Sunday, March 31, 2013

Munapühad.

Munapühad.
Munapühadega seostuvad mulle hommikud. Kust mujalt, kui ikka lapsepõlvest. Ärkamine valges päikes täis toas ja kuulatamine- isa ja ema olid juba üleval ning toimetamas. Tuli praksus pliidi all, raadio mängis ja kohvilõhn täitis kogu maja. Milline mõnu oli minna sooja kööki, enne oli kindlasti vaja õde ja vend üles ajada, sest kõike huvitavat on koos teha palju põnevam kui üksinda, ja siis leida end keset turvalist kevadhommikut.
Mingipärast on meeles just valgus. Kööki hommikupäike ei paista, kuid valge oli alati. Läbi roosiliste kardinate langes köögiseinale pidulik roosa helk, vaasis olid hiirekõrvas kaseoksad koos hallikate pajutibudega ja emal oli seljas sile ja mõnus kodukittel. ( Mäletate veel neid lilleisi, pika nööbireaga ja mõnusate taskutega koduriideid, mida meie emad kandsid?)
Isa värvis sooje, valgeid, asjakeedetud kanamune. Muuseas, minu lapsepõlve olid kõik kanamunad valged, pruune mune oli vähe, need tulid  siis kui broilereid hakati kasvatama. Papa värvis vesivärvide ja pintsliga, ikka kaseurvad ja pajutibud peale. Imeilusaid. Meie saime keevkuumi mune värvida munalakkidega. Jah,olid sellised pudelikesed, mis sisaldasid erivärvilist ja paksu, ilusat ja läikivat munalakki. Seda sai peale kanda pintsliga, kogu ilm oli vastavalt kas siis lilla või kollane, kuid munad tulid väga ilusad. Süüa ei raatsinud neid küll keegi, sai esmaspäeval kooli viidud ja sõbrannadele kingitud ning kõige ilusamad seisid elutoas kausis kuni kergeks kuivasid ja ära visati.
Meil muid munadepühade toite ei tehtud. Pašat hakkasin tegema siis kui juba endal pere oli ning kulitš on minu jaoks ikks üks rosinatega kringel ja ei seostu mingil määral pühadega.
Mina värvin muna ikka sibulakoorte ja siidilipsudega. Üks korralik siidilips annab munale ilusa kirka kuue ja teha on neid kerge. Sibulakoor aga on alati üllatus, ette ennustada pole võimalik. Munade värvimine on minu jaoks ikka üks kevadekuulutajaid. Uus aastaring , uus algus, uued lootused.




Ma ei saa enam kirjutada, pean Taani mõrvaloossesüvenema, kuid , nagu üks kunagine Taani kuningas armastas ütelda ( kirjanik Sergo suu läbi), homme on taas päev! Elame veel ja oleme õnnelikud, ah?

No comments:

Post a Comment