Kevadine mõtisklus.
Tänasest Eesti Ekspressist Vetemaa kohta lugedes jäi mulle silma Madis Jürgeni soovitus-pidage päevikut!
Kuid ei juhtu ju midagi huvitavat. Pealegi, internet on päevikuid täis, võta ja loe millist tahad. Kõik kirjutavad ja kõikloevad. On Facebook ja Google, kes u elu ära kaardistavad, kõik ajalugu on alles. No vähemalt niikaua, kui elekter otsa ei saa.
Samas, kas on midagi paberraamatu lugemise vastu panna? Lehtede krabin, uue köite avamise rõõm, teisele inimesele edasiandmise rõõm. Just avastasin, et minu raamaturiiulid on väga tühjaks jäänud, ma olen nii kergelt raamatuid välja andnud ja siis ei tooda mulle neid tagasi.
Kuid las olla. Kui raamatu ebaseaduslik valdaja selle veel edasi lugeda annab, siis seda rohkematele inimestele olen rõõmu valmistanud.
Praegu on koolitöö, teleka ees vedelemine, südamevalu, lugemine, töölkäik jne. Booring? Igaav! KUid see on minu elu...
Hakkasin 2013. aasta sügisel oma sõpradega mälumängu tegema. Tartu pubis Sumin on igal kolmapäeval Uno Ainsoo korraldatud mälumäng, osavõtjaid kuni 20 võistkonda ja meie oleme seal Epp ja 7 Pöialpoissi, lühidalt Epud. Ajaloo annaalidesse mingu ka asutajaliikmete nimed:
Mina olen apelsinimahla-jooja ja autojuht, mulle tehakse kõik välja, teised saavad suure õllejoomise kõrval ka küsimustele vastatud. Lõbus on, tunned end viimase lollina , sest "inimene vaatab, aga ei näe".
Käin kaks korda nädalas ka trennis, Anu juures pilateses, siis võtab oma aja kool ja nii ta läheb.
Hakkan igal õhtul väikesi sissekandeid d tegema, siis jääb ikka märk maha, et ma olen elanud ja olnud.
Tänasest Eesti Ekspressist Vetemaa kohta lugedes jäi mulle silma Madis Jürgeni soovitus-pidage päevikut!
Kuid ei juhtu ju midagi huvitavat. Pealegi, internet on päevikuid täis, võta ja loe millist tahad. Kõik kirjutavad ja kõikloevad. On Facebook ja Google, kes u elu ära kaardistavad, kõik ajalugu on alles. No vähemalt niikaua, kui elekter otsa ei saa.
Samas, kas on midagi paberraamatu lugemise vastu panna? Lehtede krabin, uue köite avamise rõõm, teisele inimesele edasiandmise rõõm. Just avastasin, et minu raamaturiiulid on väga tühjaks jäänud, ma olen nii kergelt raamatuid välja andnud ja siis ei tooda mulle neid tagasi.
Kuid las olla. Kui raamatu ebaseaduslik valdaja selle veel edasi lugeda annab, siis seda rohkematele inimestele olen rõõmu valmistanud.
Praegu on koolitöö, teleka ees vedelemine, südamevalu, lugemine, töölkäik jne. Booring? Igaav! KUid see on minu elu...
Hakkasin 2013. aasta sügisel oma sõpradega mälumängu tegema. Tartu pubis Sumin on igal kolmapäeval Uno Ainsoo korraldatud mälumäng, osavõtjaid kuni 20 võistkonda ja meie oleme seal Epp ja 7 Pöialpoissi, lühidalt Epud. Ajaloo annaalidesse mingu ka asutajaliikmete nimed:
- Epp Remmel
- Jaan Soplepmann
- Maanus Mikkel
- Toomas Salur
- Andres Lunge
- Kaur Mägi
- Piret Õunapuu
- Siim Soplepmann
- Juta Soplepmann
Mina olen apelsinimahla-jooja ja autojuht, mulle tehakse kõik välja, teised saavad suure õllejoomise kõrval ka küsimustele vastatud. Lõbus on, tunned end viimase lollina , sest "inimene vaatab, aga ei näe".
Käin kaks korda nädalas ka trennis, Anu juures pilateses, siis võtab oma aja kool ja nii ta läheb.
Hakkan igal õhtul väikesi sissekandeid d tegema, siis jääb ikka märk maha, et ma olen elanud ja olnud.
No comments:
Post a Comment