Thursday, August 18, 2011

Kassasabad ja toidukorvid

Toidupoes käime kõik iga päev, noh, peaaegu iga päev. Mina külastan põhiliselt oma kodu lähedal asuvat Selverit. Poes on mul oma kindel trajektoor-otse köögiviljasektsiooni, siis ringiga lihatoodete-juustude vahelt läbi, piimaosakonda, leib korvi ja kui vaja, ka veiniriiuli vahelt läbi. Nö. võõraste riiulite vahele satun ainult siis, kui on vaja midagi, mis igapäevakaup ei ole, aga on kodus otsa saanud. Käärid, vetsupaber jms.
Avastasin, et ma ostan kogu aeg ühtesid ja samu asju. Väikeste variatsioonidega. Kusjuures ma ei pea end konservatiivseks inimeseks. Kuid söön ühte ja sama toitu kogu aeg. Salatit ja kanaliha ja putru ning joon punast veini. Kohvi piimaga ja ainult rukkileiba. Kui ma pean külaliste tulekuks midagi lauale ostma, siis teen ikka nö.turvalise valiku, midagi, mis on maitsev, kerge valmistada ja kukub hästi välja.Midagi, mida olen juba enne pakkunud, mis on kerge valmistada.
Isegi kui ma keerutan mõnda uut pakendit või pakkumist näppude vahel, ostan ikka turvalist toitu, kaupa, millega olen harjunud.
Vaadates enda ostusid kassalindil hoomasin, et selle hunnikukese järgi ütleb täpselt ära, et olen üksik keskealine naine, kes vaatab, mida ta sööb, katsub kaalu hoida kuid samas on ka mõnuleja ( vein ja sigaretid...)Jube, tundsin end kui alasti olevat ja samas hakkasin huviga jälgima oma kaassabatajate toidukorve-kärusid. Jumal küll, kui palju inimesed toitu ostavad! Ämbrite viisi šašlõkki, pakkide viisi krõpsu, kuumaletist kotid head-paremat täis laotud.Lisaks õlu, kergemad purgialkoholid, sai-sai-sai ja kõige tipus troonib tort, limonaadipudelitele tasakaalu seatud.Kas tõesti on iga käruomaniku õhtusöögiks armee kohale kutsutud või ongi suvel inimestel kogu aeg pidu?
Kui minu kõrval seisab üksik ostja, on huvitav vaadata, kas ta jagab oma õhtusööki kellegagi või ei, elab üksi -kassalindil valmistoitu ja nähes ilmselt elab.Ehkki ma tean perekonda, isa, ema ja kaks last, kelle kodus enam pliitigi sisse ei lülitata, kogu toit tuuakse Selveri kuumaletist ja soojendatakse mikrolaineahjus üles. Pärast visatakse mustad karbid minema, taldrikuid pole ju vaja, kui igaühe ports on juba poes pakitud ja koheseks konsumeerimiseks valmis.
Kõige nukramat ostu nägin sel suvel, kiirustav meesterahvas minu ees ostis paki grillvorste, pudeli õlut ja kondoome...Tuli vägev pidu ja ilus õhtu.
Toidupoes käies ahistab mind ka kogu pakutava hulk.Kõike on nii palju! Virnadesse laotud, haara kaasa, maksa ja söö. Pole maitset ja värvi, mida meie toidutootjad pakkuda ei suudaks.Soovid hiina või aasia või ameerika variante-osta ja söö. Kui endal fantaasiast puudu jääb, siis ka kokaraamatud saad kohe kaasa osta, või siis väikeseid retseptilipikuid.
Mis mulle meeldib, on kassade juures olevad ajakirjanduse stendid. Kui on pikk kassasaba, pole kunagi igav, saad lugeda nii Kroonikat kui Õhtulehte ja need lühikesed minutid ongi just paras aeg sellise kirjandusega tutvumiseks. Kui järjekord sinuni jõuab, asetad žurnaali tagasi ja otsid ohates oma vähesed eurod välja ja maksad kõhutäie kinni. Kuni järgmise korrani.

Thursday, August 11, 2011

Millised on minu eeldused, huvid ja võimalused sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika eriala omandamiseks?

Millised on minu eeldused?
Minu üheks eelduseks ja plussiks on vanus ja elukogemus. See tundub küll võib -olla natuke veider, kuid ma suudan ühiskonda ja tema probleeme vaadata ja hinnata keskealise inimesena ja elukogemuste läbi, mitte idealistliku ja sinisilmse gümnaasiumilõpetajana. Minu eelduseks on huvi sotsiaalvaldkonna vastu, eriti mis puududtab peresotsioloogiat. Olen üles kasvatanud kaks nüüdseks juba täisealist poega ning tunnen, et mul jätkub aega, tahtmist, energiat ja empaatiat tegelemaks inimestega, kes vajavad abi.
Minu eelduseks on ka oskus näha maailma värvilisena, tahtmine ka teistele inimestele näidata,et elu on ilus ja elamist väärt, oleenemata sellest, kui vana sa oled, millisest sotsiaalsest kihist või millise nahavärviga.
Eesti ühiskond vananeb.Sündivus väheneb iga aastaga ja eluiga pikeneb. Tänu tänapäeva meditsiinile ja elukvaliteedile on nn.pensionieas inimeste eluiga üha pikem.See tähendab, et on palju inimesi vajavad rohkem sotsiaalabi, kasvõi koduse toetuse näol või siis hästikorraldatud vanade - ja hooldekodude süsteemi olemasolu.
Eesti ühiskond kasvab põhiliselt sisserändajate toel, seega on vaja spetsialiste, kes aitaksid uustulnukatel edukalt adapteeruda, kes tutvustaksid neile Eestis kehtivaid seadusi, käitumismudeleid ja nende õigusi ning kohustusi.
Soovin arendada ja laiendada oma teadmisi meie ühiskonna kohta, inimeste sotsiaalsuse kohta.Soovin õppida, et rohkem aru saada , kuidas toimib meie ühiskond ,kuidas ühiskond mõjutab inimestevahelisi suhteid ja vastupidi.
Soovin minna mind huvitavate sotsiaalsete probleemide ja nendele lahenduste leidmisega rohkem sügavuti, kuid pragu pole selleks piisavalt ei teadmisi ega oskusi.
Minu võimalused õppimiseks on head, kuna olen jõudnud oma elus sellisesse punkti, "kus vanamoodi enam ei saa, kuid uutmoodi veel ei oska". Olles koolitanud oma abikaasa ja mõlemad pojad leian, et nüüd on võimalus ja huvi ka enda kõhnukese haridusportfelli täiendamiseks. Kuna mul on kvalitatiivset tööaega ees veel vähemalt 20 aastat, ei ole hirmu ka lihtsalt raisatud raha või aja suhtes. Õppida pole kunagi hilja ja teadmised ei jookse üle külje maha mitte kellelgi.
Soovin aidata just eesti vanureid, tegeleda nende elutingimuste parandamisega, et elukvaliteedi langus peale aktiivse tööaja lõppu või üksinda jäämist poleks järsk või väljakannatamatu. Iga Eesti Vabariigi kodanik on ära teeninud väärika elu ja elutingimused, olenemata siis tema sotsiaalsest või materiaalsest taustast. Tuleb aidata ka üksikuks ja abituks jäänud inimesi, samuti perekondi, kel ei jätku ei raha ega ka oskusi normaalse eluga toimetulekuks.
See kõlab küll väga idealistlikuna ja auahnena, sest ega maailma ümber ei suuda muuta keegi.Soovikisn sügavuti minna just mõne valdkonnaga, mis on , nagu mulle praegu tundub, eriti südamelähedased, kuid vajan kedagi, kes mulle õige teeotsa kätte näitaks ja vajalikud õpetussõnad ja esmased oskused kaasa annaks.

Monday, August 8, 2011

Augustikuu on käes, 8.08.2011

Mis teeb ühe kuupäeva teistest paremaks? Ühes tänases lehes oli intervjuu "maagilisel päeval 08.08.08" abiellunud naisega.Tema on abiellunud "maagilisel "kuupäeval kolm aastat tagasi ja on siiani õnnelik.Kas need, kes andsid oma jah-sõna mõnel teisel kuupäeval on vähem õnnelikumad või vähem tähtsamad?
Mis teeb kuupäeva maagiliseks? Kas lihtsalt tore numbrikombinatsioon, mis iseenesest ei tähenda ju mitte midagi või mõtted, mida sellele külge poogime?Tähtis kuupäev, küll ainult minule, on näiteks minu sündimise päev, kuid ka selles pole ju midagi maagilist. Teiste inimeste jaoks on see samuti lihtsalt üks päev nende elus , mis on liiatigi ammu möödas. Maagiliseks võiks kuupäeva teha mingi erakordne ajaloosündmus, loodusnähtus või katastroof, mitte lihtsalt kenad numbrid kalendris.
Kui teemat arendada, siis oleksid ju maagilised ka kõik kellaajad, mis on sarnaste numbritega - 22.22 ja 11.11 näiteks.Muidugi, kui oma auto elektronkellal sellist kellaaega näen, panen ikka sõrmed risti ja soovin oma südamesoovi, kurat ainult teab , kas sellest kasu on või teeb mu soovi täitunuks ikka minu enda tegevus.
Me peame kõike maagiliseks, vapustavaks, skandaalseks ja geniaalseks. Kus on siis tavalisuse piir? Kui me nimetame kõiki telestaarikesi skandaalseteks ja ühe estraadilaulu kribinud heliloojakese kohe geeniuseks, kas siis ei saa need sõnad devalveerituks?
Kas pole olnud ilus suvi? Terve augustikuu on veel ees ja kui ilmateadet uskuda, siis jätkub sooja oktoobrikuuni. Mulle meeldivad tegelikult kõik ilmad ja kõik aastaajad, kuid suvi, see on ikka midagi erilist. Hommikuti vara, kui ma jalgrattaga läbi uinunud Tartu ujuma väntan, on õhk lõhnadest paks ja need muutuvad nii selgelt vastavalt kuule. Juunikuus olid sirelid, juulikuus domineeris flokside lõhn ja nüüd on juba õunalõhn. Selline natuke mädanevate mahakukkunud õunte lõhn, segunemas udu ja niiskuse ja autode lõhnaga, on tegelikult suvega hüvastijätmise aroom. No libiseb teine juba käest ära, puudel on kollaseid lehti ja pihlakad, sunnikud, on oma marjad punaseks ajanud!
Sel suvel on minust kõik marjad korjamata jäänud ja kurgid marineerimata. Kuidagi nii on läinud, et ei saanud maasikatestki kõhtu täis süüa ja mustikametsa ma korra proovisin minna ning ma ei kannatanud seda sääskede rünnakut välja!Olgu marjad olemata ja minu nägu ning käed puremata. Kui väga isu peale tuleb, eks siis ostan turult ja ega kõike ei pea ka kogu aeg saama. Murakale oleksin küll heameelega läinud, kuid see on suur ettevõtmine, pärast see kogu saagi puhastamine ja moosi omahind tuleb nii kõrge, et hoia piip ja prillid. Siis ei raatsi seda kuldset ollust ise süüa ja pakud kallitele külalistele ja siis nad teatavad, et neile murakamoos eriti ei maitsegi ja mingu nad siis õige puu otsa! Jõhvikale läheksin küll, aga seal peab olema hea kamp, üksi ma sohu ei lähe.
Pean õppima ja essee kirjutama ning see tundub nii uskumatult raske ning töömahukas ettevõtmine. Aga eks ma pusin ikka valmis.
Oleme siis nii tublid, et vähemalt enda silmis oleme ikka geeniused ja skandaalsed ja elame ainult maagilistel kuupäevadel ja kõik mida teeme või iganes ette võtame läheb hästi korda. Praegu , augustikuus, kui on selged pimedad ööd ja palju tähti taevast langemas, saab ka palju soove soovida. Ma olen kindel, et viimane kui üks läheb täide. Ma nimelt eelmisel aastal katsetasin ja kõik mu soovid on täide läinud!
Inimesed, oleme õnnelikud nii praegu kui ka tulevikus, kui tähti ei viitsi oodata, siis läbi oma tegemiste ja otsuste ikka.!
Epp