Õekeste päev. Piret läks Eesti saatkonna töötajaga Chesky Krumlovisse, Taborid heiastusid hotellis ja Anu alustas päeva Kafka muuseumis. Kuna minul Kfkaga side puudub, ootasin teda hotellis ja siis läksime taas koos välja. Jalutasime, nagu ikka, mäest üles Praha kohale. Ilm oli jahedavõitu, natuke tibutas, kuid see meid ei seganud. Õlleisu ei ole, kui on jahe ilm, nii võtsime kohvi, vaatasime ilusaid poode ja muudkui jalutasime.
Leidsime imeilusat portselani pakkuva poe, Anu sai sealt viimase roosa tassi.
Mäest alla, vaatasime ooperimaja taga natuke kvadrennaali, siis jalutasime piki jõge "tantsivate majadeni", leidsime imehead toitu pakkuva hiinaka , sõitsime trammiga koju. Karli sillal mängisid keskaegsetes rõivastes mehed pasunatega " Its only words...".
Piret saabus tagasi kinkidega ja kahetses, et meid kaasas polnud. Ükski reis ilma sõpradeta polevat midagi väärt.
Soe, ilus õhtu, midagi meeldejäävat kogu eluks-ma tutvusin Rein Rauaga. Ei, ma PEAN ülikooli minema.
Saturday, June 25, 2011
Palverändurite Hõllanduslik Heiastus
Kutna Hora.
Selline oli reedese päeva plaan. Minna Prahast tunniajase rongisõidu kaugusele ja vaadata väikelinna, "kondikirikut" jne. Ega me rohkem Kutna Horast ei teadnudki, kui et seal on "kondikirik". Kirik, mis on kaunistatud inimluudest tehtud lühtrite ja vappidega.
Kutna Hora endale kergesti ligi ei laskunud. Tuli vaeva näha.
Kõigepealt, alustanud küll hommikul vara, ei leidnud me kohe raudteejaama üles.
Kuna siin kohalikud räägivad ainult oma keeles on ka juhatuse küsimine üpris raske. Lõpuks leidsime siiski , olles enne ka metrooga seigelnud, raaudteejaama, hlavni nadraži, üles.Piletid õnnestus osta, kuid rongi me ei leidnud ega leidnud. Raudteejaama tablood on keerulised ja mitmeti mõistetavad. Lõpuks olime siiski vagunis, tund aega hiljem kui planeeritud ja rongi väljasõit hilines ligi 20 minutit!Kui siis sõiduks läks, võtsime õlled ja tuju oli hea. Enna Kutna Horasse jõudmist tuli piletikontroll, andis meie ühe lisapileti ja seletas midagi kiiresti-kiiresti tšehhi keeles. Loomulikult saime me kõigest valesti aru ja sõitsime linnakesest mööda. Avastasime endid uuesti keset Tšehhimaa põlde, tundmatusse põrutamas. Hirm tuli peale-nüüd läheme Brnosse! Ei läinud, järgmine peatus oli Chaslav, seal siis heiastusime tunnikese ning sõitsime Kutna Horasse tagasi.Chaslav oli ehtne väikelinna teivasjaam. Jaama restoran, kus kohalikud mehed mörisesid ja kus Margus kiiresti Hermelin juustu sõi, kõikjal võib suitsetada ja toit on odav. Jaamahooned on kenad väljast räämas , vildakad asutused, kuid seest puhtad ronge käib, meie õnneks, tihti.
Kutna Hora on olnud 400 aastat hõbedakaevanduse linn. Ta oli rikas, tähtsuselt teine kogu Bohemia Kuningriigis. Juba 13. sajandil andsid Kutna Hora kaevandused kolmandiku Euroopa hõbedakogusest.14 ja 15 sajandil oli kaevanduste käikude sügavus üle 500 meetri ja need olid sügavaimad kogu maailmas.
Peale hõbedavarude ammendumist vajus linn unustusse, kuid on tänu oma õitseajal tehtud ehitistele ja katedraalidele maailma UNESCO pärandi nimekirjas.
Kutna Horas tagasi, võtsime suuna kondikirikule.Natuke ajaloost- 13. sajandi lõpul tõi Sedleci kloostri abt Henry Pühalt Maalt Jeesuse haualt peotäie mulda, mille laotas maha kirikaia surnuaeda.Siis sai surnuaia maa osaks Pühast Maast ja inimesi maeti sinna õnnistatud paika mitte ainult Tšehhist, vaid ka Poolast, Bavariast ja Belgiast.Ka suure katkuepideemia ajal surnud tuhandete inimeste jäänused maeti sinna.Samuti andis oma panuse surnute hulga suurendamisele Hussiitide sõda.
Praegune keset surnuaeda seisev kabel on ehitatud 14. sajandil.Kabeli interjöör on muljetavaldav.Kogu kaunistus on peaaegu täielikult moodustatud inimluudest.Esimesena laoti inimluudest 4 püramiidi, seda tegid poolpimedad mungad. ( Eks neil oli, millega oma aega sisustada ja natuke niisama nibritseda)
Praegune üsna võigas väljanägemine anti kabelile natuke hiljem, 18 saj. lõpus.Luud on lubjaga valgeks pleegitatud ja arvatakse, et kogu selle kabeli kaunistamiseks on kasutatud vähemalt 40 000 inimese säilmeid.Kabeli laes rippuva lühtri valmistamiseks on kasutatud kõiki inimkehas leiduvaid luid...
See kabel ja võikad kondikaunistused peavad meile meelde tuletama kõige kaduvust ja vältimatut tõsiasja- meid kõiki ootab surm ja põrm.
Natuke ilusama teema juurde-Kondikiriku kõrval on Maarja Uinumise kirik. Tsisterlastest munkade poolt ehitatud lummav katedraal.Selle ehitamist alustati juba 1300 aastal ja oma aukartustäratavate mõõtmetega on ta siiamaani Bohemia 13 ja 14 saj.katedraalidest suurim ning vanim.
Loomulikult põletasid hussiidid selle maha ja alates 1700 aastast hakati seda taastama ja uuesti üles ehitama.Kirik on, ma ei oska seda täpselt öelda, barokses gooti stiilis. Seest imeilus, kerge, valge ja tühi. Päike säras akendest sisse, valgustades altarit.Kirik on praeguseks kenasti renoveeritud ja publikule avatud aastast 2009.
Kutna Hora vanalinn on natuke eemal, nii et sõitsime kohe liinibussiga. Tiirutasime mööda "mustamäed", mis oli ilus ja korras, aedlinnakesed lilledesse uppunud, päikest täis.
Me tahtsime aga kõigepealt korralikult heiastuda.Välusime bussist ja vaatasime ringi.Vanalinn oli inimtühi, kõrtsiaed varjuline ja seakoot krõbe ja maitsev. Ka kohalik tume õlu oli mekkimist väärt.Kutna Hora kõrtsi aias sõimegi Praha reisi parima roa - hinna , kvaliteedi ja koguse suhe oli paigas.
Peale sööki vaarusime natuke maad mäest üles a leidsime Püha Barbara katedraali. Püha Barbara on kaevurite pühak.
Katedraali on võrreldud oma ilu ja majesteetlikuse poolest Praha Püha Vituse katedraaliga.Pole ka ime, Kutna Hora variandi ehitas Vituse katedraali ehitaja poeg.
Püha Barbara Katedraal on ka väga fotogeeniline ja tänu sellele ka staažikas filminäitleja. Teiste rollide hulgas on ta mänginud ka Jumalaema Kirikut Pariisis, nii et kaunis ja väärikas daam.Kusjuures- jätta endast õhuline je kerge mulje selliste gabariitide juures? Tehke järgi.
Vaatasime ka Jesuiitide kooli, kus praegu paikneb moodsa kunsti galerii,nägin ka Švejki raamatu illustreerinud kunstniku originaaltöid.
Hõbedamuuseumisse jäime hiljaks, sinna lubatakse ainult gruppidena, üks ringkäik kestab poolteist tundi ja meie jäime väga hiljaks. Kuid saime kohe heiastuda imeilusal tänaval kohvi rüübates ja sigaretti nautides.Vaatasime huviga neid väheseid möödakäijaid, kes veel nii hilja õhtul liikvel olid, kell ikkagi juba kuus läbi.
Tee kohalikku väikesesse raudteejaama viis ikka allamäge, läbi tühja vanalinna, mööda imeilusaid tänavaid.
Raudteejaama hoone oli kui jäänuk möödunud aegadest, natuke räämas, roosidesse mattunud. Kohalik väikerong võeti vastu ja saadeti teele ilusa punase vormimütsiga jaamakorraldaja poolt ja kes vilistas, kui rong liikuda võis.
Tagasi Prahasse jõudsime sekeldustega, väike metroosõit ja jalutuskäik hotelli.
Ei, mis hotelli, me läksime Eesti Saatkonda vastuvõtule! Tõeliselt hea punane vein, hea seltskond ja soe õhtu.
Kes iganes Prahas nädalakese veedab, võtke ette ja külastage Kutna Horat.Imeilus, huvitav, natuke jube ( kondikirik) , õlu odav ja Praha raudteejaamast saab viimaks ka minema. No nii raske see ka pole....
Selline oli reedese päeva plaan. Minna Prahast tunniajase rongisõidu kaugusele ja vaadata väikelinna, "kondikirikut" jne. Ega me rohkem Kutna Horast ei teadnudki, kui et seal on "kondikirik". Kirik, mis on kaunistatud inimluudest tehtud lühtrite ja vappidega.
Kutna Hora endale kergesti ligi ei laskunud. Tuli vaeva näha.
Kõigepealt, alustanud küll hommikul vara, ei leidnud me kohe raudteejaama üles.
Kuna siin kohalikud räägivad ainult oma keeles on ka juhatuse küsimine üpris raske. Lõpuks leidsime siiski , olles enne ka metrooga seigelnud, raaudteejaama, hlavni nadraži, üles.Piletid õnnestus osta, kuid rongi me ei leidnud ega leidnud. Raudteejaama tablood on keerulised ja mitmeti mõistetavad. Lõpuks olime siiski vagunis, tund aega hiljem kui planeeritud ja rongi väljasõit hilines ligi 20 minutit!Kui siis sõiduks läks, võtsime õlled ja tuju oli hea. Enna Kutna Horasse jõudmist tuli piletikontroll, andis meie ühe lisapileti ja seletas midagi kiiresti-kiiresti tšehhi keeles. Loomulikult saime me kõigest valesti aru ja sõitsime linnakesest mööda. Avastasime endid uuesti keset Tšehhimaa põlde, tundmatusse põrutamas. Hirm tuli peale-nüüd läheme Brnosse! Ei läinud, järgmine peatus oli Chaslav, seal siis heiastusime tunnikese ning sõitsime Kutna Horasse tagasi.Chaslav oli ehtne väikelinna teivasjaam. Jaama restoran, kus kohalikud mehed mörisesid ja kus Margus kiiresti Hermelin juustu sõi, kõikjal võib suitsetada ja toit on odav. Jaamahooned on kenad väljast räämas , vildakad asutused, kuid seest puhtad ronge käib, meie õnneks, tihti.
Kutna Hora on olnud 400 aastat hõbedakaevanduse linn. Ta oli rikas, tähtsuselt teine kogu Bohemia Kuningriigis. Juba 13. sajandil andsid Kutna Hora kaevandused kolmandiku Euroopa hõbedakogusest.14 ja 15 sajandil oli kaevanduste käikude sügavus üle 500 meetri ja need olid sügavaimad kogu maailmas.
Peale hõbedavarude ammendumist vajus linn unustusse, kuid on tänu oma õitseajal tehtud ehitistele ja katedraalidele maailma UNESCO pärandi nimekirjas.
Kutna Horas tagasi, võtsime suuna kondikirikule.Natuke ajaloost- 13. sajandi lõpul tõi Sedleci kloostri abt Henry Pühalt Maalt Jeesuse haualt peotäie mulda, mille laotas maha kirikaia surnuaeda.Siis sai surnuaia maa osaks Pühast Maast ja inimesi maeti sinna õnnistatud paika mitte ainult Tšehhist, vaid ka Poolast, Bavariast ja Belgiast.Ka suure katkuepideemia ajal surnud tuhandete inimeste jäänused maeti sinna.Samuti andis oma panuse surnute hulga suurendamisele Hussiitide sõda.
Praegune keset surnuaeda seisev kabel on ehitatud 14. sajandil.Kabeli interjöör on muljetavaldav.Kogu kaunistus on peaaegu täielikult moodustatud inimluudest.Esimesena laoti inimluudest 4 püramiidi, seda tegid poolpimedad mungad. ( Eks neil oli, millega oma aega sisustada ja natuke niisama nibritseda)
Praegune üsna võigas väljanägemine anti kabelile natuke hiljem, 18 saj. lõpus.Luud on lubjaga valgeks pleegitatud ja arvatakse, et kogu selle kabeli kaunistamiseks on kasutatud vähemalt 40 000 inimese säilmeid.Kabeli laes rippuva lühtri valmistamiseks on kasutatud kõiki inimkehas leiduvaid luid...
See kabel ja võikad kondikaunistused peavad meile meelde tuletama kõige kaduvust ja vältimatut tõsiasja- meid kõiki ootab surm ja põrm.
Natuke ilusama teema juurde-Kondikiriku kõrval on Maarja Uinumise kirik. Tsisterlastest munkade poolt ehitatud lummav katedraal.Selle ehitamist alustati juba 1300 aastal ja oma aukartustäratavate mõõtmetega on ta siiamaani Bohemia 13 ja 14 saj.katedraalidest suurim ning vanim.
Loomulikult põletasid hussiidid selle maha ja alates 1700 aastast hakati seda taastama ja uuesti üles ehitama.Kirik on, ma ei oska seda täpselt öelda, barokses gooti stiilis. Seest imeilus, kerge, valge ja tühi. Päike säras akendest sisse, valgustades altarit.Kirik on praeguseks kenasti renoveeritud ja publikule avatud aastast 2009.
Kutna Hora vanalinn on natuke eemal, nii et sõitsime kohe liinibussiga. Tiirutasime mööda "mustamäed", mis oli ilus ja korras, aedlinnakesed lilledesse uppunud, päikest täis.
Me tahtsime aga kõigepealt korralikult heiastuda.Välusime bussist ja vaatasime ringi.Vanalinn oli inimtühi, kõrtsiaed varjuline ja seakoot krõbe ja maitsev. Ka kohalik tume õlu oli mekkimist väärt.Kutna Hora kõrtsi aias sõimegi Praha reisi parima roa - hinna , kvaliteedi ja koguse suhe oli paigas.
Peale sööki vaarusime natuke maad mäest üles a leidsime Püha Barbara katedraali. Püha Barbara on kaevurite pühak.
Katedraali on võrreldud oma ilu ja majesteetlikuse poolest Praha Püha Vituse katedraaliga.Pole ka ime, Kutna Hora variandi ehitas Vituse katedraali ehitaja poeg.
Püha Barbara Katedraal on ka väga fotogeeniline ja tänu sellele ka staažikas filminäitleja. Teiste rollide hulgas on ta mänginud ka Jumalaema Kirikut Pariisis, nii et kaunis ja väärikas daam.Kusjuures- jätta endast õhuline je kerge mulje selliste gabariitide juures? Tehke järgi.
Vaatasime ka Jesuiitide kooli, kus praegu paikneb moodsa kunsti galerii,nägin ka Švejki raamatu illustreerinud kunstniku originaaltöid.
Hõbedamuuseumisse jäime hiljaks, sinna lubatakse ainult gruppidena, üks ringkäik kestab poolteist tundi ja meie jäime väga hiljaks. Kuid saime kohe heiastuda imeilusal tänaval kohvi rüübates ja sigaretti nautides.Vaatasime huviga neid väheseid möödakäijaid, kes veel nii hilja õhtul liikvel olid, kell ikkagi juba kuus läbi.
Tee kohalikku väikesesse raudteejaama viis ikka allamäge, läbi tühja vanalinna, mööda imeilusaid tänavaid.
Raudteejaama hoone oli kui jäänuk möödunud aegadest, natuke räämas, roosidesse mattunud. Kohalik väikerong võeti vastu ja saadeti teele ilusa punase vormimütsiga jaamakorraldaja poolt ja kes vilistas, kui rong liikuda võis.
Tagasi Prahasse jõudsime sekeldustega, väike metroosõit ja jalutuskäik hotelli.
Ei, mis hotelli, me läksime Eesti Saatkonda vastuvõtule! Tõeliselt hea punane vein, hea seltskond ja soe õhtu.
Kes iganes Prahas nädalakese veedab, võtke ette ja külastage Kutna Horat.Imeilus, huvitav, natuke jube ( kondikirik) , õlu odav ja Praha raudteejaamast saab viimaks ka minema. No nii raske see ka pole....
Saturday, June 18, 2011
Neljapäev, 16. juuni Suuresarveline Kits
Rekordkogus õlut!
Elu rekord vist.Ehkki arvad, et üldse õllesõber pole. Kuid siin, Prahas, võta näpust, õlu läheb kui kerisele. Loomulikult on ka õhutemperatuur õllejoomist soodustav, ikka ligi 30 kraadi varjus, see pole nali.Janu on kogu aeg ja veepudelit kaasas tassida hirmus raske...
Nii, mida siis päevake tõi? Mina ja Anu alustasime hommikut vara ja sihtmärgiks oli Miniatuuride muuseum. Koht asub mäe otsas, Strahovi kloostri hoovis. Muuseum oli vembukas, vene kunstnik on miniatuure ja pildikesi asetanud küll sääsetiibadele, mooniseemnetele ja nõelasilmadesse.Palja silmaga ei näe midagi, kõike tuleb vaadelda kas läbi luubi või mikroskoobi.Naljakaim oli Tšehhovi portree mooniseemnel. Kohutavalt tilluke, kuid läbi mikroskoobi Tšehhov mis Tšehhov! 5 kaamelit läbi nõelasilma minemas, samovar ja jalgratas juuksekarval.
Külastasime ka Strahovi kloostri raamatukogu, sinna küll sisse ei saa, kuid üle ukse vaadates on ka muljetavaldav. Milline ilu ja rikkus. Kõrvalsaalis oli kellegi austamisõhtu, kuulasime kuidas mängis keelpillikvartett.Pühalt pinnalt viis kena rada mäest alla ja keerasime endid päikese käest parki puude vahele. Peeglite laburint ja vaatetorn meid ei huvitanud, kuid Lobkowiczide aias jalutasime meeleldi ja tiirutasime õunapuude vahelt mäest alla kesklinna tagasi.
Leidime palju toredaid kohti, isegi kuulsuste lemmikrestorani ühes maalilises hoovis. Seda on külastanud nii Gerard Depardieu kui ka Nastassia Kinski.Meie küll ühtegi kuulsust ei näinud, olime ise aia ehteks.
Raekoja Platsil puude all kohtusime ülejäänud reisisellidega. Nad istusid, sõid ja jõid õlut üsna määrdunud pingil, kuid sellest me end häirida ei lasknud.Vaatasime kell kaks Raekoja kellamängu ja pühakute keerlemist enne seda.Surm tõmbas kellanööri ka kukeke kires. Tšehhid armastavad igasuguseid luukeresid, pealuid ja surma, selleteemaliste piltide ja kujukestega on kõik kaunistatud.
Raekoja Platsil külastasime ka Dali galeriid. Lihtsalt vapustav, milline fantaasia ja mõttemaailm sel mehel on olnud.
Jalutasime läbi linna Haveli väljakule ja heisatusime kohe õlleklaaside taga, kuna meie kõrval oli viiekorruseline Bata kingakaubamaja, tegime kohe ostusid. Enne seda jagelesime ka kohalikus pizzabaaris kelneritega, kes olid pahased, et nende kohvikus ilma rahata ja õlut joomata pissil käisime.Tšehhis käies peab alati arvestama, et pissimise eest tuleb ikka raha maksta, kas 5 või 10 kohalikku. Muidu võid põie lõhki kannatada või siis restoranis kindlasti midagi tellima.Peale seda on küll pissimine vaba ja ilma rahata.
Peale Bata poodi hakkasime otsima, kus teha kingaliigud. Leidsime ilusa heiastumiskoha ,kus ei saanud küll õlut, vaid oli ohtralt müügil Vietnami siidist rõivaid.Nii Garmen kui Anu hõljusid sealt välja, näod õndsad ja uued riided kotis. Kleidiliikudeks jõime õlut ja venitasime juustuseid brokkoleid peale.
Kuna meie hotell on nii kesklinnas, siis on igalt poolt lähike koju minna. Kodukõrtsis hõivasime pika laua ja , mida te arvate, jõime õlut! Ja mitte vähe! Sõbrad kõrvalhotellist tulid ka ning pidu kõrtsiaias oli tore. Hea on hotelli tagasi tuikuda, kui pole vaja teha rohkem kui kaks sammu ja natuke trepist üles ronida.
Elu rekord vist.Ehkki arvad, et üldse õllesõber pole. Kuid siin, Prahas, võta näpust, õlu läheb kui kerisele. Loomulikult on ka õhutemperatuur õllejoomist soodustav, ikka ligi 30 kraadi varjus, see pole nali.Janu on kogu aeg ja veepudelit kaasas tassida hirmus raske...
Nii, mida siis päevake tõi? Mina ja Anu alustasime hommikut vara ja sihtmärgiks oli Miniatuuride muuseum. Koht asub mäe otsas, Strahovi kloostri hoovis. Muuseum oli vembukas, vene kunstnik on miniatuure ja pildikesi asetanud küll sääsetiibadele, mooniseemnetele ja nõelasilmadesse.Palja silmaga ei näe midagi, kõike tuleb vaadelda kas läbi luubi või mikroskoobi.Naljakaim oli Tšehhovi portree mooniseemnel. Kohutavalt tilluke, kuid läbi mikroskoobi Tšehhov mis Tšehhov! 5 kaamelit läbi nõelasilma minemas, samovar ja jalgratas juuksekarval.
Külastasime ka Strahovi kloostri raamatukogu, sinna küll sisse ei saa, kuid üle ukse vaadates on ka muljetavaldav. Milline ilu ja rikkus. Kõrvalsaalis oli kellegi austamisõhtu, kuulasime kuidas mängis keelpillikvartett.Pühalt pinnalt viis kena rada mäest alla ja keerasime endid päikese käest parki puude vahele. Peeglite laburint ja vaatetorn meid ei huvitanud, kuid Lobkowiczide aias jalutasime meeleldi ja tiirutasime õunapuude vahelt mäest alla kesklinna tagasi.
Leidime palju toredaid kohti, isegi kuulsuste lemmikrestorani ühes maalilises hoovis. Seda on külastanud nii Gerard Depardieu kui ka Nastassia Kinski.Meie küll ühtegi kuulsust ei näinud, olime ise aia ehteks.
Raekoja Platsil puude all kohtusime ülejäänud reisisellidega. Nad istusid, sõid ja jõid õlut üsna määrdunud pingil, kuid sellest me end häirida ei lasknud.Vaatasime kell kaks Raekoja kellamängu ja pühakute keerlemist enne seda.Surm tõmbas kellanööri ka kukeke kires. Tšehhid armastavad igasuguseid luukeresid, pealuid ja surma, selleteemaliste piltide ja kujukestega on kõik kaunistatud.
Raekoja Platsil külastasime ka Dali galeriid. Lihtsalt vapustav, milline fantaasia ja mõttemaailm sel mehel on olnud.
Jalutasime läbi linna Haveli väljakule ja heisatusime kohe õlleklaaside taga, kuna meie kõrval oli viiekorruseline Bata kingakaubamaja, tegime kohe ostusid. Enne seda jagelesime ka kohalikus pizzabaaris kelneritega, kes olid pahased, et nende kohvikus ilma rahata ja õlut joomata pissil käisime.Tšehhis käies peab alati arvestama, et pissimise eest tuleb ikka raha maksta, kas 5 või 10 kohalikku. Muidu võid põie lõhki kannatada või siis restoranis kindlasti midagi tellima.Peale seda on küll pissimine vaba ja ilma rahata.
Peale Bata poodi hakkasime otsima, kus teha kingaliigud. Leidsime ilusa heiastumiskoha ,kus ei saanud küll õlut, vaid oli ohtralt müügil Vietnami siidist rõivaid.Nii Garmen kui Anu hõljusid sealt välja, näod õndsad ja uued riided kotis. Kleidiliikudeks jõime õlut ja venitasime juustuseid brokkoleid peale.
Kuna meie hotell on nii kesklinnas, siis on igalt poolt lähike koju minna. Kodukõrtsis hõivasime pika laua ja , mida te arvate, jõime õlut! Ja mitte vähe! Sõbrad kõrvalhotellist tulid ka ning pidu kõrtsiaias oli tore. Hea on hotelli tagasi tuikuda, kui pole vaja teha rohkem kui kaks sammu ja natuke trepist üles ronida.
Wednesday, June 15, 2011
16.juuni Praha
Kirjutan kolmapäevast, 15.juunist.
Kui alustada õllejoomist kohe hommikul vara, siis on terveks päevaks kena sametine foon kindlustatud. Ärge häbenege, kui ikka kell 9 hommikul on õlleisu, ära suru seda maha! Meie alustasime kõrgel Praha kohal lossihoovi juures asuvas kõrtsus ja peab ütlema, see polnud ei raisatud raha ega mahavisatud aeg.
Õlu on siin kerge, maitsev, jääkülm, odav ja kõikjal saada. Mulle meeldib isegi tume õlu, selline karamelline ja kreemja vahuga. MMMM.
Eilne hommik algaski jalutuskäiguga üles lossi juurde-lõpututest treppidest läbi lõõskava päikese. Praha lamas meie jalge ees kui imeilus kalliskivi.
Vaatasime hingematvalt ilusat Püha Vituse katedraali, mille aknaid kaunistavad vitraažid on maalinud kuulus Alphonse Mucha.
Lobkowicz palees oli suurepärane maalide kollektsioon suguvõsa portreedest ja kallisasjadest. LObkowiczidest kirjutan kunagi pikemalt, selle kuulsa ja rikka perekonna saatus ja ajalugu on niivõrd huvitav.
Losiimäest allatulek oli kergem, jalutasime üle silla ja läksime Praha juutide kvartalisse.Seal on väga huvitav muuseum, õigemini kohe mitu tükki ja surnuaed, sellest kirjutan ka kodus pikemalt.
Juutide linnaosa ja kalmistu uurimine tegi meid niivõrd näljaseks, et komberdasime kohe esimese kõrsti laudade taha ja hakkasime jooma. Söögiks võtsime kohalikku maiust, grillitud juustu, kartulikroketeid, moosi ja mädarõigast.Kõik loputasime õllega alla.
Siis siirdusime kohustusliku programmi juurde-Praha Kvadrennaali avamine. Keegi seal midagi aru ei saanud, kuid lõpuks tehti Rahvusgalerii uksed lahti ja kogu see kirju seltskond trügis sisse. Saime ka natuke rootsi laua ääres maiustada ja siis vaatasime maailma teatrikunstnike pakutu üle. Kirju, huvitav ja igav ühekorraga, mulle täiesti võõras maailm.Lõpuks käis mu pea nii ringi, higi jooksis mööda selga alla ja kaustrofoobiatunne lämmatas. Väljas värske õhu käes, eemal igasugusest kunstist, hakkas siiski kohe parem.
Sõitsime trammiga kottu tagasi, värskendasime end ja kohe kodu kõrvale švajki restorani hoovi sööma. Hermelin juust, mozarellasalat, pretzelid ja õlu-õlu-õlu. Saime kõik kokku, ka kõrvalhotellis olijad, vahetasime päevamuljeid ning tundsime endid suurepäraselt.
Enna magamaminekut jalutasime veel üle Karli silla, et vaadata kujude vahel pesitsevaid ämblikke. Laternad säravad ja ämblikud on suured, täissöönud ja neid on igal pool!
Öö oli soe kui samet, keerasime ümber nurga, olimegi hotellis, voodisse ja tuttu. Ees ootab uus ja tore päev!
Kui alustada õllejoomist kohe hommikul vara, siis on terveks päevaks kena sametine foon kindlustatud. Ärge häbenege, kui ikka kell 9 hommikul on õlleisu, ära suru seda maha! Meie alustasime kõrgel Praha kohal lossihoovi juures asuvas kõrtsus ja peab ütlema, see polnud ei raisatud raha ega mahavisatud aeg.
Õlu on siin kerge, maitsev, jääkülm, odav ja kõikjal saada. Mulle meeldib isegi tume õlu, selline karamelline ja kreemja vahuga. MMMM.
Eilne hommik algaski jalutuskäiguga üles lossi juurde-lõpututest treppidest läbi lõõskava päikese. Praha lamas meie jalge ees kui imeilus kalliskivi.
Vaatasime hingematvalt ilusat Püha Vituse katedraali, mille aknaid kaunistavad vitraažid on maalinud kuulus Alphonse Mucha.
Lobkowicz palees oli suurepärane maalide kollektsioon suguvõsa portreedest ja kallisasjadest. LObkowiczidest kirjutan kunagi pikemalt, selle kuulsa ja rikka perekonna saatus ja ajalugu on niivõrd huvitav.
Losiimäest allatulek oli kergem, jalutasime üle silla ja läksime Praha juutide kvartalisse.Seal on väga huvitav muuseum, õigemini kohe mitu tükki ja surnuaed, sellest kirjutan ka kodus pikemalt.
Juutide linnaosa ja kalmistu uurimine tegi meid niivõrd näljaseks, et komberdasime kohe esimese kõrsti laudade taha ja hakkasime jooma. Söögiks võtsime kohalikku maiust, grillitud juustu, kartulikroketeid, moosi ja mädarõigast.Kõik loputasime õllega alla.
Siis siirdusime kohustusliku programmi juurde-Praha Kvadrennaali avamine. Keegi seal midagi aru ei saanud, kuid lõpuks tehti Rahvusgalerii uksed lahti ja kogu see kirju seltskond trügis sisse. Saime ka natuke rootsi laua ääres maiustada ja siis vaatasime maailma teatrikunstnike pakutu üle. Kirju, huvitav ja igav ühekorraga, mulle täiesti võõras maailm.Lõpuks käis mu pea nii ringi, higi jooksis mööda selga alla ja kaustrofoobiatunne lämmatas. Väljas värske õhu käes, eemal igasugusest kunstist, hakkas siiski kohe parem.
Sõitsime trammiga kottu tagasi, värskendasime end ja kohe kodu kõrvale švajki restorani hoovi sööma. Hermelin juust, mozarellasalat, pretzelid ja õlu-õlu-õlu. Saime kõik kokku, ka kõrvalhotellis olijad, vahetasime päevamuljeid ning tundsime endid suurepäraselt.
Enna magamaminekut jalutasime veel üle Karli silla, et vaadata kujude vahel pesitsevaid ämblikke. Laternad säravad ja ämblikud on suured, täissöönud ja neid on igal pool!
Öö oli soe kui samet, keerasime ümber nurga, olimegi hotellis, voodisse ja tuttu. Ees ootab uus ja tore päev!
Tuesday, June 14, 2011
15.juuni Praha
Andesta veel, mu kapriisid, kui saad
andesta veel, sest veel elan ma...
Seda laulu on Margus hõisanud terve hommiku! Niisiis, tänase päeva laul on andestusest, jumal teab küll , mida ja kellelt Margusel on andeks paluda.
kohvi joodud, gurmeevõileviad söödud, plaanid tehtud ja kotid üle õla-läheme Prahat vallutama ja kultuuri endasse ahmima. Vystupi, nastupi-sobirai!
Kirjutamiseni õhtul!
andesta veel, sest veel elan ma...
Seda laulu on Margus hõisanud terve hommiku! Niisiis, tänase päeva laul on andestusest, jumal teab küll , mida ja kellelt Margusel on andeks paluda.
kohvi joodud, gurmeevõileviad söödud, plaanid tehtud ja kotid üle õla-läheme Prahat vallutama ja kultuuri endasse ahmima. Vystupi, nastupi-sobirai!
Kirjutamiseni õhtul!
Praha, 14.juuni 2011
Teatrikunstnike kvadrennaal Prahas on üritus, millise olemasolust mul varem aimugi polnud. Kuid siin ma nüüd olen, hotellis keset Praha vanalinna ja jube ülehomme kvadrennaali avamisele minek.
Praha reisi pakkus välja Anu ja kuna Linnateatrist läks ka palju sõpru, siis saigi kogu reis juba veebruarikuus ära makstud. Nii et tegu on praktiliselt ilma rahata sõiduga!
Lennuk toob Tallinnast otse kohale ja pardal pakutakse nii võileibu kui veini.Mõnus.
Hotell on Charles Bridge Apartaments ja tõesti, Karli sild on välisukse juurest näha.Otse üle tänava on Kafka muuseum ja kõrval, ees ja taga õllekad, igalühel Švejki pilt peal.
Oleme ühes kahetoalises apartamendis seitsmekesi, mina, Anud, Piret, Taborid ja väike Mariie.
Peale tubade valimist, ahhetamist, külmikust leitud õlle joomist ja värskendamist otsisime ka oma sõbrad üles, nende hotell on nurga taga ja akendest avaneb samasugune hingemattev vaade Praha vanalinnale.
jalutasimegi siis üle Karli silla, päike kõrvetas ja kõik oli imeilus. Jan Nepomucki, vaese jõkke heidetud pühaku, juures oli kohustuslik varbahõõrumine ja salasoovide sosistamine. Nüüd tuleb veel rohkem õnne.
Kohe Karli silla all oli ka kena terrassiga restoran, kohe Vltava kohal, Klub Lavka.Mina tellisin kohe guljaši, see on nii rammus lihasöök, et jääb kõhtu täitma mitmeks päevaks. Loputasin kogu prae tumeda õllega alla. Minuarust oli kõigil kõht nii tühi, et telliti jälle mäetäis toitu, mis oli ka hea, kõik said kõike proovida.
Veerand nädala eelarvest läinud....
Siis algas äike! Vihma sadas nii kõvasti, et lõi taeva valgeks-aga igal pool müüdi vihmakeepe ja nii jalutasingi Pirka ja Anuga tagasi, kel kollane, kel roosa kiletelk ümber. Vihm oli soe, õhtu sume ja üleüldse, kõik on väga mõnus. Homme katsume Karli sillale minna võimalikult vara, et olla seal, kui turiste veel pole, kui on hommik ja udu ja päike.
Kohtumiseni homme
Epp
Praha reisi pakkus välja Anu ja kuna Linnateatrist läks ka palju sõpru, siis saigi kogu reis juba veebruarikuus ära makstud. Nii et tegu on praktiliselt ilma rahata sõiduga!
Lennuk toob Tallinnast otse kohale ja pardal pakutakse nii võileibu kui veini.Mõnus.
Hotell on Charles Bridge Apartaments ja tõesti, Karli sild on välisukse juurest näha.Otse üle tänava on Kafka muuseum ja kõrval, ees ja taga õllekad, igalühel Švejki pilt peal.
Oleme ühes kahetoalises apartamendis seitsmekesi, mina, Anud, Piret, Taborid ja väike Mariie.
Peale tubade valimist, ahhetamist, külmikust leitud õlle joomist ja värskendamist otsisime ka oma sõbrad üles, nende hotell on nurga taga ja akendest avaneb samasugune hingemattev vaade Praha vanalinnale.
jalutasimegi siis üle Karli silla, päike kõrvetas ja kõik oli imeilus. Jan Nepomucki, vaese jõkke heidetud pühaku, juures oli kohustuslik varbahõõrumine ja salasoovide sosistamine. Nüüd tuleb veel rohkem õnne.
Kohe Karli silla all oli ka kena terrassiga restoran, kohe Vltava kohal, Klub Lavka.Mina tellisin kohe guljaši, see on nii rammus lihasöök, et jääb kõhtu täitma mitmeks päevaks. Loputasin kogu prae tumeda õllega alla. Minuarust oli kõigil kõht nii tühi, et telliti jälle mäetäis toitu, mis oli ka hea, kõik said kõike proovida.
Veerand nädala eelarvest läinud....
Siis algas äike! Vihma sadas nii kõvasti, et lõi taeva valgeks-aga igal pool müüdi vihmakeepe ja nii jalutasingi Pirka ja Anuga tagasi, kel kollane, kel roosa kiletelk ümber. Vihm oli soe, õhtu sume ja üleüldse, kõik on väga mõnus. Homme katsume Karli sillale minna võimalikult vara, et olla seal, kui turiste veel pole, kui on hommik ja udu ja päike.
Kohtumiseni homme
Epp
Tuesday, June 7, 2011
Tagasi kodus, kokkuvõte. 8.juuni 2011
Tere.
Olen juba terve nädala kodus tagasi olnud.
Loomulikult on mu meeleolu ja tunded vastandlikud. Minu hing, süda ja keha on veel Kanadas, kuid füüsiline keha Eestis, Tartus, ja suur vahemaa kipub mind katki kiskuma.
Kanada puges mulle hinge ja südamesse. Niiviisi märkamatult, tasakesi, kuid kindlalt.
Ta vallutas mind oma inimestega, rõõmsameelsusega, suurusega ja heldusega. Kanada võttis mind vastu naeratusega näol, käed embuseks laiali- Tule mu juurde, kallis Epp!
Muidugi ma läheksin kohe tagasi, kuid peab endale aru andma- jah , mind küll oodatakse seal, kuid töö leidmine pole nii kerge. Mul pole kõrgharidust (!), ma oskan küll keelt, kuid kindlasti mitte piisavalt, mul pole kuskil elada ja ma pole 20 aastane.
Koristajaks-passijanaiseks-lapsehoidjaks olen liiga ülekvalifitseeritud ja ega ma seda ei taha kah.
Nii et esialgu katsun tööd leida oma armsas kodu-Eestis ja käia Kanadas nii palju külas kui võimalik. Sellepärast peangi hakkama ruttu raha teenima....
Mis on siis selle nelja kuu kõige tähtsamad muljed:
1.Inimesed. Avastasin sealt kaugelt maalt tugeva ja elujõulise eestlaste maa. Juba teine ja kolmas seal sündinud põlvkond räägib eesti keelt, käivad eesti koolis ja lasteaias, abielluvad eestlastega ja õpetavad oma lastele eesti keelt.Isegi segaabieludes inimesed, kui naine on eestlanna, panevad oma mehe fakti ette-mina räägin oma lastega eesti keeles. See on oluline ja tähtis.
Minu kallid sõbrad Kanadas on rõõmsameelsed, stressivabad, juba sündinud vabasse maailma.Meie mõttemaailm ja eluhoiak on erinevad. Ei saagi olla sarnased, kuna üleskasvamise olud ja maailmapilt on nii erinevad. Kuidas seletada kanadalasele, kes on harjunud kõike poest saama, et minu lapsepõlve suurim varandus oli tühi, hästi lõhnav välismaa šampoonipudel? Et me kogusime nätsupabereid, mitte ei närinud nätsu, sest seda lihtsalt polnud? Kuidas seletada, et maiparaadil käimine oli lõbus ja et pioneerikaelarätti triikisime igal hommikul, kuna selleta kooli minna ei tohtinud? Kuidas seletada, et kõige viimane asi, mida me uskusime, tõepoolest kõige viimane, oli lootus, et Eesti saab vabaks.
Eestlased ei ole nii avatud, me ei julge naerda kõva häälega, oleme torssis ja mossis ja mõtleme kõikidest juba ette halba.Meie, kodu-eestlased, peame hakkama samuti võtma iga päeva kui kingitust. Jah, Kanada eestlased teevad kõvasti tööd, pikemaid tunde, kui meie ette oskaksimegi kujutada, kuid vaba aeg on see, mis on tähtis. Lõõgastu, ära triigi ja remondi kogu aeg, sõida sõbrale külla, istu väljas ja grilli liha.Pane endale terrassile muusika mängima, võta klaas veini kõrvale ja naudi. Mis siis, et väljas pole veel soe. Võta tekk ümber.
Kanadas ei ole vanust. Kõik on noored ja reipad, ole sa siis 25 või 83 aastat vana. Elul on lihtsalt teised väärtused ja 83 aastane ei jaksa kõike, kuid enamasti nad jaksavad. Autoga sõita, pidutseda, käia kõikides pulmades ja kõikidel sünnipäevadel.
Ma ei näinud oma tuttavate hulgas mitte ühtegi, tõepoolest, mitte ühtegi rätiga komberdavat, oma tervise üle kurtvat mutikest. Vastupidi, nad on moekalt riides, huuled värvitud ja käivad iga nädal 2 x vesiaeroobika trennis.
Talveks sõidetakse ikka Floridasse või Mehhikosse, kui endal seal suvilat pole, siis keegi ikka külla kutsub.
2.Kanada on ilus maa, suur ja pruun. Nägin teda ju põhiliselt talvel ja keadel, alles minu äratuleku eel läksid puud roheliseks ja kõik hakkas õitsema. Farmid on korras,teed head.
Mulle meeldib väga Toronto, selline suur ja roheline linn. Maavillasele eestlasele, kes suu ammuli kõrghooneid vaatab, ikka huvitav. Ilus oli sõita öösel läbi südalinna, kõrged pilvelõhkujad kahel pool CN torn välja valgustatud, imelik müra ümberringi.Autosid on ju kohutavalt palju, tuhandeid, viies-kuues reas, kõik kiirustavad kuhugile.
Kiirteedel on liiklus hullumeelne, kihutatakse , seal aeglaselt sõita ei saa. Maakohtades, vastupidi, on minusugusele raske jalaga sõitjale piinav hoida spidomeetrit 80 peal.Pärast küll lohutati, et 20 km. tunnis võib ikka kiiremini sõita. See tegi olemise kuidagi paremaks ja kui veel mööda sai sõita! noh, siis rahunesin jälle maha. Punase tulega saab ristmikult paremale keerata ja politseinik, kellega rääkisin, nimetas mind preiliks...
3.Toidust olen juba kõnelenud. Aga see on hea. Lambaliha, steigid, mereannid. Kuna ma magusat ei söö, siis see teema jääb puutumata.Lambaliha restoranides oli ülihea. Igal korralikul kanadalasel on aias barbeque-grill ja seda kasutatakse suvel usinasti. Liha tuleb mahlane ja hõrk.Üldse süüakse palju liha ja juustu.Salatit ja puuvilja.
4.Kanada lapsed mängisid terve Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud aktuse aja telefonidega.
5.Metskalkunid on koledad linnud, hirved on helepruunid ja suured ja neid nägin paar korda, sõitsin mööda surnud skungist-jube hais! Meil Kitcheneri aias elasid peaukarud, kolme sorti oravad, küülikud ja vöötoravad. Lisaks linnukesed ja putukad. Ka vohas meie aias kenasti nõges, kuna Pille mees Gerhard oli seda omal ajal kohvriga Saksamaalt kaasa toonud ja maha istutanud. Nüüd on sellest saanud Frederick Streeti vasakpoolsete majade aedades nuhtlus.
6. Naabrid olid maailma parimad! Bob tõi iga päev lehed ja rääkis uudiseid,jõi Pepsit ja niitis suviti muru. Allan jõi õlut ja ajas talvel lume ära.
7. Perekond. Väga suur tähtsus on igasugustel perekondlikel tähtpäevadel.Leeriskäik ja pidu, kihlused, pulmad ja pruudisabinad,poissmeesteõhtud. Tullakse kokku, ilusad uued kleidid seljas , süüakse, juuakse ja ollakse rõõmsad.
Ärgu olgu sul sada rubla, olgu sada sõpra. Nii ütleb vanasõna ja see on õige.
Sattusin Kanadasse saabudes sõbraliku ja üksmeelse pere embusesse ja kui sealt pääsesin, siis mitte enam iseendana, vaid pereliikmena.
Kallid Kanada sõbrad,ma armastan teid väga. Loodan, et saame kokku ikka ja jälle, et meie teed nüüd lahku ei lähe.
Nagu lubatud, kui Pillele väga vaja, tulen tagasi.
Epp
Olen juba terve nädala kodus tagasi olnud.
Loomulikult on mu meeleolu ja tunded vastandlikud. Minu hing, süda ja keha on veel Kanadas, kuid füüsiline keha Eestis, Tartus, ja suur vahemaa kipub mind katki kiskuma.
Kanada puges mulle hinge ja südamesse. Niiviisi märkamatult, tasakesi, kuid kindlalt.
Ta vallutas mind oma inimestega, rõõmsameelsusega, suurusega ja heldusega. Kanada võttis mind vastu naeratusega näol, käed embuseks laiali- Tule mu juurde, kallis Epp!
Muidugi ma läheksin kohe tagasi, kuid peab endale aru andma- jah , mind küll oodatakse seal, kuid töö leidmine pole nii kerge. Mul pole kõrgharidust (!), ma oskan küll keelt, kuid kindlasti mitte piisavalt, mul pole kuskil elada ja ma pole 20 aastane.
Koristajaks-passijanaiseks-lapsehoidjaks olen liiga ülekvalifitseeritud ja ega ma seda ei taha kah.
Nii et esialgu katsun tööd leida oma armsas kodu-Eestis ja käia Kanadas nii palju külas kui võimalik. Sellepärast peangi hakkama ruttu raha teenima....
Mis on siis selle nelja kuu kõige tähtsamad muljed:
1.Inimesed. Avastasin sealt kaugelt maalt tugeva ja elujõulise eestlaste maa. Juba teine ja kolmas seal sündinud põlvkond räägib eesti keelt, käivad eesti koolis ja lasteaias, abielluvad eestlastega ja õpetavad oma lastele eesti keelt.Isegi segaabieludes inimesed, kui naine on eestlanna, panevad oma mehe fakti ette-mina räägin oma lastega eesti keeles. See on oluline ja tähtis.
Minu kallid sõbrad Kanadas on rõõmsameelsed, stressivabad, juba sündinud vabasse maailma.Meie mõttemaailm ja eluhoiak on erinevad. Ei saagi olla sarnased, kuna üleskasvamise olud ja maailmapilt on nii erinevad. Kuidas seletada kanadalasele, kes on harjunud kõike poest saama, et minu lapsepõlve suurim varandus oli tühi, hästi lõhnav välismaa šampoonipudel? Et me kogusime nätsupabereid, mitte ei närinud nätsu, sest seda lihtsalt polnud? Kuidas seletada, et maiparaadil käimine oli lõbus ja et pioneerikaelarätti triikisime igal hommikul, kuna selleta kooli minna ei tohtinud? Kuidas seletada, et kõige viimane asi, mida me uskusime, tõepoolest kõige viimane, oli lootus, et Eesti saab vabaks.
Eestlased ei ole nii avatud, me ei julge naerda kõva häälega, oleme torssis ja mossis ja mõtleme kõikidest juba ette halba.Meie, kodu-eestlased, peame hakkama samuti võtma iga päeva kui kingitust. Jah, Kanada eestlased teevad kõvasti tööd, pikemaid tunde, kui meie ette oskaksimegi kujutada, kuid vaba aeg on see, mis on tähtis. Lõõgastu, ära triigi ja remondi kogu aeg, sõida sõbrale külla, istu väljas ja grilli liha.Pane endale terrassile muusika mängima, võta klaas veini kõrvale ja naudi. Mis siis, et väljas pole veel soe. Võta tekk ümber.
Kanadas ei ole vanust. Kõik on noored ja reipad, ole sa siis 25 või 83 aastat vana. Elul on lihtsalt teised väärtused ja 83 aastane ei jaksa kõike, kuid enamasti nad jaksavad. Autoga sõita, pidutseda, käia kõikides pulmades ja kõikidel sünnipäevadel.
Ma ei näinud oma tuttavate hulgas mitte ühtegi, tõepoolest, mitte ühtegi rätiga komberdavat, oma tervise üle kurtvat mutikest. Vastupidi, nad on moekalt riides, huuled värvitud ja käivad iga nädal 2 x vesiaeroobika trennis.
Talveks sõidetakse ikka Floridasse või Mehhikosse, kui endal seal suvilat pole, siis keegi ikka külla kutsub.
2.Kanada on ilus maa, suur ja pruun. Nägin teda ju põhiliselt talvel ja keadel, alles minu äratuleku eel läksid puud roheliseks ja kõik hakkas õitsema. Farmid on korras,teed head.
Mulle meeldib väga Toronto, selline suur ja roheline linn. Maavillasele eestlasele, kes suu ammuli kõrghooneid vaatab, ikka huvitav. Ilus oli sõita öösel läbi südalinna, kõrged pilvelõhkujad kahel pool CN torn välja valgustatud, imelik müra ümberringi.Autosid on ju kohutavalt palju, tuhandeid, viies-kuues reas, kõik kiirustavad kuhugile.
Kiirteedel on liiklus hullumeelne, kihutatakse , seal aeglaselt sõita ei saa. Maakohtades, vastupidi, on minusugusele raske jalaga sõitjale piinav hoida spidomeetrit 80 peal.Pärast küll lohutati, et 20 km. tunnis võib ikka kiiremini sõita. See tegi olemise kuidagi paremaks ja kui veel mööda sai sõita! noh, siis rahunesin jälle maha. Punase tulega saab ristmikult paremale keerata ja politseinik, kellega rääkisin, nimetas mind preiliks...
3.Toidust olen juba kõnelenud. Aga see on hea. Lambaliha, steigid, mereannid. Kuna ma magusat ei söö, siis see teema jääb puutumata.Lambaliha restoranides oli ülihea. Igal korralikul kanadalasel on aias barbeque-grill ja seda kasutatakse suvel usinasti. Liha tuleb mahlane ja hõrk.Üldse süüakse palju liha ja juustu.Salatit ja puuvilja.
4.Kanada lapsed mängisid terve Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud aktuse aja telefonidega.
5.Metskalkunid on koledad linnud, hirved on helepruunid ja suured ja neid nägin paar korda, sõitsin mööda surnud skungist-jube hais! Meil Kitcheneri aias elasid peaukarud, kolme sorti oravad, küülikud ja vöötoravad. Lisaks linnukesed ja putukad. Ka vohas meie aias kenasti nõges, kuna Pille mees Gerhard oli seda omal ajal kohvriga Saksamaalt kaasa toonud ja maha istutanud. Nüüd on sellest saanud Frederick Streeti vasakpoolsete majade aedades nuhtlus.
6. Naabrid olid maailma parimad! Bob tõi iga päev lehed ja rääkis uudiseid,jõi Pepsit ja niitis suviti muru. Allan jõi õlut ja ajas talvel lume ära.
7. Perekond. Väga suur tähtsus on igasugustel perekondlikel tähtpäevadel.Leeriskäik ja pidu, kihlused, pulmad ja pruudisabinad,poissmeesteõhtud. Tullakse kokku, ilusad uued kleidid seljas , süüakse, juuakse ja ollakse rõõmsad.
Ärgu olgu sul sada rubla, olgu sada sõpra. Nii ütleb vanasõna ja see on õige.
Sattusin Kanadasse saabudes sõbraliku ja üksmeelse pere embusesse ja kui sealt pääsesin, siis mitte enam iseendana, vaid pereliikmena.
Kallid Kanada sõbrad,ma armastan teid väga. Loodan, et saame kokku ikka ja jälle, et meie teed nüüd lahku ei lähe.
Nagu lubatud, kui Pillele väga vaja, tulen tagasi.
Epp
Subscribe to:
Posts (Atom)