Punased Huuled/Sarkanas Lūpas
8-9. oktoober 2022
Ahoi ristirahvas!
Kõige kaugemale pidi seekord sõitma Leana, tema Lätimaa-retk algas Tallinnast, meil oli 180 km vähem sõita.
Hommik oli kuldne, päike säras taevas, puud kullendasid/punetasid tee ääres, tuult ei olnud ja autosid teel vähe. Esimese peatuse tegime Valga alkopoes, see on kuiv ja väike kui teismelise pigistatud vistrik. Hinnad kah so-so.
Ei, ma ei kirjuta niiviisi, kirjutan hoopis punase tassi ostmise rõõmust, hõrgu lambaliha maitsest, tundest, mis tekib su kurgus, kui esimene jääkülm õllesõõm sealt alla valgub.
Ma kirjutan valgusest, sellest päikesemängust kirjutel sügisehteil puudel, mis meid kaks päeva saatis. Päikesest, mis meiega peitust mängis, kullates omatahtsi üle nii metsad kui mäed, et siis end väikese vihmasagaraga jahutada ja poriloikudes särada.
Ma kirjutan naerust, mis meist kunagi ei lahkunud, naerust, mis ootas ja ei mahtunud meie sisse ära, purskus meist välja, mitmekordistus ja rõõmustas.
Ma kirjutan raudteeviaduktist, mille juures oligi koer ja haukumine, Läti naisest, kes meile viipas ja mootorratturitest, kes kui must lärmav laviin meist mööda kihutas.
Ma kirjutan Cesise, Sigulda ja Turaida kindlustest, kus aeg on konserveerituna meieni säilinud. Uhketest muuseumitest, kus väljapanekud olid ehmatavalt kesised ja see vähenegi selgitus roostes odaotste ja potikildude juures mingipärast Läti keeles.
Ma kirjutan tornidest, mille otsa viisid lõputud keerdtrepid ja kust alla vaadates saad aru, miks Siguldat Lätimaa Šeitsiks kutsutakse. (Läti esimene president Ulmanis oli nii suur oma maa patrioot, et pidas välismaal puhkamist lubamatuks teoks.)
Ma kirjutan nende inimeste varjudest, kes kunagi 12-13 sajandil, kindluste ehitamise ajal, seal elasid, sündisid, surid, valitsesid ja sõdisid.
Ma kirjutan imeilusast Cesise kirikust, kus me keegi ei taibanud vaadata, et altarimaal on ju meie oma kunstniku, Köleri, maalitud ja maailmakuulus!
Ma kirjutan imelisest kübarapoest Sigulda lossihoovis, kus meie Murel oli nii tänulik modell ja kõik kübarad on just tema jaoks tehtud!
Ma kirjutan Sigulda kepikestest, mis on paiga tunnuseks olnud juba viimased 200 aastat, sest paik on mägine ja matkajatel keppidega lihtsam liikuda.
Ma kirjutan Turaida lossi külastanud rahvamassist-sest ilm on ilus ja me oleme Lätlased, nagu parkimiskorraldaja ütles.
Ma kirjutan imelistest kookides, mis Sigulda pagaripoes nagu ilma rahata saada olid, naljakast lõunasöögist ja Sigulda kepikeste pargist.
Ma kirjutan noolsirgest tagasiteest, üleni päikesega kaetud avarast loodusest, sõprusest ja õnnetundest.
