25.04.2014

Kui ma hommikul üles ärkan, olen nii kange kui üks rogusk. Komberdan oma kangetel jalgadel vannituppa ja tunnen ennast kohutavalt vanana. Kuid hommikune dušš ja kohv töölaua taga teevad meele taas heaks.
Täna tulin rattaga tööle. Pakkisin end paksult riidesse ja võtsin töökleidi kaasa. Nii väntasingi siis läbi päikeselise ja krõbekülma kevadhommiku tööle. Tartus ei ole hea rattaga sõita, palju on kõnniteeservi, peab palju edasi-tagasi ratta selga ja maha ronima.Autod annavad küll kenasti teed ja mööda Kesk tänavat saab ka nii 100 meetrit otse jalgrattateel sõita.
Mul on olnud kummaline aasta. Nii palju südamevalu mida välja ei saa näidata. Nii palju vastamata telefonikõnesid ja laiali nutetud meiki.
Kohutav on istuda õhtute viisi teleka ees, võimetu midagi tegema. Ma saan vähemalt hoida ennast oimetuks joomast,  seda saan veel kontrollida. Tegin täna tööle vändates enesele paar reeglit, panen need siia ka kirja, saab kogu aeg meelde tuletada:

• nisutoodetele KATEGOORILINE EI
• vähendada alkoholi kogust
• vähendada sigarettide kogust
• IGA PÄEV 10 000 sammu käia? Kas see on utoopiline. Vähemalt panen nüüd auto seisma ja käin tööl jala või rattaga.
• külmkapp tühjaks. Proovin oma söögieelarvet vähendada miinimumini, preagu söön lihtsalt kõik ära mis on külmkapis ka kappides seismas, siis vaatame, mis edasi saab. Poeskäimine on mõttetu, katsun sellest hoiduda
• MITTE NUTTA mehe pärast, keda ma omale ei saa, seksi pärast, mis on olematu, üksinda magamise pärast, MITTE NUTTA. Vähemalt piirata nutmist.
• keskenduda heale. Just sellele, mis on praegu olemas, reaalselt käega katsutav.
• SIGARETTIDE arvu vähendada
• ELEGANTSELT RIIDESSE
• KAAL ALLA
• Sünnipäevaks valmistumine
• HALL SEELIK ÄRA OSTA

KOOLITÖÖ NÄDALAVAHETUSEL ÄRA TEHA!
 Hakkan kirjutama nii tihti, kui võimalik. Tore olks jõuda õhtuti, siis ehk on päeva jooksul midagi toredat juhtunud.

Kõige tähtsam ongi kooliaasta lõpetamine!

MA ARMASTAN MARKUS HESSI JA OOTAN  TEDA EESTISSE KOHE! MA ARMASTAM MARKUS HESSI, MA ARMASTAN MARKUS HESSI. pILLE JA GERHARD HESSI POEGA KANADAST, TORONTOST, ABI



ELUS VANA MEEST, KES ON HAIGE JA JUBA KAHEKORDNE VANAISA.

Kevadine mõtisklus.

Tänasest Eesti Ekspressist Vetemaa kohta lugedes jäi mulle silma Madis Jürgeni soovitus-pidage päevikut!
Kuid ei juhtu ju midagi huvitavat. Pealegi, internet on päevikuid täis, võta ja loe millist tahad. Kõik kirjutavad ja kõikloevad. On Facebook ja Google, kes u elu ära kaardistavad, kõik ajalugu on alles. No vähemalt niikaua, kui elekter otsa ei saa.

Samas, kas on midagi paberraamatu lugemise vastu panna? Lehtede krabin, uue köite avamise rõõm, teisele inimesele edasiandmise rõõm. Just avastasin, et minu raamaturiiulid on väga tühjaks jäänud, ma olen nii kergelt raamatuid välja andnud ja siis ei tooda mulle neid tagasi.
Kuid las olla. Kui raamatu ebaseaduslik valdaja selle veel edasi lugeda annab, siis seda rohkematele inimestele olen rõõmu valmistanud.
Praegu on koolitöö, teleka ees vedelemine, südamevalu, lugemine, töölkäik jne. Booring? Igaav! KUid see on minu elu...

Hakkasin 2013. aasta sügisel oma sõpradega mälumängu tegema. Tartu pubis Sumin on igal kolmapäeval Uno Ainsoo korraldatud mälumäng, osavõtjaid kuni 20 võistkonda ja meie oleme seal Epp ja 7 Pöialpoissi, lühidalt Epud. Ajaloo annaalidesse mingu ka asutajaliikmete nimed:

• Epp Remmel
• Jaan Soplepmann
• Maanus Mikkel
• Toomas Salur
• Andres Lunge
• Kaur Mägi

Lisandunud on hiljem

• Piret Õunapuu
• Siim Soplepmann
• Juta Soplepmann

Aeg-ajalt käib ka külalisliikmeid/vaatlejaid, kuid tuumik on üks.
Mina olen apelsinimahla-jooja ja autojuht, mulle tehakse kõik välja, teised saavad suure õllejoomise kõrval ka küsimustele vastatud. Lõbus on, tunned end viimase lollina , sest "inimene vaatab, aga ei näe".
Käin kaks korda nädalas ka trennis, Anu juures pilateses, siis võtab oma aja kool  ja nii ta läheb.
Hakkan igal õhtul väikesi sissekandeid d tegema, siis jääb ikka märk maha, et ma olen elanud ja olnud.