Oijah, olen nüüd 47 aastat vana! Selline ebamäärane number, kuidagi raske meeles pidada. Kuid mitte veel 50!
Ma olen olnud oma sünnipäeval purjus, kostumeeritud, seenel, basseinis, metsas ja kodus laua taga.Ameerikas ja Mamma -Papa juures. Ma olen pakkunud peeni toite ja keetnud kärutädiputru. Olen teinud lollusi ja istunud siivsalt, käed ümber poega sisaldavat kõhtu. Minu sünnipäeval on olnud päikest ja sooja, vihma ja külma, isegi öökülma.Kuid ma pole peaaegu mitte kunagi olnud oma sünnipäeval üksi, ilma pere ja sõpradeta!
Tänane tähtis päev algas lõbusalt, nagu ikka. Läksime Anu ja Kissaga Pikakari randa ujuma ja suuri laineid püüdma. Mina ei vaadanud, miks Anu ometigi nii palju kohvi kaasa teeb ja tasse pakib...Kuid sõbratarid ootasid, riides kui kubujussid, suure tuule käes rannas.Kissa pani vette kui nool, mina paterdasin järgi. Lained olid nii suured, et lõid mu pauh ja pauh pikali maha. Siiski, ujumishooaeg sai ametlikult lõpetet, kohv joodud ja koju tagasi.
Ja siis on tume maa- süda paha, kõht korrast ja kõrge palavik.
Sain kuidagi bussiga Tartusse ja nüüd ravin end, ikka on süda paha, kõht korrast ära ja kõrge palavik.
Vat selline sünnipäev siis. Täis armastust ja haigust.
Kõik mu kallid sõbrad on mind juba õnnitlenud, vaid ühte kõnet ootan veel.Seda päeva kõige tähtsamat. Aga küll ta tuleb.
