Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Unilini tehases ei saanud šõuruum õigeaegselt valmis ja juulikuusse planeeritud reis edasimüüjatega jäi ära. See, kuhu Maria pidi minema....
Niisiis alustasin sulnil oktoobrikuu õhtul oma reisi, et veeta paar päeva koos Leedu ja Läti kolleegidega Belgias, Kenti linnas ja Wielsbeckes Unilin-i tehases.
Esimene peatus oli Riias. Kuna lennuk Riia-Brüssel läheb lõuna ajal, siis ilma autota Tartust sinna ei jõua. Kuid ärgu olgu sul sada rubla vaid sada sõpra, nii saingi öö veeta, kõht head-paremat ja konjakit täis, Riia lennujaama lähedal sõprade kenas majas.
paeb ütlema, et mulle meeldib külas käia. Nii huvitav on vaadata, kuidas kodud on säetud, proovida uusi toite ja olla oodatud. Meeldiv.
Hommikul olin Lennujaamas esimesena kohal, kuid seal on ju mõnus olla. Kohv oli odav ja maitsev, raamat on mul alati kaasas ning lihtsalt inimesi vaadata on ka alati huvitav. Muidugi oli väikene hirm-kuidas ära tunda oma reisikaaslased? Olgu ette öeldud, et tundsin nad ära enne, kui Vilkonda silt üles seati!
Lennuk , Bombardier, oli nii tilluke, no lihtsalt nii tilluke kui üks lendav buss! Isegi trapp oli ainult paar astet tõusta ja salongis istusime tihedalt kui silgud pütis. Kuid polnud vigagi, õhku tõusis õigeaegselt ja lendas vapralt. Boonuseks oli imeilus ilm, mis tagas vaate üle maade laiumas lennuki all. Kui Belgia kohale jõudsime, tundus mulle, et majad tervitavad mind silmapilgutustega või siis pildistavad - kogu aeg sähvatas päikest. Pärast vaatan - neil on kõikidel majadel katuseaknad ja need vilgutavad kõikidele õhust saabujatele sõbralikult.
Brüsseli lennujaam on suur kui üks linn, kuid lõpuks leidsime parkla üles, olen unustanud öelda, et kogu seltskond koosnes kaheksast inimesest - 4 lätlast, 3 leedukat ja 1 eestlane.Bussisõit Kenti võttis aega umbes 1,5 t ja siis maandusime vanalinnas hotelli ees. See oli tore peatuskoht, endine villavabrik, kudumistöökoda, pagaritöökoda, ladu ja lõpuks siis hotell. Mina ja Audra Vilkondast olime ühes toas, tugevama õigusega (tegelikult läksin lihtsalt esimesena tuppa) sain suurema voodi.
Linnagiid juba ootas vestibüülis. Väga kena vanem daam, terve elu Kentis elanud, tegi meile väikese paaritunnise ekskursiooni vanalinnas. ( põhjalikuma ülevaate saamiseks palun külastada kommenteeritud fotoalbumit minu FB lehel). Küsimus suurele ringile: mis keeles räägitakse Belgias põhiliselt?
Kent asub Flaami piirkonnas, kahe jõe, Schelt ja Lys, vahel ning keskajal oli Kent Põhja-Euroopa rikkaim ja suurim linn.Tänapäeval ta enam nii rikas ja suur ei ole, kuid seal on korralik sadam ja palju üliõpilasi. Õppeperioodil on linnas kuni 100 000 tudengit ja see seletab, miks igal nurgal õllebaar on ja miks nendes naljalt vaba kohta ei leia.
Ekskursioon lõppes Lysi jõe ääres, kus meid ootasid lõbusõidupaat ja Thomas van Steenbergen, kes osutus Unilin tehase esindajaks ja üheks lõbusaks selliks. Õnneks anti meile paadisõidu alguses kohe õlut ja juustu, sest janu oli juba suur. Ka paadisõit on FB-s korralikult kajastatud.
Kui kuival maal tagasi olime, siirdusime õhtusööki nautima. Restoran oli kohe nurga taga, loomulikult endisesse villavabrikuhoonesse ehitatud, suur ja lärmakas rahvarohke paik. Kuna olen alati uudishimulik maitsma kohalikku toitu, tellisin seda mida Thomas käskis. Saabus hiigelsuur potitäis valges veinis aurutatud sinikarpe kerge petersellitouchiga. Väga maitsev oli, võtsin soovitatud õlle ka kõrvale ja kõik kokku kõlas lihtsalt imeliselt.
Tagasiteel hotelli otsustasime mitte veel magama minna, vaid kohalikus kõrtsis peatuda ja kurku kasta. Kõrtsides on põhirõhk õllel, kohv, vesi ja vein on nö. kõrvalroad ja süüa ei pakuta üldse. Õlu on maitsev, sadat erinevat sorti, igaüks serveerituna spetsiaalsest pokaalist. Kõrtsis torkas silma, et paljudel kergelt nokastanud olekus meestel oli parem jalg paljas. Tuli välja, et üks populaarsemaid õllesorte serveeritakse nii ilusas klaasis, et külastajad kipuvad neid kangesti varastama. Selle vältimiseks annad, kui õlle kätte saad, oma parema jala kinga panti- ja klaasi tagasi viies saad jalavarju tagasi. Niikaua on see lae alla tõmmatud korvis hoiul.
Järgmisel hommikul ootas hotelli ees buss ja sõit tehasesse algas. Wielsbecke on Kentist 20-minutilise sõidutunni kaugusel. Tehase hooneid oli palju, peahoone uus, moodne ja valmis, noh peaagu valmis, šõuruumiga. Kõigepealt oligi kahetunniline koolitus ja tutvustus, räägiti Unilin-i ajaloost, toodetest, tootmisest ja õpetati kuidas kasutada parketiparanduse komplekti.
Siis läksime tooteid vaatama. Šõuruum on tehase fuajees paiknev kahekorruseline näituseruum, kus siis 5 m² kaupa põrandad välja on pandud. Alguses laminaat, stend kõrval, siis vinüül ja lõpuks parkett. Tuleb tunnistada, väga ilus on. Kui kenasti seinavärviga sobitatud, õiged liistud ja korralik paigaldus, on laminaadi puhul puitpõranda illusioon täielik.
Teise korruse põrand on üleni klaasist. Päris vahva lahendus, kuna kõrgel ei ole, pole ka hirmus.
Lõuna oli jahmatavalt luksuslik. Kolmekäiguline gurmee- lõhe carpaccio, aurutatud spargel sea sisefilee ja peekoniga, magustoiduks panna cotta, allal loputatud kerge veiniga.
Lõuna järel jaotati meile ohutusvestid selga, paluti kõik pildistavad ja lindistavad esemed maha jätta ning ringkäik tehases algas.
Mida tehase kohta ütelda?
Unilin-i põrandakatted on kõrgemast liigast, müüme julgesti!Niisiis alustasin sulnil oktoobrikuu õhtul oma reisi, et veeta paar päeva koos Leedu ja Läti kolleegidega Belgias, Kenti linnas ja Wielsbeckes Unilin-i tehases.
Esimene peatus oli Riias. Kuna lennuk Riia-Brüssel läheb lõuna ajal, siis ilma autota Tartust sinna ei jõua. Kuid ärgu olgu sul sada rubla vaid sada sõpra, nii saingi öö veeta, kõht head-paremat ja konjakit täis, Riia lennujaama lähedal sõprade kenas majas.
paeb ütlema, et mulle meeldib külas käia. Nii huvitav on vaadata, kuidas kodud on säetud, proovida uusi toite ja olla oodatud. Meeldiv.
Hommikul olin Lennujaamas esimesena kohal, kuid seal on ju mõnus olla. Kohv oli odav ja maitsev, raamat on mul alati kaasas ning lihtsalt inimesi vaadata on ka alati huvitav. Muidugi oli väikene hirm-kuidas ära tunda oma reisikaaslased? Olgu ette öeldud, et tundsin nad ära enne, kui Vilkonda silt üles seati!
Lennuk , Bombardier, oli nii tilluke, no lihtsalt nii tilluke kui üks lendav buss! Isegi trapp oli ainult paar astet tõusta ja salongis istusime tihedalt kui silgud pütis. Kuid polnud vigagi, õhku tõusis õigeaegselt ja lendas vapralt. Boonuseks oli imeilus ilm, mis tagas vaate üle maade laiumas lennuki all. Kui Belgia kohale jõudsime, tundus mulle, et majad tervitavad mind silmapilgutustega või siis pildistavad - kogu aeg sähvatas päikest. Pärast vaatan - neil on kõikidel majadel katuseaknad ja need vilgutavad kõikidele õhust saabujatele sõbralikult.
Brüsseli lennujaam on suur kui üks linn, kuid lõpuks leidsime parkla üles, olen unustanud öelda, et kogu seltskond koosnes kaheksast inimesest - 4 lätlast, 3 leedukat ja 1 eestlane.Bussisõit Kenti võttis aega umbes 1,5 t ja siis maandusime vanalinnas hotelli ees. See oli tore peatuskoht, endine villavabrik, kudumistöökoda, pagaritöökoda, ladu ja lõpuks siis hotell. Mina ja Audra Vilkondast olime ühes toas, tugevama õigusega (tegelikult läksin lihtsalt esimesena tuppa) sain suurema voodi.
Linnagiid juba ootas vestibüülis. Väga kena vanem daam, terve elu Kentis elanud, tegi meile väikese paaritunnise ekskursiooni vanalinnas. ( põhjalikuma ülevaate saamiseks palun külastada kommenteeritud fotoalbumit minu FB lehel). Küsimus suurele ringile: mis keeles räägitakse Belgias põhiliselt?
Kent asub Flaami piirkonnas, kahe jõe, Schelt ja Lys, vahel ning keskajal oli Kent Põhja-Euroopa rikkaim ja suurim linn.Tänapäeval ta enam nii rikas ja suur ei ole, kuid seal on korralik sadam ja palju üliõpilasi. Õppeperioodil on linnas kuni 100 000 tudengit ja see seletab, miks igal nurgal õllebaar on ja miks nendes naljalt vaba kohta ei leia.
Ekskursioon lõppes Lysi jõe ääres, kus meid ootasid lõbusõidupaat ja Thomas van Steenbergen, kes osutus Unilin tehase esindajaks ja üheks lõbusaks selliks. Õnneks anti meile paadisõidu alguses kohe õlut ja juustu, sest janu oli juba suur. Ka paadisõit on FB-s korralikult kajastatud.
Kui kuival maal tagasi olime, siirdusime õhtusööki nautima. Restoran oli kohe nurga taga, loomulikult endisesse villavabrikuhoonesse ehitatud, suur ja lärmakas rahvarohke paik. Kuna olen alati uudishimulik maitsma kohalikku toitu, tellisin seda mida Thomas käskis. Saabus hiigelsuur potitäis valges veinis aurutatud sinikarpe kerge petersellitouchiga. Väga maitsev oli, võtsin soovitatud õlle ka kõrvale ja kõik kokku kõlas lihtsalt imeliselt.
Tagasiteel hotelli otsustasime mitte veel magama minna, vaid kohalikus kõrtsis peatuda ja kurku kasta. Kõrtsides on põhirõhk õllel, kohv, vesi ja vein on nö. kõrvalroad ja süüa ei pakuta üldse. Õlu on maitsev, sadat erinevat sorti, igaüks serveerituna spetsiaalsest pokaalist. Kõrtsis torkas silma, et paljudel kergelt nokastanud olekus meestel oli parem jalg paljas. Tuli välja, et üks populaarsemaid õllesorte serveeritakse nii ilusas klaasis, et külastajad kipuvad neid kangesti varastama. Selle vältimiseks annad, kui õlle kätte saad, oma parema jala kinga panti- ja klaasi tagasi viies saad jalavarju tagasi. Niikaua on see lae alla tõmmatud korvis hoiul.
Järgmisel hommikul ootas hotelli ees buss ja sõit tehasesse algas. Wielsbecke on Kentist 20-minutilise sõidutunni kaugusel. Tehase hooneid oli palju, peahoone uus, moodne ja valmis, noh peaagu valmis, šõuruumiga. Kõigepealt oligi kahetunniline koolitus ja tutvustus, räägiti Unilin-i ajaloost, toodetest, tootmisest ja õpetati kuidas kasutada parketiparanduse komplekti.
Siis läksime tooteid vaatama. Šõuruum on tehase fuajees paiknev kahekorruseline näituseruum, kus siis 5 m² kaupa põrandad välja on pandud. Alguses laminaat, stend kõrval, siis vinüül ja lõpuks parkett. Tuleb tunnistada, väga ilus on. Kui kenasti seinavärviga sobitatud, õiged liistud ja korralik paigaldus, on laminaadi puhul puitpõranda illusioon täielik.
Teise korruse põrand on üleni klaasist. Päris vahva lahendus, kuna kõrgel ei ole, pole ka hirmus.
Lõuna oli jahmatavalt luksuslik. Kolmekäiguline gurmee- lõhe carpaccio, aurutatud spargel sea sisefilee ja peekoniga, magustoiduks panna cotta, allal loputatud kerge veiniga.
Lõuna järel jaotati meile ohutusvestid selga, paluti kõik pildistavad ja lindistavad esemed maha jätta ning ringkäik tehases algas.
Mida tehase kohta ütelda?
- Kogu tootmist näidati väga kontrollitult. Lausa läbi lukuaugu.Suuremalt jaolt ohutuse pärast, kuid eks nad oma saladusi kaitsevad väga kiivalt.
- Prantsusmaa tehases valmistatakse laminaadi aluskiht, ülejäänu toodetakse kohapeal. Unilin ei osta midagi sisse, vaid toodab kõik ise, ainult niiviisi saab tagada korralikku kvaliteeti.
- Me ei näinud ei keemialaborit, ideedelaborit, disainereid ega kunstnikke töötamas. Kuid nägime Old Oak Dark peaaegu kogu tootmistsüklit, kuni testimiseni välja
- Iga 30 minuti tagant võtab tehase kontrollija liinilt ühe perimeetri laminaati, vinüüli ja paneb stendil kokku, kontrollimaks luku kvaliteeti.
- Iga 60 minuti tagant teostab samasuguse kontrolli labor, seal mõõdetakse klikk juba elektrooniliselt.
- Laboris kontrollitakse ka niiskust, hõõrdetugevust , haprust jne.
- Nii tooraine kui ka valmistoodangu jaoks on hiiglasuured robotitega juhitavad laod. Kõikidest valikus olevatest laminaadi-ja vinüülisortidest on laoseis olemas!
- Toodetaks aga nö. värskelt, vastavalt distribuutorite prognoosile.
- Üle kolme kuu vanast melamiidist nad enam ei tooda, kõik on värske, kontrollitud, kvaliteetne.
- Ilma inimesteta ikka läbi ei saada, kuid tehases on töölisi võrdlamisi vähe. Koormad komplekteeritakse veel käsitsi, selleks on hiiglasuur logistika-ala. Iga päev laaditakse kuni 300 (!) rekkat!
Õhtuks oli taas suur söömine planeeritud, ainult selle erandiga, et suures toidustuudios tegime oma söögi ise. Kena koka juhendamisel said meie kahemehelised tiimid Tai roogadega suurepäraselt hakkama ning kahju, et suurt midagi ju meelde ei jää. Samas, karripasta tegemine sai üles pildistatud ning seda kavatsen ise kodus küll teha. Kui kivist uhmri ostan...
Kuna Kentis oli nii sulnis sügisõhtu, sooja ikka üle 20° C, maandusime oma kodukõrtsis ning mekkisime erinevaid õllesorte.
Tagasilend oli jälle tillukesel lennukil varavalges, kell 12 oli Riia olemas ning lahkusime üksteisest lubadustega peateseks kohtumiseks.
Vaadake palun minu FB postitust! Üks pilt räägib rohkem kui sada sõna.
Tervitab Epp
