kaasa ka see, et päike paistab.Ja see on nii ütlemata meeldiv.
Käisin just jalutuskäigul, isegi külm ei hakanud.Nii mõnus talveilm, kus on kevadehõngu sees.
Kas te keegi loete ka? Pange mõni kommentaar alla või kirjutage mulle, palun!
remmelepp@gmail.com
Kallistab Epp
Nädal täis! Palun siis, olen elus, terve ja rõõmus!
Mis rõõmustab mind siin eriti-kohe seletan.
Juba pikemat aega olen endale öelnud-sa pole enam noor.Mitte ühegi parameetri poolest. Aastaid on üle keskea, lapsed suured, varsti poolsada täis.Kuid siin, Kanadas, olen ma ühtäkki noor!
Siin ümbritsevad mind lihtsalt teise põlvkonna inimsesd.Ma olen noorem, kui nende lapsed.Samuti on naabrimehed minu vanemate eas.Ja nad hoolitsevad minu eest, justkui oleksin 20 aastane. See on ütlemata meeldiv.
Ning ma tunnengi end noore ja energilisena.Palju aitab muidugi kaasa ka see, et päike paistab.Ja see on nii ütlemata meeldiv.
Käisin just jalutuskäigul, isegi külm ei hakanud.Nii mõnus talveilm, kus on kevadehõngu sees.
Kas te keegi loete ka? Pange mõni kommentaar alla või kirjutage mulle, palun!
remmelepp@gmail.com
Kallistab Epp
Wednesday, February 9, 2011
Kolmapäev, 9.veebruar
Kui te arvate, et Eesti telekanalid näitavad palju reklaami, siis te ei tea mitte midagi.
Siinne reklaamiuputus on niiviisi seatud, et sa ei vaata mitte seriaali "House" uut osa, vaid reklaamfilmi, mille vahel on mingipärast lühikesed lõigud arusaamatust haiglaseriaalist, kus liigub Hugh Laurie.Mitte midagi ei saa aru, mitte midagi ei jõua jälgida.
Kogu aeg reklaam.Paaril filmikanalil seda pole, aga need on nii vanad filmid, et ei viitsi nagu vaadata.
Nii et nautige meie mõnusaid, mõistlikke reklaamipause.
Siinne reklaamiuputus on niiviisi seatud, et sa ei vaata mitte seriaali "House" uut osa, vaid reklaamfilmi, mille vahel on mingipärast lühikesed lõigud arusaamatust haiglaseriaalist, kus liigub Hugh Laurie.Mitte midagi ei saa aru, mitte midagi ei jõua jälgida.
Kogu aeg reklaam.Paaril filmikanalil seda pole, aga need on nii vanad filmid, et ei viitsi nagu vaadata.
Nii et nautige meie mõnusaid, mõistlikke reklaamipause.
Tuesday, February 8, 2011
Teisipäev
Täna on väljas ilus ilm.Päike paistab , niipalju kui läbi akna vaatan, kuid on lausa marutuul.Maja kohiseb ja väriseb.
Lõpetasin just kristalli läikimahõõrumise ja võtsin natukeseks aja maha.Söön midagi kella ühe ajal ja siis otsustasin jalutama minna. Eile otsustasin vapralt-lähen kaubahalli, kus siiamaani ainult autoga olen käinud, minu imestuseks jõudsin kohale 10 minutiga. Nii et pasaalusta, olemegi mugavad.Muidugi on Pille vana ja poest asju koju käe otsas tassida pole mõnu.
Unenäod on mul siin veidrad.Lähen kole vara magama ja siis loomulikult peab organism vaeva nägema, et hommikuni vastu pidada.Ja nii ma näengi jaburdusi, hommikul olen uimane ja suu paks.
Mul on esimene nädal pooleli, eks iga algus on raske ja ma polegi ju üksi niiviisi kodunt ära olnud.
Mida pidid küll tundma poisikesed, kes sõjaväkke läksid? Või, näiteks, kui sind pannakse vangi, mida sa siis esimesel nädalal tunned? Või need Matvere ja Tätte , MIDA nad teevad päevad läbi seal laeval, keset ookeani? Lugesin Jaan Tätte laupäevast reisikirja ja minuarust on ta oma kaassõitjate vastu õel.Eriti nende, maksvate külaliste vastu.See jätab kuidagi nõmeda ja väiklase mulje.
Ma otsisin vardad ja lõnga välja, aitäh Anneli, hakkan pihta.lennukisse ei tohtinud kaasa võtta.
Pean muidugi ütlema, et kontroll lennukisse on lõtv, kotti kontrolliti ainult Tallinna Lennujaamas, mujal mitte.Kui Ameerikasse läksime, oli olukord hooopis teine. Münchenis ei tundnud keegi minu arvuti ega käekoti vastu mingit huvi, ainult korraks kontrolliti passi.
Müncheni lennujaam, see Terminal 2 kus mina viibisin, on vaikne, vähe rahvast, puhas ja rahulik. Saksa värk. Üldse oli lend siia kerga ja mugav, ei mingit passimist ega ootamist.
Näis kuidas mul minema hakkab.Praegu on teada, et suur perekonna kokkutulek, kohanimi Magnetavan (?), saab toimuma juba järgmisel nädalavaghetusel. 5 tundi autoga sõitu. kogu Pille suur pere tuleb kokku. Põnev. Saan seal oma mammakses sünnipäevale mõelda...
Lõpetasin just kristalli läikimahõõrumise ja võtsin natukeseks aja maha.Söön midagi kella ühe ajal ja siis otsustasin jalutama minna. Eile otsustasin vapralt-lähen kaubahalli, kus siiamaani ainult autoga olen käinud, minu imestuseks jõudsin kohale 10 minutiga. Nii et pasaalusta, olemegi mugavad.Muidugi on Pille vana ja poest asju koju käe otsas tassida pole mõnu.
Unenäod on mul siin veidrad.Lähen kole vara magama ja siis loomulikult peab organism vaeva nägema, et hommikuni vastu pidada.Ja nii ma näengi jaburdusi, hommikul olen uimane ja suu paks.
Mul on esimene nädal pooleli, eks iga algus on raske ja ma polegi ju üksi niiviisi kodunt ära olnud.
Mida pidid küll tundma poisikesed, kes sõjaväkke läksid? Või, näiteks, kui sind pannakse vangi, mida sa siis esimesel nädalal tunned? Või need Matvere ja Tätte , MIDA nad teevad päevad läbi seal laeval, keset ookeani? Lugesin Jaan Tätte laupäevast reisikirja ja minuarust on ta oma kaassõitjate vastu õel.Eriti nende, maksvate külaliste vastu.See jätab kuidagi nõmeda ja väiklase mulje.
Ma otsisin vardad ja lõnga välja, aitäh Anneli, hakkan pihta.lennukisse ei tohtinud kaasa võtta.
Pean muidugi ütlema, et kontroll lennukisse on lõtv, kotti kontrolliti ainult Tallinna Lennujaamas, mujal mitte.Kui Ameerikasse läksime, oli olukord hooopis teine. Münchenis ei tundnud keegi minu arvuti ega käekoti vastu mingit huvi, ainult korraks kontrolliti passi.
Müncheni lennujaam, see Terminal 2 kus mina viibisin, on vaikne, vähe rahvast, puhas ja rahulik. Saksa värk. Üldse oli lend siia kerga ja mugav, ei mingit passimist ega ootamist.
Näis kuidas mul minema hakkab.Praegu on teada, et suur perekonna kokkutulek, kohanimi Magnetavan (?), saab toimuma juba järgmisel nädalavaghetusel. 5 tundi autoga sõitu. kogu Pille suur pere tuleb kokku. Põnev. Saan seal oma mammakses sünnipäevale mõelda...
Sunday, February 6, 2011
Pühapäev, 6 veebruar
Tere kallid.
Olen enam-vähem okei, peale sellist maratonmagamist vist teisiti ei saakski.
Loodan, et jetlag , palavik ja muu selline on möödas ja ma saan normaalset elu elama hakata.
Niivõrd normaalset, kui kaugel maal elada saab.Eks tuleb välja kujundada oma isiklikud kanada harjumused ja isiklik ruum mõnusaks teha.Siis elab üle ja pole hullu kedagi.
Kaks eestikeelset raamatut on läbi loetud, nii et nüüd hakkan ingliskeelsetega ragistama.Esimene on juba öökapil, Ken Folleti "The Pillars of the Earth" Olen filmi juba kodus ära vaadanud, oli selline naiivne, aga huvitav.Kogemustest tean aga, et raamatud on alati huvitavamad.
Televiisoripult on Pille käes, nii et sellele ma lootusi ei pane.Aga niipalju, kui vaadata sain, siis sellised saated nagu "Say yes to the Dress " ja "Cake Boss" on olemas, nii et vahet pole, kus maailma nurgas sa asjatad, sama infomüra on kõikjal.
Pille vaatab palju toredaid vanaaaegseid filme, ikka Carole Lombard, Elizabeth Taylor jne. sellised kaunilt lavastatud ja kauni valgusega must-valged kiredraamad.Kangelannadel kogu aeg pisarad silmis läikimas, pead kuklasse kallutatud ja huuled suudlusteks paotunud... Meik ei kao kunagi ja kui peenikesed pihad! Tore.
Lähen nüüd poodi, auto on Pillel üliarmas, väike Pontiac, GPS peal ja kõik.See on ülivajalik, sest ma pean siin hakkama ringi sõitma , ja päris pikki maid.Vahva, ei jõua ära oodata.
Epp
Olen enam-vähem okei, peale sellist maratonmagamist vist teisiti ei saakski.
Loodan, et jetlag , palavik ja muu selline on möödas ja ma saan normaalset elu elama hakata.
Niivõrd normaalset, kui kaugel maal elada saab.Eks tuleb välja kujundada oma isiklikud kanada harjumused ja isiklik ruum mõnusaks teha.Siis elab üle ja pole hullu kedagi.
Kaks eestikeelset raamatut on läbi loetud, nii et nüüd hakkan ingliskeelsetega ragistama.Esimene on juba öökapil, Ken Folleti "The Pillars of the Earth" Olen filmi juba kodus ära vaadanud, oli selline naiivne, aga huvitav.Kogemustest tean aga, et raamatud on alati huvitavamad.
Televiisoripult on Pille käes, nii et sellele ma lootusi ei pane.Aga niipalju, kui vaadata sain, siis sellised saated nagu "Say yes to the Dress " ja "Cake Boss" on olemas, nii et vahet pole, kus maailma nurgas sa asjatad, sama infomüra on kõikjal.
Pille vaatab palju toredaid vanaaaegseid filme, ikka Carole Lombard, Elizabeth Taylor jne. sellised kaunilt lavastatud ja kauni valgusega must-valged kiredraamad.Kangelannadel kogu aeg pisarad silmis läikimas, pead kuklasse kallutatud ja huuled suudlusteks paotunud... Meik ei kao kunagi ja kui peenikesed pihad! Tore.
Lähen nüüd poodi, auto on Pillel üliarmas, väike Pontiac, GPS peal ja kõik.See on ülivajalik, sest ma pean siin hakkama ringi sõitma , ja päris pikki maid.Vahva, ei jõua ära oodata.
Epp
Saturday, February 5, 2011
Teine päev
Läbi palavikuähmaste silmade suutsin ikka kella vaadata.Nii, juba neljas tund lõdisemist, värisemist, sonimist ja joogijanu.Ma olen hävitanud Pille mahlatagavara.
Käes on laupäeva hommik, päike hakkab naabermajade tagant paistma.Tuleb ilus ilm.Mina lähen voodisse tagasi.
Loodan, et saan varsti terveks.
Käes on laupäeva hommik, päike hakkab naabermajade tagant paistma.Tuleb ilus ilm.Mina lähen voodisse tagasi.
Loodan, et saan varsti terveks.
Friday, February 4, 2011
Esimene päev
Oijah, ei tea, millega ma nüüd hakkama olen saanud, aga siin ma olen.
Teisel pool maailma, teises keele-ja ajaruumis, teiste kommete ja rahvaste hulgas.Ühe vanaproua elu sättimas ja aitamas.
Kui ma täna teada sain, et Pillel internet puudub, oli mu esimene emotsioon-mind on alt veetud! Kuidas ma ei saa suhelda, kuidas on see võimalik.Aga uskuge või ei, avastasin endas häkkerioskused ja siin ma olen, netiavarustest signaal kinni püütud ja oma kasuks tööle pandud.Milline rõõm see oli, kui Postimehe avaleht lahti rullus.
Kui oled kõrges palavikus, pole reisimine mingi lust.Mul oli lennukis nii külm, et lõpuks sättisin endale viis tekki ümber, minu naaber, kena kreeka kanadalane, jootis teega ja lõbustas. Aga mäletan kõike läbi hägu.Siis need immigratsioonivintsutused, nii et kui lõpuks Liisa ja Johniga kokku sain, olin omadega läbi. Aga küll läheb kõik paremaks.
Praegu on kohalik kell 20.20, nii tahaks magama minna, aga peab veel natuke vastu pidama, muidu ei maga hommikuni välja.
Ei jookse mõte.Ah jaa, ma tulin ilma fotokata, nii et niipea pilte ei saa.Katsun endale siin mõne vahva aparaadi osta.
Anu Kitchenaidi mikser maksab 199.- dollarit!
Epp
4.02.2011
Teisel pool maailma, teises keele-ja ajaruumis, teiste kommete ja rahvaste hulgas.Ühe vanaproua elu sättimas ja aitamas.
Kui ma täna teada sain, et Pillel internet puudub, oli mu esimene emotsioon-mind on alt veetud! Kuidas ma ei saa suhelda, kuidas on see võimalik.Aga uskuge või ei, avastasin endas häkkerioskused ja siin ma olen, netiavarustest signaal kinni püütud ja oma kasuks tööle pandud.Milline rõõm see oli, kui Postimehe avaleht lahti rullus.
Kui oled kõrges palavikus, pole reisimine mingi lust.Mul oli lennukis nii külm, et lõpuks sättisin endale viis tekki ümber, minu naaber, kena kreeka kanadalane, jootis teega ja lõbustas. Aga mäletan kõike läbi hägu.Siis need immigratsioonivintsutused, nii et kui lõpuks Liisa ja Johniga kokku sain, olin omadega läbi. Aga küll läheb kõik paremaks.
Praegu on kohalik kell 20.20, nii tahaks magama minna, aga peab veel natuke vastu pidama, muidu ei maga hommikuni välja.
Ei jookse mõte.Ah jaa, ma tulin ilma fotokata, nii et niipea pilte ei saa.Katsun endale siin mõne vahva aparaadi osta.
Anu Kitchenaidi mikser maksab 199.- dollarit!
Epp
4.02.2011
Subscribe to:
Posts (Atom)