Kuidas veeta laupäeva õhtut?
Kui sa oled Kanadas, siis on sul alati varuks küllakutse mõnelt siinselt sõbralt. Isegi mitmelt sõbralt, sest üks külaskäik tähendab ka mitut küllakutset. Olen siin nagu ahjualune, tulen külla ja enam ära ei lähe. Okupeerin vaba toa, hävitan punase veini tagavara ja lasen ennast toita. Tore.
Laupäeva õhtul läksime siis kõik Tarmo poole. Ta elab Toronto südalinnas, kenal vaiksel rohelisel tänaval.Ilus kodu ridamajas, kolmel või neljal korrusel, pärast kolmandat veiniklaasi läks mul sassi. Igal juhul on seal ka kena tagaaed, siserõdu, välisrõdu ja palju televiisoreid. Elutoa kõike tähtsamal kohal on suur ja ilus tiibklaver. See pole lihtsalt iluasi, kuhu oma veiniklaas toetada.Vastupidi, veiniklaasi ei tohi sinna üldse peale panna ja selle klaveri taga tuleb musitseerida ja laulda. Mina laulsin kaasa.
Kuna suur Toronto on Tarmo elukohast väikese jalutuskäigu kaugusel, otsustasime õhtust süüa kohalikus pubis. Vihma küll sadas, kuid oli soe ja Johnil mingipärast 4 vihmavarju kaasas! Seega läksime! Teel jalutasime läbi ka linna kõige ilusamast ja suuremast viinapoest, mis on platseerunud vanasse raudteejaama, kellatorniga ja puha. Nähtu oli muljetavaldav, kuid degusteerimiskohad pandi just kinni, nii et jäime natuke pika nina ja kuiva keelega. Kuid pubis oli kõike, veini ja õlut ja imeline lambapraad.
Pärast, Tarmo juures tagasi olles, algaski õhtu muusikaline osa. Küll oli tore. On vaimustav vaadata ja kuulata kui inimesed kohe oskavad laulda, ennast klaveril ja tšellol (!) saata. Laulusõnad on peas ja viisi ei joruta keegi.
Sõime kollektiivselt, et keegi halva suulõhna pärast ei nuriseks, marineeritud küüslauku ja tundsime end hästi.
Järgmisel päeval läksime koos, sõbrannad mina, Eha, Leikki, Maiki ja Anni, kinno. Vaatama filmi "Bridesmaids".Minu ootused selle filmi kohta, eriti kui olin näinud treilerit, olid nullilähedased. Ma ei kannata selliseid filme! Nii mõtlesin ma ette. Kui rumal minust! Film oli tore, naljakas, natuke piinlik ja vaimukas! Ma ei räägi siin ette, kui Eestisse tuleb, peate vaatama minema. Annan 10 punkti kümnest.
Kanada raamatupoodide kett "Chapters" on ilus ja huvitav pood. uure valikuga ja rahvast puupüsti täis. Kassasaba juba oma pool tundi. Vat nii suured lugejad on siinsed inimesed. Kinkisime Ehaga teineteisele raamatuid, mina talle "Slumdog millionaire" ja tema mulle "Still Alice". Kena on selliseid kingitusi saada ja teha. Mul on nüüd mida lennujaamas ootamise ajal lugeda.Frankfurdis olen ju kahe lennu vahel 5 tundi, jube.
Vaatasin pühapäeval ka "Meeleheitel koduperenaiste" viimase, seriaali kõige viimase osa ära, mille sisu ka ette ei räägi. See oli huvitav, ehkki natuke läbi unenäoprisma vaadatuna.
Esmaspäeva hommikul hakkasin tagasi sõitma varahommikul, täpselt kell 4.44.Maanteed olid tühjad ja tunni ning 15 minutiga kodus, Kitcheneris tagasi.
Kuid viimased kaks nädalat jooksevad, nii et palju tuleb veel teha ja käia. Neljapäeval läheme koos Anni ja Piiaga St.Jacobsi linnakesse ja turule menonniite vaatama, külastame Elorat ja Elmirat, Seedriorgu , peame piknikku. Reedel läheme aga neljakesi Ameerikasse Buffalosse šoppama! Mul pole küll midagi, absoluutselt mitte midagi vaja, kuid ega ma nii täpselt kah ei tea veel. Ehkki ikka midagi leian.vajalikku, puuduolevat.
Anu, kas sa tahad endale spordipükse? Ma endale ostan, sellised poole sääreni, kas toon sulle ka? Mina hakkan Eestis kohe kõvasti sportima, hea oleks, kui saaksime seda teha koos, mugavad püksid jalas.
Täna õhtul lähen taas kinno, cambridgesse, mu siinsed sõbrad tahavad üllatust teha ja ma kahtlustan, et see on see sama film... Kuid mis siis, naeran veelkord, joon Coca Colat ja tunnen end hästi.
Kuulge, varsti ju kohtume! Kas pole see lihtsalt vaimustav. Mina olen kui lõhkise küna ees, Kanadast on kahju lahkuda kuid koju tahan ka väga tulla. Igatsen teid kõiki väga.
Kallistab Epp
Tuesday, May 17, 2011
Monday, May 16, 2011
16.mai TORONTO, vol 1
Ahoi, pole ammu kirjutanud, kuid nüüd teen oma võla tasa, sest neid mälestusi ei taha enda sees hoida, ei jõua välja kannatada, peab jagama. Jagatud rõõm on ju kohe suurem, nii et alustan nüüd!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ärgu olgu sul sada rubla, olgu sul sada sõpra. Hea on teada ja leida, et kui oled ka maailma teises otsas, pole sa üksi, vaid sõbrad on ees.
John Pada tunnen ma juba ammu, kuid tema abikaasa Susaniga sain alles siin tuttavaks. Nad elavad Toronto kesklinnas tibatillukeses imeilusasa majas, suur city kohe nurga taga kätte paistmas. Kuid Toronto on nii ilus roheline linn, suurte äritänavate kõrval on rohelusse mattunud väikesed tänavad, on vaikne ja kõik puud ja lilled õitsevad.
Susani ja Johniga jalutasime kaks päeva mööda Torontot. Toronto allmaaraudtee on väike ja puhas, sellega saime kenasti alla linna ning vaatamata vihmasajule, asusime linna avastama.
Me võtime Dundas south ja jalutasime Eaton Centres, see on suur keskus, kus on poed, kontorid ja söögikohad. Keskus on ehitatud 70-aastatel ja pragu seda moderniseeritakse natuke. Kuid üldmulje on ilus, sambad, klaasist katus, ilusad poed ja palju rahvast.Sealt jalutasime vana linnavalitsuse juurde, praegu on seal kriminaalkohus ja siis Toronto keskväljakule.
Toronto the Freedom Arches asuvad Nathan Phillipsi väljakul, kaardudes üle basseini/uisutamisväljaku. Kaarte alusesse on müüritud kivi Berliini müürist. Kaarte nimetamine Vabaduse Kaarteks on ühe eestlase suur töö. Markus Hess on Rahvusvahelise Musta Lindi päeva Komitee esimees ja tänu temale, on need kaared niimoodi nimetatud.
Üldse, kui ma tagasi tulen, räägin teile siinsete eestlaste vabadusvõitlusest, mis on olnud muljetavaldav, kasvõi see Musta Lindi Päev, mis viis otseselt Balti Ketini ja mida tähistatakse paljudes riikides ja Kanadas on Musta Lindi päev ametlik riigipüha. Palun väga.
Aga jätkame oma jalutuskäiku mööda Toronto kesklinna-Vaatasime Bay Streetil ilusaid vanaaegseid pangahooneid ja nende endiseid töösaale, tänapäeval on nendesse majadesse võimatu arvutisüsteeme panna, sestap need hooned enam pankadena ei tööta.
Siin on üks naljakas kõrghoone, mida renoveeritakse, sest marmortahvlid, millega seinad kaetud on, hakkasid alla kukkuma! Õnneks keegi pole surma saanud, kuid rasked kiviplaadid võetakse maha, enne, kui ned tõepoolest kedagi tabavad.
Väga ilus jalutuskäik oli kaaristus BCE Arches - kerge passaž taevasse kõrguvate kaartega, ka üks vana kivimaja on sinna teisaldatud, et oleks kontrasti, natuke poode, natuke kontoreid, ilus purskkaev.
Kolmekesi vaatasime mõtlikult ka kohta, kuhu kukkus end surnuks üks rumal advokaat. See mees armastas oma külaliste ja klientide ees viskuda kõrgel kontoris vastu akent demonstreerimaks, kui turvaline see on. Noh, ei olnud nii väga midagi. Ühel ilusal päeval ta tõepoolest hüppas, aken andis järele ja vaene mees leidis õnnetu ja häbiväärse otsa Toronto tänavakividel.
Lõunale läksime restorani Stratus, kõrgel 38 korrusel. See restoran on lahti ainult lõuna ajal ja vaade aknast suurepärane. Päike tuli pilve tagant välja ja särathas kahel kuldsete klaasidega pangahoonel, Royal Bank of Canada. Paistis saar Ontario järves, kuhu maanduvad lennukid, seal on väike kohalik lennuväli, liiguvad praamid ja mis on väga populaarne pulmade pidamise ja pikniku koht.
Aknast paistis veel hokiareen, munakujulise katusega ehitis, mis suvel ilusate ilmadega lahti käib.
Ma sõin homaari, esimest korda elus. Väga hea oli, selline suur vähk, õnneks enne ära puhastatud.
Pärast lõunat jalutasime mööda ooperimajast Four Seasons ja siis kunstigaleriisse. Otsustasime vaadata just Kanada kunsti, Group of Seven. Nad olid grupp Kanada maastikumaaliaid, 20 sajandi 20-aastatel.Meenutab meie Konrad Mägi töid.
Ma pean seda kirjutist hiljem veel täiendama, kuna mul ei ole nende kunstnike nimed meeles. Sorry.
Peale kunstigaleriid oli jalutuskäik läbi Toronto Ülikooli hoovi, läbi õitsvate parkide ja üle kenade äritänavatele.
Õhtusööki võtsime restoranis Messis, see on juba 15 aastat tegutsenud ühe ja sama omaniku/peakoka käe all, toit oli väga hea. Ma olen siin lambaliha armastama hakanud.
laupäeva alustasime lõuna ajal kohvikus nimega Bonjour Brioche. See on väike ja räämas hommikusöögikoht, kohutavalt populaarne, perekonna poolt peetud ja lahti ainult pärastlõunani.Ootasime natuke järjekorras ja sõime kena hommikusöögi. Ehkki peab ütlema, et Kanadas sa korralikku kohvi ei saa. Jahe ja lahja.
Siis jalutasime ja sõitsime trammiga Ontario järve äärde. Pikk kena rannapromenaad, päike paistis.Toronto südalinna siluett otse ees oli nii ilus!
Tagasi linnas olles külastasime vana viskitehase kohta, sinna on rajatud kena keskus The Distillery Historic District, seal on teater nimega Soulpepper, peosaalid, käsitöökojad, poed, kontorid jne. Igal pool hõljub mõnus kohvi ja toidu ja parfüümi lõhn.Nägime kolme pulmapidu, pruutpaari pildistati vanal viktoriaanlikul tänaval.
Õhtul oli Johni ja Susani juures grillitud steigid ja salat.Siin on igal korralikul kanadalasel on grillahi aias, loomaliha ja kala valmistatakse tõesti hästi.
Susanil ja minul on palju ühist, kuna oleme mõlemad suured lugejad.Nii kena on rääkida raamatutest, filmidest jne. Susan peab ka korralikku lugemispäevikut, sain temalt terve nimekirja raamatuid, mida lugeda. Lihtsalt imetore.
Olin veel terve pühapäeva Thornhillis, Eha ja Markuse kodus külas. Mina, Eha, Leikki ja Maiki käisime McMichaeli galeriis vaatamas fotonäitust Marilyn Monroest. Galerii on ilus uus ehitis keset männimetsa.Ka püsinäitus on huvitav, Group of Seven muidugi, indiaanlaste käsitöö, innuiitide kujukesed.
Peale galeriid šoppasime korralikus outlet-mallis.Sain oma vennale sünnipäevakingi ja Leikkile osteti selline kleit, et hing jäi kinni.Siin on kenad poed ja valik on hiigelsuur. Mina, kes pole Eestis mingi suur šoppaja, olen siin hulluks läinud. Valik on suur ja nii ilusad asjad!Millised kingad, kleidid, käekotid, kübarad.Oo mai gaad!
Nagu alguses öeldud, ärgu olgu sul sada rubla, olgu sada sõpra! Mina olen väga õnnelik inimene, mul on sõbrad mitmel pool üle maailma. Kas pole lihtsalt vaimustav? Kallid kodusõbrad, ootan teiega kohtumist väga, väga, väga.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ärgu olgu sul sada rubla, olgu sul sada sõpra. Hea on teada ja leida, et kui oled ka maailma teises otsas, pole sa üksi, vaid sõbrad on ees.
John Pada tunnen ma juba ammu, kuid tema abikaasa Susaniga sain alles siin tuttavaks. Nad elavad Toronto kesklinnas tibatillukeses imeilusasa majas, suur city kohe nurga taga kätte paistmas. Kuid Toronto on nii ilus roheline linn, suurte äritänavate kõrval on rohelusse mattunud väikesed tänavad, on vaikne ja kõik puud ja lilled õitsevad.
Susani ja Johniga jalutasime kaks päeva mööda Torontot. Toronto allmaaraudtee on väike ja puhas, sellega saime kenasti alla linna ning vaatamata vihmasajule, asusime linna avastama.
Me võtime Dundas south ja jalutasime Eaton Centres, see on suur keskus, kus on poed, kontorid ja söögikohad. Keskus on ehitatud 70-aastatel ja pragu seda moderniseeritakse natuke. Kuid üldmulje on ilus, sambad, klaasist katus, ilusad poed ja palju rahvast.Sealt jalutasime vana linnavalitsuse juurde, praegu on seal kriminaalkohus ja siis Toronto keskväljakule.
Toronto the Freedom Arches asuvad Nathan Phillipsi väljakul, kaardudes üle basseini/uisutamisväljaku. Kaarte alusesse on müüritud kivi Berliini müürist. Kaarte nimetamine Vabaduse Kaarteks on ühe eestlase suur töö. Markus Hess on Rahvusvahelise Musta Lindi päeva Komitee esimees ja tänu temale, on need kaared niimoodi nimetatud.
Üldse, kui ma tagasi tulen, räägin teile siinsete eestlaste vabadusvõitlusest, mis on olnud muljetavaldav, kasvõi see Musta Lindi Päev, mis viis otseselt Balti Ketini ja mida tähistatakse paljudes riikides ja Kanadas on Musta Lindi päev ametlik riigipüha. Palun väga.
Aga jätkame oma jalutuskäiku mööda Toronto kesklinna-Vaatasime Bay Streetil ilusaid vanaaegseid pangahooneid ja nende endiseid töösaale, tänapäeval on nendesse majadesse võimatu arvutisüsteeme panna, sestap need hooned enam pankadena ei tööta.
Siin on üks naljakas kõrghoone, mida renoveeritakse, sest marmortahvlid, millega seinad kaetud on, hakkasid alla kukkuma! Õnneks keegi pole surma saanud, kuid rasked kiviplaadid võetakse maha, enne, kui ned tõepoolest kedagi tabavad.
Väga ilus jalutuskäik oli kaaristus BCE Arches - kerge passaž taevasse kõrguvate kaartega, ka üks vana kivimaja on sinna teisaldatud, et oleks kontrasti, natuke poode, natuke kontoreid, ilus purskkaev.
Kolmekesi vaatasime mõtlikult ka kohta, kuhu kukkus end surnuks üks rumal advokaat. See mees armastas oma külaliste ja klientide ees viskuda kõrgel kontoris vastu akent demonstreerimaks, kui turvaline see on. Noh, ei olnud nii väga midagi. Ühel ilusal päeval ta tõepoolest hüppas, aken andis järele ja vaene mees leidis õnnetu ja häbiväärse otsa Toronto tänavakividel.
Lõunale läksime restorani Stratus, kõrgel 38 korrusel. See restoran on lahti ainult lõuna ajal ja vaade aknast suurepärane. Päike tuli pilve tagant välja ja särathas kahel kuldsete klaasidega pangahoonel, Royal Bank of Canada. Paistis saar Ontario järves, kuhu maanduvad lennukid, seal on väike kohalik lennuväli, liiguvad praamid ja mis on väga populaarne pulmade pidamise ja pikniku koht.
Aknast paistis veel hokiareen, munakujulise katusega ehitis, mis suvel ilusate ilmadega lahti käib.
Ma sõin homaari, esimest korda elus. Väga hea oli, selline suur vähk, õnneks enne ära puhastatud.
Pärast lõunat jalutasime mööda ooperimajast Four Seasons ja siis kunstigaleriisse. Otsustasime vaadata just Kanada kunsti, Group of Seven. Nad olid grupp Kanada maastikumaaliaid, 20 sajandi 20-aastatel.Meenutab meie Konrad Mägi töid.
Ma pean seda kirjutist hiljem veel täiendama, kuna mul ei ole nende kunstnike nimed meeles. Sorry.
Peale kunstigaleriid oli jalutuskäik läbi Toronto Ülikooli hoovi, läbi õitsvate parkide ja üle kenade äritänavatele.
Õhtusööki võtsime restoranis Messis, see on juba 15 aastat tegutsenud ühe ja sama omaniku/peakoka käe all, toit oli väga hea. Ma olen siin lambaliha armastama hakanud.
laupäeva alustasime lõuna ajal kohvikus nimega Bonjour Brioche. See on väike ja räämas hommikusöögikoht, kohutavalt populaarne, perekonna poolt peetud ja lahti ainult pärastlõunani.Ootasime natuke järjekorras ja sõime kena hommikusöögi. Ehkki peab ütlema, et Kanadas sa korralikku kohvi ei saa. Jahe ja lahja.
Siis jalutasime ja sõitsime trammiga Ontario järve äärde. Pikk kena rannapromenaad, päike paistis.Toronto südalinna siluett otse ees oli nii ilus!
Tagasi linnas olles külastasime vana viskitehase kohta, sinna on rajatud kena keskus The Distillery Historic District, seal on teater nimega Soulpepper, peosaalid, käsitöökojad, poed, kontorid jne. Igal pool hõljub mõnus kohvi ja toidu ja parfüümi lõhn.Nägime kolme pulmapidu, pruutpaari pildistati vanal viktoriaanlikul tänaval.
Õhtul oli Johni ja Susani juures grillitud steigid ja salat.Siin on igal korralikul kanadalasel on grillahi aias, loomaliha ja kala valmistatakse tõesti hästi.
Susanil ja minul on palju ühist, kuna oleme mõlemad suured lugejad.Nii kena on rääkida raamatutest, filmidest jne. Susan peab ka korralikku lugemispäevikut, sain temalt terve nimekirja raamatuid, mida lugeda. Lihtsalt imetore.
Olin veel terve pühapäeva Thornhillis, Eha ja Markuse kodus külas. Mina, Eha, Leikki ja Maiki käisime McMichaeli galeriis vaatamas fotonäitust Marilyn Monroest. Galerii on ilus uus ehitis keset männimetsa.Ka püsinäitus on huvitav, Group of Seven muidugi, indiaanlaste käsitöö, innuiitide kujukesed.
Peale galeriid šoppasime korralikus outlet-mallis.Sain oma vennale sünnipäevakingi ja Leikkile osteti selline kleit, et hing jäi kinni.Siin on kenad poed ja valik on hiigelsuur. Mina, kes pole Eestis mingi suur šoppaja, olen siin hulluks läinud. Valik on suur ja nii ilusad asjad!Millised kingad, kleidid, käekotid, kübarad.Oo mai gaad!
Nagu alguses öeldud, ärgu olgu sul sada rubla, olgu sada sõpra! Mina olen väga õnnelik inimene, mul on sõbrad mitmel pool üle maailma. Kas pole lihtsalt vaimustav? Kallid kodusõbrad, ootan teiega kohtumist väga, väga, väga.
Tuesday, May 3, 2011
3.mai ANNA AGA VASARAGA VASTU PEAD!
Ahoi!
Ultima Thule on vägev! Nad annavad laenatud aparatuuri ja pillidega üleprahi kontserdi Toronto ( hääldada, kui teil meeles on, DOROONO), Eesti Majas.
Kuulajateks põhiliselt viisakad Kanada pensionärid. Plaksutatakse harva ja viisakalt, muusika jääb arusaamatuks ja seda lõbusam oli minul ja Johnil...Küll võib ansamblil raske olla mängida saali kui tühja kotti, kuid kui ma seda neilt küsisin, kehitasid nad õlgu ja väitsid, et see on nende töö.
Pärast läksime koos sõpradega, südaöösel, Korea barbeque-restorani liha sööma ja õlut jooma. Toronto on südaöösel rahvast täis, liiklusummikud, melu , kära.Vinge.
Järgmisel õhtul oli Tartu Colleges Volbriöö, nii et väsinud olen siiamaani.Ei,tegelikult ei ole, sest mul pole aega väsinud olla. Käes on viimane kuu siin ja ma ei väsi ära! Vot ei väsi!
Ilm on halb, külm ja vihma sajab, aga kuna ma ilma üle kunagi ei nurise, siis on see ka tore.
Kas vaatasite Kuninglikke Pulmi? Kui jah, olete mu sõbrad, kui ei, siis pole!
Meie alustasime reede hommikul kell 4 šampanja ja maasikatega, kella kümneks olin taas magama jäänud ja kell kaksteist päeval oli mul pohmell! Vaat niipalju siis varahommikusest joomisest.Kuid ilma šampanjata ka ei saa ja selle joogi puhul vist kellaaeg üldse ei loe.
Kanada on tore maa! See, kui jood ühe joogi tunnis, annab sulle õiguse autoga kimada kasvõi maailma otsa.Keegi ei kontrolli, keegi pole kaine, kõik tunnevad elust mõnu.
Pole nii, et sõbranna pool ei saa klaasikest ( mitmeid) õhtu jooksul kulistada, sest oled autoga!Teisiti ei tuldagi ja koju on "ainult" 30-minuti tee.
Naiskad, riidepoed on siin vinged! Lihtsalt imeilusaid asju on müügil, tuuluta aga oma rahakotti, sest hinnad pole odavad.Kes vähegi Helsinkisse satub, H&M-i kollektsioon on sel aastal mõjus! Nii palju ilusaid asju, ei tea kohe, mida valida. Loomulikult ostsin mina kaks ühesugust kleiti, lihtsalt üks on must, teine sinine....
Oijah, täna on mul juuksed värskelt lõigatud, hommikul ujutud, maja kraamitud ja õhtul on kudumisklubi. Magan ma niikuinii vähe, sestap on päevad pikad ja toredad.Ootasin küll sooja ja ilusat kevaded, kuid mida sa saad teha...
Kallistan kõiki, Epp
Ultima Thule on vägev! Nad annavad laenatud aparatuuri ja pillidega üleprahi kontserdi Toronto ( hääldada, kui teil meeles on, DOROONO), Eesti Majas.
Kuulajateks põhiliselt viisakad Kanada pensionärid. Plaksutatakse harva ja viisakalt, muusika jääb arusaamatuks ja seda lõbusam oli minul ja Johnil...Küll võib ansamblil raske olla mängida saali kui tühja kotti, kuid kui ma seda neilt küsisin, kehitasid nad õlgu ja väitsid, et see on nende töö.
Pärast läksime koos sõpradega, südaöösel, Korea barbeque-restorani liha sööma ja õlut jooma. Toronto on südaöösel rahvast täis, liiklusummikud, melu , kära.Vinge.
Järgmisel õhtul oli Tartu Colleges Volbriöö, nii et väsinud olen siiamaani.Ei,tegelikult ei ole, sest mul pole aega väsinud olla. Käes on viimane kuu siin ja ma ei väsi ära! Vot ei väsi!
Ilm on halb, külm ja vihma sajab, aga kuna ma ilma üle kunagi ei nurise, siis on see ka tore.
Kas vaatasite Kuninglikke Pulmi? Kui jah, olete mu sõbrad, kui ei, siis pole!
Meie alustasime reede hommikul kell 4 šampanja ja maasikatega, kella kümneks olin taas magama jäänud ja kell kaksteist päeval oli mul pohmell! Vaat niipalju siis varahommikusest joomisest.Kuid ilma šampanjata ka ei saa ja selle joogi puhul vist kellaaeg üldse ei loe.
Kanada on tore maa! See, kui jood ühe joogi tunnis, annab sulle õiguse autoga kimada kasvõi maailma otsa.Keegi ei kontrolli, keegi pole kaine, kõik tunnevad elust mõnu.
Pole nii, et sõbranna pool ei saa klaasikest ( mitmeid) õhtu jooksul kulistada, sest oled autoga!Teisiti ei tuldagi ja koju on "ainult" 30-minuti tee.
Naiskad, riidepoed on siin vinged! Lihtsalt imeilusaid asju on müügil, tuuluta aga oma rahakotti, sest hinnad pole odavad.Kes vähegi Helsinkisse satub, H&M-i kollektsioon on sel aastal mõjus! Nii palju ilusaid asju, ei tea kohe, mida valida. Loomulikult ostsin mina kaks ühesugust kleiti, lihtsalt üks on must, teine sinine....
Oijah, täna on mul juuksed värskelt lõigatud, hommikul ujutud, maja kraamitud ja õhtul on kudumisklubi. Magan ma niikuinii vähe, sestap on päevad pikad ja toredad.Ootasin küll sooja ja ilusat kevaded, kuid mida sa saad teha...
Kallistan kõiki, Epp
Subscribe to:
Posts (Atom)