Munapühad.

Munapühad.
Munapühadega seostuvad mulle hommikud. Kust mujalt, kui ikka lapsepõlvest. Ärkamine valges päikes täis toas ja kuulatamine- isa ja ema olid juba üleval ning toimetamas. Tuli praksus pliidi all, raadio mängis ja kohvilõhn täitis kogu maja. Milline mõnu oli minna sooja kööki, enne oli kindlasti vaja õde ja vend üles ajada, sest kõike huvitavat on koos teha palju põnevam kui üksinda, ja siis leida end keset turvalist kevadhommikut.
Mingipärast on meeles just valgus. Kööki hommikupäike ei paista, kuid valge oli alati. Läbi roosiliste kardinate langes köögiseinale pidulik roosa helk, vaasis olid hiirekõrvas kaseoksad koos hallikate pajutibudega ja emal oli seljas sile ja mõnus kodukittel. ( Mäletate veel neid lilleisi, pika nööbireaga ja mõnusate taskutega koduriideid, mida meie emad kandsid?)
Isa värvis sooje, valgeid, asjakeedetud kanamune. Muuseas, minu lapsepõlve olid kõik kanamunad valged, pruune mune oli vähe, need tulid  siis kui broilereid hakati kasvatama. Papa värvis vesivärvide ja pintsliga, ikka kaseurvad ja pajutibud peale. Imeilusaid. Meie saime keevkuumi mune värvida munalakkidega. Jah,olid sellised pudelikesed, mis sisaldasid erivärvilist ja paksu, ilusat ja läikivat munalakki. Seda sai peale kanda pintsliga, kogu ilm oli vastavalt kas siis lilla või kollane, kuid munad tulid väga ilusad. Süüa ei raatsinud neid küll keegi, sai esmaspäeval kooli viidud ja sõbrannadele kingitud ning kõige ilusamad seisid elutoas kausis kuni kergeks kuivasid ja ära visati.
Meil muid munadepühade toite ei tehtud. Pašat hakkasin tegema siis kui juba endal pere oli ning kulitš on minu jaoks ikks üks rosinatega kringel ja ei seostu mingil määral pühadega.
Mina värvin muna ikka sibulakoorte ja siidilipsudega. Üks korralik siidilips annab munale ilusa kirka kuue ja teha on neid kerge. Sibulakoor aga on alati üllatus, ette ennustada pole võimalik. Munade värvimine on minu jaoks ikka üks kevadekuulutajaid. Uus aastaring , uus algus, uued lootused.

Ma ei saa enam kirjutada, pean Taani mõrvaloossesüvenema, kuid , nagu üks kunagine Taani kuningas armastas ütelda ( kirjanik Sergo suu läbi), homme on taas päev! Elame veel ja oleme õnnelikud, ah?

Üksindus

Täna on märtsikuu, juba 2013. aasta, ja kevad ei taha ega taha tulla.
Väljas on külm ja kõle, ehkki päike paistab. Kuid sedasi ettevaatlikult, jahedalt, nagu poleks ta otsustanud, kas paista või mitte. Ehk on ka päikesel külm?
Tegin, oma peavalude peletamiseks, jalutuskäigu Kadriorus ja üleval Lasnamäe nõlval, käisin raamatukogus ja olen ringiga tagasi. Võtsin, ime küll, fotoaparaadi kaasa ja klõpsisin nukraid pargipilte.
Pole midagi hirmsamat üksindusest! Ärge uskuge mitte kedagi, kes hõiskab, et küll on hea üksinda olla ja elada-nad valetavad. Ma tean nüüd, kallid sõbrad, hakkate te koos kinnitama, et ma pole üksi, mul olete teie ja perekond ja lapsed, kuid ma olen. Ma ärkan üksinda ja söön üksinda  ja lähen magama üksinda ja maksan arved üksinda. Mida ma üksinda ei tee-ma ei naera ega naerata, ma ei ole lõbus ega elav, üksinda olen ma kurb.
Kurbus matab mind endasse kui läbipaitmatu ja umbne hall tekk. Ma ei jõua liigutada ega rääkida, energiat pole absoluutselt ja ahastus tuleb peale. Ma tõesti tahan ainult magada ja magada ja loodan iga jumala päev, et midagi muutub. Aga ei muutu.
Minult on nüüd järjest nii palju eneseusku ja rõõmsameelsust ära võetud, et ma ei oska enam uut tekitada. Joon salaja õhtuti konjakit, vahin telekat ja nutan-nutan-nutan.
Esmaspäevast alustan uuel töökohal, kuid ma ei teagi õieti, kas ma seda tahan ( hirmus mina!) ning mingit elevust ma ei tunne, ei jaksa, jälle, alustada otsast,hüpata taas vette tundmatus kohas.
Õnneks on töökoht trammisõidu kaugusel, hüppan Kadriorust peale ja kohe Pärnu maanteel kontori ees maha. See töökoht peab olema nüüd see õige, vähemalt viieks aastaks, pean pingutama kõigest väest. Mulle ei meeldi enam eriti müügitöö, kuid muuseumitööd ei lastud teha ja midagi muud, mulle tundub, ma ei oska. Kõige parema meelega passiksin vanainimesi nende kodudes, aitaksin ja hoolitseksin ja kraamiksin, kuid see töö on Eestis väga odav.
Üldse olen ma harjunud peaaegu rahata toime tulema, viinud oma vajadused miinimumini. See on päris jube, keelata endale absoluutselt kõike, koonerdada ja olla kitsi. Mulle ei meeldi küllakutseid saada, sest mul pole külaskostiks raha ning Tartu-otsi teen heameelega sõprade autodes, säästab nii mõnegi euro.
Ma olen kurjaks ja koledaks muutunud. See särisev hea tuju ja meeleolu, mis toitis mind Kanadast saadik, jäi Lennusadamasse maha ja ma ei julge sinna järele minna. Ma kardan, et nad on selle ära visanud. Ma ei leia oma head tuju ja õnnetunnet mitte iialgi enam üles. Mina, kes naeris liiga palju, rääkis liiga kõva häälega ja vehkis kätega,  ärkas hommikuti õnnetundega saabuva päeva suhtes ega nutnud üldse.

Mida teha? Olen kaalunud, et ma pean ära minema, lihtsalt eemale. Ega ma enam rohkem üksi olla ei saa, tundub mulle, võib olla on totaalne eraldatus parem? Kuid ma pean raha teenima ja oma maja pangalaenu maksma. Ma ei julge! Olen äkki liiga vana ja liiga arg. Just liiga vana, hirmus 50 läheneb kohutava kiirusega. Minu ema põlvkond sai end selles vanuses juba lõdvaks lasta, pensioniplaane tegema hakata ja mõnuga lapselapsi hoida.
Kohutav, kuidas ma nüüd olen virisenud, jube lausa. Ma ikka unustan ära head asjad, onju! Liiga enesestmõistetavad, kogu aeg olemas olnud. Aga viriseda võib ju ka , et saaks selle halli teki maha visata ja päikest näha. Tänu sõpradele, taas, on mul kena uus üürikas kohe Kadriorus, natuke veel küürida ja siis võite külla tulla. Mul on kolm tuba, köök ja suur-suur laud, kuhu sõbrad ümber istuma mahuvad.
Kevad on tulemas ja ma ootan-ootan-ootan ega ole väsinud ootamast! Ainult septembrikuuni veel, mis ah?