Ahoi!
Vihm ja päike, torm ja äike, tuul ja tuulevaikus, sume öö. selline oli tänane ilm.Käisime Eloras, mis on imeilus väike linnake. Kuid kahe 80-aastase vanaprouaga pole see nii lihtne, Nad on kõike näinud ja tahavad ainult restorani minna. Nii vaatasimegi läbi mõned poed-siin on ikka TÕELISELT häid riidepoode. Kui aus olla, siis hinnad on samad, mis meil - Nikkolol jne., kuid millised kleidid, millised pluusid, millised kübarad! Mantlid olid küll kallid, kuid imeilusad lihtsalt!Värvid on sel suvel kirjud! Kleidid klassikalised, 50nendatest, moes on suured laiad kübarad.
Mina , ise suur kingafänn, polegi kingapoodides käinud, üldse olen vähe poes käinud.Üks kauplus oli hea Cambridges, outlet Mall, seal poes Animale olid ka ilusad ja ootamatud riided. Milline must mantel seal oli! OO MAI GAAD!Kahju on, et mul pole tõesti seda vaja, ma ei kõnni ju mööda tänavat, mitu palitut ülestikku, et oma rikkust demonstreerida.Las ta jääb minust sinna poodi ja las ta mõtleb mu peale... See ilus mantel.
Eloras istusime niisiis restoranis nimega Open Cork, menüü oli "kanadalane", st et midagi nagu süüa pole.Võtsin taipärase krevetisupi ja sellist suppi pole ma tõesti kunagi varem söönud. Nagu krevetikeeduvesi, millele on vetikaid ja spinatit sisse pandud.Hästi terav, roheline ja hea. Täiesti uus maitse. Prouad võtsid Club sandwichi friikartulitega ja kolme peale tellisime ka natšovaagna. Kõik siin kole populaarsed.Vein oli klaasi kaupa nii kallis, et isegi Pille ei ostnud.
Sõit Elorasse on nii pool tundi, läbi imeilusate linnakeste/külakeste , loodus on siin nagu Eestis ja majad korras, hooldatud, ilusad.Farmid rikkad.
Menoniidid sõitsid oma kaarikutega edasi-tagasi, lapsi täis laotud. Neid on nii huvitav vaadata, täiesti teistsugused inimesed. Riides kossakalt, krunnidel tanud ja õnnelikud näod peas. Ah, mis ma räägin, Kanadas on kõik õnnelikud!
Tagasiteel sõitsime läbi tõelise tormi. Vihm sadas risti ja auto kõikus kui jube. Õnneks kestis see maru ainult 3-5 minutit, siis oli ilm jälle ilus.Noh, mis ilus, ilusam.
Täna hommikul, kui ujuma läksin, oli ikka veel maru, tuul puhus kuis jaksas ja oksad lendasid.Vapraid ujujaid see ei seganud, jala ju ei käi ja bussi ei oota. Mul on Kitchener ja Cambridge ka nii selged, sõida või pimesi.
Ujumine on vaimustav, eesti trenniga võrreldes rahulik, kuid siiski. Pärast käime veel ühiselt kohvi joomas ja juttu ajamas, nii et varahommikusest (!) trennist jõuan koju tagasi üha hiljem ja hiljem.
Mulle meeldivad Kanada pensionärid. Mitte ühtegi rätiga hambutut mutikest, vaid autodega kihutavad elegantsed daamid. Elu nauditakse lõpuni välja , mõttemaailm ja riided, mitte miski pole nn.vanamoodne. Ma räägin, vanust pole olemas, on ellusuhtumine, eluhoiak, rõõmsameelsus. Üksteisele tehakse komplimete, kihistatakse naerda, klatšitakse ja õhtuti võetakse napsu. Pidusid peetakse palju ja mõnuga , käiakse üksteisel külas. Kenad, väga kenad inimesed.
Eile vaatasin üle hulga aja televiisorist saadet modellikestest, kuidas nad võitlevad, kuidas Tyra nendega pahandab ja kuidas nad üksteist vihkavad. Noored imeilusad näitsikud, kes on 24/7 kaamera ees, käituvad enam kui imelikult. nad teavad, et neid filmitakse, eks, ja nad pole riides. Tavaline on olla bikiinide väel, ööpesus (kirjutasin samast fenomenist ka seoses Survivor-saatega), vedel ja tujutu.Neile antakse elamiseks imeline penthouse-korter ja nädala pärast näeb see välja kui sealaut. Must, segamini, asemed tegemata, riided vedelevad maas. Noored näitsikud aelevad, kisuvad tüli ja hädaldavad-miks ma edasi ei saa, miks ma kellelegi ei meeldi. Mina korraldajate asemel jälgiksin ka tüdrukute isiklikku ruumi, selle järgi saab ju tihti teada, millise inimesega tegemist on, kuidas on tema harjumused, töössesuhtumine ja läbisaamine teistega. Inimene peab olema ilus ka seestpoolt. Kui sulle on antud selline võimalus-olla väljavalitu maailma ilusamate tüdrukute hulgas-ära virise! Tee, mis sul kästakse ja kasuta juhust! Ehkki, ma ei kujuta ette, et oleksin saanud lasta end pildistada koos mesilastega.
Õpetan siin oma sõbrannadele kudumist. Küll nad on veel tublid! Täna, kui läheme kuninglikku pulma vaatama, on käes aeg sokikanna kudumise õppimiseks. Kuid see on nagu jalgrattasõit, kui korra selge, ei enam ära unusta.
Homme Ultima Thulet vaatama, Torontosse, Eesti majja. Kas pole tore?
Kallistan kõiki kõvasti, Epp
Thursday, April 28, 2011
Thursday, April 21, 2011
New York-New York 21.04 2011
Ma seisin kaubamajas Century 21 ja olin segaduses-kedagi, kellega pidime pool kolm kohtuma polnud veel kohal.Tõusin kikivarvukile, et rahvamassist tuttavaid nägusid näha, kuid kasu ei mingit. Olin just veetnud meeldiva tunni Lonni, Liisa ja kleitide keskel, kuid suutnud nad, inimesed mitte kleidid, ära kaotada ja nii ma siis otsisingi.
Äkki kuulsin Liisa häält-ta hõikas mind trepilt, lehvitades ühe kleidiga. Epp, Epp, tule siia! Kas sa arvad, et on Anule sobilik?
Läksime siis üles osakonda tgasi õiget värvi ja suurust otsima ja voila! olemas! Roosiline kleit! Perfektne! Nii et, Anuke, Liisa leidis sulle kleidi. Kui on valida umbes 10 000 kleidi hulgast, siis võib juhtuda nii, et seda õiget, oma õe oma, kohe ei leia. On tarvis sõbra teravat silma ja eelnevat informeeritust! Anule oli vaja New Yorgist Broadwaylt osta roosiline kleit!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mainisin Liisale ja Johnile Linnateatri külaskäigust Suurde Õuna. Nemad haarasid sellest mõttest kohe kinni ja kuidas ma ka ei kartnud, et reis võib nende hõivatuse tõttu ära jääda, seda ei juhtunud. Reede pealelõunal alustasime sõitu New Yorgi, kujutate ette, New Yorgi poole! Mina, Liisa, John ja Kiira. Sõit oli tore, pikk, kohale jõudsime kell 11 öösel. Ameerika maanteede ääres olevad nn.peatuskohad, kus ühes majas on söögikohad, tualettruum ja suveniiripood, kõrvalhoones bensiinijaam, on omavahel niivõrd sarnased, et kui peale mitmetunnilist sõitu jälle mõnes peatusime, oli tunne, et laseme aina ringiratast-jälle samas kohas tagasi. Ühes kohas trehvasime isegi samu inimesi sest niivõrd koleda habemega mehi ei saa olla rohkem, kui üks.
Manhattanile sissesõit öösel läbi Lincoln tunneli oli hingemattev! Kui sa ikka tunned ära maailmalinna silueti, Chrysler Buildingu, Empire State Buildingu, jääd hingetuks
. Meie hotell, nagu Johnile kombeks, oli Manhattanil, aknast paistis Empile State Building ja üleüldse, kõik oli suurepärane!
Me panime asjad hotelli ja läksime kohe katusebaari trimpama. Apple martinid oli kohane jook! Mida sa hing ihkad, kui aknast paistabki kogu Manhattan oma ilus, kuu kumab ja meeleolu on laes?
Seejärel siirdusime Times Squarele. see ei lugenud, et kell oli kaks öösel.Poed olid avatud, tänavad rahvast täis ja kõik pidutsesid. New Yorgis olla on turvaline, politseinikke on palju, rahvas sõbralik ja pidutsemas! Millised majad, vaated, reklaamid!
Üks reklaam soovitas - ole õnnelik! Kasta oma lilli, pese hambaid ja helista sõbrale! Kas pole hea soovitus?
Tegime veel joogid Rock Cafes ja magama!
Hommikul saime esimese asjana kokku Elmo ja Lonniga.Nende hotell oli sõna tõsises mõttes nurga taga ja milline rõõm oli keset seda rahvasumma tuttavaid nägusid silmata!
Hommikusöögi võtsime kohalikus dineris, buffet laua taga söö end või lõhki! Seejärel läksime Manhattanit avastama. Peale väikest metroosõitu olime Kaksiktornide juures, vaatasime auku ja külastasime memoriaali. Oli väga ilus ja väike väljapanek toimunust ja tulevikust. Edasi mööda Broadwayd Wall streetile ja siis vabadussamba juurde. Sinna laevasõidule oli nii suur saba, et vaatasime kaldalt a saime oma elamuse kätte.Õnneks läks ilm ikka halvemaks ja halvemaks, see andis hea ettekäände kaubamajja minna.
Peale väga väsitavat ostlemist kohustuslik napsuring ja taksodega hotelli juurde tagasi. Ilm oli selleks ajaks nii kohutavalt halb, et ainukese mõistliku mõttena tunduski enne teatrietendust kõht kõvasti täis süüa.
Milline õhtusöök see oli!
Eelroaks supp ja austrid, põhiroaks minul krevetid, Annel kala, Liisal kammkarbid, Johnil ja Kiiral filet mignon! Loputasime selle hea veiniga alla ja teatrisse. Nagu bursuidele kohane-taksoga.
Küll oli tore kõiki näha, oma kalleid Linnateatri inimesi.Etendusel oli 55 väliseestlast, Liisa nuttis ja üks mees meie taga magas. Etenduseks Tammsaare “Ma armastasin sakslast”, mängisid Tõnn , Ursula ja Aleksander.
Lonni tuli ka meie hotelli, jõime veini ja siis John hõikas- riidesse ja katusebaari! Vaatasime ja kuulasime suurt vihmavalingut, taas apple martinid ja selline lõbus-lõbus olemine.
Hommikul ärkasime,pead-jalad koos, sõime ning pärast kalorirohket hommikusööki jalutasime Anne hotelli tagasi. Jätsime silmaveega......Kes läks koju Tallinnasse, kes Kitcheneri.
Liisa tahtis veel 5 avenüül oma firma tulevasi poode näha, John läks oma kadunud telefoni otsima. See andis meile aega šopata NY 5-avenüül! Kuigi see oli H&M, siiski! Mul on nüüd imeilus must kleit, Liisal aga roosa linane pintsak.Kaks salli kah, üks on mul pildil peas, mul oli "koledate juuste päev..."
Tagasiteel otsustasime külastada tuntud telesaate "Cake Boss" kodulinna Hobokenit ja "Carlo`s bakeryt". Me ei osanud ette kujutada, et järjekorras sinna sissesaamiseks tuleb järjekorras seista vähemalt kolm tundi keset sadu inimesi. Jätsime selle tegemata , ainult pildistasime end poe ees ja mina ja John nägime läbi akna ka ühte suurt ja paksu koogimeistrit. Vahva.
Kodus Terra Cottas olime kell kolmveerand kaksteist. Sõit on küll pikk, kuid vaated olid ilusad, Liisa ja Kiira õppisid, mia ajasin Johniga juttu.
See oli vapustav reis! Parajalt lühike, intensiivne, lõbus ja erakordne! Ärgu olgu sul sada rubla, olgu sul sada sõpra! Või sada eurot?
Ah jaa, meist sõitis mööda auto, mis oli ennast lihavõttejäneseks maskeerinud. Saba kapoti vahelt väljas ja kaks kõrva tuules lipendamas….
Äkki kuulsin Liisa häält-ta hõikas mind trepilt, lehvitades ühe kleidiga. Epp, Epp, tule siia! Kas sa arvad, et on Anule sobilik?
Läksime siis üles osakonda tgasi õiget värvi ja suurust otsima ja voila! olemas! Roosiline kleit! Perfektne! Nii et, Anuke, Liisa leidis sulle kleidi. Kui on valida umbes 10 000 kleidi hulgast, siis võib juhtuda nii, et seda õiget, oma õe oma, kohe ei leia. On tarvis sõbra teravat silma ja eelnevat informeeritust! Anule oli vaja New Yorgist Broadwaylt osta roosiline kleit!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mainisin Liisale ja Johnile Linnateatri külaskäigust Suurde Õuna. Nemad haarasid sellest mõttest kohe kinni ja kuidas ma ka ei kartnud, et reis võib nende hõivatuse tõttu ära jääda, seda ei juhtunud. Reede pealelõunal alustasime sõitu New Yorgi, kujutate ette, New Yorgi poole! Mina, Liisa, John ja Kiira. Sõit oli tore, pikk, kohale jõudsime kell 11 öösel. Ameerika maanteede ääres olevad nn.peatuskohad, kus ühes majas on söögikohad, tualettruum ja suveniiripood, kõrvalhoones bensiinijaam, on omavahel niivõrd sarnased, et kui peale mitmetunnilist sõitu jälle mõnes peatusime, oli tunne, et laseme aina ringiratast-jälle samas kohas tagasi. Ühes kohas trehvasime isegi samu inimesi sest niivõrd koleda habemega mehi ei saa olla rohkem, kui üks.
Manhattanile sissesõit öösel läbi Lincoln tunneli oli hingemattev! Kui sa ikka tunned ära maailmalinna silueti, Chrysler Buildingu, Empire State Buildingu, jääd hingetuks
. Meie hotell, nagu Johnile kombeks, oli Manhattanil, aknast paistis Empile State Building ja üleüldse, kõik oli suurepärane!
Me panime asjad hotelli ja läksime kohe katusebaari trimpama. Apple martinid oli kohane jook! Mida sa hing ihkad, kui aknast paistabki kogu Manhattan oma ilus, kuu kumab ja meeleolu on laes?
Seejärel siirdusime Times Squarele. see ei lugenud, et kell oli kaks öösel.Poed olid avatud, tänavad rahvast täis ja kõik pidutsesid. New Yorgis olla on turvaline, politseinikke on palju, rahvas sõbralik ja pidutsemas! Millised majad, vaated, reklaamid!
Üks reklaam soovitas - ole õnnelik! Kasta oma lilli, pese hambaid ja helista sõbrale! Kas pole hea soovitus?
Tegime veel joogid Rock Cafes ja magama!
Hommikul saime esimese asjana kokku Elmo ja Lonniga.Nende hotell oli sõna tõsises mõttes nurga taga ja milline rõõm oli keset seda rahvasumma tuttavaid nägusid silmata!
Hommikusöögi võtsime kohalikus dineris, buffet laua taga söö end või lõhki! Seejärel läksime Manhattanit avastama. Peale väikest metroosõitu olime Kaksiktornide juures, vaatasime auku ja külastasime memoriaali. Oli väga ilus ja väike väljapanek toimunust ja tulevikust. Edasi mööda Broadwayd Wall streetile ja siis vabadussamba juurde. Sinna laevasõidule oli nii suur saba, et vaatasime kaldalt a saime oma elamuse kätte.Õnneks läks ilm ikka halvemaks ja halvemaks, see andis hea ettekäände kaubamajja minna.
Peale väga väsitavat ostlemist kohustuslik napsuring ja taksodega hotelli juurde tagasi. Ilm oli selleks ajaks nii kohutavalt halb, et ainukese mõistliku mõttena tunduski enne teatrietendust kõht kõvasti täis süüa.
Milline õhtusöök see oli!
Eelroaks supp ja austrid, põhiroaks minul krevetid, Annel kala, Liisal kammkarbid, Johnil ja Kiiral filet mignon! Loputasime selle hea veiniga alla ja teatrisse. Nagu bursuidele kohane-taksoga.
Küll oli tore kõiki näha, oma kalleid Linnateatri inimesi.Etendusel oli 55 väliseestlast, Liisa nuttis ja üks mees meie taga magas. Etenduseks Tammsaare “Ma armastasin sakslast”, mängisid Tõnn , Ursula ja Aleksander.
Lonni tuli ka meie hotelli, jõime veini ja siis John hõikas- riidesse ja katusebaari! Vaatasime ja kuulasime suurt vihmavalingut, taas apple martinid ja selline lõbus-lõbus olemine.
Hommikul ärkasime,pead-jalad koos, sõime ning pärast kalorirohket hommikusööki jalutasime Anne hotelli tagasi. Jätsime silmaveega......Kes läks koju Tallinnasse, kes Kitcheneri.
Liisa tahtis veel 5 avenüül oma firma tulevasi poode näha, John läks oma kadunud telefoni otsima. See andis meile aega šopata NY 5-avenüül! Kuigi see oli H&M, siiski! Mul on nüüd imeilus must kleit, Liisal aga roosa linane pintsak.Kaks salli kah, üks on mul pildil peas, mul oli "koledate juuste päev..."
Tagasiteel otsustasime külastada tuntud telesaate "Cake Boss" kodulinna Hobokenit ja "Carlo`s bakeryt". Me ei osanud ette kujutada, et järjekorras sinna sissesaamiseks tuleb järjekorras seista vähemalt kolm tundi keset sadu inimesi. Jätsime selle tegemata , ainult pildistasime end poe ees ja mina ja John nägime läbi akna ka ühte suurt ja paksu koogimeistrit. Vahva.
Kodus Terra Cottas olime kell kolmveerand kaksteist. Sõit on küll pikk, kuid vaated olid ilusad, Liisa ja Kiira õppisid, mia ajasin Johniga juttu.
See oli vapustav reis! Parajalt lühike, intensiivne, lõbus ja erakordne! Ärgu olgu sul sada rubla, olgu sul sada sõpra! Või sada eurot?
Ah jaa, meist sõitis mööda auto, mis oli ennast lihavõttejäneseks maskeerinud. Saba kapoti vahelt väljas ja kaks kõrva tuules lipendamas….
Wednesday, April 13, 2011
Ottawa, Kanada pealinn 13.04 2011
Ahoi!
Ottawa ( hääldada attaua) on Kanada pealinn.Ontario provintsi suuruselt teine linn ja Kanada suuruselt neljas linn.Asub Ottawa Valleys Ottawa jõe kaldal.Jõgi lahutab Ontario provintse Quebecist.Ottawa on väike linn, elanikkond 2006 aasta andmetel 812129 elqnikku.
Queen Elizabeth palus valida Kanada provintsile pealinna 31.detsembril 1851 aastal ja valikuks, just oma asukoha tõttu, osutus Ottawa.
Torontost Ottawasse on mööda 401 sõita ligi 5 tundi.Ja see on korralik sõitmine, ikka kiiresti ja mööda kiirteed. Autos olime neljakesi, mina, Liisa ja tema tütred Kaija ja Mari-Triin. John oli terve nädala juba Ottawas töötanud ja ootas meid ööbima oma hotelli Westin. Tänu Pille autost näpatud GPS-seadmele leidsime üles nii Ottawa kui ka hotelli. Auto libises vaikse sahinaga Rideau Canal-i ääres asuva majesteetliku hotelli ette Ottawa südalinnas.
Vaade toast öisele linnale oli hingemattev. Magasime kõik sõbralikult kahes king-size suuruses voodis.Hommikul linnapilti vaadates saime kohe aru, et oleme absoluutselt kesklinnas, aknast paistis ka parlamendihoone.
John läks tööle ja meie võtsime kena hommikusöögi.Kanadas ei ole hotellides hommikusöök hinna sees, eriti kallites hotellides, kõikide hüvede eest pead juurde maksma, ka wifi eest kusjuures.
Pakkisime auto, kuna pidime järgmised kaks ööd olema teises hotellis ja läksime linna avastama. Ah jaa, esimene käik oli Kanada eesti saatkonda ajutise asjuri Riho Kruuvi juurde! Kujutage ette, kui väike on maailm! Meie oma sõbrad igal pool ees. Veetsime seal mõnusa pooltunni, Liisa sai oma dokumendid korda ja saime lubaduse Rihoga veel kohtuda.Seda me tegimegi laupäeva õhtul, õhtustasime väikeses meeldivas restoranis koos Riho ja tema abikaasaga, klaverimängija mängis, inimesed laulsid ja meeleolu oli ülev.
Ma panin Facebooki pildid üles, sealt on näha, et seejärel külastasime Parlamendihoonet. Seal korraldatakse iga tunni tagant mõnusad tasuta, giidi juhitud ekskursioonid. Oli väga huvitav jalutada mööda kanada kõige tähtsamat hoonet, külastada kellatorni, vaadata linnapanoraami.
Kellatornist paistiski meie järgmine sihtmärk - Museum of Civilization, Kanada kõige populaarsem muuseum.Moodsasse hoonesse on paigutatud palju huviväärset. I-max kinod, näitused, postimuuseum, lastemuuseum ja Kanada ajalugu tutvustav väljapanek. Meie valisimegi viimase ja ei tulnud pettuda.Selles muuseumis polnud mitte midagi igavat- ta nagu imes su endasse, keerutas ja näitas ja haris ja naerutas ja vaimustas. Kui olime nn.ürgrahvaste ajaloo üle vaadanud, siis Kanadat tutvustavates saalides algas ajalugu peale vikingite ajast kuni tänapäevani välja. Said jalutada läbi aja, tunnetada endas Kanada muutumist moodsaks tänapäeva maaks.Eksponaadid olid huvitavad, sai istuda koolimajas, vaadata vaalarasva sulatamist, ajada juttu 300 aastat vana kõrtsi majapidajannaga.Soovitan kindlasti külastada.:-))
Pärast muuseumit jalutasime Bayview Farmers Marketil, mis on just Ottawa kesklinnas ja kus müüakse käsitööd, aedvilja, lilli ja loomulikult vahtrasiirupit.Kogu kant on täis pikitud väikesi restorane ja poekesi. Rahustasime oma tühja kõhu maha ühes kalarestoranis ja sõime end hulluks!
Meie teine hotell oli , üllatus-üllatus, kah kesklinnas, suur aparamenthotell, kus kümnendal korrusel ootas meid kahe magamistoa, kahe vannitoa, elu-söögitoa ja köögiga sviit!Nii et minul oli oma isiklik magamistuba koos vannitoaga. No mis sellisel elul viga!
Läksime õhtul välja jalutama, leidsime ühe toreda restorani, kuhu sattusime ka järgmisel õhtul, sest seal oli elav muusika, kes tahtis, sai laulda, teenindamine oli imetore ja inimesed heas tujus.Liisa ja Kaija lausid, no lihtsalt imehästi!
Laupäevase päeva jalutasimegi ringi. Hommikusöögini jõudsime kell 12 päeval ja siis oli see nn.dineris Zaks. Kus on seda enne nähtud, et kiirtoidukohas pead oma kohta ootama kakskümmend minutit! Aga seal oli nii palju rahvast ja mina sõin roa nimega Breakfast Burrito. Halb, aga söödav ja kõhu tegi täis.
Jalutasime, nautisime ilusat ilma ja inimesi Liisa ja tüdrukud lasid endale maniküüri teha ja meie Johniga ei raisanud ka aega vaid kosutasime end jahutavate jookidega. Ilm oli ju ilus ja palav oli kah.
Õhtul saime ome armsas restoranis kokku Riho ja tema abikaasaga, nad on ühed lõpmata meeldivad inimesed. Uhke, et Eestit esindab Kanadas niivõrd kena ja sümpaatne mees, sõber pealekauba. Kes lugejatest ei tea, oleme Rihoga mõlemad üles kasvanud Tammelinnas, vastasmajades. Nii et elagu Tartu!
Pühapäeval oli ärasõit, Johni viisime lennukile ja Liisa külastas oma klientidele kuuluvaid toidupoode.Sain ääretult huvitava läbilõike Kanada suurtest toidupoodidest, mis kuuluvad küll ühte ketti, kuid omanikud majandavad kohapeal. Üks nendest oli näiteks hiinlaste oma. Puhas, imeilus ja uhiuus ehitis ja kui huvitav seal oli! Maitsesime kõike, mida maitsta pakuti, võõrad, imelikud tekstuurid, värvid lõhnad. Kuuma toidu letis polnud mitte kanatiivad ja lasanja, vaid frititud loomamao tükid, seakõrvad aedviljaga, ajud,neerud. Ülejäänuid ma ei tundnud lihtsalt ära. Liisa ostis Andrusele kingituseks meetrise jupi suhkruroogu.
Koduteel külastasime veel ülikoolilinna Kingsbridget, eemärgiga seda Kaijale tutvustada, ehk valib oma kooli sinna.
Tagasi Liisa juures Terra Cottas olime õhtul.
Ma soovitan kõigile Ottawat külastada. Ilus , väga puhas linn.Linnapilt, just kesklinnas, on kontrastiderohke, vanad hooned peegelduvad uute, peegelkaasist seintega kõrghoonete akendel.
Tervitades Epp
Ottawa ( hääldada attaua) on Kanada pealinn.Ontario provintsi suuruselt teine linn ja Kanada suuruselt neljas linn.Asub Ottawa Valleys Ottawa jõe kaldal.Jõgi lahutab Ontario provintse Quebecist.Ottawa on väike linn, elanikkond 2006 aasta andmetel 812129 elqnikku.
Queen Elizabeth palus valida Kanada provintsile pealinna 31.detsembril 1851 aastal ja valikuks, just oma asukoha tõttu, osutus Ottawa.
Torontost Ottawasse on mööda 401 sõita ligi 5 tundi.Ja see on korralik sõitmine, ikka kiiresti ja mööda kiirteed. Autos olime neljakesi, mina, Liisa ja tema tütred Kaija ja Mari-Triin. John oli terve nädala juba Ottawas töötanud ja ootas meid ööbima oma hotelli Westin. Tänu Pille autost näpatud GPS-seadmele leidsime üles nii Ottawa kui ka hotelli. Auto libises vaikse sahinaga Rideau Canal-i ääres asuva majesteetliku hotelli ette Ottawa südalinnas.
Vaade toast öisele linnale oli hingemattev. Magasime kõik sõbralikult kahes king-size suuruses voodis.Hommikul linnapilti vaadates saime kohe aru, et oleme absoluutselt kesklinnas, aknast paistis ka parlamendihoone.
John läks tööle ja meie võtsime kena hommikusöögi.Kanadas ei ole hotellides hommikusöök hinna sees, eriti kallites hotellides, kõikide hüvede eest pead juurde maksma, ka wifi eest kusjuures.
Pakkisime auto, kuna pidime järgmised kaks ööd olema teises hotellis ja läksime linna avastama. Ah jaa, esimene käik oli Kanada eesti saatkonda ajutise asjuri Riho Kruuvi juurde! Kujutage ette, kui väike on maailm! Meie oma sõbrad igal pool ees. Veetsime seal mõnusa pooltunni, Liisa sai oma dokumendid korda ja saime lubaduse Rihoga veel kohtuda.Seda me tegimegi laupäeva õhtul, õhtustasime väikeses meeldivas restoranis koos Riho ja tema abikaasaga, klaverimängija mängis, inimesed laulsid ja meeleolu oli ülev.
Ma panin Facebooki pildid üles, sealt on näha, et seejärel külastasime Parlamendihoonet. Seal korraldatakse iga tunni tagant mõnusad tasuta, giidi juhitud ekskursioonid. Oli väga huvitav jalutada mööda kanada kõige tähtsamat hoonet, külastada kellatorni, vaadata linnapanoraami.
Kellatornist paistiski meie järgmine sihtmärk - Museum of Civilization, Kanada kõige populaarsem muuseum.Moodsasse hoonesse on paigutatud palju huviväärset. I-max kinod, näitused, postimuuseum, lastemuuseum ja Kanada ajalugu tutvustav väljapanek. Meie valisimegi viimase ja ei tulnud pettuda.Selles muuseumis polnud mitte midagi igavat- ta nagu imes su endasse, keerutas ja näitas ja haris ja naerutas ja vaimustas. Kui olime nn.ürgrahvaste ajaloo üle vaadanud, siis Kanadat tutvustavates saalides algas ajalugu peale vikingite ajast kuni tänapäevani välja. Said jalutada läbi aja, tunnetada endas Kanada muutumist moodsaks tänapäeva maaks.Eksponaadid olid huvitavad, sai istuda koolimajas, vaadata vaalarasva sulatamist, ajada juttu 300 aastat vana kõrtsi majapidajannaga.Soovitan kindlasti külastada.:-))
Pärast muuseumit jalutasime Bayview Farmers Marketil, mis on just Ottawa kesklinnas ja kus müüakse käsitööd, aedvilja, lilli ja loomulikult vahtrasiirupit.Kogu kant on täis pikitud väikesi restorane ja poekesi. Rahustasime oma tühja kõhu maha ühes kalarestoranis ja sõime end hulluks!
Meie teine hotell oli , üllatus-üllatus, kah kesklinnas, suur aparamenthotell, kus kümnendal korrusel ootas meid kahe magamistoa, kahe vannitoa, elu-söögitoa ja köögiga sviit!Nii et minul oli oma isiklik magamistuba koos vannitoaga. No mis sellisel elul viga!
Läksime õhtul välja jalutama, leidsime ühe toreda restorani, kuhu sattusime ka järgmisel õhtul, sest seal oli elav muusika, kes tahtis, sai laulda, teenindamine oli imetore ja inimesed heas tujus.Liisa ja Kaija lausid, no lihtsalt imehästi!
Laupäevase päeva jalutasimegi ringi. Hommikusöögini jõudsime kell 12 päeval ja siis oli see nn.dineris Zaks. Kus on seda enne nähtud, et kiirtoidukohas pead oma kohta ootama kakskümmend minutit! Aga seal oli nii palju rahvast ja mina sõin roa nimega Breakfast Burrito. Halb, aga söödav ja kõhu tegi täis.
Jalutasime, nautisime ilusat ilma ja inimesi Liisa ja tüdrukud lasid endale maniküüri teha ja meie Johniga ei raisanud ka aega vaid kosutasime end jahutavate jookidega. Ilm oli ju ilus ja palav oli kah.
Õhtul saime ome armsas restoranis kokku Riho ja tema abikaasaga, nad on ühed lõpmata meeldivad inimesed. Uhke, et Eestit esindab Kanadas niivõrd kena ja sümpaatne mees, sõber pealekauba. Kes lugejatest ei tea, oleme Rihoga mõlemad üles kasvanud Tammelinnas, vastasmajades. Nii et elagu Tartu!
Pühapäeval oli ärasõit, Johni viisime lennukile ja Liisa külastas oma klientidele kuuluvaid toidupoode.Sain ääretult huvitava läbilõike Kanada suurtest toidupoodidest, mis kuuluvad küll ühte ketti, kuid omanikud majandavad kohapeal. Üks nendest oli näiteks hiinlaste oma. Puhas, imeilus ja uhiuus ehitis ja kui huvitav seal oli! Maitsesime kõike, mida maitsta pakuti, võõrad, imelikud tekstuurid, värvid lõhnad. Kuuma toidu letis polnud mitte kanatiivad ja lasanja, vaid frititud loomamao tükid, seakõrvad aedviljaga, ajud,neerud. Ülejäänuid ma ei tundnud lihtsalt ära. Liisa ostis Andrusele kingituseks meetrise jupi suhkruroogu.
Koduteel külastasime veel ülikoolilinna Kingsbridget, eemärgiga seda Kaijale tutvustada, ehk valib oma kooli sinna.
Tagasi Liisa juures Terra Cottas olime õhtul.
Ma soovitan kõigile Ottawat külastada. Ilus , väga puhas linn.Linnapilt, just kesklinnas, on kontrastiderohke, vanad hooned peegelduvad uute, peegelkaasist seintega kõrghoonete akendel.
Tervitades Epp
Monday, April 11, 2011
Kanada, Kanada 11.aprill 2011
Ahoi!
Kanada on lihtne maa, minuarust.Linnapilt on üksluine ja need linnad Toronto ümbruses on omavahel nii sarnased, et ei saa aru, kus üks algab ja teine lõppeb.Kui linna alguse sildi maha magad, siis võid rahulikult sõita, arvates, et oled Cambridges, tegelikult on aga juba Waterloo!Väiksemad, nii 2 Tartut, linnad on sarnased nagu kaks tilka vett.Tundub, et see on lihtsalt juhtunud, need linnad, mitte planeeritud ega armastusega ehitatud.Kanada on nii noor maa, et selliseid linnu nagu Euroopas siin polegi nagu saanud tekkida.Puudub purskkaevu ja kudrutavate tuvidega kesklinnaväljak kus kohvikus istuda ja möödakäijaid vahtida.Pole! On küll silt downtown, kuid siin Kitcheneris pole ma seda kohta veel üles leidnud.
Linnades vahelduvad majade kvartalid poodide kvartaliga, vahepeal on kohustuslike kiirtoidukohtade plokk. / Swiss Chalet, Tim Horton, Harweys/ Siis on bensiinijaam, autokauplus ja kogu muster algab otsast peale.
Kuid läbi maakohtade on ilus sõita. Kui just kiirteed ei vali.Sõidetakse siin ju aeglaselt, kiirust üle 80 km tunnis ei lubata, ja siis on aega ringi vaadata. Ilusad farmid, korras majapidamised. Majad on siin nii väga erinevad kui ka väga sarnased.Tundub, et mida rikkam inimene, seda rohkem sambaid lisatakse või ehitatakse torn katusele.
Praegu pole loodus küll veel roheline, kuid maastiku ja majade üksluisust aitavad leevendada , just, jõulukaunistused. Peaaegu pooltel majadel on küljes ja aias detsembris hoole ja armastusega üles riputatud kulinad, mida keegi nüüd maha võtta kas ei raatsi või ei viitsi.
Täna oli juba 17 kraadi sooja! loodus võbeleb ja väriseb, selline tunne, nagu keedupott viskaks kaane kohe pealt maha. Tulbid on juba tublid, ninad mullast väljas ja krookused õitsevad.Lumikellukesi on ainult eestlaste aedades, kahjuks Pille aias pole...
Linnud on siin suured, minu teadmatusest ja laiskusest on nad määramata jäänud.Ah jaa, täna nägin suurt hulka linde metsa all jalutamas ja tundsin ära-metskalkunid! Küll on koledad, issake, kui selline metsas vastu tuleb, siis hakka õkva kartma.
Aga laululinnud on pontsakad, kui puuoksale maanduvad, siis kask väriseb.Laulavad need linnukesed aga kuidagi arglikult, tasa-tasa, nagu poole nokaga.Tsii, tsii, tsii- ühed häälest ära tihased! Vale puha, et ilusa lauluhääle jaoks on suurt keret vaja.
Igal juhul on meie tagaaias elavnemist märgata.Täheldatud on pesukaru, oravate, jäneste, kassside ja linnukeste olemasolu.Panin neile aeda natuke brokkolit, aga ära põlgasid kurinahad!
Nii et ootan kevadet, rohelust, armastust ja õnne!
kallistab Epp
Kanada on lihtne maa, minuarust.Linnapilt on üksluine ja need linnad Toronto ümbruses on omavahel nii sarnased, et ei saa aru, kus üks algab ja teine lõppeb.Kui linna alguse sildi maha magad, siis võid rahulikult sõita, arvates, et oled Cambridges, tegelikult on aga juba Waterloo!Väiksemad, nii 2 Tartut, linnad on sarnased nagu kaks tilka vett.Tundub, et see on lihtsalt juhtunud, need linnad, mitte planeeritud ega armastusega ehitatud.Kanada on nii noor maa, et selliseid linnu nagu Euroopas siin polegi nagu saanud tekkida.Puudub purskkaevu ja kudrutavate tuvidega kesklinnaväljak kus kohvikus istuda ja möödakäijaid vahtida.Pole! On küll silt downtown, kuid siin Kitcheneris pole ma seda kohta veel üles leidnud.
Linnades vahelduvad majade kvartalid poodide kvartaliga, vahepeal on kohustuslike kiirtoidukohtade plokk. / Swiss Chalet, Tim Horton, Harweys/ Siis on bensiinijaam, autokauplus ja kogu muster algab otsast peale.
Kuid läbi maakohtade on ilus sõita. Kui just kiirteed ei vali.Sõidetakse siin ju aeglaselt, kiirust üle 80 km tunnis ei lubata, ja siis on aega ringi vaadata. Ilusad farmid, korras majapidamised. Majad on siin nii väga erinevad kui ka väga sarnased.Tundub, et mida rikkam inimene, seda rohkem sambaid lisatakse või ehitatakse torn katusele.
Praegu pole loodus küll veel roheline, kuid maastiku ja majade üksluisust aitavad leevendada , just, jõulukaunistused. Peaaegu pooltel majadel on küljes ja aias detsembris hoole ja armastusega üles riputatud kulinad, mida keegi nüüd maha võtta kas ei raatsi või ei viitsi.
Täna oli juba 17 kraadi sooja! loodus võbeleb ja väriseb, selline tunne, nagu keedupott viskaks kaane kohe pealt maha. Tulbid on juba tublid, ninad mullast väljas ja krookused õitsevad.Lumikellukesi on ainult eestlaste aedades, kahjuks Pille aias pole...
Linnud on siin suured, minu teadmatusest ja laiskusest on nad määramata jäänud.Ah jaa, täna nägin suurt hulka linde metsa all jalutamas ja tundsin ära-metskalkunid! Küll on koledad, issake, kui selline metsas vastu tuleb, siis hakka õkva kartma.
Aga laululinnud on pontsakad, kui puuoksale maanduvad, siis kask väriseb.Laulavad need linnukesed aga kuidagi arglikult, tasa-tasa, nagu poole nokaga.Tsii, tsii, tsii- ühed häälest ära tihased! Vale puha, et ilusa lauluhääle jaoks on suurt keret vaja.
Igal juhul on meie tagaaias elavnemist märgata.Täheldatud on pesukaru, oravate, jäneste, kassside ja linnukeste olemasolu.Panin neile aeda natuke brokkolit, aga ära põlgasid kurinahad!
Nii et ootan kevadet, rohelust, armastust ja õnne!
kallistab Epp
Tuesday, April 5, 2011
5.aprill 2011 Hõissa pulmad!
Ma seisin baarileti ääres ja püüdsin teha rõõmsat nägu-et kurat neid kalleid kingi võtaks! Valu oli nii suur, et võttis pisarad silma.
Põrgut küll, kas ma sellisena seda õhtut ette kujutasin?
Me hakkasime pulmalinna Hamiltoni sõitma juba keskpäeval.Enne seda oli kohutavalt tore ennast ära sättida. Soeng pähe, olgem ausad, see võtab küll 15 sekundit, aga tegemist tahab ikkagi.Huulepulga ostsin kõige punasema, mis leidsin. Kui suu sellega ära maalisin, ehmatasin ise ka ära, ikka väga-väga punane!Küll oli hea tõmmata jalga ilusad liibuvad sukad, panna selga korralik pesu ja libistada üle kõige oma must kleit.Pärlid kaela ja kõrvadesse, punane käekott kätte ja jalga punased , imeilusad punased kingad.
Need mind alt vedasidki. Põrgupiin, ma ütlen, Varbad läksid kohe villi, juba kirikusse minek oli valus. Põrgut küll,ma lootsin ju tantsida!
Oma suures äravuses jätsin varukingad hotelli ning, oh mind küll, ka fotoaparaadi.Nii et ei mingeid pulmapilte! Õnneks oli fotograafe nii palju, et mind lubati piltidega lausa üle külvata.No vaatame, praegu küll Facebookis veel midagi pole.
Laulatus oli imeilus, ma pole kunagi midagi sellist näinud. Kirik, suurejooneline gooti stiilis katedraal, päike vitraažaknast sisse sädelemas. Pruudi külalised vasakule, peigmehe omad paremale. Õnneks olen ma siin juba kaks kuud olnud ja hakanud selles sugulaste virrvarris orienteeruma.Peigmehe sugulased on itaallased ja ukrainlased, pruudi sugulased eestlased ja iraanlased. Rahvuste ja nägude segu on muljetavaldav. Teravate ninadega itaallased, imeilusad iraanlased, maavillased ja tugevad eestlased , sekka kanadalased ja sakslased.
Kirikuõpetaja oli kena muheda näo ja turris habemega mehike.Nägu nalja täis, juhatas ta külalised kohtadele, seletades ja õpetades.Tseremoonia hakkas manitsusega- palun tehke nii palju pilte kui võimalik! Pildistage kogu aeg, lakkamatult, igal ajal.Tema laulatatud paaridest pole ükski lahku läinud ja need momendid on väärt salvestamist.
Siis tuli pidulik " here comes a bride" ning mööda vahekäiku kõndisid tillukesed-tillukesed puhvkleitides tüdrukutirtsud, puistates roosiõisi. Pruutneitsid, neid oli 5 tükki, tulid liillekimbud käes, ükshaaval kohale ja võtsid sisse koha altarist vasakul, peiupoisid olid juba kohal. Ning siis tulid noorpaaride vanemad, ja lõpuks siis pruut isaga. Kalili isa on iraanlane ja Kaili ise lumehelbekese moodi hele tüdruk,nii et see oli ilus pilt.Peig Nick artari ees oli nii õnnelik, et tema naeratus valgustas kogu kirikut.
Kogu laulatustalitus oli õpetaja vestlus noorpaari ja külalistega, sekka laulmist, eraldi soololaulu kinkis Kali tädipoeg, lauldes "What a wonderfol World", loeti peatükk Johannese Ilmutusraamatust ja võeti vanded.Kui sõrmused olid sõrme libistatud, kutsuti taas terve kirikutäis külalisi lähemale, pilti tegema, ilusat hetke jäädvustama.
Lõpuks haaras üliõnnelik peig pruudi oma embusesse, terve kirikutäis rahvast tõusus spontaanselt püsti ja aplodeeris!
Peale kirikut viisin oma asjad hotelli ning Riina/ Allani ja Eha/Markusega koos pulmamajja.Selle suure kiirustamisega oma koti maha jätsingi.
Pulmamajas oli peale "meie "pulma veel kaks pulma! Nii et ole mees, ja mine õigest uksest sisse!
Fuajees oli pruutpaari õnniltlemine, lilli siin ei tooda, ning esimene suupistete ja napsuring. Itaalia kombe kohaselt ei saanud keegi enne peolauda, kui oli pitsi "viina" hinge alla visanud. Vaatasin oma lauanumbri üle, number 5, Liisa ja Johniga koos. Kõik inimesed istusid ümber ümmarguste laudade, ruum oli väga kenasti dekoreeritud ja ilus.Lagi oli kaunistatud valgete lintidega, pruutpaari laud üleni valges, ka teistel toolidel valged katted. Nii et kui laudade vahel kõndida oli vaja, takerdusid ikka mõnesse paela või volti või kingapidi laualinasse kinni.
Pruutpaar koos pruutneitsite ja peiupoistega istusid kõrgemal poodiumil. Peeti kõned, lühikesed ja ilusad, söödi kolekäiguline õhtusöök ( salat, pasta ja kanarull, magustoiduks šokolaadikreem)
Siis algaski lõbu! Baar oli avatud, löödi tantsu, inimesed rääkisid , naersid ja Epp käis aeglaselt-aeglaselt, et oma valutavaid jalgu vähegi säästa. Sai tantsitud ja komplimente kuulatud ning pidu lõppes hotellis kell pool kolm öösel.Nii kui pea patja puutus, magasin kui kott.
Pühapäeval oli Pruudi ema pool järelpidu, selline mõnus koosviibimine. Liisa ja mina istusime ühtäkki all saunas meeste seltskonnas ja, nagu siin tavaks, naersime ja naersime ja naersime, nii et kõhud haiged.
Siin on nii rõõmsameelsed inimesed, nii tore ja suur pere.
Loomulikult pakuti järelpeol nii palju süüa, et mine või lõhki.Puudust ei tohi tulla! Las jääb üle ja niikuinii pakitakse kõik külalistega kaasa.
Väga ilus külm laud oli ja siin nad teevad sellist valget , punases kastmes kala, mida hüüavad skumbriaks.Minuarust oli see meretursk, originaalis, toorena. Skumbria nimega seostub mul kas kalakonserv või neljapäevane õudne hais, mis koolisööklast ülespoole levis-meile valmistati lõunat....Siin on aga sellenimeline roog tõeline hõrgutis ja ma sain ka retsepti, kindlasti proovin kodus järgi teha.Anu, sinu kokaraamat " Cooking for crowds" annab siinsete toiduhulkadega võrreldes üsna tagasihoidlikud kogused....
Siis vaatasin ühtäkki aknast välja ja mida ma näen-lund sajab! Mõnus päikeseline ja soe õhtupoolik oli muutunud jõuluunenäoks.Torkasin Pille autosse ja roomasime koju.
Suur ootus oli otsa saanud, läbi pidutsetud ja ära kannatatud.
Küsimus ka suurele ringile-millised kingad on jalas paremad, kas itaalia disainerkingad või WalMartist ostetud 15.- dollarilised pastlad?
Jäägu see teile koduseks ülesandeks.
Epp
Põrgut küll, kas ma sellisena seda õhtut ette kujutasin?
Me hakkasime pulmalinna Hamiltoni sõitma juba keskpäeval.Enne seda oli kohutavalt tore ennast ära sättida. Soeng pähe, olgem ausad, see võtab küll 15 sekundit, aga tegemist tahab ikkagi.Huulepulga ostsin kõige punasema, mis leidsin. Kui suu sellega ära maalisin, ehmatasin ise ka ära, ikka väga-väga punane!Küll oli hea tõmmata jalga ilusad liibuvad sukad, panna selga korralik pesu ja libistada üle kõige oma must kleit.Pärlid kaela ja kõrvadesse, punane käekott kätte ja jalga punased , imeilusad punased kingad.
Need mind alt vedasidki. Põrgupiin, ma ütlen, Varbad läksid kohe villi, juba kirikusse minek oli valus. Põrgut küll,ma lootsin ju tantsida!
Oma suures äravuses jätsin varukingad hotelli ning, oh mind küll, ka fotoaparaadi.Nii et ei mingeid pulmapilte! Õnneks oli fotograafe nii palju, et mind lubati piltidega lausa üle külvata.No vaatame, praegu küll Facebookis veel midagi pole.
Laulatus oli imeilus, ma pole kunagi midagi sellist näinud. Kirik, suurejooneline gooti stiilis katedraal, päike vitraažaknast sisse sädelemas. Pruudi külalised vasakule, peigmehe omad paremale. Õnneks olen ma siin juba kaks kuud olnud ja hakanud selles sugulaste virrvarris orienteeruma.Peigmehe sugulased on itaallased ja ukrainlased, pruudi sugulased eestlased ja iraanlased. Rahvuste ja nägude segu on muljetavaldav. Teravate ninadega itaallased, imeilusad iraanlased, maavillased ja tugevad eestlased , sekka kanadalased ja sakslased.
Kirikuõpetaja oli kena muheda näo ja turris habemega mehike.Nägu nalja täis, juhatas ta külalised kohtadele, seletades ja õpetades.Tseremoonia hakkas manitsusega- palun tehke nii palju pilte kui võimalik! Pildistage kogu aeg, lakkamatult, igal ajal.Tema laulatatud paaridest pole ükski lahku läinud ja need momendid on väärt salvestamist.
Siis tuli pidulik " here comes a bride" ning mööda vahekäiku kõndisid tillukesed-tillukesed puhvkleitides tüdrukutirtsud, puistates roosiõisi. Pruutneitsid, neid oli 5 tükki, tulid liillekimbud käes, ükshaaval kohale ja võtsid sisse koha altarist vasakul, peiupoisid olid juba kohal. Ning siis tulid noorpaaride vanemad, ja lõpuks siis pruut isaga. Kalili isa on iraanlane ja Kaili ise lumehelbekese moodi hele tüdruk,nii et see oli ilus pilt.Peig Nick artari ees oli nii õnnelik, et tema naeratus valgustas kogu kirikut.
Kogu laulatustalitus oli õpetaja vestlus noorpaari ja külalistega, sekka laulmist, eraldi soololaulu kinkis Kali tädipoeg, lauldes "What a wonderfol World", loeti peatükk Johannese Ilmutusraamatust ja võeti vanded.Kui sõrmused olid sõrme libistatud, kutsuti taas terve kirikutäis külalisi lähemale, pilti tegema, ilusat hetke jäädvustama.
Lõpuks haaras üliõnnelik peig pruudi oma embusesse, terve kirikutäis rahvast tõusus spontaanselt püsti ja aplodeeris!
Peale kirikut viisin oma asjad hotelli ning Riina/ Allani ja Eha/Markusega koos pulmamajja.Selle suure kiirustamisega oma koti maha jätsingi.
Pulmamajas oli peale "meie "pulma veel kaks pulma! Nii et ole mees, ja mine õigest uksest sisse!
Fuajees oli pruutpaari õnniltlemine, lilli siin ei tooda, ning esimene suupistete ja napsuring. Itaalia kombe kohaselt ei saanud keegi enne peolauda, kui oli pitsi "viina" hinge alla visanud. Vaatasin oma lauanumbri üle, number 5, Liisa ja Johniga koos. Kõik inimesed istusid ümber ümmarguste laudade, ruum oli väga kenasti dekoreeritud ja ilus.Lagi oli kaunistatud valgete lintidega, pruutpaari laud üleni valges, ka teistel toolidel valged katted. Nii et kui laudade vahel kõndida oli vaja, takerdusid ikka mõnesse paela või volti või kingapidi laualinasse kinni.
Pruutpaar koos pruutneitsite ja peiupoistega istusid kõrgemal poodiumil. Peeti kõned, lühikesed ja ilusad, söödi kolekäiguline õhtusöök ( salat, pasta ja kanarull, magustoiduks šokolaadikreem)
Siis algaski lõbu! Baar oli avatud, löödi tantsu, inimesed rääkisid , naersid ja Epp käis aeglaselt-aeglaselt, et oma valutavaid jalgu vähegi säästa. Sai tantsitud ja komplimente kuulatud ning pidu lõppes hotellis kell pool kolm öösel.Nii kui pea patja puutus, magasin kui kott.
Pühapäeval oli Pruudi ema pool järelpidu, selline mõnus koosviibimine. Liisa ja mina istusime ühtäkki all saunas meeste seltskonnas ja, nagu siin tavaks, naersime ja naersime ja naersime, nii et kõhud haiged.
Siin on nii rõõmsameelsed inimesed, nii tore ja suur pere.
Loomulikult pakuti järelpeol nii palju süüa, et mine või lõhki.Puudust ei tohi tulla! Las jääb üle ja niikuinii pakitakse kõik külalistega kaasa.
Väga ilus külm laud oli ja siin nad teevad sellist valget , punases kastmes kala, mida hüüavad skumbriaks.Minuarust oli see meretursk, originaalis, toorena. Skumbria nimega seostub mul kas kalakonserv või neljapäevane õudne hais, mis koolisööklast ülespoole levis-meile valmistati lõunat....Siin on aga sellenimeline roog tõeline hõrgutis ja ma sain ka retsepti, kindlasti proovin kodus järgi teha.Anu, sinu kokaraamat " Cooking for crowds" annab siinsete toiduhulkadega võrreldes üsna tagasihoidlikud kogused....
Siis vaatasin ühtäkki aknast välja ja mida ma näen-lund sajab! Mõnus päikeseline ja soe õhtupoolik oli muutunud jõuluunenäoks.Torkasin Pille autosse ja roomasime koju.
Suur ootus oli otsa saanud, läbi pidutsetud ja ära kannatatud.
Küsimus ka suurele ringile-millised kingad on jalas paremad, kas itaalia disainerkingad või WalMartist ostetud 15.- dollarilised pastlad?
Jäägu see teile koduseks ülesandeks.
Epp
Subscribe to:
Posts (Atom)