Ahoi!
Ma olen viimastel aastatel kole uhke olnud oma inglise keele oskuse üle. ET kõll ma räägin ikka hästi ja küll ma loen ikka ilma sõnaraamatuta ja üleüldse. Nüüd aga, ki on vaja koolitööks õppematerjale lugeda ja neisd arusaadavasse eesti keelde tõlkida, on asi enam kui hull. Mitte et ma aru ei saaks, sõnadest saan, aga konteksti ei mõista.
Pusin ja pusin ja anun oskajatelt abi ja kokku tuleb üks jusi.Kuid ega ma ei jäta jonni.Kui selle materjali peale ka suur kontrolltöö tuleb... Kurat küll, ma ei saa ometigi NII loll olla. Ehkki tark ma ka pole, see on enam kui kindel. Olen selline Harju keskmine, aga oskan endast head muljet jätta.
Ma olen aru saanud, et mulle ei meeldi talv, aga mulle meeldib jala käia. Mulle ei meeldi oma läakat iga päev seljakotiga tööle tirida, aga meeldib tööl käia. KOlmapäevast olen päris Lennusadama juures kontoris paigal, see töökoht on ilus ja kuidagi mõnus. Tööd on palju ja ülesanded suured, kuid sellega saan küll hakkama. Pingutan ja pingutan.
Laupäeval oli taas imaline kinoelamus, "Hugo Cabre´t leiutis", Martin Scorsese film.Lihtsalt imeline muinaslugu ja imeliselt jutustatud ja 3-digati õigustatud. Minge vaatama, kui saate.
Mõte ei jookse, olen end "kinni tõlkinud". Kohtumiseni!
Monday, February 27, 2012
Sunday, February 12, 2012
Lennusadam
Kallid sõbrad.
Kui ma oma eelmise blogi ( oktoobrikuus!) lõpetasin, lubasin uue kirjutada siis, kui mul on töö. Ja see mul nüüd on, olen Lennusadamas turudus-ja müügiosakonnas tööl, täisajaga alates 13. veebruarist, homsest! Jube, aga põnev ka. Hommik algab kohe Lennusadama tutvustamisega kliendile ja nii edasi ja nii edasi. Kolisin täna paari kohvriga Tallinnasse, esialgu Soomes resideeruva sõbranna tühja korterisse, alates 1.märtsist on mul juba oma koht. Tulevane elupaik on küll sama suur kui riidekapp, ent WC ja köök on olemas, soe kah, nii et ei nurise.Anule-Lonnile lähedal, kesklinnale lähedal ja Lennusadamale lähedal. Saan liigelda jala ja ühistranspordiga, põnev. Olen ju harjunud ainult autoga käima, nüüd saan siis pööbliga ( sorry) ühistranspordis tõugelda.
Elu viskab ikka vempe, kui Uusaastaööl Aulega saluuti vaatama läksime ( muide, kuidas on õige ütelda, kas saluut või ilutulestik?), küsisin temalt nii muuseas, mis tore hoone see küll on. Aule siis seletas, et siia tuleb suur ja uhke Meremuuseumi Lennusadam, piilusime veel läbi akende sisse ja ma arvasin, et ju siia ka töötajaid vaja on. Saatsingi kohe 2.jaanuaril oma CV ja siin ma olengi, Minu kohale kandideeris 160 soovijat, nii et pean olema ekstra tubli ja uhke.Olengi, ja annan oma parima, et enda valikut õigustada. On hea, et suurem osa minu töökaaslastest on samuti uued ja alustajad, koos on kergem.
Ma pole mitte kunagi üksi elanud.Mind on alati ümbritsenud suur pere, lapsed, sõbrad. Ma ei jää ka Tallinnas millestki ilma, kuid õhtul olen üksi. Söön, mida tahan, teen, mida tahan ja lähen, kuhu tahan. See on hirmutav ja paeluv ühekorraga. Vaevalt, et ma nüüd hullununa ringi tormama hakkan, kuid vabadustunne on suur. Martin jäi täna Tartusse torisema, et miks ma enne lahkumist nõusid ära ei pesnud... Aga eks temale on ka hingamisruumi vaja, pole tervislik elada koos emaga, hallooo, ta on täiskasvanud mees. Keegi pidi ära minema. Niisiis, võtsin oma armsa Kanada kohvikruusi, küünlad, seljariided ja pildi ning tulin ära. Siin avastasin, et veekeedukannu ei ole, keetsin siis kohvivett pannil. :-))
Ma tahan olla õnnelik, loodan, et mu viimatine õnnetunne tuleb tagasi, praegu on see kuidagi uinuvas olekus. Kas peaks jaksama kogu aeg õnnelik olla? Ma arvan, et peab, elu on lühike ja seda ära raisata pole vaja. Elu ja õnne ma mõtlen. Õnneks on ju vähe vaja: Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks... Ma tahan kinkida kollaseid lilli...Ma ei taha magada üksi...Soovin tööalast tunnustust ....Et maailmas valitseks rahu ja lennukid lendaksid. Et mul koolis hästi läheks ja ma sellest kodutööde mäest end läbi närida suudaksin.
Kas anda lubadusi? Ei saa ju ainult tahta, peab ka ise pingutama ja ennast paremaks muutma.
Ma ei virise ja ei hädalda
Ma ei virise ja ei hädalda
Ma ei virise ja ei hädalda
Ma armastan
Ma loodan
Ma olen õnnelik.
Kui ma oma eelmise blogi ( oktoobrikuus!) lõpetasin, lubasin uue kirjutada siis, kui mul on töö. Ja see mul nüüd on, olen Lennusadamas turudus-ja müügiosakonnas tööl, täisajaga alates 13. veebruarist, homsest! Jube, aga põnev ka. Hommik algab kohe Lennusadama tutvustamisega kliendile ja nii edasi ja nii edasi. Kolisin täna paari kohvriga Tallinnasse, esialgu Soomes resideeruva sõbranna tühja korterisse, alates 1.märtsist on mul juba oma koht. Tulevane elupaik on küll sama suur kui riidekapp, ent WC ja köök on olemas, soe kah, nii et ei nurise.Anule-Lonnile lähedal, kesklinnale lähedal ja Lennusadamale lähedal. Saan liigelda jala ja ühistranspordiga, põnev. Olen ju harjunud ainult autoga käima, nüüd saan siis pööbliga ( sorry) ühistranspordis tõugelda.
Elu viskab ikka vempe, kui Uusaastaööl Aulega saluuti vaatama läksime ( muide, kuidas on õige ütelda, kas saluut või ilutulestik?), küsisin temalt nii muuseas, mis tore hoone see küll on. Aule siis seletas, et siia tuleb suur ja uhke Meremuuseumi Lennusadam, piilusime veel läbi akende sisse ja ma arvasin, et ju siia ka töötajaid vaja on. Saatsingi kohe 2.jaanuaril oma CV ja siin ma olengi, Minu kohale kandideeris 160 soovijat, nii et pean olema ekstra tubli ja uhke.Olengi, ja annan oma parima, et enda valikut õigustada. On hea, et suurem osa minu töökaaslastest on samuti uued ja alustajad, koos on kergem.
Ma pole mitte kunagi üksi elanud.Mind on alati ümbritsenud suur pere, lapsed, sõbrad. Ma ei jää ka Tallinnas millestki ilma, kuid õhtul olen üksi. Söön, mida tahan, teen, mida tahan ja lähen, kuhu tahan. See on hirmutav ja paeluv ühekorraga. Vaevalt, et ma nüüd hullununa ringi tormama hakkan, kuid vabadustunne on suur. Martin jäi täna Tartusse torisema, et miks ma enne lahkumist nõusid ära ei pesnud... Aga eks temale on ka hingamisruumi vaja, pole tervislik elada koos emaga, hallooo, ta on täiskasvanud mees. Keegi pidi ära minema. Niisiis, võtsin oma armsa Kanada kohvikruusi, küünlad, seljariided ja pildi ning tulin ära. Siin avastasin, et veekeedukannu ei ole, keetsin siis kohvivett pannil. :-))
Ma tahan olla õnnelik, loodan, et mu viimatine õnnetunne tuleb tagasi, praegu on see kuidagi uinuvas olekus. Kas peaks jaksama kogu aeg õnnelik olla? Ma arvan, et peab, elu on lühike ja seda ära raisata pole vaja. Elu ja õnne ma mõtlen. Õnneks on ju vähe vaja: Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks... Ma tahan kinkida kollaseid lilli...Ma ei taha magada üksi...Soovin tööalast tunnustust ....Et maailmas valitseks rahu ja lennukid lendaksid. Et mul koolis hästi läheks ja ma sellest kodutööde mäest end läbi närida suudaksin.
Kas anda lubadusi? Ei saa ju ainult tahta, peab ka ise pingutama ja ennast paremaks muutma.
Ma ei virise ja ei hädalda
Ma ei virise ja ei hädalda
Ma ei virise ja ei hädalda
Ma armastan
Ma loodan
Ma olen õnnelik.
Subscribe to:
Posts (Atom)