Ahoi!
Vabandan, et olen nii suure vahe pidanud, kuid pole nagu aega olnud. Mis on tobe ettekääne, sest aega on, tahtmist pole, laiskus,mugavus ja oh, loll on see, kes vabandust ei leia.
Niisiis, kool, kõige tähtsam asi minu elus praegu. Olen siiralt õnnelik, põnevil, vapustatud. Väga huvitav on teada saada, et mu ajul on roostes lukk ees ja võti on minema visatud. Juba 25 aastat või nii tagasi. Nüüd ma pean võtme üles otsima, rooste maha nühkima, luku ära õlitama ja aju lukust lahti keerama. See pole kerge, kuid mul on head abilised. Ma õpin Tartu Ülikoolis! Minu suur unistus, teha Ülikooli 18 aadressil asuva maja peauks lahti ja siseneda hoonesse kui oma koolimajja, on täide läinud.
Tunnen küll, et olen kõige rumalam ja alandlikum inimene kes ealeski sealt sammaste vahelt tarkust nõutama saabunud, kuid esimene samm, esimesed sammud, on tehtud ja tagasiteed pole.
Õppejõud on huvitavad, õppeainetest rääkimata, mulle meeldib selline elav töö loengutes ja seminarides, meeldib isegi kodutöid teha . Praegu. Aga rumalana tunnen end niiehknii. Kuid sellest lahtisaamiseks ma kooli tulingi.
Alates juunikuust on mu peamiseks liiklusvahendiks olnud jalgratas. Küll see on olnud vaimustav kogemus. Esiteks, kehaline koormus ja mõnus trenn. Kui mulle alguses tundus, et ma sõidan kogu aeg vastumäga, siis nüüd on ühtviisi kerge sõita igal pool. Ma tean kõige otsemaid teid, kõige ilusamaid tänavaid ja mis erti tore, ma tunnen Tartut lõhna järgi. Kui hommikuti Emajõe öörede ujuma väntasin, siis saatis mind alguses sirelite lõhn, siis juba jasmiinid ja muud suvelilled, äkki oli kogu Tammelinn ja Tähtvere flokside lõhna täis ja siis hakkas ninna imbuma valmivate õunte lõhn.
( Miks teevad ilusad noored naised endale sellise soengu mis jätab mulje, et neil on lillakasroosaks värvitud lambanahk otsaette kleeebitud?)
Mädanevate õunte ja mahalangenud lehtede lõhn on eksimatu sügise alguse kuulutaja. Hommikud muutuvad niiskeks ja jahedaks, jõe kohal tuprub valge udu ja rannast on kõik pingid ja ujumispoid ära korjatud. Kõik on kuidagi rahulik ja ennast talveks ette valmistanud. Lehed langevad maha, rohi kolletub, linnud lendavad ära, metsloomad on end paksuks söönud ja kes talveunne jäävad, on juba pesades. Talv tuleb, puhkus tuleb.
Tore, et meil on nii erinevad aastaajad. Selline sügis nagu tänavu, on ju imeilus. Ka endal on aega talveks valmistuda, maha rahuneda, soe pesu välja otsida ja puud kuuri riita laduda.
Mis lõhn mulle ei meeldi, on mulla lõhn. Selline rammus ja niiske külma mulla lõhn toob momentaalselt silme ette lõputud kartulivaod, porised kummikud, valutava selja ja pikad päevad. Küll see kartulivõtmine oli vastik ja ebameeldiv töö. Ega peedipõllu kõplamine polnud kah tore, kuid pärast seda sai vähemalt ujuma minna, kartulivõtu ajal seda lõbu pole. On külmast kohmas käed, tühjad kartulivakad, kole kiiresti edasi-tagasi sõitev traktor ja mugulad, mugulad, mugulad, mis ilma minu abita kuhugi ei lähe. Minus pole põllumehe soont, ma ei taha rohida, kõblata, väetada ja külvata. Isegi lillede kasvatamisega ei saa ma eriti hästi hakkama, ikka on nad kuidagi kidurad ja kipuvad ära surema.
Ma pole veel tööd leidnud. Ei hakka hädaldama, eks minu töökoht ootab mind juba homme!
Käige jala, sõitke rattaga, nautige ilusad sügisilmu, armastage üksteist, naeratage ja olge õnnelikud. Mina panin kahte tulpa kirja oma elu plussid ja miinused. Pakkuge, mitu miinust/ plussi sain? Ühe kindla miinuse ja ühe sellise kehvakese, plusspunkte aga ligi 20! Palun siis! Mitte mingit põhjust virisemiseks pole.
Kuid rahulolu ei tohi endale ligi lasta, tuleb püüelda täiuslikkuse poole.
Järgmise sissekande jaoks on mul
1.töökoht ( selline hea ja minu oma)
2.kõik kodutööd tehtud
3.Martini tuba ära koristatud
4.Olen veel õnnelikum
5.Indreku kampsun valmis
Jne.jne.
Ah jaa, mu poeg abiellub! Kas see pole mittevapustavalt tore! Pulmapidu on planeeritud aprillikuusse, nii et on, mida oodata!
Kohtumiseni.
