Henry Hubrise lugu

Reg Wismeri lugu ehk Agricola maakonna viletsad võlurid 

 Instituut 

 Keset Qualsitoni linnakest, väikesest teerajast pisut eemal, otse Henry Hubrise maja taga, seisab luitunud vankriküün. Kõrgel ukse kohal olevale siugja toru külge on kinnitatud metallist reflektor ja varjuta lambipirn, valgustamaks uhkelt värvitud silti, mis kuulutab, et tegemist on Quasiltoni raamatukogu ruumidega. Sildi allosas ja väiksemas kirjas seisavad sõnad- „Quasiltoni Naiste Instituudi peakontor“. Enne raamatukoguks ja peakontoriks saamist oli küün olnud Henry Hubrise peidukoht ja pühamu, täidetud servast servani tema lemmikasjadega. Hästi, mitte päris täidetud. Väike rada läbi risu viis küüni keskele, kus oli piisavalt vaba ruumi kaunistustega, tumesinise riidega polsterdatud kulunud kiiktooli, mõne pingi, tabureti ja toeka kohvilaua jaoks. Henry ja ta semud veetsid kõik õhtud ja laupäeva pärastlõunad selles õdusas inimkätega loodud koopas, napsitades ja lobisedes. Küünis oli kõik, mida vaja: mugavus, eraldatus ja hoolikalt valitud kila-kola.


Kui Quasilton olnuks piisavalt suur linnapea pidamiseks, oleks selleks kindlasti valitud Henry Hubris – vähemalt meeste poolt. Ta oli seotud kogukonna kõigi tegevustega ja võttis peaaegu alati juhirolli. Ameti poolest oli Henry Quasiltoni juustuvabrikus büroojuhtaja ja, puhtast ligimesearmastusest ning eneseohverdusest, veetis suurema osa tööajast kogukonna käekäigu eest hoolitsedes ja sündmusi organiseerides. Õhtuti ja laupäeviti oli Henryl kombeks kaduda küüni ühes oma järgijatega koosolekuid pidama. Mil iganes Henry küüni sisenes, päeval või öösel, lülitas ta sisse ukse kohal oleva lambi , andes sellega oma kaaskonnale märku, et Nõukogu sessioon on algamas. Kvoorum kogunes tavaliselt tunni aja jooksul ja Quasiltoni kõige pakilisemad probleemid said läbi arutatud ja ära lahendatud.
Henry naine Clara oli talle poliitiliseks partneriks daamide poolel. Quasiltoni daamid ja härrad olid enamasti hõivatud omaette eraldiseisvate tegevustega, kuid kui neil oli ühiseid üritusi ette valmistada, töötasid nad harmooniliselt koos. Tähtsate sündmuste, nagu näiteks Victoria päeva paraadi läbiviimise organiseerimine, vastutusalad ja ülesanded olid nii hästi jagatud ja piiritletud, et eri gruppide vahel oli vajalik ainult väga väike kontakt. Niisugune harmoonia oli tekkinud aastakümneid kestnud koostööst, kusjuures kumbki rühm austas vastaspoole mänguvälja ega kritiseerinud teise püüdlusi.
 Kaua au sees hoitud üksmeeleõhustik purustati päeval mil Clara, Quasiltoni Naiste Instituudi president, otsustas, et küla vajab raamatukogu. See oli nii põnev idee, et ta rääkis sellest Henryle kohe, kui too juustuvabrikust koju jõudis. Naine kirjeldas õhinal, kuidas seda ühiselt saavutada -mehed ehitaks või remondiks vajamineva hoone ja naised hoolitseksid raamatute, kardinate ja muu mööbli eest. Clara seletas, kuidas see suurepärane projekt sobib täiuslikult linna arusaamisega koostööst. Kuid Henry reaktsioon purustas ta entusiasmi viivitamatult.
Henry ütles talle, et see on jabur idee, täielik ajaraisk. Tema meelest oli kooliraamatukogus piisavalt raamatuid ja uus ei annaks kogukonnale midagi juurde. Õigupoolest oleks kaks raamatukogu lausa kitsendus.
Kuidas keegi teaks, millises raamatukogus on just see raamat, mida tema tahab? Inimesed oleksid segaduses ja käiksid pidevalt edasi-tagasi.
Kui Clara soovib , et raamatuid oleks rohkem, siis mingu ja ostku neid juurde ning andku kooliraamatukokku, selle asemel, et kahte sarnase eesmärgiga kohta pidada!
 Linna meestel ei ole mahti sellistele idiootsustele aega raisata kuna nad on sel suvel hõivatud pesapalliväljaku ümber asuva tribüüni ehitamisega ja ühelgi mehel pole ei aega tahtmist vanade tolmuste raamatute pärast muretseda.
 „Miks on teil, naistel, vaja raamatuid lugeda, kui ometigi on võimalik tribüünil istuda ja vaadata meid, mehi, palli mängimas? Kas teil, daamidel, pole päeva ajal tõesti midagi muud teha, kui selliseid rumalaid asju välja mõtelda ? Kutsu mind, Clara, kui õhtusöök on valmis, ma olen väljas küünis poistega tähtsaid asju arutamas.“
 Henry raputas uskumatult pead, väljus tagauksest ja süütas küüni juurde jõudes lambi nõukogu järjekordse koosoleku kokkukutsumiseks.
Aga see ajas Clara vihale.
„Istuge pinkidel ja vaadake meeste pallimängu, ütleb ta! Pole midagi paremat teha, ütleb ta!
Hästi, me veel vaatame, kes istuvad pinkidel ja kel on olulisi asju ajada!“ podises ta naabermajja Betsy Wharfi juurde tormates. Ta oli nii ähmi täis, et Betsy, kes köögis rahulikult kartuleid kooris, arvas esiti , et Hubriste maja põleb. Clara aga kinnitas Betsyle kähku , ise hinge tagasi tõmmates, et olukord on hoopis hullem.
 Kui kaks osavõtlikku inimest satuvad olukorda, milles üks on ärevil ja teine rahulik, määrab entroopiaseaduse kõne all oleva probleemi olemuslik tulisus. Üldise meeleoluga sobitumiseks ärevuses isik kas rahuneb või vastupidi, rahulik isik muutub ärevaks. Võib ka juhtuda, et mõlemad osapooled jõuavad mingi vahepealse punktini.
Kõigepealt proovis Betsy Clara turri aetud karvu siluda, kuid edasi kuulates koges ta suhtumise muutumist, mida kõvasti suurendas abikaasa Walteri nägemine köögiaknast – niipea, kui Henry küüni lamp süttis, pillas Walter joonelt reha maha, läks kiiresti aiaväravast välja ja kadus küüni.
„Vaata teda! Ta on nagu Pavlovi peni! Põrgusse see talumatu lambipirn ja põrgusse see talumatu küün!,“ ütles Betsy. „Mina arvan, et just raamatukogu see linn vajabki. Kutsume kohe kokku Naiste Instituudi erakorralise koosoleku.“
Sõna saadeti laiali ja varsti olid Quasiltoni daamid kohal- igasugustes rõivastuses -põlled veel ees ning aiatööriistad käes, lokirullid peas ja väikesed lapsed riburadapidi sabas.
Tolmu langedes olid daamid juba elutoas ning koosolek võis alata.
Kõned olid tulised ja otsekohesed ja kõlasid hüüded nagu : „Mina, mitte kunagi,“ - ja veel: „Oled sa kunagi midagi sellist kuulnud?“ Hääletuse oleks võinud pidada juba siis, kui esimesest kõnest pool peetud, kuid juhuks kui kellelgi oli kahtlusi, pidi igaüks saama oma arvamust avaldada ja võis absoluutselt kindel olla, et kõigi nördimus saab Instituudi Registriraamatusse kantud.
 Alles õhtupoolikuks olid projekti õnnestumiseks vajaliku plaani kõik punktid järjestatud, analüüsitud ja nende üle nõu peetud. Viimaks said kõik poolthääled üle loetud ning selgus, et Quasiltoni uus raamatukogu on ühehäälselt Naiste Instituudi ametliku projektina heaks kiidetud. Koosolek oli sellega poole peale jõudnud, kuna igaüks pidi veel rääkima oma otsuse õigusest.
  Alles pärast seda, kui kõik daamid, ühegi erandita, olid esinenud sütitavate kõnedega - saamaks kaasvõitlejatelt kinnitust, et nende pühendumine eesmärgile on heaks kiidetud –võisid nad täieliku kindlustundega koosoleku lõpetada, olles veel lubanud kõike salajas hoida, ning said alles siis oma tavalise elu juurde naasta.
Järgmise päeva varahommikul marssis Naiste Instituudilt mandaadi saanud Clara otsejoones kohaliku ajalehe, Quasilton Quibbleri, toimetusse ja lasi neil trükkida eksklusiivse esikaaneloo teatega, et auväärne Henry Hubris on annetanud oma küüni Quasiltoni Naiste Instituudi Teadmiste Edendamise Projektile, võimalusega see raamatukoguks ümber ehitada. Lehes oli isegi esile toodud tsitaat Henrylt: „Igal küünil peaks olema kõrgem eesmärk - ja mis võiks olla parem kui kogukonna raamatukoguks saamine“.
 Ajalehe ilmumise päeval oli mitte midagi kahtlustav Henry, kes hoidis ajalehe alati õhtuks, hämmastunud, kui inimesed , keda ta linnas kohtas, soovisid tal kätt suruda ja ütelda, et see, mida ta on linna heaks teinud, on hästi tehtud. Isegi ta ülemus, Chester Cudney, kes päevasel ajal juustuvabrikust harva väljas käis, kutsus Henry Kuninganna Hotelli lõunale ning kostitas võileiva ja õllega. Kuninganna Hotellis kohtusid nad Henry samamoodi teadmatuses olevate semudega kes, Chesteri õhutusel, laususid toosti Henry helduse kiituseks. Iga kord kui keegi teda tänas, vastas Henry igaks juhuks : „Tänan, et märkasite, ma vaid püüan aidata. Annan alati oma väikese, kuid vajaliku, panuse, see on kõik“.
„Ära ole nii tagasihoidlik, Henry Hubris! Sinusugune laia haardega mees on uhkuseks igale linnale,“ ütles Chester.
 Milline suurepärane päev!
 Lõpuks ometi hindasid võrratud kaaskodanikud Henry aastatepikkust tööd, kogu seda higi ja vaeva, mis ta nende eest ja kogukonna heaks valanud oli. Ta kõndis sel õhtul koju väga uhkel sammul, lehvitades möödujatele ning sasides teele ette juhtunud ja mitte midagi kahtlustavate laste päid.
„Clara, minusugune laia haardega mees on uhkuseks igale linnale,“ ütles Henry Hubris koju jõudes rahulolevalt, suudles naist hellalt ja istus auga välja teenitud õhtusöögile.
„Suuremaks uhkuseks kui sa tead, Henry Hubris, suuremaks kui sa tead,“ vastas abikaasa tagasihoidlikult. Pärast õhusööki istus väga heas tujus Henry Hubris, mugavaid tuhvlid jalas, elutuppa ajalehte lugema.
 „Tänulikkus on hea tunnustus helde annetuse eest, sellest piisab, et innustuda“. „Huvitav, mida see suur heldus tähendab?“ mõtles ta ajalehte avades ja põrnitses järgmisel hetkel tunnustust oma tegudest. Esilehe pealkiri pakkus mõne vihje tema suuremeelsusest ja päris kindlasti oli see hämmastav. Õigupoolest hämmastas see teda nii, et kõnevõimetu ja õhupuudusest kõõksuv Henry vaarus tagauksest välja, komberdas üle tagahoovi ning taarus oma kaitsvate küüniseinte vahele. Niikaua kui keegi mäletas, oli see Henryl esimene kord sinna minnes välistuli süütamata jätta...

Henry oli lõksus. Olles juba vastu võtnud nii paljude oluliste linnaelanike tänu ei saanud ta heldet tegu mitte mingil auväärsel viisil uuesti tagasi võtta. Ka oli ta oma semudest eraldatud ega saanud neile ütelda, et see kõik on eksitus, mitte pärast Kuninganna Hotellis kogetud kiituste vastuvõtmist. Pärast pikka õhtust kaalumist, otsustas Henry, et ainus võimalus oma väikese kuningriigi päästmiseks on viivitamine. Kui ta piisavalt kaua venitaks ja teele igasuguseid takistusi heidaks, kaotaksid Teadmiste Edendamise toetajad innukuse ja võtaksid midagi muud ette. Ta arvas, et suve lõpuks oleks see kõik unustatud ja daamid võistlevad üksteisega küpsiste ja kookide küpsetamises Uus -Bremeni sügislaadal . Teadmiste Edendamise peatamiseks tuleb tal vaid selle möödumist oodata.
Ta ei näinud ette, et mingil teadmata kõrgemal põhjusel oli Instituut teinud raamatukogust oma Cause Cèlébre’i ja pühendanud sellele kogu oma leebe visaduse ja õrna kavaluse.
Henry proovis esmalt takistusteks panna kinnisvara omanduse- kinnisvarast loobumise ja uuesti jagamise juriidilisi argumente, kuid Instituut loovutas omandiõigused pelgalt hoone tasuta rendi eest. Järgmiseks proovis ta kindlustustakistust, kuid Agricola Maakonna Vastastikune Kahjukindlustus kindlustas hoone tasuta. Nad ütlesid, et kui Henryl oli võimalik küün annetada, siis nemad võivad selle kindlustada pelgalt väikese reklaamitahvli eest tagaseinal. Pärast veel mitme väikese takistuse esitamist, mis kõik Instituut suhteliselt kergelt ületas, jäi Henryle vaid üks, viimane võimalus - eluaegsete aarete äraviimisega viivitamine. Need olid tema asjad ja ta oli emotsionaalselt seotud paljude, kõigi sinna talletatud esemetega. Õigupoolest kasvas emotsionaalne side iga päevaga. Ainult tema saanuks neid läbi sortida ja linnarahvas sai sellest aru, sest keegi ju ei tahaks, et teised temale kuuluvaid asju loobiks ja laiali veaks. Seega, austusest eraomandi vastu, ootas Instituut kannatlikult, et Henry oma mälestusväärsused ära koristaks. Kuid olles mitu kuud asjata oodanud tulevase haridushälli puhastamist Henry elu jooksul kogutud kila-kola kogust, proovis nördinud Naiste Instituut asju ise käsile võtta.
 Nad sõitsid Henry Hubrise parima sõbra onu Ephi juurde ja üritasid palgata teda kogu koli maakonna prügilasse viima, kuid onu Eph keeldus. Ta teadis nende esemete väärtust paremini kui enamik linnaelanikke ega kavatsenud hea sõbra hukule kaasa aidata. Nii oli küün jätkuvalt koliga täidetud, raamatukoguprojekt lõpetamata ja kahe poole tahtejõudude võitlus jätkus visalt.
 Kuid mõne aja pärast hakkasid teatud aarded Henry armastatud küünist kaduma. Ta teadis, et pole ühtegi eset naabritele laenanud, järelikult peavad need olema varastatud. Esmalt märkas mees, et esemed kadusid öösiti, ja nii hakkas ta küünis magama. Kuid vargad olid nutikad ja hakkasid varastama päevasel ajal, kui ta tööl oli. Kuigi nad võtsid alati ainult ühe eseme korraga, tajus Henry alati, kui midagi kadus. Ta pidas visalt inventuuri ja isegi luges iga päev üle ämbritäite kaupa naelu ja haake kuid salapärane kadumine jätkus üha, kuni järele olid jäänud ainult erineva riistvaraga täidetud mänguvagun, ventilaator, logisev põrandalamp, vana ühe silindriga künnimasin, talle kunagi kuulunud veoauto talverehv, kalamehesaapad, Victoria päeva paraadi tseremooniameistri kübar ja tugitool. Henry tegi viimase pingutuse. Ta otsustas puhkuse võtta ning veeta küünis kõik päevad ja ööd, kaitstes oma väheseid allesjäänud aardeid. Ning tervelt kaks nädalat, mille jooksul Clara teda truult toiduga varustas, istus Henry küünis kiiktoolis ja valvas. Kuid puhkus sai peagi läbi ning väsinud mees pidi tööle naasma.
Henry tööleasumise hommikul köitis unise küla uudishimulikke pilke kolin, mida täiendas ühesilindrilise künnimasina pot-pot heli. Henry Hubrise viimane pingutus oli hirmus - ta läks läbi küla, vana künnimasinat ees lükates, tseremooniameistri kübar peas, kalamehesaapad jalas, vedades enda järel vöö külge kinnitatud vana vagunit...
Kui Henry õhtupoolikul töölt tagasi tuli, avastas ta, et ka tema armastatud kiiktool on kadunud ja küünis polnud kedagi peale onu Ephi, kes raamaturiiuleid üles pani.
 „Nii et sina oled siis see, kes mu asju on varastanud,“ ütles Henry.
„Mitte mina,“ lausus onu Eph. „Instituudi naised on viimastel kuudel sinu asju prügimäele viinud, ikka üks ese korraga. Ma märkasin neid ükspäev, kui olin rauakraami ostmas. Iga päev sõitis üks või teine proua kohale ja viskas sinu kraami üle aia. Arvatavasti ei tahtnud või ei julgenud nad liiga lähedale tulla. Noh, nii ma siis kogusingi kõik sinu jaoks uuesti kokku ja panin hoiule ühte kanakuutidest, mis mu küüni taga on. Isegi Magnolia et tea, et kogu kola seal on. Sa võid oma kraami sinna jätta. Usu mind, see on parem kui terve linna naistega võidelda. Nad tahavad raamatukogu hirmsal viisil ja paistab, et keegi ei suuda neid takistada, nii et me võime üritamise sama hästi kui järele jätta. Arvatavasti peame edaspidi oma kohvi Kuninganna Hotellis jooma.“
„Kas sa oled mu tooli näinud?“
„Kahju, ei saa öelda, et oleks.“
 Onu Eph vaatas, kuidas löödud Henry Hubris, iga linna uhkus, vaevaliselt tagasi majja kõmpis, jalgu järele lohistades ja kergelt pead raputades. Onu Eph otseselt ei valetanud kiiktooli kohta, kuid ta ei saanud ka ütelda , kuhu Henry tool oli viidud. Tal lihtsalt polnud südant teatamaks, et Instituudi õrnad daamid olid võtnud ta kulunud tumesinise kiiktooli ja viinud selle Uus-Bremenisse polsterdamiseks, katmaks selle ilusa ja uue, fuktsiaroosat värvi sametiga…