Emadepäev ja pere.

Kui ma laupäeval, päev enne emadepäeva, oma kodu uksest sisse astusin, helises mu taskus telefon. Pojake! Rõõmus hääl küsis peale tervituste vahetamist, kas ma paprikataimi olen juba vaadanud. Kõndisin siis üleriietega otse akna alla ja imetlesin tema ettekasvatatud, kasvuhoonesse istutamist ootavaid taimi. Osadel juba suured, paarisentimeetrised viljad küljes. Seejärel küsis Indrek- kas aknast välja ka vaatad? Vaatasin siis ja , oh imet, akna all oli roosipeenar! Minu poeg ja tema abikaasa kinkisid mulle emadepäevaks roosipeenra! Indreku sõnul tulevad roosidele suvel suured tulipunased roosid, tema väitis, et üsna minu moodi. Vat selline kingitus!
Laupäeval läksime Indreku ja tema kaasa juurde Nuia. Kädi vanavanemate poolt ehitatud ja noorte poolt nüüd taastatav majapidamine on ilus, kõikjalt õhkab juba suure töö ja ilusa tuleviku lootust. Linnukesed laulsid, päike paistis ja šašlõkk oli kuum.
Pühapäeval Otepääl õe juurde jõudes andsin oma lille üle ja õeke kutsus minu ja ema oma kinkelilli vaatama. Nüüd on minul tema juures ühel lapikesel kasvavad nurmenukud kõik minu omad, Mamma sai endale kannikestega koha! Nii palju õnne ja lilli mulle!
Saime teha perepilti, kallistada sõpru, süüa imelist hommikueinet ja naerda ning jutustada.
Perega koos on tore olla .

Kevad on käes!

Ahoi!

Läksin eile taas kevadet otsima. Minu Kadrioru - kodu aias, vaatamata trammikolinale ja kirjeldamatule autodehulgale, laulab ööbik. Laulab kui meelest ära, päevad ja ööd läbi. Ma loodan väga, et see tubli linnuke endale kaasa leiab. Sellise pühendumisega pole teisiti võimalik.
Läksime siis eilses imeilusas õhtus pargi poole. Lõbus lapsuke Kusti, tema ema Maimu, tõrkuv koer Robi ja entusiastlik Epp. Minul oli siht silme ees- Kadrioru parki oli toodud paar musti luiki ja ma tahtsin seda ilmaimet oma silmadega näha!
Peab ütlema, et kui tolm. lärm, praht ja kära kõrval jätta, ja need on tõepoolest ainult retke alguse probleemid,   on Kadriorg üks lõpmata ilus koht. Vaatamata sellele, et palju on veel pooleli, suur allee maha võetud ja uute puudega veel täitmata, puud pole õieti hiirekõrvuski ja õitsevad ainult ülased, on park tore. Purskkaevud purskavad , lapsed kilkavad, armunud suudlevad ja Kroonika peo külalised saabuvad.
Üldse on tore- rääkida olümpiavõitjaga, näha trammi ja auto "peaaegu kokkupõrget", lehvitada tuttavatele, karjatada koera ja plõksida pilte. Järgmine kord võtan valge veini kaasa -ülaste vahel oleks seda tore rüübata olnud. Inimesed on lõbusad ja kuidagi vabanenud. Talv on läbi saanud.
Täna hommikul ärkasin juba enne kukke ja koitu et minna kohvikusse koolitööd tegema! Kas pole selline dekadentlik elu- lähen ja mõnulen kohvikus, limpsin oma kohvi, arutan oma imelise kursuseõega kodutööd ning tunnen end elus. Üle hulga aja. Võib-olla just sellepärast, et otsus koju Tartusse tagasi minna on kindel ja edasilükkamatu ning vaatan Tallinnat mitte kui kodulinna vaid kui ajutist peatuskohta. Tallinn võttis mind ilusti vastu, pruukis natuke, näris läbi ja sülitas välja....
Hommikune linn on kena, värske, päikest täis ja soe-soe. Munakivid on kingatalla alla veel puhtad ning avatud kohvikuuksest hoovab praemuna ja kohvi lõhna. Mõnus. Muidugi oli huvitav vaadata kõrvallauas istuvaid piibliuurijaid, kampa noori inimesi, kes, tühjaks söödud pudrutaldrikud ees, süvenenult ja täielikus vaikuses piiblit lugesid. Kuna ma sellest aru ei saa , siis oli huvitav neid jälgida. Milline pühendumus ja keskendumine! Meie kodutöö uurimusteema hõlmas just tolerantsi ühiskonnas, kuid seda läbi 2011. aastal toimunud kampaania seksuaalvähemuse teemadel. Mina leian, et geide suhtes olen ma palju sallivam ja arusaajam kui piibliuurijate suhtes. Viimased tekitavad minus rohkem hirmu kui mistahes geid, punkarid või tätoveeritud tüübid. Meeldib, kui inimene oma olemusega näitab välja, kes ta on, kuid piibliuurijate puhul tundub kogu asi salakavalana....
Veel üks suurepärane rõõm- mul on vaja teha koolitöö Välis Eesti Ühingu kohta ja võtsin oma julguse kokku ning kirjutasin seltsi esinaisele palve mind materjalidega aidata. Ning saingi täna trükisooja ajakirja koos pühendusega! Milline rõõm! Ajakirja kättesaamiseks kõndisin kilomeetreid mööda TÜ koridore ja millise elamuse ma sain! Tõesti, olen nagu Kivirähu raamatust teatrihuviline pensionär, kes igas teekonnas midagi huvitavat leidis... Kuid millised noored. Koolimaja oli rahvast täis, igasuguseid noori, üks ilusam kui teine. Nägin välismaalaseid, ratastoolis noori, pimedat poissi, kes kepiga kõndis ja tüdrukut, kes oma juhtkoera kallistas, nägin õppivaid noori, naervaid la lõbusaid. Sellest poolekilomeetrisest rännakust piki koridori jäi mulje, nagu ma oleksin läbi dokumentaalfilmi jalutanud.
Teate, ehk hakkab siiski päike paistma?
Eile nägin Kadriorus, olles koos sõpradega, sõpru ja musti luiki.
Sõpradega embasime, luiged oskasid ainult saia norida ja vees lobistada.
Ilusad kõik.