16.juuni Hõllanduslik Heiastus

Palverännaku päev.

Kutna Hora. Selline oli reedese päeva plaan. Minna Prahast tunniajase rongisõidu kaugusele ja vaadata väikelinna, "kondikirikut" jne. Ega me rohkem Kutna Horast ei teadnudki, kui et seal on "kondikirik".Kirik, mis on kaunistatud inimluudest tehtud lühtrite ja vappidega.
Kutna Hora endale kergesti ligi ei laskunud. Tuli vaeva näha.
Kõigepealt, alustanud küll hommikul vara, ei leidnud me kohe raudteejaama üles.
Kuna siin kohalikud räägivad ainult oma keeles on ka juhatuse küsimine üpris raske. Lõpuks leidsime siiski , olles enne ka metrooga seigelnud, raaudteejaama, hlavni nadraži, üles.Piletid õnnestus osta, kuid rongi me ei leidnud ega leidnud. Raudteejaama tablood on keerulised ja mitmeti mõistetavad. Lõpuks olime siiski vagunis, tund aega hiljem kui planeeritud ja rongi väljasõit hilines ligi 20 minutit!Kui siis sõiduks läks, võtsime õlled ja tuju oli hea. Enna Kutna Horasse jõudmist tuli piletikontroll, andis meie ühe lisapileti ja seletas midagi kiiresti-kiiresti tšehhi keeles. Loomulikult saime me kõigest valesti aru ja sõitsime linnakesest mööda. Avastasime endid uuesti keset Tšehhimaa põlde, tundmatusse põrutamas. Hirm tuli peale-nüüd läheme Brnosse! Ei läinud, järgmine peatus oli Chaslav, seal siis heiastusime tunnikese ning sõitsime Kutna Horasse tagasi.Chaslav oli ehtne väikelinna teivasjaam. Jaama restoran, kus kohalikud mehed mörisesid ja kus Margus kiiresti Hermelin juustu sõi, kõikjal võib suitsetada ja toit on odav. Jaamahooned on kenad väljast räämas , vildakad asutused, kuid seest puhtad ronge käib, meie õnneks, tihti.
Kutna Hora on olnud 400 aastat hõbedakaevanduse linn. Ta oli rikas, tähtsuselt teine kogu Bohemia Kuningriigis. Juba 13. sajandil andsid Kutna Hora kaevandused kolmandiku Euroopa hõbedakogusest.14 ja 15 sajandil oli kaevanduste käikude sügavus üle 500 meetri ja need olid sügavaimad kogu maailmas.
Peale hõbedavarude ammendumist vajus linn unustusse, kuid on tänu oma õitseajal tehtud ehitistele ja katedraalidele maailma UNESCO pärandi nimekirjas.
Kutna Horas tagasi, võtsime suuna kondikirikule.Natuke ajaloost- 13. sajandi lõpul tõi Sedleci kloostri abt Henry Pühalt Maalt Jeesuse haualt peotäie mulda, mille laotas maha kirikaia surnuaeda.Siis sai surnuaia maa osaks Pühast Maast ja inimesi maeti sinna õnnistatud paika mitte ainult Tšehhist, vaid ka Poolast, Bavariast ja Belgiast.Ka suure katkuepideemia ajal surnud tuhandete inimeste jäänused maeti sinna.Samuti andis oma panuse surnute hulga suurendamisele Hussiitide sõda.
Praegune keset surnuaeda seisev kabel on ehitatud 14. sajandil.Kabeli interjöör on muljetavaldav.Kogu kaunistus on peaaegu täielikult moodustatud inimluudest.Esimesena laoti inimluudest 4 püramiidi, seda tegid poolpimedad mungad. ( Eks neil oli, millega oma aega sisustada ja natuke nibritseda)
Praegune üsna võigas väljanägemine anti kabelile natuke hiljem, 18 saj. lõpus.Luud on lubjaga valgeks pleegitatud ja arvatakse, et kogu selle kabeli kaunistamiseks on kasutatud vähemalt 40 000 inimese säilmeid.Kabeli laes rippuva lühtri valmistamisel on kasutatud kõiki inimkehas leiduvaid luid...
See kabel ja inimluudest kaunistused peavad meile meelde tuletama kõige kaduvust ja vältimatut tõsiasja- meid kõiki ootab surm ja põrm.
Natuke ilusama teema juurde-Kondikiriku kõrval on Maarja Uinumise kirik. Tsisterlastest munkade poolt ehitatud lummav katedraal.Selle ehitamist alustati juba 1300 aastal ja oma aukartustäratavate mõõtmetega on ta siiamaani Bohemia 13 ja 14 saj.katedraalidest suurim ning vanim.
Loomulikult põletasid hussiidid selle maha ja alates 1700 aastast hakati seda taastama ja uuesti üles ehitama.Kirik on, ma ei oska seda täpselt öelda, barokses gooti stiilis. Seest imeilus, kerge, valge ja tühi. Päike säras akendest sisse, valgustades altarit.Kirik on praeguseks kenasti renoveeritud ja publikule avatud aastast 2009.
Kutna Hora vanalinn on natuke eemal, nii et sõitsime kohe liinibussiga. Vanalinna serval väljusime ning külastasime Püha Barbara katedraali. Püha Barbara on kaevurite pühak.
Katedraali on võrreldud oma ilu ja majesteetlikuse poolest Praha Püha Vituse katedraaliga.Pole ka ime, Kutna Hora variandi ehitas Vituse katedraali ehitaja poeg.
Jääb poolele, jätkan õhtul.

SUVI, 7.juuli 2011

Mis on töötu elul viga. Ilmad püsivad ilusad, päevad pikad, šampanja kihiseb kristallklaasis ja ma sõidan rendiautoga! Kohutav, ei mingit tõsidust. Ma olen nagu Preili Soku õde Frej tänavalt Stockholmis, kellele Karlsson soovitas-Vaata ette, sinu otsatult piiratud päevades peaks olema rohkem tõsidust!
Minu päevad pole piiratud, kuid tõsidust jääb vajaka.Mul on lihtsalt kogu eg nii hea olla. Ptüi-ptüi-ptüi.
Kuidagi olen oma elu nii sättinud, et minu ümber on kogu aeg palju lapsi.Alguses enda omad, venna omad, õe lapsed , sõprade lapsed jne.jne. Neid lapsi jätkunud siiamaani välja, ikka on keegi väike, ikka on keegi kaisus või põlve lõhki kukkunud.Toitu olen ma harjunud keetma suurte padade kaupa ja alla kolmekümne kartuli ei hakkagi koorima, muidu ei jätku.

Miia-Jutast

Ahoi, nüüd on mul siis kassike!
Sain ta endale Maarika käest tillukese paarikuise kassipoja, musta kui söe ja karvase kui tallekese. Selline rõõmupall, tuleb juba kutsumise peale, pissib kasti ja kipub kardinat lõhkuma.
Emmast, kes tuli Priit Uusmaa loomakliinikusse paariks nädalaks tööle, kuulab kassike tõrkumata ja sööb tema peost. Kassike nagu kardab kaussi ja krõbinaid, peopesast sööb aga meeleldi. Samuti ciabatta saia ja hapukoort küüslauguga.
Niisiis, kassike on majja toodud. Ma nii tahtsin endale seltsilist, loodan, et ta hakkab mu voodis magama ja süles nurruma. Praegu Miia küll ei taha eriti süles olla, kuid diivani seljatoel minu pea vastu surutuna on heameelega.

Pidin oma elust kirjutama, kuid see tundub nii igav, et mine lolliks.

1. tegin endale kaks kleiti, homme saan kätte, näis, kuidas välja kukkusid
2. ootan Laulupeoks sõpru külla, neid tuleb Kanadast päris palju
3. kooliaasta saab kohe läbi, reedel, 13. 06 on viimane eksam ja siis suvevaheaeg. Eksam on Omakultuur, aine ja loengud olid väga huvitavad.
4. laupäeva ja pühapäeva olin Anuga Otepääl, tegime talle kärukuuri toa ja käisime iga päev saunas ja ujumas.
5.Ma ei söö enam nisujahu ja jahutooteid, tangaineid ja muud saasta.. Andke mulle liha ja salatit!
6.tervis hakkab, ptüi-ptüi-ptüi, korda minema, jalgrattaga sõita ei saa, keelati ära.

29.05.2014

Ahoi.
Nägin täna kummalist unenägu.
Ma olin Anu ja mamma-papaga reisil, nii vanad kui praegu oleme , kuid meie vana Moskvitš 412
-ga.
Kuskil keskaegses linnas, kus mina ja Anu olime juba käinud, kuid mamma - papa esmakordselt ja millegipärast juhtis autot mamma.
Ja keeras valesti ning kodutee asemel keerasime linna sisse. Loomulikult olen seal linnas varem unes käinud, nii et oli tuttav, aga sattusime kogu aeg inimeste korteritesse ja ekslesime ja oli toredaid kohvikuid mind mammale ning papale näidata tahtsime.
Siis läksime nagu turule ja Anu käskis mul endale osta sellise naljaka rohelise tanu. Vildist tehtud, kolmnurkne peaosaga  ja lõua alt käis laiade paeltega-latakatega kinni. Vaatasin end peeglist ja olin selle tanuga lihtsalt imeilus!  Ja siis käskis Anu mul endale osta rohelise-punasekirju kleidi peale sellise suure nahkvöö. Küll ma seda passitasin ja proovisin, kuid PIDIN ära ostma.

Naljakas uni, eksole.
 Muidu-kooliaasta läbi, operatsioon läbi ( ehkki pean esmaspäeval veel natuke end lõigata laskma), paranen ja ilutsen.
ostsin selle halli seeliku ja ei ole palju jala käinud.

Nii et midagi head, midagi halba ja midagi tavapärast.

25.04.2014

Kui ma hommikul üles ärkan, olen nii kange kui üks rogusk. Komberdan oma kangetel jalgadel vannituppa ja tunnen ennast kohutavalt vanana. Kuid hommikune dušš ja kohv töölaua taga teevad meele taas heaks.
Täna tulin rattaga tööle. Pakkisin end paksult riidesse ja võtsin töökleidi kaasa. Nii väntasingi siis läbi päikeselise ja krõbekülma kevadhommiku tööle. Tartus ei ole hea rattaga sõita, palju on kõnniteeservi, peab palju edasi-tagasi ratta selga ja maha ronima.Autod annavad küll kenasti teed ja mööda Kesk tänavat saab ka nii 100 meetrit otse jalgrattateel sõita.
Mul on olnud kummaline aasta. Nii palju südamevalu mida välja ei saa näidata. Nii palju vastamata telefonikõnesid ja laiali nutetud meiki.
Kohutav on istuda õhtute viisi teleka ees, võimetu midagi tegema. Ma saan vähemalt hoida ennast oimetuks joomast,  seda saan veel kontrollida. Tegin täna tööle vändates enesele paar reeglit, panen need siia ka kirja, saab kogu aeg meelde tuletada:

• nisutoodetele KATEGOORILINE EI
• vähendada alkoholi kogust
• vähendada sigarettide kogust
• IGA PÄEV 10 000 sammu käia? Kas see on utoopiline. Vähemalt panen nüüd auto seisma ja käin tööl jala või rattaga.
• külmkapp tühjaks. Proovin oma söögieelarvet vähendada miinimumini, preagu söön lihtsalt kõik ära mis on külmkapis ka kappides seismas, siis vaatame, mis edasi saab. Poeskäimine on mõttetu, katsun sellest hoiduda
• MITTE NUTTA mehe pärast, keda ma omale ei saa, seksi pärast, mis on olematu, üksinda magamise pärast, MITTE NUTTA. Vähemalt piirata nutmist.
• keskenduda heale. Just sellele, mis on praegu olemas, reaalselt käega katsutav.
• SIGARETTIDE arvu vähendada
• ELEGANTSELT RIIDESSE
• KAAL ALLA
• Sünnipäevaks valmistumine
• HALL SEELIK ÄRA OSTA

KOOLITÖÖ NÄDALAVAHETUSEL ÄRA TEHA!
 Hakkan kirjutama nii tihti, kui võimalik. Tore olks jõuda õhtuti, siis ehk on päeva jooksul midagi toredat juhtunud.

Kõige tähtsam ongi kooliaasta lõpetamine!

MA ARMASTAN MARKUS HESSI JA OOTAN  TEDA EESTISSE KOHE! MA ARMASTAM MARKUS HESSI, MA ARMASTAN MARKUS HESSI. pILLE JA GERHARD HESSI POEGA KANADAST, TORONTOST, ABI



ELUS VANA MEEST, KES ON HAIGE JA JUBA KAHEKORDNE VANAISA.

Kevadine mõtisklus.

Tänasest Eesti Ekspressist Vetemaa kohta lugedes jäi mulle silma Madis Jürgeni soovitus-pidage päevikut!
Kuid ei juhtu ju midagi huvitavat. Pealegi, internet on päevikuid täis, võta ja loe millist tahad. Kõik kirjutavad ja kõikloevad. On Facebook ja Google, kes u elu ära kaardistavad, kõik ajalugu on alles. No vähemalt niikaua, kui elekter otsa ei saa.

Samas, kas on midagi paberraamatu lugemise vastu panna? Lehtede krabin, uue köite avamise rõõm, teisele inimesele edasiandmise rõõm. Just avastasin, et minu raamaturiiulid on väga tühjaks jäänud, ma olen nii kergelt raamatuid välja andnud ja siis ei tooda mulle neid tagasi.
Kuid las olla. Kui raamatu ebaseaduslik valdaja selle veel edasi lugeda annab, siis seda rohkematele inimestele olen rõõmu valmistanud.
Praegu on koolitöö, teleka ees vedelemine, südamevalu, lugemine, töölkäik jne. Booring? Igaav! KUid see on minu elu...

Hakkasin 2013. aasta sügisel oma sõpradega mälumängu tegema. Tartu pubis Sumin on igal kolmapäeval Uno Ainsoo korraldatud mälumäng, osavõtjaid kuni 20 võistkonda ja meie oleme seal Epp ja 7 Pöialpoissi, lühidalt Epud. Ajaloo annaalidesse mingu ka asutajaliikmete nimed:

• Epp Remmel
• Jaan Soplepmann
• Maanus Mikkel
• Toomas Salur
• Andres Lunge
• Kaur Mägi

Lisandunud on hiljem

• Piret Õunapuu
• Siim Soplepmann
• Juta Soplepmann

Aeg-ajalt käib ka külalisliikmeid/vaatlejaid, kuid tuumik on üks.
Mina olen apelsinimahla-jooja ja autojuht, mulle tehakse kõik välja, teised saavad suure õllejoomise kõrval ka küsimustele vastatud. Lõbus on, tunned end viimase lollina , sest "inimene vaatab, aga ei näe".
Käin kaks korda nädalas ka trennis, Anu juures pilateses, siis võtab oma aja kool  ja nii ta läheb.
Hakkan igal õhtul väikesi sissekandeid d tegema, siis jääb ikka märk maha, et ma olen elanud ja olnud.