RUNDALE loss, Bauska linn ja Sigulda

Ahoi ristirahvas! 

Võtan pealkirja küll Kivirähult, aga vast ta ei pahanda.

Kõigepealt panen siis Rundale lossi ajaloo: 

Rundāle nimi tuleb saksakeelsest kohanimest Ruhenthal (Rahuorg).

Tiigi põhjaküljel asus 16. sajandil ehitatud Rundāle loss. Seda on F. B. Rastrelli kavandil näha väikese neljakandilise väljana, mille nurkades on tornid. Rundāle mõis loodi juba 15. sajandi lõpus. See kuulus Grotthuse suguvõsale aastatel 1505–1681 ja 1555. aastal on palee märgitud Liivimaa losside nimekirjas. Palee territooriumilt on leitud fassaadiviimistluskomponente – valatud killud ja kivisse raiutud vapikillud, mis pärinevad aastast dateeritud. 17. sajandi keskpaik. 1735. aastal ostis Ernst Johann von Biron Rundāle kinnistu 42 000 taalri eest.

Vana palee lammutati täielikult maha ning kive, telliseid ja isegi mörti kasutati uue palee ehitamisel.

Hertsog Ernst Johann suri 1772. aastal ja palee päris tema lesk hertsoginna Benigna Gottlieb; tema ajal moodustati palee ümber viljapuuaiad. Hertsog Peeter ei käinud Rundāles sageli, enamasti asus ta Jelgavas väiksemas Vircava lossis.

1795. aastal loobus hertsog Peeter oma troonist ning Kuramaa ja Semigalli hertsogkond liideti Vene impeeriumiga. Katariina II kinkis Rundāle mõisa vürst Platon Zuboviile, oma viimasele soosikule.

Zubovi ajal palee renoveeriti, kuid hoone ise jäi puutumata, keskusehoonele lisati ainult sissepääsuportikud ja sisse ehitati mitu kaminat. Paleed rikuti 1812. aastal Prantsuse-Vene sõja ajal – peeglid purustati, siidtapeet lõhuti, Katariina II kingituseks antud raamatukogu hävis.

Vürst Platon Zubov suri Rundāle lossis 7. aprillil 1822. Tema lesk abiellus krahv Andrei Šuvaloviga ja Rundāle mõis kuulus sellele suguvõsale kuni Läti Vabariigi agraarreformini 1920. aastal. 1864–1866, mil krahv Pjotr Šuvalov oli Balti regiooni kindralkuberner ja kasutas Rundāle lossi oma ametliku suveresidentsina. Selle aja jooksul tehti lossiruumides ebaõnnestunud renoveerimistööd, kuid 1880. aastatel tehti sisekujunduse hoolikas renoveerimine. 19. sajandi lõpus viidi osa palee mööblist ja kunstiteostest Peterburi.

Aastatel 1915–1918 rajati lossi Saksa sõjaväe komandant ja laatsaret. 1919. aastal lõhkusid Bermondt-Avalovi armee mehed paleed märkimisväärselt.

Palee renoveeriti 1923. aastal ja osa ruume kasutati Rundāle valla algkoolina. 1924. aastal anti Rundāle palee üle Läti Sõjainvaliidide Liidule, kuid 1933. aastal võttis selle üle Mälestise Amet, kes alustas hoone renoveerimist ja osade ruumide restaureerimist ning läänehoone ehitati ümber vastavalt algkooli vajadustele. 1938. aastal anti palee üle Riigi Ajaloomuuseumile, kes plaanis sinna rajada kirikukunsti ja dekoratiivkunsti muuseumi. Palee oli avatud ka II maailmasõja ajal. 1945. aastal moodustati palee saalidesse viljahoidla, misjärel loss suleti avalikkusele.

1963. aastal anti osa lossi ruume Bauska Regionaal- ja Kunstimuuseumile, kuid 1972. aastal loodi alaline Rundāle lossimuuseum, mille põhieesmärk oli uuendada kogu palee ansambel Esimesed restaureeritud ruumid palee idahoones avati avalikkusele 1981. aastal, millele järgnesid järk-järgult uued interjöörid. Palee restaureerimine lõpetati 2014. aastal.

Meie käisime Rundale lossis 18. mail 2024. Imeilus ilm, õitsvad õunapuud ja kastanid, sirelitest rääkimata. Bauska Rijas hotell oli meeldiv ja neutraalne, peaaegu kesklinnas, no oleme ausad, Bauska on väga väike linn, seal elab ca 9700 inimest.

Rundale loss on veerandtunni sõidu kaugusel ja ligipääs imelihtne.

Ma ei hakka siin lossi kirjeldama, panen üles pildid ja saate ise vaatama minna.

 Unenägu 19. dets vastu 20. dets 2022

 ma nägin täna lausa erakordset unenägu! Kõik need krimifilmid on end lõpuks ära tasunud.

Unenägu hakkas peale Tihases, kus oli suur pidu. maja oli, nagu ikka, teistsugune kui päriselus, hoov ikka aastast 1980, aga maja nagu mu unenägude Tihase, alati ühesugune.

Niisiis, pidu, oli palju rahvast ja igaüks tõi midagi kaasa. Oli ka üks mu uus nagu sõbranna, imeilus noor naine, siis veel Mamma ja Papa, hästi noored. Peoprahti oli Marguse aeda kukkunud ning seal oli üks pusa ja pak Orviti nätsu. Pärast tuli välja, et nätsupakk sisaldas selliseid riisiterasuurusi narkootikume, mida see ilus sõbranna oli pidanud oma peikale viima. Mina ei teadnud sellest midagi ja uni läks aga edasi.

Järgmisel päeval, olin nagu jälle Tihases, aga nagu unenäos ikka, teistsuguses majas. uksekell, ja ukse taga nii 10 vihast mees otsimas, kus on nätsupakike/kotike. Ma tõepoolest ei teadnud siis mitte midagi ja kui naljakas on seda isegi unenäos võõrastele, kes su kodu läbi otsivad, teatada, et ma ei tea! Ja siis mul plahvatas! Nätsupakike, mis oli hommikul laua peal ja mille mu uus sõbranna kaasa võttis!

Sain neist meestest lahti ja olingi sõbranna korteris, kus tal vanemaid ei olnud kodus, vaid oli nagu rahvast ja seal korteris oli remont. Selgelt näha, selline huvitav korter oli, sellises ma pole unes veel käinud. Siis oli mul seiklus ühe suure-suure suurt kasvu mehega, kes rääkis tõsiselt, et kuna need narkootikumid kadusid minu juures, siis ma vastutan 100 % ja nalja ei ole. Ja siis sain ma oma sõbranna käest võtme, et mine kööki, seal lukustatud kapis on osa. Läksingi, ja veel tuli rahvast, olin kohe vihane, et nüüd kõik teavad! Mis saladust siin enam! Saime osad tabletid kätte ja üks naine tõi veel kotikese, tema oli ka varastanud. Ja unenägu lõppes selle suure mehe tõdemusega- sina pead nüüd need bossile ära viima, ja vaata, et sa ellu jääd, see pole nali.

See ehtne hirmutunne unenäos, hiilimine, kartmine, kuidagi juhuslikult õnnetusse sattumine, vapustav unenägu oli. 

Sarkanas Lūpas

 Punased Huuled/Sarkanas Lūpas

8-9. oktoober 2022

Ahoi ristirahvas!

Kõige kaugemale pidi seekord sõitma Leana, tema Lätimaa-retk algas Tallinnast, meil oli 180 km vähem sõita.

Hommik oli kuldne, päike säras taevas, puud kullendasid/punetasid tee ääres, tuult ei olnud ja autosid teel vähe. Esimese peatuse tegime Valga alkopoes, see on kuiv ja väike kui teismelise pigistatud vistrik. Hinnad kah so-so.

Ei, ma ei kirjuta niiviisi, kirjutan hoopis punase tassi ostmise rõõmust, hõrgu lambaliha maitsest, tundest, mis tekib su kurgus, kui esimene jääkülm õllesõõm sealt alla valgub. 

Ma kirjutan valgusest, sellest päikesemängust kirjutel sügisehteil puudel, mis meid kaks päeva saatis. Päikesest, mis meiega peitust mängis, kullates omatahtsi üle nii metsad kui mäed, et siis end väikese vihmasagaraga jahutada ja poriloikudes särada. 

Ma kirjutan naerust, mis meist kunagi ei lahkunud, naerust, mis ootas ja ei mahtunud meie sisse ära, purskus meist välja, mitmekordistus ja rõõmustas.

Ma kirjutan raudteeviaduktist, mille juures oligi koer ja haukumine, Läti naisest, kes meile viipas ja mootorratturitest, kes kui must lärmav laviin meist mööda kihutas.

Ma kirjutan Cesise, Sigulda ja Turaida kindlustest, kus aeg on konserveerituna meieni säilinud. Uhketest muuseumitest, kus väljapanekud olid ehmatavalt kesised ja see vähenegi selgitus roostes odaotste ja potikildude juures mingipärast Läti keeles. 

Ma kirjutan tornidest, mille otsa viisid lõputud keerdtrepid ja kust alla vaadates saad aru, miks Siguldat Lätimaa Šeitsiks kutsutakse. (Läti esimene president Ulmanis oli nii suur oma maa patrioot, et pidas välismaal puhkamist lubamatuks teoks.)

Ma kirjutan nende inimeste varjudest, kes kunagi 12-13 sajandil, kindluste ehitamise ajal, seal elasid, sündisid, surid, valitsesid ja sõdisid.

Ma kirjutan imeilusast Cesise kirikust, kus me keegi ei taibanud vaadata, et altarimaal on ju meie oma kunstniku, Köleri, maalitud ja maailmakuulus!

Ma kirjutan imelisest kübarapoest Sigulda lossihoovis, kus meie Murel oli nii tänulik modell ja kõik kübarad on just tema jaoks tehtud!

Ma kirjutan Sigulda kepikestest, mis on paiga tunnuseks olnud juba viimased 200 aastat, sest paik on mägine ja matkajatel keppidega lihtsam liikuda.

Ma kirjutan Turaida lossi külastanud rahvamassist-sest ilm on ilus ja me oleme Lätlased, nagu parkimiskorraldaja ütles. 

Ma kirjutan imelistest kookides, mis Sigulda pagaripoes nagu ilma rahata saada olid, naljakast lõunasöögist ja Sigulda kepikeste pargist.

Ma kirjutan noolsirgest tagasiteest, üleni päikesega kaetud avarast loodusest, sõprusest ja õnnetundest.

Kus on meri kõige sinisem? Karepal!

 Ahoi ristirahvas!

Kuidas tahaks olla oma kirjutises originaalne, panna tallele igavikulised sõnad, jätta lõbus-informatiivne märge teile! No ei mõista.

Aga meie nädalavahetus oli tore. Mis on muidugi suurepärane, kuid venitame pühapäeva ka pikemaks. Tavaliselt on Epul kiire, no seekord oli Murelil.

Karepa rand ja merevesi. Inimtühi kuum liiv. Luiged Toolse rannas. Kunda linnake ja seikluspark.

Imeilus ööbimiskoht ja inimtühi (mulle nii tundus) Rakvere. Linnus ja tarvas, veinist sumisev pea ja väsinud jalad. Trepid.

Arbuus ja punane “kremoon“ , trullis linad voodis ning aknatagune lärm.

Katusega sillad, kursaõed, õnnelikud inimesed ja suitsurääbis.

Maasikad ja Peipsiäärsed külad ning salaja söödud jäätis.

 

Kallistused.

https://www.youtube.com/watch?v=9gx7ktN8G0k

Unustuse jõgi!

 Ahoi, kallid sõbrad!

Kuidas reageerida meedias ilmuvale hädale, et Eesti kaunis linnas Viljandis on püstitatud kole ausammas? Ja see võetakse kohe maha! Loomulikult tuleb seda imetegu vaatama minna. 

Pildistatud Viljandis 17. jaanuaril 2021

 Leana Tallinnast ei tulnud, kui Mureli võtsin kodunt peale ja Ene Sangla raamatukogu juurest. ( Ene, palun siia sinu kiiruse ületamise lugu, kirjuta mulle üles ja ma lisan siia)

Ormissoni kohvikus kohtasin oma Tallinna tuttavat Älit, kes meie pärimise peale, mida ta Viljandis teeb, vastas naerdes-loomulikult oleme Joalat vaatamas! Ja lisas, et jälgigu me rahvamasside liikumist ja sissetallatud rada-kõik teed viivad Rooma. ST Jaak Joala ausamba juurde. 

Imeilus päikeseline ja lumine ilm ei vedanud meid alt. Jalutada oli mõnus, naerda oli mõnus, Ormissoni kohvik oli mõnus.

Mina ei tea, mida Joala sambast arvata. Häbilugu, et nii ruttu ja nii kole telliti, teisalt on  sambast saanud juba Viljandi turismimagnet. Las ta siis olla, kui juba tehtud sai. Muusika ja tuled lihtsalt maha keerata. Ehkki, kunagi nõuka ajal oli ka Viljandi ühes pargis värviline, tulede ja muusikaga purskkaev. Ei meenu, et see kedagi väga seganud oleks.

Loodi Savikojast saime Mureli kaks inglit kätte ja siis läks sõit läbi lumise metsa (valge lumi helvestena langeb maha-hämardub ja metsatee jääb selja taha) Raudnaela kõrtsi. Panen siia väikese kebabiprae pildi.

Imemaitsev, mina sain ka teiste jalapeno-piprad omale.

Järgmise korrani, kallid sõbrad!

Kraamimine ja nõudepesu

Koristamine, kraamimine, sättimine, korrastamine jne. Heal lapsel mitu nime. Siia loetellu võisin lisada veel riisumise, pühkimise, pesemise, hõõrumise, eemaldamise, parandamise, loomise, lammutamise jne. See on tavalise pereema tegemiste loetelu. Need tegemised võivad hõlmata kogu su päeva, läbisegi, eraldi, korraga tehtult.

Isegi siis, kui lapsed on kodunt läinud, on millegipärast kogu aeg vaja nõusid pesta. Just, see neetud nõudepesu. Ma olen terve elu proovinud endale tõestada, et nõudepesus pole midagi hirmsat. Mida rutem peale hakkad, seda rutem see tehtud saab. Aga ei midagi! Kraanikausil, tegelikult kraanikaussidel kogu maailmas, tundub olevat omadus nõusid juurde tekitada. Kohvitopsike, kausike, taldrikuke, kahvlike, nii muudkui koguneb ja koguneb.

Mul pole nõudepesumasinat. Õigemini, kunagi, väga lühikeseks perioodiks oli, aga ma rikkusin endal nii palju ilusaid, vanaaegseid, väärtuslikke nõusid ära, et polnud mõtet seda kobakat köögis hoida. Ja ega nõudepesumasinasse nõud ise ei lähe. Minu poeg proovis küll vastupidist tõestada; tema nimelt väitis, et kui mustadest nõudest üldse mitte välja teha, siis lõppude lõpuks on need ise nõudepesumasinasse tee leidnud ja puhtaks pestud saanud. Aga see töötas ainult tema puhul, mina proovisin mitu korda ja mingit imet ei juhtunud. Nõud ladusin masinasse ikka mina ja pärast masinast kappidesse ka mina.

Mulle tundus, et kui ma pean nõud enne masinasse panemist puhtaks pesema, miks ei võiks ma neid siis juba lõpuni puhtaks pesta ja masina osa vahele jätta. Samuti, ma pidin ju veel masinat ka puhastama! Ja tablette ostma ja soola valama ja.. Mulle ei meeldi ka nõudepesumasina avamisel tuppa tuleva auru lõhn...

Arvan, et kogu selle nõudepesumasina kogumise, täitmise, tühjendamise ja puhastamisega läheb nii kaua aega, et käsitsi oleksid need vaesed köögiriistad juba ammu puhtaks pestud, kuivatatud ja äragi pandud.

Niisiis, pesen nõusid kraanikausis ja kuna ma tean, et sellest ei pääse surmatunnini, siis naudin kuuma vett ja head nõudepesuvahendit.

Nõudepesušvamm on mu lemmik. Ma mäletan lapsepõlvest riidest nõudepesulappe, sooda ja sinepipulbrivee lõhna, tulikuuma vett, milleta nõud puhtaks ei läinud. Ning vanaema häält kõrvas: „Pese taldrikud ka altpoolt korralikult puhtaks! Kõva käega!“ Nüüd on mul kasutada imelised värvilised švammikesed mida saab tihti vahetada ja mis tagavad „kõva käega pesu“.

Kuid tolm tekib mu majja iseenesest. Seda on igal pool, nähtamatu vaenlasena katab see põrandad, vaibad, on voodi all ja teleka peal. Mulle tundub, et vaibad peaksid olema lõimeni kulunud ja põrandatel augud sees, nii palju ma pühin, kuid ei midagi. Rullid tulevad igalt poolt ja iga päev. Ma elan üksi! Hea küll, kass on ka kuid siiski, kui palju üks inimene saab tolmu tekitada?

Pesu läheb mustaks, pesumasin samuti. Kui süüa teen, siis pliit ja ahi tahavad pärast küürimist. Laudlinale tulevad plekid ja saunaahju küttes puupuru kolde ette. Hambapasta määrib kraanikausi vannitoas ja peeglile tulevad veepritsmed. Aknaklaasid on niikuinii kogu aeg mustad. Isegi vihm „määrib“ aknaid.

Õnneks, ma ei teagi nüüd kui õnneks, on iga pinna, mustuse ja koha jaoks olemas oma puhastuslapp. Klaasile, pliidile, vannitoale ja põrandale. Kahju ainult, et need mul kogu aeg segamini lähevad ja ära kaovad. Mis veel kõige hullem, peale suurt koristust peab ka lapid korralikult puhtaks pesema. Soovitavalt pesumasinas. Kuid kuidas sa seda kolme lapikest masinas pesed? Mida sinna juurde panna? Koristuslapid ju ikkagi.

Koristamisest ei pääse. Mina olen lahendanud selle küsimuse ERR-i järjejutuarhiivi abil. Kuulan aga järjejuttu, või mõnda muud saadet, ning töö saab tehtud. Lapsena lugesin raamatut „100 minutit ilu heaks“ ning seal soovitati koduseid töid tehes mitte võtta seda kui paratamatust, vaid kui meeldivat võimalust kehakultuuri harrastamiseks. Siruta, kükita, kummardu ning käperda, kõik lihasgrupid saavad läbi võetud.

Pärast on hea vaadata, kui ilus kõik on, kuni järgmise päevani. Siis on kraanikausis pesemist ootav kohvitass, tolm on juba vaikselt voodi alla kogunenud ja lilled vaasis on närtsinud õielehed igale poole puistanud. Ja kassike-kallike-karvane-pallike tuleb öösel akna kaudu tuppa, otse valgete voodilinade vahele. Soojenema ja mõnulema, sest pesu on ju puhas ja värske, äsja vahetatud.

Küpsed viinamarjad, Ciao Raimo!

Kui midagi spontaanselt välja ütled, siis see läheb täide. Lihtsalt välja pahvatades, tagajärgedele mõtlemata, mingit tähendust omamata. Teed lihtsalt nalja, ja siis tulebki välja, et reisi lõppedes läheme kõik omavahel tülli! 
See oli kõik minu süü. Põhiliselt. Samas, meie sõprus pole nii habras, et mingitki tuleproovi vastu ei pea. Saati siis, et tegemist polnud mitte tuleproovi vaid unistuste reisiga. Lõppude lõpuks - meie erakordne sõprus ei lahtu vastamata telefonikõnedesse või ämbrite viisi valatud pisaratesse.

Aga ma armastan Itaaliat. See maa on pakkunud mulle nii palju rõõmu, avastusi ja päikest, et jätkub vabalt kuni järgmise külastuseni.
Soovituseks end reisimeeleollu viimiseks:
Alusta Riiast, õhtusta mõnusalt, söö seakõrvakesi, joo mulliveini ja naera-naera-naera. Mis siis, et mind naaatukene nagu lutikad närisid. Tore on planeerida, ette pabistada ja lennujaamas oodata. Praktika näitab, et reisikava olgu üldine, rohkem soovituslik kui kohustuslik, sest midagi ei lähe nii kui tahad, igale poole minekuks kulub rohkem aega ja väsimus tuleb ligi, kas tahad või ei.
Pole ju midagi ebakindlamat kui kindel asi ning Eestis kokkupandud päevakava võib Itaalia kuumuses liiga mahukaks osutuda.
Elu ju näitab- mis saab viltu minna, see läheb ning on nagu on ja tuleb mis tuleb.

Kas on võimalik veel kuumem ilm? 
Päike lajatas kui sepavasaraga vastu pead ja riided lausa kõrvetasid ihu. Linnas, mille nime ma ei suuda meenutada, sulas kõik. Ainult kirikuesine väljak mitte, sest see oli kividest laotud, kuid kuumust õhkus nagu praepannil. Kohalikus kohvipoekeses sulas kõik, välja arvatud inimesed, ju nad on ikka harjunud. Siit ka üks tähelepanek - kui tahad Mammale kingiks keraamilist kommipurki osta, tee seda nüüd, sest hiljem selliseid enam kuskilt ei leia.


 Villa Ada Rodello lamab kenasti mägede süles. Vaated on imeilusad, kuumus virvendab mägede vahel ja toad jahedaks konditsioneeritud. Villa muutus juba meie sealoldud nädalaga ilusamaks, tekkis parkla, väliterrass sai uue ilme, palmidel põlesid jõulutuled ning punane vaip ootas saabujaid. Köök jäi siiski räpaseks... 

Esimene õhtu-no milline söömaaeg!
 Üle oru mäe otsas olevas linnakeses peab perekond restorani, seal pole kunagi palju külastajaid, sest põhiliselt peetakse pulmi või sünnipäevi. Meiega tuli Raimo kaasa, see oli mugav, kuna ta oskab keelt ja kohalikud tunnevad teda. 
Õhtusöök on kui üks suur automaadivalang-road saabuvad üksteie järel, üks tabavam kui teine, vein, punane Barolo, mulksub klaasides ja valge vein on nii külm, et nina hakkab kipitama. 
Proovin meelde tuletada, mida sõime. Erinevaid käike oli 14, magustoitudest jõudsime vaid ühte proovida, ülejäänud kaks enam kõhtu ei mahtunud.

1. prociutto ja melon
2. sellerisalat juustu, trühvlite  ja kreeka pähklitega
3. carpaccio parmesaniga
4. spinativorm bešamellkastmega
5. vitello tonnato (vasikaliha tuunikalamajoneesi ja kapparitega)
6. jäneseliharaguu
7. salat a la russe
 9. lasanje
10. böff a la tartar
11. pasta bolognese
12. kala
13. panna cotta
14. tiramisu

Ma ei mäletagi kõiki toite, jumal küll! Kel on meeles, palun ütelda.

INSTITUO MADRI PIE

Üks paljudest randadest Noli linnakeses.

Sõitsime sinna ilma kiirteedeta, mööda lehmaradu ja mägikülasid. Kaks korda rohkem läks aega ja kaks korda vahvam tee oli. Kui lõpuks meri paistma hakka, oli lausa ülev tunne, sest sel lõputul teel kaotasime küll igasuguse lootuse.
Liguuria meri, Noli linnakese kivine rand, maalilised vaated merelt. Kõik oli nagu mingi imeline tort. Värvilised majakesed kõrgusid kui kreemiga tehtult, toetudes bugenvilleatest ja rododendroniõitest  laotatud padjale. Särisevkuumas õhus õitses kõik kontrollimatult ja lopsakalt - rannaäär ja promenaadid olid roosakasvalges sefiirivahus, valgeid lillepilvi jätkus merepiirini välja.
Milline  meri! Vesi kui helesinine unenägu, hellitab ja hoiab sind, jahutab maha ja teeb õnnelikuks. 
Miks maitseb jäätis rannas eriliselt hästi?
Miks on parkimisautomaadid sellised, et mitteitaallastel on võimatu midagi aru saada?
Kuidas me saame alati parima parkimiskoha?
Kuidas me saame alati parima koha rannas?
Itaalia Riviera keskuseks on Genua linn - tänapäeva Itaalia Riviera hõlmab kogu Liguuria rannikut.

Teiseks rannapäevaks valisime Savona linna ranna. Savona linn on sellepärast kuulus, et sealt on pärit Christoph Kolumbus! 
Savona rand oli liiva, mitte kivirand, parkimine tasuta ja meri sama kuum. Lebasime lamaistoolidel sest tasuta rannas oleksime pidanud tulikuumal liival päikese käes praadima, nüüd oli vähemalt vari olemas. Ja varbaidpidi vees saime niiehknii olla.
Itaalia lapsed rannas ei lärma, vaid lõbutsevad ja naeravad, keegi ei nuta ega käratse. Rand on pikk-pikk, sama pikk kui unistus soojast Eesti suvest.

BAROLO MUUSEUM

http://www.wimubarolo.it/en/wimu.php

Minuarust oli iidses Barolo linnakeses lossis asuv veinimuuseum WiMu nii "diip", et nagu enam ei meeldinudki. Selline moodne, põhiliselt jalutuskäiguks, mitte teadmiste saamiseks mõeldud. Rohkem installatsioon või perfomance moodi, mitte informatiivne ja huvitav muuseum. Tõepoolest, peegelefektid olid head, ekspositsioon kolmel korrusel ja oli aru saada, et vaeva on nähtud. Kuid kuidagi pinnapealne. Mina oleksin tõepoolest veinivalmistamise ajaloost rohkem teada tahtnud saada, mulle oleksid meeldinud ajaloolised potikillud ja veinivalmistamise nõksud rohkem kui papist figuurid, mis neid kirjeldasid. 

Kuid linnaväljak oli imeilus, jalutasime seal natuke ringi, väisasime kohalike hõrgutiste poodi ning ei külastanud punnivinnade muuseumi.

Linnaväljakule ja lossi juurde  autoga saamine oli kui seinast üles sõitmine, munakivid aastasadadega libedaks kulunud kui  jää. Kaks hullu Saksa turisti, mees ja naine, sõitsid sealt ratastega täie hoooga alla. Milleks küll?


BAROLO VEIN

Kirjutan siia natuke selle suurepärase veini ajalugu. Barolo on seda väärt.

Piemonte veinipiirkond lömitab täiesti mitte-kuninglikult Alpide jalge ees – nood ümbritsevad tema põhja- ja läänekülge ning moodustavad loodusliku piiri Provence’iga Prantsusmaal. Piirkonnast lõunas asub Apenniinide põhjapoolne serv. Need madalad rannikumäed eraldavad Piemontet kitsast Vahemere-äärsest naabrist Liguuriast – Piemontel endal merepiir puudub. Mäestikud omavad Piemonte jaoks suurt tähtsust – neil on oluline osa piirkonna veinikasvatuse jaoks soodsas kliimas ning läbi ajaloo on nad pakkunud kaitset välisvaenlase vastu, kuid õnneks siiski mitte piisavalt, sest koos prantslaste korduva invasiooniga jõudsid Piemontesse ka arenenud veinitehnoloogiad. Prantslaste mõju on tuntav muuski – prantsuskeelseid sõnu täis pikitud kohaliku dialekti kõla erineb itaalia keelest kardinaalselt.Piirkonnas on palju väiketootjaid ja neil kõigil on üks kinnismõte-toota võimalikult kvaliteetset veini!Viinamarjasordiks on põhiliselt Nebbiolo. Nebbiolo viinamarjasort on pirtsakas- õitseb hilja, valmib hilja, valib hoolega kasvukohta ja tahab palju tööd. Ekspluatatsiooniaja jooksul tegeletakse ühe taimega kuni 12 korda. Valmida lastakse ainult kahel parimal kobaral taime kohta, ülejäänud lõigatakse halastamatult ära.Kliima on Barolos kontinentaalne ja seda pehmendab mõneti Tanaro jõgi oma lisaharudega. Veiniaiad paiknevad kuni 500 m kõrgusel merepinnast, mistõttu jääb hiljavalmival Nebbiolol kehva aasta korral täisküpsus saavutamata. Sel juhul tuleb marju kestadest piisava värvi ja ekstrakt-ainete kättesaamiseks kauem matsereerida, mis paraku muudab noore veini ebameeldivalt mõruks.Barolos leiab kõikvõimalikke aroome ja maitseid – roose ja kannikesi, sügisest alusmetsa, suitsu, tõrva, trühvleid, lagritsat, tumedat šokolaadi ja katkiläinud õhupalle. Peaaegu oleks lihtsam mainida, mida seal ei leidu.Selleks et saada Baroloks, peab vein vastama teatud tingimustele – lisaks kasvu alale on määratud viinapuude maksimaalne saagikus (8000 kg/ha), minimaalne alkoholisisaldus (12,5%Riserva puhul), kuiv ainesisaldus ja happesus, samuti vaadi laagerduse (18 kuud) ning pude-lis küpsemise (20 kuud, Riserva 44 kuud) aeg. 
Kohalike lemmik – BarBeraTumedakestalist, Piemonte suurima kasvu pindalaga marja Barberat kasvatatakse laialdasel alal Monferrato ümbruse mäeküngastel. Parimail selle sordi veinidel on ka DOCG staatus – Barbera d’Asti, Barbera del Monferrato Superiore ning Itaalia kõige uuema, 74. DOCG piirkonna Nizza näol. Teised meie maitsmistes osalenud veinid Barbera d’Alba piirkonnast kannavad kraadi jagu lahjemat, DOC tähistust.Kuigi Piemontele on toonud maailmakuulsust Nebbiolo-põhised Barolo ja Barbaresco, on visa kaduma kuulujutt, et kohapeal tarbitakse parema meelega just Barbera marjast tehtud veine, mis on jõulised, kirsilõhnalised, karakteerse hea happe ning mõõduka komplekssusega. Barberad on nauditavad juba aasta või paar pärast valmistamist, olles vähem suud kootavalt pargised kui nende Nebbiolo-põhised konkurendid.DolCetto pole magus !

Piemonte kolmas oluline punane veinimari on Dolcetto, põhisort kolmele DOCG piirkonnale: Dolcetto di Dogliani Superiore, Dolcetto di Ovada Superiore ja Dolcetto Diano d’Alba. Kuigi nimi viitab eksitavalt millelegi magusale (it väike magus, magusake), tehakse temast siiski tavaliselt täiesti kuiva, mahlast, madala happesuse ja pisut kirbe järelmekiga veini

Kuna me pesitsesime Piemonte maakonnas, siis natuke veel lisaks maakonna veinidest: 

Piemonte
Loode-Itaalias Prantsusmaa piiril paiknev Piemonte on Itaalia läänepoolseim maakond ning paljude rahvusvaheliselt tuntud veinide kodupaik. Tänapäeval hõlmavad Piemonte viinamarjaistandused 70 000 hektari suuruse ala. Piemonte tuntuim viinamarjasort on punane Nebbiolo, millest valmistatakse hinnatud Barolo ja Barbaresco veine. Hilissügisel küpsev sort tekitab kasvatajatele tihti halle juukseid, sest eriti just sademeküllasematel aastatel on Nebbiolo vastuvõtlik seenhaigustele ja hallitusele. Parimatest kasvukohtadest nopitud Nebbiolo viinamarjadest valmistatud veinid on tugeva struktuuriga, tanniiniküllased ja neid võib pikka aega pudelis laagerdada. Nebbiolo veinidega tasuks tutvust teha sügisesel ulukiliha hooajal.

Allikas Antti Uusitalo 

Piemonte enim viljeldud sort on Barbera, millest valmistatud punased veinid on sügavpunased, mahlakalt puuviljased ja meeldivalt hapukad. Tänu neile omadustele on Barbera veinid suurepäraseks valikuks näiteks aeglaselt haudunud pajaroogade kõrvale.
Lisaks tuntud punastele sortidele kasvatatakse piirkonna istandustes ka Moscatot, millest valmistatakse kergelt mullitavaid värskeid Moscato d’Asti dessertveine. Moscato d’Astista on ideaalseks partneriks suviste magusate maasikate või värskete puuviljadega serveeritud sabayon-kastmele.


Vein on kuulunud itaallaste ellu juba peaaegu kolm aastatuhandet. Varajasimad arheoloogilised leiud tõendavad, et Toscana piirkonnas elanud etruskid kasvatasid süstemaatiliselt viinamarju juba hilisel pronksiajal ehk 10. sajandil e.m.a. Idast saabunud etruskid nimetasid oma uue kodumaa Oenotriaks, mis tähendab maad, kus kasvavad viinapuud.
Veinikultuuri juured ulatuvad teatavasti veelgi sügavamale ajalukku, sest taimeteadlased on leidnud Sitsiilia saarelt üle 3000 aasta vanu tõendeid, mis viitavad viinamarjade kasvatamisele ja veini valmistamisele. Üsna tõenäoliselt toodi esimesed kasvatatavad viinapuud Itaaliasse Türgist või Kreekast.
Kõigis veini ajaloost kõnelevates raamatutes märgitakse, et veinikultuur levis Euroopas Rooma keisririigi õitsengu ajal. Veinil oli Rooma keisririigi kultuuris kindel koht ja kui lõunast saabunud vallutajad Mandri-Euroopas edasi liikusid, istutasid nad viinapuid ka uutele vallutatud aladele Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias ja Ungaris. Sel ajal tunti juba palju erinevaid viinamarjasorte ja lõunast saabunud vallutajad oskasid kindlaks teha nende viljelemiseks kõige paremini sobivad kasvukohad.
Rooma keisririigi aega kuuluvad veinid ei hellitanud maitsemeeli üldse nii mõnusalt kui tänapäeva Itaalia veinimeistrite toodang. Savipottides või amforates hoitud veinid oksüdeerusid kergesti ning joogi maitse muutus talve jooksul kibedaks. Veini kibedat maitset parandati tihti mee, ürtide ja vürtsidega või siis veini soojendati, mis samuti joogi nauditavamaks muutis. Komme juua aasta kõige külmemal ajal sooja ja maitsestatud veini levis Itaaliast põhjapoole ja see on aluseks ka Põhjamaades jõuluajal populaarsele glögile.
Roomlased panid aluse ka Lõuna-Euroopa veinikaubandusele. Napoli lahe sadamatest said värvikad veinikaubanduse keskused, kus laevadele laaditi Vesuuvi mäe ümbruses kasvatatud viinamarjadest valmistatud veine. Vein on andnud inspiratsiooni paljudele Rooma kirjanikele ja luuletajatele. Kuulsa väljendi carpe diem ehk naudi hetke autoriks olnud Horatius olevat öelnud, et ükski luuletaja ei suuda kirjutada vaimustuma panevaid luuleridu ilma veinita.
Varajases keskajas oli Itaalias tekkinud palju veinipiirkondi, mis on näha ka tänapäeva veinipudelite etikettidel. Näiteks Kirde-Itaalias paiknev Veneto oli juba tuhat aastat tagasi tuntud maakond, kus toodeti tumedaid, jõulisi ja hästi säilivaid punaseid veine. Veneto veinide saladus peitub viinamarjade kuivatamises enne pressimist. Neist kärbatanud viinamarjadest valmistatud magusad Recioto della valpolicella veinid olid populaarsete Amarone veinide eelkäijaks.
Ka Itaalia veinikultuuri kohal on olnud tumedamaid pilvi. Euroopas 19. sajandil viinapuid rünnanud viinapuu juuretäi tekitas olulist kahju kõigis Itaalia veinipiirkondades. Maailmasõdadele järgnenud majanduskasvu aastad julgustasid paljusid viinamarjakasvatajaid masstootmisele, mille tõttu veinide kvaliteet ja isikupära tõsiselt kannatada said. Kodumaine nõudlus langes 1960. aastatel tugevalt, mille tulemusel otsustasid paljud tootjad suurte koguste asemel keskenduda kvaliteedile. Selle mõistliku otsuse tulemusel rahvusvaheline huvi Itaalia veinide suhtes kasvas ja veinisõbrad üle kogu maailma soovisid tutvuda ka väiksemate ja laiemale üldsusele tundmatute piirkondade veinidega. Itaalia uue põlvkonna veinimeistrid on julgelt asunud teadmisi ja visioone omandama ka väljastpoolt kodumaa piire. Suure veinimaa probleemidele vaatamata on Itaalial õnnestunud säilitada oma positsioon põnevaid kvaliteetveine tootva riigina, mis on tõeliseks unelmate sihtkohaks ka julgetele seiklejatele.

Veinitootmise ajalugu:

( See ajalugu oli ka WiMu-s esindatud, kuid niiviisi lapsikult, pabernukkude ja diaraamidena, selgitused pisikeses-pisikeses kirjas juures ja nende lugemiseks ning vaatamiseks pidid nii madalale kummarduma, et muutus juba ebaviisakaks E. Remmel)

800 e.m.a Väike-Aasiast saabunud etruskid asusid elama Toscanasse ja istutasid Maremma piirkonda esimesed viinapuud. Viinamarjakasvatus levib etruskide reisil Toscanast Põhja-Itaaliasse kuni Piemonte maakonnani.
750 e.m.a Itaalia idarannikule maabuvad kreeklased ja toovad kaasa oma sorte. Kreeklased kasvatavad Itaalias näiteks sorte Aglianico, Grecanico ja Greco.
6. sajand Viinamarju kasvatatakse juba kõikjal Itaalias. Lucius Junius Moderatus Columella avaldab teose „De Re Rustica“, mis sisaldab mitmeid viinamarjakasvatusest kõnelevaid osi.
7. sajand Veneetsia kaupmehed veavad oma laevadel kuivatatud viinamarjadest valmistatud veine Vahemere sadamates müümiseks.
15. sajand Firenzest saab Itaalia teaduse, kunsti ja majanduselu keskus. Linna ümbritsevad viinamarjaistandused laienevad ja tänapäevalgi tuntud pered nagu Antinori, Frescobaldi ja Mazzei ostavad endale viinapuuaedu.
1350. aastad Italiaallaste elust novelle kirjutanud Giovanni Boccaccio mainib esimest korda fiasco-veinipudelit. Õlgedega kaitstud ümar klaaspudel on paljudele itaalia veinikultuuri sümboliks.
1872 Baroni Bettino Ricasoli avaldab Chianti veini retsepti. Selle kohaselt tuleb Chianti valmistamiseks kasutada 70 protsenti Sangioveset, 15 protsenti Canaiolot ja 15 protsenti valget Malvasiat.
1879 Viinapuu juuretäi jõuab Itaaliasse ja hävitab suure osa kohalikest istandustest. Täi vastu aitab viinapuude pookimine Ameerikast pärit pookealustele.
1963 Itaalia avaldab esimese ametliku veinide kvaliteedi- ja liigitussüsteemi. DOC ja DOCG piirkondadele antakse täpsed juhised, muuhulgas lubatud viinamarjasortide ja tootmiskoguste kohta.
1978 Turule tuuakse esimene Sangiovese ja Cabernet Sauvignoni sortidest segatud tummine Toscana punane vein. Ameerika veinikriitikud vaimustuvad uuest rahvusvahelisest veinist ja võtavad kasutusele mõiste supertoscana veinidest.

ALBA LINN

Maailmakuulus on Alba oma valgete trühvlite (Tuber magnatum) poolest. Trühvlihooaeg kestab oktoobrist kuni detsembrini.

Alba on ka tuntud veinikeskus, kus toodetakse barbera, dolcetto ja barbaresco veine.

Albas asub maiustustetootja Ferrero peakontor.

Alba linn lösutas mäejalamil, nähes ülevalt villast vaadates välja kui kirju, aasale visatud  rätik. Vältimatud kirikutornid, ilus vanalinn ja vahva turg.

Igal laupäeval vallutab Alba linna turuliste kirev seltskond. Turu servas müüakse aed-ja köögivilja, mida rohkem vanalinna poole liigud, seda rohkem on riidekraami, kingi, juustu, lehvikuid, kotte - mida iganes! Ostsime endale valged kleidid, pitsilised kampsunid, lillad kleidid ja külma-külma vett. Punaseid huulepulki ostsime ka! 

Turu lõpus oli üks supermarket, kus valitses lausa arktiline temperatuur, see oli tänaval, kivimajade vahel valitsevale põrgukuumusele mõnusaks vahelduseks.

Kohalikus restoranis tellisime gnocchisid. (Need on õhkhõrnad kartuliklimbikesed)

Ma pole küll varem selliseid saanud, aga ega neil viga polnud. Itaallased pole head teenindajad. Minuarust ei salli nad ka turiste. Need päevaroaks valmistatud gnocchid visati meile plarts-plarts ette, valgete pilvekeste asemel leidsime taldrikult riivitud parmesaniga ülepuistatud tulikollased ringikesed. Nagu oleks keegi taignavorsti viiludena keetnud ja siis serveerinud.

Õhtuks ostsime kaasa buffalo-mozarellat, basiilikut, tomatit, prociuttot, arbuusi, veini ja veini ja tehime mõnusa istumise villa terrassil ja söögitoas. Itaalia õlu on kahea, selline värskendav ja natuke mõru.

Meist ei jäänud külastamata naaberlinnakese vaatamisväärsus-kirikusse ehitatud veinipood.
http://www.enotecadelbarbaresco.com/en/about/

Korralik kasutamine. Miks peaks kirik seisma tühja ja mahajäetuna kui sinna saab ometigi veinipoe sisse ehitada. Ostsime degusteerimiseks erineval pinnasel valminud viinamarjadest tehtud veine, on vahe küll see. Kas savisemal või mullasemal pinna. Mulle meeldivad rustikaalse, jõulise maitsega veinid, sellised, mille aroom ja maitse on ennast sõna otseses mõttes läbi betoonkamakate surunud.

Kahjuks me ei saanud kohaliku lossi torni minna, sinna viis elegantne klaasist lift ja pisi olema ümbruskonna parim vaade, sest inglise uunikautode seltskond pidutses seal. Aga need autod olid ka paras vaatamisväärsus!

VEINIMARATON
MONTELUPO ALBESE linnakeses

https://en.wikipedia.org/wiki/Montelupo_Albese

Veinimaraton toimus sel aastal alles teist korda. See on kohaliku linnapea poolt korraldatud "matk" kaheksa erineva veinimõisa vahel, et tutvustada just kohalikke väikeseid veinitootjaid ja pakkuda kohalikku toitu. Maraton algas juba hommikul, inimedes läksid erinevates gruppides teele, Tonyga läksime viimases grupis, sest siis oli aega istuda ja olla.

1. Bar Taverna Bar Bees - APERITIVO
 See oli kohe teekonna alguses, saatjaks mürtsuv diskomuusika ja kõik hakkasid kohe tantsima.
2. Az.Agr. Giachino laudio ANTIPASTO
Siin pakuti kitarrimängu ja sellerisalatit küülikuliha ja kastanitega. Vaatasime ka tillukesi armsaid kodukitsi. Lauad olid paigutatud aeda, puude võrgud päikesekaitseks üle tõmmatud.
3.  Cantina Oriolo ANTIPASTO
Toores vasikahakkliha mandlilaastude, värske saia ja sidrunimahlaga. See veinimõis oli suure peahoonega, lauad olid ka üleval terrassil. Mängis kohalik akordionistide ansambel. See oli vaimustav! 
4.  Azienda Agricola Marello ANTIPASTO
Täidetud paprikad
5. Agriturismo Fratelli Berruto PRIMO
Raviolid pähklite ja sidrunikastmega. Vanaema tehtud. Meie saabumise ajaks oli vanaproua küll juba puhkama heitnud. Samuti mängis kohalik bänd.
6. Azienda Agricola Sobrero Giorgio SECONDO
Küpsetatud vasikalihalõigud ja friikartulid. 
Selles veinimõisas oli mõeldud ka sellele, et meil oli nii kohutavalt palav, ja üles olid pandud külma vee pihustid. Mõnus.
7. Agriturismo La Ruota FORMAGGI MISTI
Juustuvalik. Külluslik, rikkalik, maitsev ja tore. Diskomuusika mürtsus. Seal oli talude lõpp-peatus ja meid viidi bussidega Montelupo Albese linnaväljakule tagasi

Olime viinamarjaväljade ning pähklisalude vahel käinud maha üle 10. kilomeetri, tulemuseks kerge ülekuumenemine ja väsimus.

8. Az.Agr.Soria Matteo ARRIVO - DOLCE

Siin oleks pidanud olema ka Wolfresti džinni degustatsioon, aga selle sain teada alles nüüd, voldikut vaadates. Kohapeal me džinni ei saanud, vaid saime lõpetuseks tüki marjakooki ja pudeli veini veel kingituseks peale!

Tuikusime Tony autoni, Leana kaotas ära väga hinnalise musta päevakübara, mis kuulus minu õele ja olime väsinud ning õnnelikud.
Ma panen siia kirja ka kõikide veinisortide nimed, mida seal, mitte maitsta, vaid kulinal juua saime.

Langhe Arneis
Langhe Chardonnay
Langhe Favorita
Nebbiolo d`Alba
Dolcetto d`Alba
Barbera d`Alba
Langhe Rosso

Mina võtsin veiniklaasi ka kaasa, jätsin aga Villa Ada riiulile maha.

Leana sünnipäev esmaspäeval algas vahuveini, pannkookide ja vahukoorega! Sõime kaua ja mõnuga hommikust ja siis külastasimegi BAROLO veinimuuseumi WIMU, selle kirjeldus eespool.

Õhtul siis Veinibaari La Morra linnakesse. Raimo pani meile õhtusöögilaua kinni ja läksime siis tähistama vanainimeste sünnipäevi. Kõige tähtsam oli ikka Leana!
Vitello Tonnato
Pasta trühvlitega

oooooooooooo, siis veel magustoit.
Pannacotta, šokolaadipuding ja tiramisu

Vein-oooooooooooooooooooo

La Motta oli kõrgel-kõrgel mäe otsas ja kui pimedas alla Alba poole sõitsime, siis tuledemeri ümberringi oli hingematvalt ilus.


MILANO

Mina olin see, kes Milano järele kräunus, olime ostnud ära piletid 

3 -tunnisele ekskursioonile koos giidiga mööda Milano linna, alustuseks Da Vinci fresko Püha õhtusöömaaeg.
Milanosse sissesõit autoga oli hirmus. Kohutav-kohutav liiklus, aga mul on see Leanake kaardilugejana kõrval kui raudnael. Leidsime Tony soovitatud parkla üles ja siis polnud enam muud teha kui takso leida ja kohale kimada. Õnneks meid oodati ja hingevärinal, mina igastahes, astusime suure kunstiteose ette. Sinnapääs on keeruline, lubatakse ainult limiteeritud gruppe, üksteisest on grupid lukustatud ustega eraldatud ja ega ei olegi aega millessegi süveneda või midagi lähemalt vaadata. 

https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%BCha_%C3%B5htus%C3%B6%C3%B6maaeg_(Leonardo_da_Vinci)

Muidugi, taies on meeliülendav. Kuid giidi jutrust koorus ikka välja, et Leonardo ajast on säilinud paar värvikübekest, kõik muu on üle maalitud ja restaureeritud. Siis nagu ei saagi öelda kes olid andekad kunstnikud - kas Leonardo või siis restauraatorid.Aga mitusada aastat on ju ikka pikk aeg kah! Lisaks sõda, pommitamised ja kehvad hoiutingimused.

Peale Leonardot käisime 3-tunnisel ekskursioonil mööda Milanot. 

1. Püha Õhtusöömaaja muuseum

2. Santa Maria delle Grazie kirik
https://et.wikipedia.org/wiki/Milano_Santa_Maria_delle_Grazie_kirik

3. Sforza castle
https://en.wikipedia.org/wiki/Sforza_Castle

Milano DUOMO
4.https://en.wikipedia.org/wiki/Milan_Cathedral

Ma oleksin seal Sforza lossis tahtnud veeta paar päeva. Armastan väga kunsti vaadata ja see huvitab mind, kuid Milanosse lähen tagasi siis, kui seal on erakordne külmalaine või väga külm talv või midagi sellist. Milano oli minu jaoks liiga palav, liiga rahvarohke, kaootiline ja millegipärast ebasõbralik.
Leonardo da Vinci kujutas maalil «Daam hermeliiniga» Milano hertsogi Ludovico Sforza kallimat Cecilia Galleranit. Oletatavalt on maal tehtud ajavahemikul 1489 – 1490. Miks ma sellest räägin? Sest see on nii ilus maal. Kastanipuust tahvlile maalitud taies on Poola muuseumis hoopiski, aga Sforza armukeseks sai Cecilia ikka Milanos, Itaalias, juba 16-aastaselt ning seda imekaunist noort naist Leonardo kujutabki. Cecilia on sel pildil lapseootel, ja kuna väidetavalt oli hertsogi ja tema naise abielu üliõnnelik (Cecilia seal kenasti vahel), siis pagendati noor armuke oma paleesse, silma alt ära, kena ja meeldiva jalutuskäigu kaugusele.

Kallid sõbrad, andke andeks, aga ma olin Milanos keegi teine. Avastasin, et kui on nii kohutavalt kuum, siis mu vastuvõtuvõime on nullilähedane. La Scala? Ja siis? Väike kole hoone puude taga. Uhke passaaž? Ja siis? Miks on vaja nii toretsevaid ehitisi? Duomo? Rahvamassi mattunud imekaunis 500 aasta vanune legoloss, mida surmani tüdinud giid moepärast tutvustas ja peale mida meid kenasti maha raputas. Ma ei salli järjekordi, seda praepanni tunnet, võõraid tänavaid ja et lõunasööki pole kuskil võtta. 
Ma ei eksi kunagi võõras linnas ära, Milanos eksisin. 
Ma ei virise kuuma pärast, Milanos virisesin et vähe pole.
Ma ei osanud sealt midagi head leida. Kõik oli üks suur virr-varr, ringiratast kõndimine, lärm ja tolm.
Vat nii. 
Kui ma Milanosse kunagi tagasi peaksin minema, siis valin aasta kõige külmema päeva.