Pilgutav Belgia.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Unilini tehases ei saanud šõuruum õigeaegselt valmis ja juulikuusse planeeritud reis edasimüüjatega jäi ära. See, kuhu Maria pidi minema....
Niisiis alustasin sulnil oktoobrikuu õhtul oma reisi, et veeta paar päeva koos Leedu ja Läti kolleegidega Belgias, Kenti linnas ja Wielsbeckes Unilin-i tehases.
Esimene peatus oli Riias. Kuna lennuk Riia-Brüssel läheb lõuna ajal, siis ilma autota Tartust sinna ei jõua. Kuid ärgu olgu sul sada rubla vaid sada sõpra, nii saingi öö veeta, kõht head-paremat ja konjakit täis, Riia lennujaama lähedal sõprade kenas majas.
paeb ütlema, et mulle meeldib külas käia. Nii huvitav on vaadata, kuidas kodud on säetud, proovida uusi toite ja olla oodatud. Meeldiv.
Hommikul olin Lennujaamas esimesena kohal, kuid seal on ju mõnus olla. Kohv oli odav ja maitsev, raamat on mul alati kaasas ning lihtsalt inimesi vaadata on ka alati huvitav. Muidugi oli väikene hirm-kuidas ära tunda oma reisikaaslased? Olgu ette öeldud, et tundsin nad ära enne, kui Vilkonda silt üles seati!
Lennuk , Bombardier, oli nii tilluke, no lihtsalt nii tilluke kui üks lendav buss! Isegi trapp oli ainult paar astet tõusta  ja salongis istusime tihedalt kui silgud pütis. Kuid polnud vigagi, õhku tõusis õigeaegselt ja lendas vapralt. Boonuseks oli imeilus ilm, mis tagas vaate üle maade laiumas lennuki all. Kui Belgia kohale jõudsime, tundus mulle, et majad tervitavad mind silmapilgutustega või siis pildistavad - kogu aeg sähvatas päikest. Pärast vaatan - neil on kõikidel majadel katuseaknad ja need vilgutavad kõikidele õhust saabujatele sõbralikult.
Brüsseli lennujaam on suur kui üks linn, kuid lõpuks leidsime parkla üles, olen unustanud öelda, et kogu seltskond koosnes  kaheksast inimesest - 4 lätlast, 3 leedukat ja 1 eestlane.Bussisõit Kenti võttis aega umbes 1,5 t ja siis maandusime vanalinnas hotelli ees. See oli tore peatuskoht, endine villavabrik, kudumistöökoda, pagaritöökoda, ladu ja lõpuks siis hotell. Mina ja Audra Vilkondast olime ühes toas, tugevama õigusega (tegelikult läksin lihtsalt esimesena tuppa) sain suurema voodi.
Linnagiid juba ootas vestibüülis. Väga kena vanem daam, terve elu Kentis elanud, tegi meile väikese paaritunnise ekskursiooni vanalinnas. ( põhjalikuma ülevaate saamiseks palun külastada kommenteeritud fotoalbumit minu FB lehel). Küsimus suurele ringile: mis keeles räägitakse Belgias põhiliselt?
Kent asub Flaami piirkonnas, kahe jõe, Schelt ja Lys, vahel ning keskajal oli Kent Põhja-Euroopa rikkaim ja suurim linn.Tänapäeval ta enam nii rikas ja suur ei ole, kuid seal on korralik sadam ja palju üliõpilasi. Õppeperioodil on linnas kuni 100 000 tudengit ja see seletab, miks igal nurgal õllebaar on ja miks nendes naljalt vaba kohta ei leia.
Ekskursioon lõppes Lysi jõe ääres, kus meid ootasid  lõbusõidupaat ja Thomas van Steenbergen, kes osutus Unilin tehase esindajaks ja üheks lõbusaks selliks. Õnneks anti meile paadisõidu alguses kohe õlut ja juustu, sest janu oli juba suur. Ka paadisõit on FB-s korralikult kajastatud.
Kui kuival maal tagasi olime, siirdusime õhtusööki nautima. Restoran oli kohe nurga taga, loomulikult endisesse villavabrikuhoonesse ehitatud, suur ja lärmakas rahvarohke paik. Kuna olen alati uudishimulik maitsma kohalikku toitu, tellisin seda mida Thomas käskis. Saabus hiigelsuur potitäis valges veinis aurutatud sinikarpe kerge petersellitouchiga. Väga maitsev oli, võtsin soovitatud õlle ka kõrvale ja kõik kokku kõlas lihtsalt imeliselt.
Tagasiteel hotelli otsustasime mitte veel magama minna, vaid kohalikus kõrtsis peatuda ja kurku kasta. Kõrtsides on põhirõhk õllel, kohv, vesi ja vein on nö. kõrvalroad ja süüa ei pakuta üldse. Õlu on maitsev, sadat erinevat sorti, igaüks serveerituna spetsiaalsest pokaalist. Kõrtsis torkas silma, et paljudel kergelt nokastanud olekus meestel oli parem jalg paljas. Tuli välja, et üks populaarsemaid õllesorte serveeritakse nii ilusas klaasis, et külastajad kipuvad neid kangesti varastama. Selle vältimiseks annad, kui õlle kätte saad, oma parema jala kinga panti- ja klaasi tagasi viies saad jalavarju tagasi. Niikaua on see lae alla tõmmatud korvis hoiul.
Järgmisel  hommikul ootas hotelli ees buss ja sõit tehasesse algas. Wielsbecke on Kentist 20-minutilise sõidutunni kaugusel. Tehase hooneid oli palju, peahoone uus, moodne ja valmis, noh peaagu valmis, šõuruumiga. Kõigepealt oligi kahetunniline koolitus ja tutvustus, räägiti Unilin-i ajaloost, toodetest, tootmisest ja õpetati kuidas kasutada parketiparanduse komplekti.
Siis läksime tooteid vaatama. Šõuruum on tehase fuajees paiknev kahekorruseline näituseruum, kus siis 5 m² kaupa põrandad välja on pandud. Alguses laminaat, stend kõrval, siis vinüül ja lõpuks parkett. Tuleb tunnistada, väga ilus on. Kui kenasti seinavärviga sobitatud, õiged liistud ja korralik paigaldus, on laminaadi puhul puitpõranda illusioon täielik.
Teise korruse põrand on üleni klaasist. Päris vahva lahendus, kuna kõrgel ei ole, pole ka hirmus.
Lõuna oli jahmatavalt luksuslik. Kolmekäiguline gurmee- lõhe carpaccio,  aurutatud spargel sea sisefilee ja peekoniga, magustoiduks panna cotta, allal loputatud kerge veiniga.
Lõuna järel jaotati meile ohutusvestid selga, paluti kõik pildistavad ja lindistavad esemed maha jätta ning ringkäik tehases algas.
Mida tehase kohta ütelda?

• Kogu tootmist näidati väga kontrollitult. Lausa läbi lukuaugu.Suuremalt jaolt ohutuse pärast, kuid eks nad oma saladusi kaitsevad väga kiivalt.
• Prantsusmaa tehases valmistatakse laminaadi aluskiht, ülejäänu toodetakse kohapeal. Unilin ei osta midagi sisse, vaid toodab kõik ise, ainult niiviisi saab tagada korralikku kvaliteeti.
• Me ei näinud ei keemialaborit, ideedelaborit, disainereid ega kunstnikke töötamas. Kuid nägime Old Oak Dark peaaegu kogu tootmistsüklit, kuni testimiseni välja
• Iga 30 minuti tagant võtab tehase kontrollija liinilt ühe perimeetri laminaati, vinüüli ja paneb stendil kokku, kontrollimaks luku kvaliteeti. 
• Iga 60 minuti tagant teostab samasuguse kontrolli labor, seal mõõdetakse klikk juba elektrooniliselt.
• Laboris kontrollitakse ka niiskust, hõõrdetugevust , haprust jne.
• Nii tooraine kui ka valmistoodangu jaoks on hiiglasuured robotitega juhitavad laod. Kõikidest valikus olevatest laminaadi-ja vinüülisortidest on laoseis olemas!
• Toodetaks aga nö. värskelt, vastavalt distribuutorite prognoosile.
• Üle kolme kuu vanast melamiidist nad enam ei tooda, kõik on värske, kontrollitud, kvaliteetne.
• Ilma inimesteta ikka läbi ei saada, kuid tehases on töölisi võrdlamisi vähe. Koormad komplekteeritakse veel käsitsi, selleks on hiiglasuur logistika-ala. Iga päev laaditakse kuni 300 (!) rekkat!

Unilin-i põrandakatted on kõrgemast liigast, müüme julgesti!

Õhtuks oli taas suur söömine planeeritud, ainult selle erandiga, et suures toidustuudios tegime oma söögi ise. Kena koka juhendamisel said meie kahemehelised tiimid Tai roogadega suurepäraselt hakkama ning kahju, et suurt midagi ju meelde ei jää. Samas, karripasta tegemine sai üles pildistatud ning seda kavatsen ise kodus küll teha. Kui kivist uhmri ostan...

Kuna Kentis oli nii sulnis sügisõhtu, sooja ikka üle 20­° C, maandusime oma kodukõrtsis ning mekkisime erinevaid õllesorte.

Tagasilend oli jälle tillukesel lennukil varavalges, kell 12 oli Riia olemas ning lahkusime üksteisest lubadustega peateseks kohtumiseks.

Vaadake palun minu FB postitust! Üks pilt räägib rohkem kui sada sõna.

Tervitab Epp

Emadepäev ja pere.

Kui ma laupäeval, päev enne emadepäeva, oma kodu uksest sisse astusin, helises mu taskus telefon. Pojake! Rõõmus hääl küsis peale tervituste vahetamist, kas ma paprikataimi olen juba vaadanud. Kõndisin siis üleriietega otse akna alla ja imetlesin tema ettekasvatatud, kasvuhoonesse istutamist ootavaid taimi. Osadel juba suured, paarisentimeetrised viljad küljes. Seejärel küsis Indrek- kas aknast välja ka vaatad? Vaatasin siis ja , oh imet, akna all oli roosipeenar! Minu poeg ja tema abikaasa kinkisid mulle emadepäevaks roosipeenra! Indreku sõnul tulevad roosidele suvel suured tulipunased roosid, tema väitis, et üsna minu moodi. Vat selline kingitus!
Laupäeval läksime Indreku ja tema kaasa juurde Nuia. Kädi vanavanemate poolt ehitatud ja noorte poolt nüüd taastatav majapidamine on ilus, kõikjalt õhkab juba suure töö ja ilusa tuleviku lootust. Linnukesed laulsid, päike paistis ja šašlõkk oli kuum.
Pühapäeval Otepääl õe juurde jõudes andsin oma lille üle ja õeke kutsus minu ja ema oma kinkelilli vaatama. Nüüd on minul tema juures ühel lapikesel kasvavad nurmenukud kõik minu omad, Mamma sai endale kannikestega koha! Nii palju õnne ja lilli mulle!
Saime teha perepilti, kallistada sõpru, süüa imelist hommikueinet ja naerda ning jutustada.
Perega koos on tore olla .

Kevad on käes!

Ahoi!

Läksin eile taas kevadet otsima. Minu Kadrioru - kodu aias, vaatamata trammikolinale ja kirjeldamatule autodehulgale, laulab ööbik. Laulab kui meelest ära, päevad ja ööd läbi. Ma loodan väga, et see tubli linnuke endale kaasa leiab. Sellise pühendumisega pole teisiti võimalik.
Läksime siis eilses imeilusas õhtus pargi poole. Lõbus lapsuke Kusti, tema ema Maimu, tõrkuv koer Robi ja entusiastlik Epp. Minul oli siht silme ees- Kadrioru parki oli toodud paar musti luiki ja ma tahtsin seda ilmaimet oma silmadega näha!
Peab ütlema, et kui tolm. lärm, praht ja kära kõrval jätta, ja need on tõepoolest ainult retke alguse probleemid,   on Kadriorg üks lõpmata ilus koht. Vaatamata sellele, et palju on veel pooleli, suur allee maha võetud ja uute puudega veel täitmata, puud pole õieti hiirekõrvuski ja õitsevad ainult ülased, on park tore. Purskkaevud purskavad , lapsed kilkavad, armunud suudlevad ja Kroonika peo külalised saabuvad.
Üldse on tore- rääkida olümpiavõitjaga, näha trammi ja auto "peaaegu kokkupõrget", lehvitada tuttavatele, karjatada koera ja plõksida pilte. Järgmine kord võtan valge veini kaasa -ülaste vahel oleks seda tore rüübata olnud. Inimesed on lõbusad ja kuidagi vabanenud. Talv on läbi saanud.
Täna hommikul ärkasin juba enne kukke ja koitu et minna kohvikusse koolitööd tegema! Kas pole selline dekadentlik elu- lähen ja mõnulen kohvikus, limpsin oma kohvi, arutan oma imelise kursuseõega kodutööd ning tunnen end elus. Üle hulga aja. Võib-olla just sellepärast, et otsus koju Tartusse tagasi minna on kindel ja edasilükkamatu ning vaatan Tallinnat mitte kui kodulinna vaid kui ajutist peatuskohta. Tallinn võttis mind ilusti vastu, pruukis natuke, näris läbi ja sülitas välja....
Hommikune linn on kena, värske, päikest täis ja soe-soe. Munakivid on kingatalla alla veel puhtad ning avatud kohvikuuksest hoovab praemuna ja kohvi lõhna. Mõnus. Muidugi oli huvitav vaadata kõrvallauas istuvaid piibliuurijaid, kampa noori inimesi, kes, tühjaks söödud pudrutaldrikud ees, süvenenult ja täielikus vaikuses piiblit lugesid. Kuna ma sellest aru ei saa , siis oli huvitav neid jälgida. Milline pühendumus ja keskendumine! Meie kodutöö uurimusteema hõlmas just tolerantsi ühiskonnas, kuid seda läbi 2011. aastal toimunud kampaania seksuaalvähemuse teemadel. Mina leian, et geide suhtes olen ma palju sallivam ja arusaajam kui piibliuurijate suhtes. Viimased tekitavad minus rohkem hirmu kui mistahes geid, punkarid või tätoveeritud tüübid. Meeldib, kui inimene oma olemusega näitab välja, kes ta on, kuid piibliuurijate puhul tundub kogu asi salakavalana....
Veel üks suurepärane rõõm- mul on vaja teha koolitöö Välis Eesti Ühingu kohta ja võtsin oma julguse kokku ning kirjutasin seltsi esinaisele palve mind materjalidega aidata. Ning saingi täna trükisooja ajakirja koos pühendusega! Milline rõõm! Ajakirja kättesaamiseks kõndisin kilomeetreid mööda TÜ koridore ja millise elamuse ma sain! Tõesti, olen nagu Kivirähu raamatust teatrihuviline pensionär, kes igas teekonnas midagi huvitavat leidis... Kuid millised noored. Koolimaja oli rahvast täis, igasuguseid noori, üks ilusam kui teine. Nägin välismaalaseid, ratastoolis noori, pimedat poissi, kes kepiga kõndis ja tüdrukut, kes oma juhtkoera kallistas, nägin õppivaid noori, naervaid la lõbusaid. Sellest poolekilomeetrisest rännakust piki koridori jäi mulje, nagu ma oleksin läbi dokumentaalfilmi jalutanud.
Teate, ehk hakkab siiski päike paistma?
Eile nägin Kadriorus, olles koos sõpradega, sõpru ja musti luiki.
Sõpradega embasime, luiged oskasid ainult saia norida ja vees lobistada.
Ilusad kõik.

Munapühad.

Munapühad.
Munapühadega seostuvad mulle hommikud. Kust mujalt, kui ikka lapsepõlvest. Ärkamine valges päikes täis toas ja kuulatamine- isa ja ema olid juba üleval ning toimetamas. Tuli praksus pliidi all, raadio mängis ja kohvilõhn täitis kogu maja. Milline mõnu oli minna sooja kööki, enne oli kindlasti vaja õde ja vend üles ajada, sest kõike huvitavat on koos teha palju põnevam kui üksinda, ja siis leida end keset turvalist kevadhommikut.
Mingipärast on meeles just valgus. Kööki hommikupäike ei paista, kuid valge oli alati. Läbi roosiliste kardinate langes köögiseinale pidulik roosa helk, vaasis olid hiirekõrvas kaseoksad koos hallikate pajutibudega ja emal oli seljas sile ja mõnus kodukittel. ( Mäletate veel neid lilleisi, pika nööbireaga ja mõnusate taskutega koduriideid, mida meie emad kandsid?)
Isa värvis sooje, valgeid, asjakeedetud kanamune. Muuseas, minu lapsepõlve olid kõik kanamunad valged, pruune mune oli vähe, need tulid  siis kui broilereid hakati kasvatama. Papa värvis vesivärvide ja pintsliga, ikka kaseurvad ja pajutibud peale. Imeilusaid. Meie saime keevkuumi mune värvida munalakkidega. Jah,olid sellised pudelikesed, mis sisaldasid erivärvilist ja paksu, ilusat ja läikivat munalakki. Seda sai peale kanda pintsliga, kogu ilm oli vastavalt kas siis lilla või kollane, kuid munad tulid väga ilusad. Süüa ei raatsinud neid küll keegi, sai esmaspäeval kooli viidud ja sõbrannadele kingitud ning kõige ilusamad seisid elutoas kausis kuni kergeks kuivasid ja ära visati.
Meil muid munadepühade toite ei tehtud. Pašat hakkasin tegema siis kui juba endal pere oli ning kulitš on minu jaoks ikks üks rosinatega kringel ja ei seostu mingil määral pühadega.
Mina värvin muna ikka sibulakoorte ja siidilipsudega. Üks korralik siidilips annab munale ilusa kirka kuue ja teha on neid kerge. Sibulakoor aga on alati üllatus, ette ennustada pole võimalik. Munade värvimine on minu jaoks ikka üks kevadekuulutajaid. Uus aastaring , uus algus, uued lootused.

Ma ei saa enam kirjutada, pean Taani mõrvaloossesüvenema, kuid , nagu üks kunagine Taani kuningas armastas ütelda ( kirjanik Sergo suu läbi), homme on taas päev! Elame veel ja oleme õnnelikud, ah?

Üksindus

Täna on märtsikuu, juba 2013. aasta, ja kevad ei taha ega taha tulla.
Väljas on külm ja kõle, ehkki päike paistab. Kuid sedasi ettevaatlikult, jahedalt, nagu poleks ta otsustanud, kas paista või mitte. Ehk on ka päikesel külm?
Tegin, oma peavalude peletamiseks, jalutuskäigu Kadriorus ja üleval Lasnamäe nõlval, käisin raamatukogus ja olen ringiga tagasi. Võtsin, ime küll, fotoaparaadi kaasa ja klõpsisin nukraid pargipilte.
Pole midagi hirmsamat üksindusest! Ärge uskuge mitte kedagi, kes hõiskab, et küll on hea üksinda olla ja elada-nad valetavad. Ma tean nüüd, kallid sõbrad, hakkate te koos kinnitama, et ma pole üksi, mul olete teie ja perekond ja lapsed, kuid ma olen. Ma ärkan üksinda ja söön üksinda  ja lähen magama üksinda ja maksan arved üksinda. Mida ma üksinda ei tee-ma ei naera ega naerata, ma ei ole lõbus ega elav, üksinda olen ma kurb.
Kurbus matab mind endasse kui läbipaitmatu ja umbne hall tekk. Ma ei jõua liigutada ega rääkida, energiat pole absoluutselt ja ahastus tuleb peale. Ma tõesti tahan ainult magada ja magada ja loodan iga jumala päev, et midagi muutub. Aga ei muutu.
Minult on nüüd järjest nii palju eneseusku ja rõõmsameelsust ära võetud, et ma ei oska enam uut tekitada. Joon salaja õhtuti konjakit, vahin telekat ja nutan-nutan-nutan.
Esmaspäevast alustan uuel töökohal, kuid ma ei teagi õieti, kas ma seda tahan ( hirmus mina!) ning mingit elevust ma ei tunne, ei jaksa, jälle, alustada otsast,hüpata taas vette tundmatus kohas.
Õnneks on töökoht trammisõidu kaugusel, hüppan Kadriorust peale ja kohe Pärnu maanteel kontori ees maha. See töökoht peab olema nüüd see õige, vähemalt viieks aastaks, pean pingutama kõigest väest. Mulle ei meeldi enam eriti müügitöö, kuid muuseumitööd ei lastud teha ja midagi muud, mulle tundub, ma ei oska. Kõige parema meelega passiksin vanainimesi nende kodudes, aitaksin ja hoolitseksin ja kraamiksin, kuid see töö on Eestis väga odav.
Üldse olen ma harjunud peaaegu rahata toime tulema, viinud oma vajadused miinimumini. See on päris jube, keelata endale absoluutselt kõike, koonerdada ja olla kitsi. Mulle ei meeldi küllakutseid saada, sest mul pole külaskostiks raha ning Tartu-otsi teen heameelega sõprade autodes, säästab nii mõnegi euro.
Ma olen kurjaks ja koledaks muutunud. See särisev hea tuju ja meeleolu, mis toitis mind Kanadast saadik, jäi Lennusadamasse maha ja ma ei julge sinna järele minna. Ma kardan, et nad on selle ära visanud. Ma ei leia oma head tuju ja õnnetunnet mitte iialgi enam üles. Mina, kes naeris liiga palju, rääkis liiga kõva häälega ja vehkis kätega,  ärkas hommikuti õnnetundega saabuva päeva suhtes ega nutnud üldse.

Mida teha? Olen kaalunud, et ma pean ära minema, lihtsalt eemale. Ega ma enam rohkem üksi olla ei saa, tundub mulle, võib olla on totaalne eraldatus parem? Kuid ma pean raha teenima ja oma maja pangalaenu maksma. Ma ei julge! Olen äkki liiga vana ja liiga arg. Just liiga vana, hirmus 50 läheneb kohutava kiirusega. Minu ema põlvkond sai end selles vanuses juba lõdvaks lasta, pensioniplaane tegema hakata ja mõnuga lapselapsi hoida.
Kohutav, kuidas ma nüüd olen virisenud, jube lausa. Ma ikka unustan ära head asjad, onju! Liiga enesestmõistetavad, kogu aeg olemas olnud. Aga viriseda võib ju ka , et saaks selle halli teki maha visata ja päikest näha. Tänu sõpradele, taas, on mul kena uus üürikas kohe Kadriorus, natuke veel küürida ja siis võite külla tulla. Mul on kolm tuba, köök ja suur-suur laud, kuhu sõbrad ümber istuma mahuvad.
Kevad on tulemas ja ma ootan-ootan-ootan ega ole väsinud ootamast! Ainult septembrikuuni veel, mis ah?