Ahoi, kallid sõbrad!
Kuidas reageerida meedias ilmuvale hädale, et Eesti kaunis linnas Viljandis on püstitatud kole ausammas? Ja see võetakse kohe maha! Loomulikult tuleb seda imetegu vaatama minna.
Pildistatud Viljandis 17. jaanuaril 2021
Leana Tallinnast ei tulnud, kui Mureli võtsin kodunt peale ja Ene Sangla raamatukogu juurest. ( Ene, palun siia sinu kiiruse ületamise lugu, kirjuta mulle üles ja ma lisan siia)
Ormissoni kohvikus kohtasin oma Tallinna tuttavat Älit, kes meie pärimise peale, mida ta Viljandis teeb, vastas naerdes-loomulikult oleme Joalat vaatamas! Ja lisas, et jälgigu me rahvamasside liikumist ja sissetallatud rada-kõik teed viivad Rooma. ST Jaak Joala ausamba juurde.
Imeilus päikeseline ja lumine ilm ei vedanud meid alt. Jalutada oli mõnus, naerda oli mõnus, Ormissoni kohvik oli mõnus.
Mina ei tea, mida Joala sambast arvata. Häbilugu, et nii ruttu ja nii kole telliti, teisalt on sambast saanud juba Viljandi turismimagnet. Las ta siis olla, kui juba tehtud sai. Muusika ja tuled lihtsalt maha keerata. Ehkki, kunagi nõuka ajal oli ka Viljandi ühes pargis värviline, tulede ja muusikaga purskkaev. Ei meenu, et see kedagi väga seganud oleks.
Loodi Savikojast saime Mureli kaks inglit kätte ja siis läks sõit läbi lumise metsa (valge lumi helvestena langeb maha-hämardub ja metsatee jääb selja taha) Raudnaela kõrtsi. Panen siia väikese kebabiprae pildi.
Imemaitsev, mina sain ka teiste jalapeno-piprad omale.
Järgmise korrani, kallid sõbrad!
