Unenägu 19. dets vastu 20. dets 2022

 ma nägin täna lausa erakordset unenägu! Kõik need krimifilmid on end lõpuks ära tasunud.

Unenägu hakkas peale Tihases, kus oli suur pidu. maja oli, nagu ikka, teistsugune kui päriselus, hoov ikka aastast 1980, aga maja nagu mu unenägude Tihase, alati ühesugune.

Niisiis, pidu, oli palju rahvast ja igaüks tõi midagi kaasa. Oli ka üks mu uus nagu sõbranna, imeilus noor naine, siis veel Mamma ja Papa, hästi noored. Peoprahti oli Marguse aeda kukkunud ning seal oli üks pusa ja pak Orviti nätsu. Pärast tuli välja, et nätsupakk sisaldas selliseid riisiterasuurusi narkootikume, mida see ilus sõbranna oli pidanud oma peikale viima. Mina ei teadnud sellest midagi ja uni läks aga edasi.

Järgmisel päeval, olin nagu jälle Tihases, aga nagu unenäos ikka, teistsuguses majas. uksekell, ja ukse taga nii 10 vihast mees otsimas, kus on nätsupakike/kotike. Ma tõepoolest ei teadnud siis mitte midagi ja kui naljakas on seda isegi unenäos võõrastele, kes su kodu läbi otsivad, teatada, et ma ei tea! Ja siis mul plahvatas! Nätsupakike, mis oli hommikul laua peal ja mille mu uus sõbranna kaasa võttis!

Sain neist meestest lahti ja olingi sõbranna korteris, kus tal vanemaid ei olnud kodus, vaid oli nagu rahvast ja seal korteris oli remont. Selgelt näha, selline huvitav korter oli, sellises ma pole unes veel käinud. Siis oli mul seiklus ühe suure-suure suurt kasvu mehega, kes rääkis tõsiselt, et kuna need narkootikumid kadusid minu juures, siis ma vastutan 100 % ja nalja ei ole. Ja siis sain ma oma sõbranna käest võtme, et mine kööki, seal lukustatud kapis on osa. Läksingi, ja veel tuli rahvast, olin kohe vihane, et nüüd kõik teavad! Mis saladust siin enam! Saime osad tabletid kätte ja üks naine tõi veel kotikese, tema oli ka varastanud. Ja unenägu lõppes selle suure mehe tõdemusega- sina pead nüüd need bossile ära viima, ja vaata, et sa ellu jääd, see pole nali.

See ehtne hirmutunne unenäos, hiilimine, kartmine, kuidagi juhuslikult õnnetusse sattumine, vapustav unenägu oli. 

Sarkanas Lūpas

 Punased Huuled/Sarkanas Lūpas

8-9. oktoober 2022

Ahoi ristirahvas!

Kõige kaugemale pidi seekord sõitma Leana, tema Lätimaa-retk algas Tallinnast, meil oli 180 km vähem sõita.

Hommik oli kuldne, päike säras taevas, puud kullendasid/punetasid tee ääres, tuult ei olnud ja autosid teel vähe. Esimese peatuse tegime Valga alkopoes, see on kuiv ja väike kui teismelise pigistatud vistrik. Hinnad kah so-so.

Ei, ma ei kirjuta niiviisi, kirjutan hoopis punase tassi ostmise rõõmust, hõrgu lambaliha maitsest, tundest, mis tekib su kurgus, kui esimene jääkülm õllesõõm sealt alla valgub. 

Ma kirjutan valgusest, sellest päikesemängust kirjutel sügisehteil puudel, mis meid kaks päeva saatis. Päikesest, mis meiega peitust mängis, kullates omatahtsi üle nii metsad kui mäed, et siis end väikese vihmasagaraga jahutada ja poriloikudes särada. 

Ma kirjutan naerust, mis meist kunagi ei lahkunud, naerust, mis ootas ja ei mahtunud meie sisse ära, purskus meist välja, mitmekordistus ja rõõmustas.

Ma kirjutan raudteeviaduktist, mille juures oligi koer ja haukumine, Läti naisest, kes meile viipas ja mootorratturitest, kes kui must lärmav laviin meist mööda kihutas.

Ma kirjutan Cesise, Sigulda ja Turaida kindlustest, kus aeg on konserveerituna meieni säilinud. Uhketest muuseumitest, kus väljapanekud olid ehmatavalt kesised ja see vähenegi selgitus roostes odaotste ja potikildude juures mingipärast Läti keeles. 

Ma kirjutan tornidest, mille otsa viisid lõputud keerdtrepid ja kust alla vaadates saad aru, miks Siguldat Lätimaa Šeitsiks kutsutakse. (Läti esimene president Ulmanis oli nii suur oma maa patrioot, et pidas välismaal puhkamist lubamatuks teoks.)

Ma kirjutan nende inimeste varjudest, kes kunagi 12-13 sajandil, kindluste ehitamise ajal, seal elasid, sündisid, surid, valitsesid ja sõdisid.

Ma kirjutan imeilusast Cesise kirikust, kus me keegi ei taibanud vaadata, et altarimaal on ju meie oma kunstniku, Köleri, maalitud ja maailmakuulus!

Ma kirjutan imelisest kübarapoest Sigulda lossihoovis, kus meie Murel oli nii tänulik modell ja kõik kübarad on just tema jaoks tehtud!

Ma kirjutan Sigulda kepikestest, mis on paiga tunnuseks olnud juba viimased 200 aastat, sest paik on mägine ja matkajatel keppidega lihtsam liikuda.

Ma kirjutan Turaida lossi külastanud rahvamassist-sest ilm on ilus ja me oleme Lätlased, nagu parkimiskorraldaja ütles. 

Ma kirjutan imelistest kookides, mis Sigulda pagaripoes nagu ilma rahata saada olid, naljakast lõunasöögist ja Sigulda kepikeste pargist.

Ma kirjutan noolsirgest tagasiteest, üleni päikesega kaetud avarast loodusest, sõprusest ja õnnetundest.